Mõni eksimus maksab ränka hinda.
Oli november. Üsna novembri lõpp. Selline hämaruse, ängistuse ja hirmude aeg. Päike tõuseb hommikul natuke enne üheksat ja loojub õhtul poole nelja paiku. Ma tean. Silmad ripuvad siis kogu aeg kalendris ja ootavad pööripäeva.
Karmil aastal laiutab sel ajal juba suur lumi maas. Tol sügisel mitte. Alasti jäänud võsa niisked sõrmed kriipisid jahedat metsaõhku, üritades haarata katteks üksikuid õhus laperdavaid leheräbalaid. Vettinud mätastevahe imes end kummisaabaste külge. Küllap ma sellepärast hiljapeale jäingi. Tahtsin raja sirgemaks lõigata, aga ojanired ning mahalangenud puud ajasid suuna sassi. Värve jäi järjest vähemaks, sammud kahanesid üha lühemaks, metsaseinad koondusid muudkui kokkupoole. Pimedus aina kosus ja kasvas, väsimus koos temaga, kuni peataolek ja jalgade jõuetus mu ühe viltuvajunud kase tüve vastu tuge otsima surusid.
Nii. Mina rohkem ei julge ega jaksa!
Varisesin määrdunud ja märja kõivu sellele küljele, kust suunast veel viimast valgust heletas ja märkasin, et seal polnud sugugi taevas, mis teekäijale puude vahelt rada juhatas, vaid... voodi. Puhaste valgete patjade ja linadega magamisase.
Ebanormaalne.
Uudishimu lohistas mu lähemale.
Paks villane tekk. Pehme madrats. Kuivad värvimata sängilauad. Just nagu oleks keegi just äsja maja minema viinud ja voodi maha jätnud.
"Ae!"
Vastajat ei kuskil.
See oleks kah inetu nüüd, kui ma siia magama vajun ja keegi oma koormastkukkunud mööblitükki tagasi tuleb nõutama.
Millisest koormast? Siia risu ja rägu vahele midagi niisugust kogemata küll ei saanud sattuda.
Ehk on keegi hea haldjas mind hädas aitama tulnud? Aga kui on hoopis kuri vaim valvamas?
Ükskõik.
Istutasin end asemeservale. Nüüd alles tundsin, kuidas jopp seljas on end õhurõskusest täis joonud ja jalad kummikutes külmetavad. Lörtsakas vammus voodinupu otsas rippu, kummikud sokkidega sängi serva all, tungisin sõbasooja.
Mm... Ei kiida nad täisvillatekkisid ilmaaegu!
"Ahh!" pani teadvus tiivad kokku.
_ _ _
Ärkasin selle peale, et ümbrus valgeks lahvatas. See ei tulnud aga koidikukumast, vaid kahest suurest silmast, mis mulle niisuguse põhjatumusta tühjusega otsa puurisid, et öö nende kõrval keskpäevana paistis. See ei saanud olla koer ega hunt, kuigi kujus kõvasti sarnast. Aga suurusest! Kasvult oli ta kõrge kui vanadusest kummuli kukkunud kuuse juurepulst.
Kangestusin. Siis sain aru, et elajas ei sihigi pilguga mind. Hoopis kedagi kaugemal peatsi pool, kuhu ma nägema ei ulatanud. Seal, kust kostus sügavaid hingetõmbeid ning vali hurjutav hääl: "Hhh...ust!"
Tumesilm taganes hoiatava larinaga. Taganes, aga ära ei läinud.
Larin ja tõrjumine.
"Hust!" ja "Larrrr!"
Ühtäkki (vist lasi hurjutaja hirmutise küljest viivuks silmad lahti) ajas kolevaim hambad laiali ja kargas rüminal maharahustajale rindu. Vähkresid vasemale ja paremale, nii et mättad ja oksasodi tuiskas.
"Mis sa vahid! Vilista!"
Mina või?
Armas aeg, ma pole kunagi seda kunsti mõistnud!
Ajasin suu torusse, kuigi juba ette teadsin, et muud, kui törts sooja õhku, huultelt üles ei tõuse.
"Vilista!!!"
"Ee..." Korraga meenus, et jope taskus peab mul üks tilluke abimees olema. Küünitasin käe oma tuulelelu järele ja nüüd kostus metsa all märksa häälekam heli.
"Loll oled või?" käratas vilenõudja, kui puude- ja luuderaginal asemest mööda veeres. Niipalju jõudis, et linnuvile mul suust oma suurde kämblasse kägardas.
Mida ta tahab? Müra või muusikat?
Tegin seda, mida ainsamalt hästi teha mõistsin ja mida juba tükk aega kuuldavale tuua olin igatsenud. Kiljusin. Kogu südamest. Kõik hirmud ühe valuga hinge tagant priiks.
Soerd lõtvus, sikutas saba jalge vahele ja leekis laanepõhja. Tema vastane kergitas end samuti maast üles, tuikus sängi suunas ja räntsatas asemele istuma.
Vägilane võttis särgi seljast. Kartsin, et näen vere voolamist ja lahtist liha. Tükke lipendas rinnal ja käte peal küll, aga vere asemel nirises midagi õrn-helesininist.
Siniverelistel siis tegelikult ka veri sinine sees? Arvasin, et lihtsalt öeldakse nii.
Mees silitas peoga üle haavade ja naharibad liibusid oma kohtadele tagasi. Ei ainsatki armi ega kriimuviga!
Ometi rammestas võitlus ja ihu parandamine teda sedavõrd, et elukaga maadleja varsti jõuetult linadele vajus. Enne tõmbas jalutsist välja midagi ohjade sarnast ja viskas mulle sülle.
"Koputa ja sõida!"
"Kuhu?"
"Kus aga elamist märkad. TUME ei tohi tuppa saada!"
Ütles ja kustus.
Ega mul mujale koputada olnud kui sängilaua vastu. Voodi nõksatas ja tõusis õhku. Kuuselatvade kohalt märkasin tühisilma musta kuju ja juhtisin sängi samas suunas sõitma. Kiiremini vaid. Et enne teda majade juures maanduda.
Aga mida kohale jõudes tegema peaks?
Nõu küsida polnud kelleltki. Tööandja lamas teadvusetult asemel.
Uksed-aknad on ju kõik nagunii kinni? Korsten üksi jääb. Aga millega ma selle sulgen ning kas pean koidikul uuesti katteid maha võtma tulema?
Et muud paremat pihku ei jäänud, võtsin selja alt padja ja pistsin esimesse korstnasuusse. Hetkega kerkis uus padi turja taha ja suitsuavasse torgatud sulekotist sai läbipaistev ning siniselt sädelev soomustik. Küllap aoaeg selle auklikuks kulutab.
Nii et siis õigesti talitasin?
Suunasin sõiduriista uute ja uute korstnateni ja toppisin need patju täis. Algul põnevusest, siis harjumusest, lõpuks lihtsalt seetõttu, et käed vajalikke liigutusi käskimatagi teha mõistsid. Kuni uni päästma tuli.
Ärkasin oma kodus, oma padi pea toeks. Märg vihmariie vedeles voodi ees.
Kummikuid ei kohanud kusagil. Tühja neist jalanõudest, olidki juba hõredaks jäänud, aga sokkide pärast hakkas hale. Ent kust sa neid enam leidma lähed!
Päev möödus kui vati sees. Väsimus röötsutas silmalaugeil, taipamine oli tagasihoidlik ja ümberkaudsed tundusid lärmakad ning kärsitud. Aga lähed sa küll ülemusele ütlema, mille kallal öö otsa rassitud sai!
Polnud tööpäeva lõpul tähtsamat tahtmist kui tekialusesse pugeda. Nii tegingi.
Taevalik!
Mõni tund und maitstud, äratas mu tuttav vilepillimäng. Ja mitte lihtsalt ei äratanud. Kutsus. Nii, et ükski vägi voodis kinni hoida ei suutnud. Kõndisin paljajalu esikusse ja sealt edasi trepikotta. Lendase juba ootas. Ja mees seal sees. Minu linnuvile suus.
"Anna see tagasi!" palusin, aga vilepuhuja vaid muigas ega halastanud enne, kui oma eilsele kohale kobisin. Koputas vastu voodilaudu ja eelmise öö reis algas taas.
"Eile ma ju aitasin sind. Miks täna uuesti?" torisesin.
"Aga mistarvis sa mu asemel aelesid?"
"Aga miks sa eksitad inimesi oma magamispaiga ja palakaga?"
"Aga miks sa kolad minu metsas, kui teed ei tunne?"
"Aga miks sa sead puud nii, et suund sassi läheb?"
"Aga ehk mulle meeldib teisi enda eest tööle panna?"
"Mul on ju magada ka tarvis!"
"Aga mis mul sest! Mulle su seltskond sobis."
Ja ei andnud mu vilet tagasi. Ja ei annagi!
Niipalju on halastanud, et igal ööl õue ei aja, aga ega ta tulemisest ette ka hoiata, et oskaksin varem välja puhata.
Hea sõber, kes sa mu hädale abi tead! Tee nii, et ma selle väikese vilevidina tagasi saaksin. Lihtne asjake, küllap on neid ilmas teisigi, aga mind need teised ei aita.
Ära aga appi rutates iseomale õnnetust kaela kutsu. Ilmalistest pole ju lendajamehele vastast.
Ega ma eriti looda. Lihtsalt kurtsin ära, et kui ta kogemata kutsumiskanni kaotama juhtub ja sina leiad, siis teaksid. Või et kui säherduse sängi ligi satud, taipaksid minust arukam olla.
Eks ma kannan oma karistust edasi. Enese rumalus ju.
No comments:
Post a Comment