Must ja valge Donna

Laia soo keskel kõrgus küngas, künka peal asus tilluke küla ja küla keskele mahtusid kõrvuti kaks lossi: üks suur ja valge, teine väike ja tume. Väikses lossis elas Must Donna. Valge lossi uks seisis lukus. Selle võti olevat kunagi küla keskele sügavasse järve kukkunud ja keegi polnud iial üritanud ust muud moodi lahti muukida või akendest sisse piiluda. Ega poleks näinud ka – kardinad rippusid ees.

Külainimesed elasid oma elu: kasvatasid lambaid, harisid põldu, käisid soos marjul. Losse ei pandud peaaegu tähelegi, nii harjutud oldi, et üks seisab tühjalt ja laguneb kildhaaval ning ega Must Donnagi eriti sageli oma parki jalutama sattunud. Ainult ühe ülemise korruse aknal võis  aeg-ajalt tema sünget siluetti märgata. Must Donna seisis seal, vaatas järve ja valge lossi poole ja keegi ei teadnud, mis mõtted ta peas liikusid või kas neid seal üldse oli.

Aga lugusid räägiti ikka. Et külas on küll ruumi kahele paleele, aga mitte kahele donnale. Et kui valgesse paleesse Donna peaks tekkima, läheb Must Donna minema. Aga selleks tuleb võti üles leida.
Keegi jälle teadis, et Must Donna viskaski võtme järve põhja ja et Valge Donna jäi niiviisi majja vangi. Et nähtavasti on ta sinna nõiutud.

Mõnikord isegi oodati, et võti üles leitaks ja Must Donna ära läheks. Ta polnud küll eriti suur ega rääkinud kellegagi, aga see vaikimine ja teadmatus ja tema mustad kummalised riided just tekitasidki kõhedust.

Külapoisid käisid järvepõhja katsumas, aga kus sa leiad! Järv on ju suur, võti väike ja põhi mudane.
Mõned rääkisid, et Must Donna on ise nõiutud. Et kui Valge Donna välja ilmub, muutub Must Donna konnaks ja põgeneb mäest alla rabasse. Et kunagi ta oligi konn.

Paaril korral oli mõni julgust saanud külapoiss kiviga Musta Donna lossi aknaklaase sihtinud. Pihta polnud veel keegi saanud. Viskajad kõnelesid, et Must Donna olevat äkitselt aknale ilmunud ja kivi suuna mujale keeranud.

Ühel päeval sõitis valge lossi ette mitu uhket tõlda ja hulk tagasihoidlikumaid sõiduriistu. See oli Valge Donna oma teenijate ja saatjatega. Tuli ta rabateed mööda või otse järvest? Keegi polnud tähele pannud.

Uksed kisti pärani, aknad paiskusid valla. Katus paigati ja trepid tehti korda, terrassid pühiti puhtaks ja pargimuru pügati lühikeseks. Maja sees ja ümber käis naer ja pillimäng, valges riides pidulised ei väsinud ööl ega päeval.

Külainimestel keelati järvest kala püüda, ujumas käia ja üldse selle kaldale sattuda. Pooled korjatud marjadest pidid nad Valgele Donnale tooma, poole karjast Valge Donna lauta ajama, poole põllusaagist Valge Donna aita laadima.

Musta Donna lossiuks jäi sestpeale suletuks. Ei nähtud enam tema tumedat siluetti sügavate aknakoobaste raamis. Sissepiilujad ei näinud samuti midagi - kardinad olid ees.

Keegi rääkis, et Must Donna oli Valge Donna kaugelt sugulane ja tal ei lubatud enam tumedas lossis elada. Keegi teadis, et Must Donna oli sünge olnud seepärast, et külarahva kurba saatust ette nägi, aga hoiatada ei saanud, sest Valge Donna oli ta kõnetuks nõidunud.

Mõni julges tasakesi Musta Donnat tagasi tahta, et Valge Donna minema läheks. Kõvasti ei tohtinud midagi öelda, sest kui Valge Donna kaaskondsed seda kuulnud oleks, saanuks soovija karmilt karistada.

Valge Donna ei läinud kuhugi. Koht oli ju ilus ja elujärg hea. Ei aidanud seegi, et mitmel korral salaja loss lukku pandi ja võti järvepõhja heideti.

Valget Donnat nähti sageli oma paleeakendel seismas ja Musta Donna lossi poole vaatamas. Keegi ei teadnud, mis mõtted ta peas liikusid või kas neid seal üldse oli.

Musta Donnat ei tulnud enam kunagi.