Arvad, et liiga kerge karistus? Esmapilgul võib ehk nii paistagi, aga pikapeale muutub selline saatus painavamaks kui põrgukatel. Selles on ju ikka keegi teine ka veel sees, kellega koos karjuda ja igasugune tunne - olgu siis hirm või valugi - on parem sajandeid kestvast tühjusest südames.
Jalutas endine härra vaimuna oma õuel ja tubades, uued omanikud elasid omasoodu, temast välja ei tehtud. Kui keegi märkaski ja hirmukisaga minema jooksis, ei tundnud vaim-parun sellest kurbust ega rõõmu. Midagi ei tundnud. Nii kadus igasugune isu kedagi kimbutada või muidu kometit teha. Või kus sa võisidki! Nii nagu luust-lihast rahval tuleb aeg-ajalt kontrollidega kokku puutuda, käivad kummitusedki iga saja aasta järel komisjonist läbi. Seal siis vaadatakse ja vaetakse, kuidas edasi. Kas paremalt või hullemalt. Ja hullemaks annab alati asju ajada. Nii et härra oli oma tegemistes üpris ettevaatlik.
Sai tal järgmistest järgmised sada aastat täis, komisjon vaatas paberid läbi, hindas kuulujutud hindele hea, küsitles kannatajat risti-põiki ning otsustas, et võib küll võimaluse anda. Nii ütlesidki: "Kui kellelegi kingituse teed ja see sinult ka vastu võetakse, tohid vanapagana väravate taha koputama tulla. Sellega on sisenemisluba käes."
Et asi see siis kingitusi on teha?
Aga võta näpust!
Kas sina võtaksid võõralt lihtsalt niisama midagi vastu? Võtaksid? Kui jah, siis olgu see lugu just sinule räägitud.
Härra naases oma mõisa, süda endiselt tühjust täis, aga vaimu läbipaistvates kopsudes kipitas pisitilluke lootusekübe. Ja kui sul sadu aastaid mitte midagi pole olnud, on kübeke lootust väga suur asi. See oli nii suur, et ajas kummitaja ikka ja jälle köhatama: nurgatagustes, trepimademetel, võlvkeldrinurgas ja lakapealsel. Tuletas inimestele meelde, et niisugune asukas majas olemas.
Aga nii tulid meelde ka kõik need kurjad lood, millest memmed-taadid veel jutustada teadsid. Need lood tegid köhatusekuuljad valvsaks. Tegid valvsaks needki, kes midagi ei kuulnud: ei köha, ei samme, ei uste kriuksumist ega põrandalaudade naginat. Ja imelik küll. Ega keegi polnud ju inimestele ütlema läinud, et vaim-parunile selline ülesanne anti. Ometi kõik nagu teadsid isegi.
Ma räägin mõned juhtumised.
Aega oli palju mööda läinud. Mõisas elas hoopis teise nimega härrasrahvas, kellel polnud kunagise paruniga mingit vereseost. Mõisaomanikel sel ajal enam kuigi hästi ei läinud. Suur maja oli rohkem kuluks kui uhkuseasjaks. Tallimees tahtis palka, toatüdruk tahtis palka, virtin tahtis palka ja aednik tahtis palka... Igaühel oli õigus midagi saada, aga raha sisse tulema ei kippunud eriti kusagilt. Nii nägi proua garderoob üsna nigel välja. Ikka pidi kleite tellima, millega mitu hooaega läbi saaks ajada. Uue pitskrae ja kätistega sai rõivale värskema ilme anda, aga ega siis teistele prouadele midagi märkamata jää! Ja need teised prouad olid hirmus tähelepanelikud ning ütlemistes halastamatud.
Meie proual seisis tähtis küllaminek ees ja küll ta oleks endale uut kübarat tahtnud. Väga uhket poleks palunudki. Pigem sellist lihtsat ja elegantset. Sellisest kübarast oleks hea enesetunde tekitamisel palju abi olnud.
Ja vaata! Ühel õhtul oma magamistuppa astudes märkas ta peeglilaual peakattekarpi, tegi lahti ja nägi: kaunis must kübar rohekalt läikiva sulega. Veel ilusam kui see, mida oskas himustada.
Kust niisugune kingitus tema lauale sai? Olid nad ju härraga just rahaasju arutanud. Ei, härra ei saaks talle kindlasti praegu uut kübarat lubada.
Kübar oli nii kaunis! Kiusatus oli nii suur! Aga miski proua südames hoiatas, et see asi pole õige. Proua taganes sammujagu, haaras ahju kõrvalt tuletangid, võttis kübara tangide vahele ja lennutas rõduuksest välja. Uhke peakate lahvatas põlema ja kadus enne kui maapinda puutus. Lumele ei langenud ainsatki tuhakübet.
Vaat siis!
Hiljem, kui mõisnikud kõik kes kuhu võõraile maile rändasid, tehti tühjaks jäänud majja kool. Kära ja madinat oli nii palju, et kellelgi polnud mahti vaim-paruni samme kuulata või temast lugusid mäletada.
Kord oli vaja koolidirektoril minna kõnet pidama. Direktoril oli parajasti kõva nohu ja... ütle nüüd! Viimasel hetkel enne rahva ette astumist avastas, et puhtad taskurätid on karmanist otsa lõppenud. Märkas samas veel midagi. Ukselingil heletas valge rätike. Puhas ja triigitud. Ilma igasuguse ilustuseta. Just nagu tema jaoks valmis säetud.
Keegi poleks saanud väita, et selle rätikuga lood valed on, kui direktor selle tasakesi põue oleks pistnud. Aga direktori enda süda ütles: "Ära võta. Kahetsed!" Ja enne, kui koolijuhi käsi linki jõudis puutuda, lipsasid ta näpud taskusse tagasi, haarasid sealt niiskeks nuusatud rätinutsu ja leidsid koha, kuhu midagi veel mahtus. Ukselingirätik lahvatas sellise valuga põlema, et käepide pisut aega lausa tuld hõõgus.
Vaat niisugune lugu.
Eelmisel reedel, tunniks asju valmis pannes, leidsin, et töölehele on üks tabel trükkimata jäänud. Hakkasin kähku hariliku pliiatsiga vajalikke jooni vedama.
Naksti! Pliiatsisüsi murdus ja loomulikult polnud mul varupliiatsit võtta. Korraga märkasin lauanurgal teritajat. Uhiuus. Samblaroheline. Just nagu minu jaoks tehtud.
"Pane oma kingitus taskusse tagasi!" tegin nõudlikku õpetajahäält ja puurisin silmadega õhku selle koha peal, kus kummitaja-härra minu arvates parasjagu seisma pidi. Teritaja hüppas hooga üles ja põrkas tagasi vastu lauakatteklaasi, nii et sellel nurk ära tuli. Pliiatsiteritaja oli kadunud ilma igasuguse tulevärgita.
"Küllap minagi elus eksinud olen, aga vabatahtlikult ma sinu saatust üle ei võta," vastasin ja kiirustasin ruttu teiste juurde. Julgus sai otsa.
Miks ma talle nii ütlesin?
Arvad sa, et kingitus kellelegi niisama kätte tuleb? Sellelt härralt küll mitte. Niipea, kui tema on end kingiandjana vabaks tinginud, peab kingisaaja härra asemele astuma. Tundub põnev? Praegu ehk küll. Sest praegu saad veel oma soove ja mõtteid tahtmist mööda ümber teha.
No comments:
Post a Comment