Sunday, November 27, 2011

Kuidas armastada kolme peaga lohet?

Maailmas liigub igasugu müüte. Mõned kinnitavad, et draakonid, härjapõlvlased ja haldjad on lihtsalt tobe väljamõeldis. Teised usuvad, et seesugused tegelased on olemas küll, aga arvavad täpselt teadvat, kui pikk, kui raske, mis värvi ja millise iseloomuga. Ja et ainult nii ongi.

Aga päriselt? Aga päriselt mahub maailma uskumatult palju hämmastavat ja erilist ning igaühes meis on veel omakorda suur ja imeline maailm. Ei maksa seda mingite eelarvamustega väiksemaks ega igavamaks teha.

---

Elas kord lohe. Ta ei lasknud end sugugi segada asjaolust, et keegi kuskil väitis: “Lohesid pole olemas!” ega ka sellest, et keegi teine kirjeldas: “Lohed on olemas. Nad elavad Hiinamaal, kõrgel mägedes, nad on punast värvi, neil on üks pea, neil purskab suust tuld ja nad söövad printsesse.”

See lohe elas üsna siin lähistel. Suvel oli ta selline beežikas, pruunikas ja rohekashall – männimetsaaluse karva. Nii tundus turvaline. Männimets oli pealegi elupaigaks parim. Siin nägi kaugele, liikumine oli vabam, samas vajalikult varju ja omaette olemist. Talvesoomus helkis heledamapoolselt. Eks muidugi olenes talvest. Tuld ta ei pursanud. Talle tundus, et see on hammastele kahjulik. Ja tal oli kolm pead.

Printsesse see lohe ei söönud. Selleks oli mitu põhjust. Sa tahad ju, et toit taldrikul hea välja näeks? Mõni isaslohe ehk tõesti naudiks printsesside habrast ilu. See lohe oli emane. Üks tõeliselt kütkestav printsess ajas ta tõeliselt kadedaks. Seda esiteks. Mis veel? Nad kriiskasid. Kuldsed kiharad läksid kurku ja ajasid köhima. Kõik see värv ja kreem ja puuder, millega nad end konserveerisid, tekitas allergiat. Pealegi oli neid jube tüütu kõikvõimalike korsettide, kombineede, kleitide ja seelikute seest välja harutada.

Printsid olid hoopis teine teema! Neid oli tore enne sööki taga ajada, nad olid liikuvad ja lihastes ja lohetari kuuele silmale pakkusid nad igatahes märksa rohkem kui printsessid.

Menüüs tekitasid printsid muidugi samasugust segadust nagu printsessidki. Loed, et kohe tuleb serveerimisele Barthold Cornelius Alexander Engelhard, loodad rikkalikku neljakäigulist lõunat, aga prints on kidur kui pisemat sorti päkapikk.


Lohe enda nimi oli Jahh ja sellest jätkus kõigile kolmele peale. Keskmise pea poole pöördudes kõlas see nagu otsus, vasakpoolsel – nagu tuisukilje ja parempoolsel – sosinana puulatvades. Loherahvas ei ajanud nimedega alpust taga. Oskad sa üldse pakkuda kedagi, kes lohesid nimepidi kutsuks?

Nad elasid erakutena, kes kus, üksteisele külla sattusid harva, seda enam, et need korrad heaga lõppema kippunud. Nii ununes vahel aastateks, et kuskil lohetki mingi oht võiks varitseda. Aga oht oli. Lohetapja.

Lohetapja on iseenesest täitsa tavalise inimese moodi mees. Noh, ehk kasvult veidi pikem, aga mitte oluliselt. Lihtsalt, kui tavaline mees ei kipu metsa, kus lohe elab, siis lohetapjat veab sinna nagu magnetiga. Mis ta seal teeb, sellele enamasti tunnistajaid ei jagu, aga tagasi ta tuleb, kott lohakalt üle õla ja koti sees on siis vastavalt nii mitu pead, kui lohel juhtus olema.

Aga aitab nüüd kirjeldustest. Läheme loo juurde. Ja lugu selline:

Meie lohe metsa sattus lohetapja. Päikesesoojas teeservas ilutsesid lopsakad karukellad, näsiniin pilgutas oma salalikke sügavroosasid õiesilmi, jõesäng oli kirkaid varsakabjapatju täis, aga lohetapja ei pannud neid eriti tähele. Tema treenitud vaist haistis lohe lähedust. Ja ettevaatuse kaotanud lohe kerkis sealtsamast karukellade, näsiniinte ja varsakapjade vahelt kogu oma kolmepäises täiuslikkuses.

Midagi juhtus nüüd. Kas oli lohetapja liiga palju loheringkonnas liikunud või säras keskkevade ahvatlusi lohe kolmest silmapaarist, igatahes... lohetapja armus. Ja armus nii hullusti, et see suur armastus jõudis ka lohe südamesse. Nii et... vastastikune.

No ja mis sellest, küsid sa? Kui tinasõdur võib armuda paberbaleriini, kaunitar koletisse... miks ei võiks lohetapja armuda lohesse?

Nojah. Lohetapja süda tuksus lohele ja lohe süda lohetapjale, aga peale suure armunud südame oli lohel ka kolm pead ja need ei suutnud taluda, et lohetapja kõiki kolme kallistas ja musitas. Korraga ei tulnud kõne allagi ja eraldi tegi samuti tuska.

“Mina nägin teda esimesena!” teatas keskmine pea ja äärmised pidid sellega nõustuma. Nii oligi olnud.

“Mina armastan teda kõige suurema kirega!” nõudis vasakpoolne. Nojah, ta oli tõesti teistest elavam ja särtsakam.

Parempoolne ei öelnud suurt midagi, ta oli selline... introvert. Aga armastas ja kiivust tundis temagi.

Armukadedus ajas lohe pead tõsiselt tülli. Armastus ajas peadest hulluks.

Lohele ei maitsenud jook ega söök. Ka hõrguma prae kõrvalt nokkis vastutahtmist vaid veidikese salatit. Jäi täitsa norgu.


Lohetapja oli kimbatuses. Kui kedagi armastad, siis tahad ju, et ta sinust rõõmu tunneks ja säraks, mitte kurvaks jääks.

Mis siis teha? Kui kellelgi on kolm pead, ei ole võimalik kahte lihtsalt minema kihutada. Pole võimalik konkurente maha raiuda, sest need kasvaks ju kohe kaela otsa tagasi. Kui, siis kõik kolm korraga, aga see ju teeks lohele otsa peale.

Kõige hullem, et lohetapjale meeldis lohe just kõigi oma kolme peaga ja peadevahelised tülid tegid ta õnnetuks.

Lohe aga armastas lohetapjat. Kui armastad, siis tahad teisele rõõmu teha, mitte kibedust ja valu.

Maailmas on igasugu tarkust ja maagiat. Küllap oskaks keegi teha lohe ühest suurest armastavast südamest kolm. Teha nii, et saaks saata kõik kolm pead oma südamega eri maailma otsa. Ootama, et lohetapja ta leiaks. Teadma, et lohetapjat on kusagil ootamas veel kaks sama kallist ja head. Kas see aitaks?

Lohetapja ei osanud midagi targemat välja mõelda, kui et tuleb kasvatada endale veel kaks pead. Aga ega siis need nii lihtsalt kasva! Mida teha? Siirdada? Nõiduda? Teeselda?

Tead. Tegelikult on see üsna meeleheitliku lõpuga lugu. Või mis lõpuga... Lõpp ei paista veel kusagilt. Ainult meeleheide.

Me arvame, et oskame nõu anda küll. Et lohetapja peaks leidma endale hoopis printsessi või mõne tavalise vaese külatüdruku. Ja lohe peaks ootama endale lohest kosilast. Soovitavalt kolmepealist. Aga elus ja armastuses ei ole nii lihtne. Seal võib juhtuda, et lihtsam on kasvatada endale kaks uut pead.

No comments: