Haldjatoit

Juhtus kord ilusasse õitsvasse orgu kaks emandat. Vanataat tundis neid varasemast, teadis, et mõlemad tublid toiduvaaritajad oleks, ja kinkis kummalegi kulbi ning paja. Naised rõõmustasid kingituste üle. Üks naistest tassis oma katla oru keskele ja ütles teisele: „Mina jään siia söögitegijaks. Mine sina mäe peale!“

Teine läkski.

Meisterdas kumbki emand kolde, tõstis kolde peale pajakese ja ehitas paja ümber majakese. Orus olid vägevamad puud – oru majapalgid said pikemad. Mäel kasvasid männid kidurad, mäe-emanda tareke mahutas naise hädapärast ära, aga ega rohkemaks vajadust olnudki.

Hakkasid emandad otsima, mida patta panna, aga ümberringi õilmitses ainult lilleilu. Korjasid kateldesse õietolmukollast ja keetsid pudruks – see tundus muust toidust etemgi! Varusid ka talveks tagavara: mäe-emand peoga, oru oma vikatika. Niitis viimaks kogu oru lilledest lagedaks. Palju õietolmu varises mulda, palju jäi alles ka.

Orus oli aga teisigi elanikke. Juba enne emandate tulekut elutses seal tuhandeid tiivulisi haldjaid, kes suvi läbi õielt õiele lendasid, sügisel kõhukesed korralikult lillepudi täis sõid ja talveks lumeteki alla unele suikusid.

Nii oli ennemalt olnud. Aga nüüd niitis oru-emand haldjarahva toidulaua tühjaks. Näkitsesid tiivulised siit-sealt, kuhu palukesi oli kukkunud ja heitsid tühjade kõhtudega magama. Aga oh häda! Otse keset kõige karmimat pakast ajas nälg haldjarahva üles. Habisesid ja lõdisesid ning ei osanud muud teha, kui läksid oru-emanda ukse taha.

„Pai perenaine, anna meile süüa, et saaksime oma talvetubadesse tagasi kolida ja rahulikult kevadeni magada!“ palusid hädalised.

„Mis ma vastu saan? Muidu eest mina teid ei toida!“ nähvas oru-perenaine.

„Mida toidu eest tahad?“ uurisid haldjad.

„Rahahõbedat!“ nõudis perenaine.

Haldjarahval oli küll rahakirst võõra silma eest ära pandud. Teha polnud nad selle sisuga seni muud mõistnud, kui müntide hõbe- ja kuldkülgedega lusti pärast päikest peegeldada. Lennatigi nüüd raha tooma.

Nõtkus iga süüasoovija tagasi, raske hõbedalitter õlul. Emanda paled lõid heameelest õhetama. Tõstiski paja tulele.

„Sellest pajatäiest ju kõigile ei jagu?“ muretses haldjarahvas.

„Mul suuremat pole!“ käratas emand.

„Luba, me sikutame suuremaks!“ pakkusid toiduootajad.

„Segi peast! Või minu söögiriistu rikkuma!“ hurjutas naine ja tõrjus haldjad kulbiga koldest eemale.

Peagi sai puder valmis, aga et pada oli pisike, ei jätkunud sellest õieti maitsekski.

„Tee teine potitäis veel!“ palusid haldjad. Me ju tõime sulle toidu eest hõbedat.

„Tooge kulda, siis teen!“ lubas emand.

„Kas siis teed rohkem?“ usutlesid haldjad.

„No teen!“ noogutas naine vastumeelselt.

Haldjad läksidki kulda tooma. Veeretasid külmetavate käte vahel kuldrahasid. Lootsid, et tagasijõudmise ajaks pudrutaldrikud juba ees auravad. Aga ahne perenaine tahtis enne mündid üle katsuda. Pani siis pudrupoti tulele, aga süüa sai valmis ikka samapalju kui ennemalt.

„Sa ju lubasid!“ nuuksusid haldjad.

„Nagu lubasin, nii ka tegin,“ turtsus emand. „Ega mina ole süüdi, et mõni vahele trügis ja teiste eest toidu topelt sõi!“ lükkas ta nõudjad üle läve pakase kätte ja läks tagakambrisse raha lugema.

„Mäe peal elab veel üks toidutegija,“ meenus hädalistele. „Tea, kas seegi teistsugune?“ arutati isekeskis, aga et muud abi ei leitud, võeti mäe tee ette.

„Pai perenaine, anna meile sooja ja süüa, et saaksime oma talvetubadesse tagasi kolida ja rahulikult kevadeni magada!“ paluti mäe-emanda ukselävel.

„Mu tuba on tilluke, te ei mahu ehk sisse ära?“ muretses mäe-perenaine.

„Las me sikutame su tare suuremaks!“ pakkusid tulijad.

„Kui aga ära ei lõhu?“ kartis naine.

„Ei lõhu!“ lubasid haldjad, võtsid seina- ja katusenurkadest kinni ja hakkasid sikutama. Ennäe imet! Maja muutuski palju suuremaks.

„Mu pada on pisike, peate ehk kaua kannatama, enne kui kõht täis saab,“ kartis emand.

„Me sikutame su paja parajamaks!“ tõotasid toidutahtjad, võtsid katla põhjast, servast ja sangadest kinni ja hakkasid tirima. Pada saigi suur! Nii suurt pada polnud perenaine näinudki.

„Mul pole ehk nõndapalju pudrujahu, mida potti panna,“ pelgas mäe-emand.

„Küll me sikutame jahukotid kogukamaks!“ kilkasid haldjad ja haarasid kotiotstest kinni. Ja näe! Mitte ainult kotiküljed ei saanud suurust juurde - sisu kasvas samamoodi!

„Ärge ehk ära mingegi,“ pakkus mäe-perenaine, kui kostilistel kõhud täis. „Väljas ju külm, jääte ehk kevadeni?“

Aga haldjad läksid ikka. Neil oli lumeune vajadus veres. Lubasid kevadel mäe-perenaisele kindlasti jälle külla tulla.

Kas talvistest külalistest või muu asja pärast… Kahe emanda õieputrudega sündisid kummalised lood. Mäe-perenaise puder oli alati magus ja lillekollane, mahe nagu perenaise naeratus. Oru puder sai kibe ja hallitusehall nagu perenaise enese kipras pale. Vanataat vihastas viimaks ja võttis talt paja ja kulbi käest ära.