Kuigi kuningannal oli endal palju sellist, mille pärast kadedust tunda (näiteks kirju kõnelev papagoi, kelle vana kuningas talle kord kaugelt lõunamaareisilt kingiks oli toonud), näis kuningannale ikka, et kõik teiste asjad on palju imelisemad ja erilisemad.
Näiteks Ruudumaa valitsejannal oli uhke ruuduline tass. See tass oli nii suur, et sinna oleks terve ämbritäis teed sisse mahtunud ja mis peamine - see tass laulis. Meie kuninganna oleks selle tassi hea meelega Ruudumaa kuningannalt ära ostnud, aga Ruudumaa kuninganna ei müünud. Muudkui eputas sellega oma külaliste ees ja tegi kadedaks. Kuni ühel päeval... oli tass kadunud. Kõik otsisid seda igalt poolt, ainult meie kuninganna ei tundnud otsimise vastu huvi. Mis sa arvad, miks?
Õige jah! Sest tass oli nüüd tema käes.
"Oi-oi!" noomis kõnelev papagoi kuningannat. "Millega sa ometi hakkama said! Ei tee sind selline varandus õnnelikuks. Ei tee..."
Ja tead, mis? Ei teinudki!
Tassiga oleks nagu midagi juhtunud. Ei tundunudki ta enam nii põnev. Joomiseks liiga suur. Vaatamiseks liiga ruuduline. Üks ja sama muusikapala hakkas õige ruttu närvidele käima. Ja uhkeldada temaga kah kellegi ees ei saanud. Kõik oleksid ju kohe ära tundnud, et see on Ruudumaa kuninganna tass.
Triibumaa kuningannal oli sebra ja sebra polnud siinkandis sugugi tavaline loom. Eeslid ja hobused olid tavalised. Tavalised hallid ja tavalised pruunid... Sebra oli täielik haruldus!
Meie kuninganna oleks selle sebra hea meelega Triibumaa kuningannalt ära ostnud, aga Triibumaa kuninganna ei müünud. Muudkui eputas temaga oma külaliste ees ja tegi kadedaks. Kuni ühel päeval... oli sebra kadunud. Kõik otsisid teda igalt poolt, ainult meie kuninganna ei tundnud otsimise vastu huvi. Mis sa arvad, miks?
Õige jah! Sest sebra oli nüüd tema käes.
"Oi-oi!" noomis kõnelev papagoi kuningannat. "Millega sa ometi hakkama said! Ei tee sind selline varandus õnnelikuks. Ei tee..."
Ja tead, mis? Ei teinudki!
Sebraga oleks nagu midagi juhtunud. Ei tundunudki ta enam nii põnev. Ükskõik, mida kuninganna temaga tegi - vannitas või harjas, kõnnitas või jooksutas - sebral jäi nina norgu ja võrdles aina, mida Triibumaa kuninganna nendel puhkudel oli teinud või öelnud. Ja uhkeldada temaga kah kellegi ees ei saanud. Kõik oleksid ju kohe ära tundnud, et see on Triibumaa kuninganna Sebra.
Pärlimaa kuningannal oli jaaniuss - peopesa pikkune ja säravam kui maailma kõige kallim kalliskivi. Meie kuninganna oleks selle jaaniussi hea meelega Pärlimaa kuningannalt ära ostnud, aga Pärlimaa kuninganna ei müünud. Muudkui eputas temaga oma külaliste ees ja tegi kadedaks. Kuni ühel päeval... oli jaaniuss kadunud. Kõik otsisid teda igalt poolt, ainult meie kuninganna ei tundnud otsimise vastu huvi. Mis sa arvad, miks?
Õige jah! Sest ka jaaniuss oli nüüd tema käes.
Ja ka jaaniussiga oleks nagu midagi juhtunud. Ei tundunudki enam nii suur ja rohelist valgust ei kumanud kah sugugi. Nii et uhkeldada poleks temaga saanud ka siis, kui kõik poleks vaadates kohe aru saanud - see on Pärlimaa kuninganna jaaniuss!
Meie kuninganna ootas, et kui papagoi jälle ära pragab, siis peab ta temaga nõu, kuidas näpatud võõrasvara õigetele omanikele tagasi toimetada. Tagasi viimine tundus palju keerulisem kui ärandamine.
Aga tead? Papagoi ei öelnud midagi. Papagoi oli täitsa vait. Veel hullem - papagoi oli kadunud!
Kuninganna otsis ja oli meeleheitel. Kõik otsisid igalt poolt. Ainult papagoi ei tundnud asja vastu huvi ja jäigi kuninganna jaoks kadunuks. Sest milleks toetada ning abistada seda, kes kõike võõrast sinust olulisemaks peab?
No comments:
Post a Comment