Tummakstegevalt ilus printsess Adeliise

Oli ühel valitsejal, kuningas Tordimard kahekümnekolmandal, tütreke - imeilus Adeliise - kes pidi kord pärima lossi ja riigi ja rahva. Printsess nägi nii kena välja, et kõik ümberkaudsed teda nähes imetlusest tummaks jäid. Isa-ema niisamuti. Mis sellest, et kõnetus ainult printsessi silmaulatuses kestis - vanemad rõõmustasid küll tüdruku ilu üle, ent arvata võis, et tummas seltskonnas lapsuke ise iial rääkima ei hakka. Õnneks leidus üks vana ja võimas võlur, Egomar, kelle vägi piiga kaunidusest kõrgemal seisis ja nii palgati too maimukese eest hoolt kandma.

Egomar teadis tuhandeid nõiasõnu, oskas end muuta draakoniks, kes üles kaljumägedesse lendab, kihulaseks, kes lukuaugust läbi mahub, kilpkonnaks, kelles on salvestunud sajandite tarkus... Aga veel oskas Egomar olla leebe ja õrn väikese kuningatütrega, hüpitada teda oma luuvaluhaigel põlvel ja laulda lustakaid laulukesi.

Aastad läksid, Adeliise kasvas aina kaunimaks tütarlapseks, samuti väga targaks ja sõnaosavaks. Ainult et oma tarkust ning sõnaosavust võis ta vaid vana võluriga jagada, vaikivas õukonnas ei tekkinud selleks suuremat isu.

Adeliisel tuli kätte meheleminekuaeg, aga tumma meest printsess endale ometi kaasaks ei tahtnud! Oleks siis lihtsalt, et ei räägi - saab ju end teisitigi arusaadavaks teha - aga peigmehekandidaadid jäid soolasambana seisma, ei jaganud kaunitari kohates enam ööd ega maad, vahtisid ainiti, ei pilgutanud silmigi - mis sa sellisega peale hakkad!

"Hoolitsesid mu lapse eest siiamaani hästi, aita nüüd midagi välja mõelda, et Adeliise õnnelikult mehele saaks!" palus kuningas võlurit, kes vahepeal veel võimsamaks ja vanemaks oli muutunud. "Kuningriik vajab nooremat valitsejat kui mina, aga sellele valitsejale oleks ka kord järeltulijaid tarvis!"

Küllap võlur juba aidanud oleks, kui vanake vahepeal ise printsessi ära poleks armunud. Aga siin see nüüd on! Ega kuningas vabatahtlikult võlurivanamehele tütart annaks. Päris tüliga ja vägisi ka ei tahaks võtta. Ja nii vaatas vana võlur kuningale oma tarkade silmadega otsa, endal riukad peas, ning ütles:

"Kurb saatus võib tabada Su kuningriiki, sest on vaid üks võlurohi, mis ühe meesterahva Adeliise juuresolekul julgeks teeb ja sõnad suust sikutab. Peab leiduma selline kavaler, kes ise ennast pildile jäädvustab. Kui printsess selle pildimehe silmadest ennast näeb ja naeratab, on nende liit vankumatu ja armastus taeva poolt tunnustatud." Nii ütles vana võlur ja lasi kindluse mõttes ka nõialoitsu lendu, et võit kindel oleks. "Sest," mõtles ätike Egomar. "Kui mitte keegi ülesandega hakkama ei saa ja siis otsekui poolkogemata minu pilt tüdrukule ette juhtub, ei hakka keegi enam hullusti vastu punnima. Seda enam, et mind nähes on Adeliise alati naeratanud."

Hakkasid printsid pilte maalima ja maalitunde võtma. Jäljendati erinevate ajastute tugevamaid tegijaid. Võeti eeskuju erinevaist kunstivooludest. Realism, kubism, futurism - kõik katsuti läbi. Ainult Egomar teadis, mis kõige tähtsam. Peegeldus! Seepärast nägi ta pildiga just niipalju vaeva, et printsess kujutatu ära tunneks ja silmade asemel lasi liita lõuendi külge... peeglikillud.

Nooruke peeglimeister (vanemat ei tihanud võlur võtta - tabab ehk asja ära!), kes vastutusrikka ülesande jaoks välja valiti (peeglitükid pidid ju maaliga silmatorkamatult sobituma), sai korralduse õige kujuga killud valmis lõigata, lõuendile liimida ning maal kuningalossi toimetada. Vana võlur leidis, et tema ise peaks toimetustest võimalikult kõrvale jääma.

No kuidas võis üks elutark mees nii ettevaatamatu olla!

Kuningad ja printsid, niisama hertsogid ja krahvid, linnapead, laevakaptenid ja kaupmehed - kõik kogunesid oma kunstiteostega kuningakotta, heale õnnele lootes. Läks ka peeglimeister. Tema, tühisus, polnud muidugi käimasolevast midagi kuulnud, aga noormees mõtles, et kui nii tähtsasse kohta minek, oleks viisakas kingitus kaasa võtta. Mida tal võtta oli? Eks peegel! Tagasihoidliku raamiga küll, aga nii selge ja sile, et see vaataja ilu veel erksamalt esile tõi.

No ja nii läkski - maal ühes ja peegel teises kaenlas.

Saal oli puupüsti tulijarahvast täis, seinad piltidest rasked. Oleme ausad, pooli neist oli lausa piinlik ja valus vaadata, aga üksikud nägid välja kui tõelised meistritööd. Eriti, kui pildi autoriks osutuski mõni kunstnikuisand.

Peeglitegija leidis maalile sündsa koha ja jäi otsima, kuhu peegel panna. Seda, et saali ei sünni, sai isegi aru. Pole ju teab-mis hiilgust raamiks ümber. Sokutas vargsi kuhugi koridorilauale ja valmistus minema hiilima. Aga edevus sai hetkeks võitu - viskas oma käsitööle viimase pilgu. Mis sa arvad, kes samal hetkel peeglisse vaatas? Õige jah! Printsess ise! Oli saalinurgas sagimist seiranud ja silmitsema jäänud, et miks see noormees nõnda vargsi enda ümber kaeb. Et kas ka pilt pakis? Aga ei! Peegel. Siledam kui seelikusiid ja selgem kui allikasilm. Adeliise vaatas ennast - ilus oli ta tõesti - ja märkas õla taga noormehe kohmetunud pilku. Märkas pilku ja - naeratas. Sest poisi silmad olid printsessi nii täis, et nende sisse muud midagi sugugi ära ei mahtunud!

Noormees oleks häbelikkusest maa alla vajunud ja imetlusest keele kurku neelanud, aga Egomari enda lausutud loits tuli talle appi ja nii ütles ta (ilma liigse peenutsemiseta, sest tal polnud kunagi varem juhust olnud printsessiga kõnelda): "Tere! Kas sina oled printsess Adeliise? Siis on see peegel sulle. Kingiks. Mina tegin selle. Vot. Et. Ma... hakkan nüüd minema." Ja keeraski sammud väljapääsu suunas, sest tema töö oli justnagu tehtud.

Aga printsess nii ei arvanud.

"See on minu tulevane," sikutas ta segaduses peeglimeistri oma isa, kuningas Tordimard kahekümnekolmanda jalge ette. "Selle mehe tehtud peeglis kohtasin ta silmi, leidsin neist enese ja seepeale hakkas ta minuga kõnelema! Temast saab noor kuningas!"

Kuningas vahetas meistriga paar sõna, noormees tundus arukas, terve ja tugev. Et vaene? Kah mure! Kuningriigil kulda küll.

Kui edus kindel Egomar kohale jõudis, oli kõik juba sündinud. Kuninglik luba käes ja laulatuski peetud, sest - rahvas korra juba kohal, milleks neid edasi-tagasi jooksutada!

Saadaks noormehe pihta välgunoole või laseks saalilael talle kaela kukkuda? Aga... nii võib Adeliisegi viga saada ja üleüldse - võluri enda õnnistusloits hõljus kaitsekilbina noorpaari ümber.

Paaril oli palju lapsi ja vana kuningas andis õige varsti valitsusohjad üle.

Pika ja õnneliku elu elasid Adeliise ja peeglimeister. Adeliise oli terake targem (võluri koolitus kandis kasu) - tema valitses riiki. Peeglimeister aga tegi peegleid edasi. Kuidas sa siis ei tee, kui oled osavaim peeglimeister terves kuningriigis!

Vana võlur jäi juba laulatuspäeval kadunuks. Küll aga kinkis keegi muldvana eideke noorele kuningapaarile lonkava jala ning kurva olemisega kilpkonna, kes kingisaajatega pika elurännaku truult kaasa tegi.