Põgeneja Loona ja pööristuul

Ehk oli Loona kellelegi ka head teinud, aga sünnitatud kuri ei lasknud tal end siinmail enam mugavalt tunda. Äraminekuks polnud Loonal muud paremat mõtet, kui et kolis, napp kompsuke kandamiks, ühel sobival neljapäevaööl teeristiväravat kaudu aegade taha. Teadjate silma eest varjule ja iseoma himude eest ära.

Mõnda aega õnnestuski.

Siis, sügistalvisel tuisuõhtul, kui naine samblaga oma napi eluaseme seinu tihendas, sest ega tuulekruvi aastatuhandest küsi - tema keerutab end siuhti sajandeist läbi, hingab hooned külmaks ja puhub kambrist välja koldekuuma - jäi veel viimane peotäis palgivahesse pista, kui tuulispea õhuprakku pitsus ja hetk enne seinaaugu täisajamist toapõrandale prantsatas.

Kuna samblaga kindlustatud kambris õhk ei liikunud, sai vihuril jooksuhoog otsa. Istus totsti toolile, puhkis natuke aega palavuse käes, ei pidanud lõpuks vaevale vastu, nööpis kasukahõlmad eest lahti ja lennutas mütsi peast.

Ennäe! Sealsamas sai tulija keha silmale nähtavaks. Silmi vesiseks ajav vilu tuul muutus sakris pea ja vilava pilguga mehemürakaks.

"Mine ära!" kurjustas Loona, viskas istujale tolle vammuse sülle tagasi ja praotas välisust. Aga mees jäi paigale. Ehk oleks läinudki, kui selleks sissetulekuava vabaks oleks tehtud. No vot, neil seadus sihuke, et kust vihurmees tuppa tulnud, sealtkaudu vaid välja saab. Aga oskad sa siis kõige peale tulla!

Vahtisid vastastikku, üks kolde kõrval järil, teine läve kõrval kõhedas. Lõpuks ei pidanud Loona enam külmale vastu, tõmbas ukse kinni. Pole ju puid, et tervet ilma ära kütta.

Loona oli üksindust ihanud. Läks niipidi. Hakkasid koos elama.

Vihuriks oli mees enne tulemist olnud ja et ta muud nime endale mõelda ei mõistnud, siis see jäigi.

Eks algul oli keeruline. Tuisumees tuikus toas. Ei olnud väikese ruumi ja tasakaalu hoidmisega harjunud. Lõpuks sai Vihur sammud selgeks. Sehkendas juba siin kui seal.

Tahus lauale toekama jala.

Kinnitas kapiriiulid kõvemalt.

Uuristas sängipeatsisse puupitsid.

Nikerdas esikuseinale nägusa nagi.

Korrastas koldekive.

Voolis uksele uhke käepideme.

Õlitas ära trepilauad ja tegi korralikud käsipuud. Loonal endal tuli need mehe õpetuse järgi paika panna, sest... Vihur ise õue ei tulnud. Lävi ei lasknud üle.

Ega kumbki uskunud, et elu nõnda jääb, olid olevaga rahul ja õigesti tegid. Jõudsid nappi õnneaega hinnata.

---

Oli tuisuõhtu, nagu mehe tulleski. Tuli hammustas halge, leemepada ajas kaane alt auru. Vihur seisis kambri keskel, takunöör pihale köidetud. Loona kõndis paelaotstega toa serva - võttis kuuevöö punumiseks mõõtu. Naer oli nooriku näo ammugi üles leidnud. Möödunud ajad ja teod ei muserdanud enam. Ehk oli kunagi tehtud halb andeks antud?

Ülemeelikust tujust tähelepanematu, komistas Loona korraga nöörilingu, aas libises jala ümber kokku ja naine vajus tasakaalu kaotades vastu seina. Ei oleks sest suuremat viga sündinud, aga kääriots käes surus seinapraost samblatordi välja ja muidugi just tollest õnnetust kohast...

Vihur sööstis sedamaid seina suunas, pressis kehaga, mis veel tuisukasukakatteta, seinaaugu suuremaks ja... läinud ta oligi.

Aga mitte ainult tema. Loona ju kõlkus mehel paelapidi vöös. Küllap oleks Vihur armastatu piha küljest lahti köitnud, aga juba heitis tuuletalv talle kasuka turjale ja varrukasse kaduvad käed enam inimeste töid ei tundnud.

Eile õhtul kuulsin neid jälle. Loona meeleheitlik sõrmetrummeldus kostis selgesti läbi tormi ja pimedust trotsivate aknaruutude. Ja ma jäin jälle hiljaks. Seni, kui näpud tõrkuva lingi kallal kohmitsesid, oli ta läinud.

Proovi Sina. Ava aken ja haara tal käest. Hoia ainult, et ise kaasa ei lenda. Või jäta seina sisse tuuleava ning looda, et Vihur sellest oma kalli kaaslasega tuppa kihutab.

Tuule koht on õues. Lase ta sinna tagasi. Sina juba tead, mis selleks teha tuleb. Aga Loona on oma karistuse ammu kuhjaga ära kandnud. Aita teda. Aita. Mis sest, et... päris terveks ta vaevalt enam kunagi saab.