Väike ja suur veeringe

Elas kord veetilk. Tema koduks oli ookean ja tal oli lugematul hulgal õdesid-vendi - kõik temaga ühte nägu ja samasugustes liibuvates-läikivates rõivastes. Ühest küljest oli see tore, sest kui juhtusid üleliia hullama ja selle käigus mõni laev põhja läks, ei osanud keegi kindlalt just sind süüdistada. Aga teisest küljest - kui sa mõne kajakapoja janu kustutasid või räimenolgi näo puhtaks pesid, ei tuntud sind ka selleks ära, et tänada.

Ja üleüldse! Tore oli küll hulpida keskel ja ääres, pinnal ja sügavas, aga pikapeale hakkasid enamat tahtma.

"Eks mine ja lenda!" soovitas ookean oma virilaks muutunud pojale.

"Lendan? Kuidas? Ma pole ju kajakas ega kalakotkas? Mul pole tiibu!" pahandas veetilk narritamise pärast.

"Ei, tõsiselt!" soovitas ookean. "Tõuse päris päris pinnale. Küll päike aitab su lendama!"

Veetilk võttis nõuannet kuulda. Nii üles polnud ta varem sattunud. Ei teagi, miks.

Tuul paitas palet, päike kõdistas kuldsete kiirtega kurgualust... ja korraga tundis veetilk, kuidas ta otse kui võluväel taevasse kerkib. Ja mis ime veel! Ta muutus kergeks nagu õhk ja ta tilluke keha muutus täiesti nähtamatuks.

"Juhhuu! Ma lendan!" juubeldas veetilk ja kerkis aina kõrgemale ning kõrgemale.

"Oi-oi-oi!" ehmus ta siis. "Unustasin ookeanilt küsida, kui kõrgele ma lennata tohin ja kuidas jälle alla saan! Kui ma lendan päikesele liiga lähedale, võib ta kuumus mu hävitada!"

"Ära karda!" rahustas keegi sama kerge ja nähtamatu lendaja. "Kõik laheneb iseenesest!"

Vastaja teadis. See oli tal juba mitmes lend.

Huvitav. Mida päikesele lähemale tõused, seda suuremaks peaks muutuma kuumus, aga juhtus hoopis vastupidi - veetilgal hakkas jahe!

Jahedus toob kananaha ihule, eks ole?

Veetilkki märkas seda.

Oot-oot! See tähendas ju, et ta oli taas nähtav!

Pisitillukese udukobarana hõljus ta õhus ja otsis omasuguseid, kelle külge klammerduda ja keda sooja kogumiseks kallistada. Nii moodustus taevasse tilluke valge pilv. Uusi lendajaid aga aina lisandus ja varsti sai väikesest valgest pilvest suur valge pilv. Mida rohkem oli juurdetulijaid, seda tumedamaks muutus pilv a seda niiskemaks muutusid veepiisamudilaste kehad. Lõpuks sai suurest valgest pilvest suur must pilv ja see suur must pilv lasi veetilkadel vihmana taas alla sadada.

"Tere, veetilk!" naeratas ookean.

"Tere, ookean!" säras veetilk. "Ma tegin ühe suure ringi!"

"Ei!" muheles ookean. "Sinu ring oli väike."

"Kuidas väike?!" üllatus veetilk. "Ma tõusin nii-nii kõrgele taevasse, lendasin pilvena sinu kohal ja sadasin vihmana su sülle tagasi. See oli suur ring!"

"Ei, kullake!" kohises ookean. "See ring oli väike."

"Kas suur ring on ka olemas?" uudishimutses veetilk.

"Ikka on!" noogutas ookean oma lainepäid.

"Kuidas sinna saab?"

"Palu tuult. Tema aitab," andis ookean ajsalikku nõu.

Uuesti kergitas veetilk end ookeanipinnale, uuesti soojendas päike ta kaalutuks ning kehatuks ja taas moodustus taevalaele algul väike, sellest aga aegapidi suur valge pilv.

"Tuul! Kallis tuul! Palun juhata mind suurele ringile!" anus veetilk.

Tuul ajas huuled torusse ja puhus pilve ookeani pealt ära kuivamaa kohale.

"Tere, veetilk!" tervitas maapinnale kukkujat tilluke põllulill. "Kas sa tulid mind jootma?"

"Võib-olla küll," kohmetus veetilk. "Tulin suurele ringile, aga ei tea täpselt, mida tegema pean."

"Palun, kasta mind! Ma olen veel noor ja vajan ohtrat jootmist!"

Veetilk kastis lille juuri, niisutas tema lehti ja õisi ning aurus lille pinnalt tagasi õhku. Ujus uduna niitude kohal, pikutas kastepisarana hommikusel rohul... kuni hakkas koduigatsuse käes kannatama.

"Ma tahan koju. Kojuuu!" nuuksus ta.

"Tule minuga kaasa," kutsus veetilga kurbusest härdunud ojake.

"Kas sina viid mind koju?" uuris veetilk lootusrikkalt.

"Ei. Aga kraavini saad küll."

Üheskoos silgati kraavini.

"Kas sina tead mu koduteed?" päris veetilk kraavilt.

"Ei, aga ma juhatan su jõeni," lohutas kraav.

Kraavi jooks oli jõudsam.

Jõevool ei lasknud veetilgal midagi küsida. Haaras ta kaenlasse ja lidus minema. Kargles üle kivide, kurvitas käänakuis ja tuhises jugadest alla.

"Tere, ookean!" kallistas õnnelik veetilk taasleitut. "Ma tegin suure ringi!" rõõmustas ta ja jutustas seljataha jäänud seiklustest.

"Tegid!" tunnustas ookean. "Aga saab veel suuremalt!"

"Hm?!" mõtiskles veetilk hetkekese, kallistas ookeani veelkord, võttis päikesekiirest kinni ja kihutas taevasse.

Taas kandis tuul veetilga valge pilve põldude ja metsade kohale, taas muutus valge pilv mustaks ja vihmaraskeks ning uuesti pudenes veetilk piisana põllupõrandale.

"Kas sa tulid mind jootma?" küsis viisakas põllulill.

"Kui just väga vaja pole, läheksin suurele ringile," vabandas veetilk.

"Olen vahepeal vanemaks saanud. Enam nii hullusti ei januta. Mine pealegi!" lehvitas lill.

Veetilk puges põllumulda.

Keda ta seal kohtas?

Mutti? Muidugi.

Vihmaussi? Loomulikult!

Aga veetilk vudis veel sügavamale.

Korraga kohutas rännulist valge ja vängelehaline löga.

"Tere! Mina olen veetilk ja matkan suurt ringi!" kogus end veetilk.

"Mina olen õel pesupulbrivesi ja mürgitan pinnast. Kohe mürgitan sinu ka ära!" ähvardas haisev koletis.

"Tule ruttu!" haaras liivakiht veetilga hõlmast, aidates hädalise põgenema.

Veetilk puges hirmunult sügavamale.

Löga surus end samuti liivaterakeste vahelt läbi. Oli ehk natuke lahjem ja tsipake sapitum.

"Tule ruttu!" sikutas veetilka kruusakiht.

Pageja sattus veel sügavamale.

Ühel hetkel puutusid jalad jälle veemärga.

"Tere! Mina olen veetilk," tutvustas tulija end eestleitud uuele sugulasele.

"Mina olen põhjavesi," ütles põhjavesi.

"Tule, jookseme koos minu juurde, ookeanikoju!" kutsus veetilk. "Paha pesupulber ajab mind taga. Ta on kuri ja mürgine."

"Ma ei saa inimeste kaevusid kuivale jätta," tunnistas põhjavesi, aga veetilga juhatas koduukseni.

"Tere, ookean! Ma tegin suure ringi!"

"Tegid, veetilk!" imetles ookean, kui oli veetilga loo lõpuni kuulanud.

"Aga mul on põhjavee pärast väga suur mure!"ohkas veetilk.

"Eks neid muresid tule igalt poolt," noogutas ookean ja püüdis pealael laiali valguvat õlilaiku kokku pühkida.