Ühel pilvitul pühapäeval jooksutas Päike oma vilkaid kiiri lobisevatel jõekärestikel, puhkevate pungadega puude tihenevais võrastikes, kivikangrutes ja majakatustel, teekruusateradel ja heleroheliste murututtide vahel.
Pargiserval, kõige kõrgema pärna päevapoolsel tüvel, jäi päikeselaiku pisike Porr.
Päike kõditas Porri oma sooja kiirega ja Porr kutistas oma pika kooldus nokaga päikest. Päikeselaik liikus puuvõra poole ja Porr keksis tema järel aina kõrgematele okstele, kuhu ta varem kunagi asja polnud teinud. Üheskoos jõuti kõige ülemisele ladvaraole.
Maailm oli värske, kevadvärviline ja väga ilus.
"Aitäh!" õhkas Porr.
"Mille eest?" muheles Päike.
"Selle eest, et ma siia sattusin," tunnistas Porr.
"Selle eest võid hoopis ennast tänada," uskus Päike.
Aga Porr teadis, et üksi poleks ta iial nii kõrgele sattunud või kui olekski, poleks see olnud sama võrratu paik.
No comments:
Post a Comment