Elas kord tüdruk, Pyy nimeks. Rõõme oli tal palju, aga kurbus seda suurem: Vanataat oli talle armsama andnud ja siis jälle ära võtnud. Lubas tagasi tuua, kui Pyy sügava siniallika pisaraid täis nutab.
Pyy istus allika põhja ja hakkas nutma. Pisarad purskusid ja vesi pulbitses, pesi piirid piirituks ja uhas ääred ääretuks. Meelitas kitsed jooma ja oravad ojale. Kaldataimed rüüpasid ja keskpäevapäike kustutas janu. Ei jaksanud tüdruk allikat triiki täita.
"Vanataat narrib sind!" avastas tilderlind, kes tüdruku pingutusi pealt nägi. "Tahad, ma teen allikasängi servad kõrgemaks, et vesi voolama ei pääse? Täidad tingimused ja saad kaotatu tagasi."
Aga Pyy polnud päri.
"Vaata, kui palju rõõmu minu murest sünnib! Minu õnn toitis ainult mind ennast." Ja neiu nuttis edasi.
No comments:
Post a Comment