Thursday, August 3, 2017

Kaks külameest

Vanataat oli inimesemaimud maha külvanud ja näe, ühte külasse sündis kaks toredat poissi korraga. Üks ühte ja teine kohe kõrvale naabriperesse. Kummaski peres polnud suuremat rikkust kui need poisipõnnid ise. Seda huvitavam oli taadil vaadata, kuidas kasvamine käib, kui väärtuslikumat vara segamas pole.

Esimese pere poeg oli elav kui tulesäde. Teda jätkus igale poole ja kõike tahtis ta ise järgi proovida. Teise pere poeg armastas pigem pealt vaadata ja veel parem, kui lasti üldse niisama omaette konutada.

Poisid jõudsid karjaseikka.
Esimese pere poeg kuulis karjapoisse vilepilli puhumas ja ihkas eneselegi sellist. Proovis ja pusis. Valmis sai. Poiss mängis, aga tahtis veel paremat. Mässas ja meisterdas, kuni tema pill hõiskas kõige ilusamini. Võib-olla kõige kaunimalt kogu maailmas. Oma külas kindlasti.

Teine poiss ei arvanud pillipuhumisest midagi. Mis see tühi vaevab kõrva. Tema oleks teinekord linnudki vagaseks vajutanud. Istus karjastekivil, hea, kui viitsis loomad koos hoida. Enamasti ei viitsinud ka, aga õnneks sattus koer kohusetundlik olema.

Jõudsid poisid kündjaikka.
Esimene poiss õppis töö lennut ära. Ühtlasi huvitas teda, kuidas künnimasinat targemaks ja tõhusamaks teha. Joonistas plaane ja tülitas küla seppa, kuni oli ise parim sepp, kui mitte maailmas, siis külas kindlasti.

Teise pere poeg viitsis vaevu adra taga astuda. Õnneks oli hobune korralikult koolitatud.

Said poistest mehed.
Esimese pere poeg sattus sageli külast kaugemale. Oli ju vaja vaadata, kus ilmaelu kõige paremini korraldatud on. Lõpuks polnud ilmas kohta, mis käimata, ega asja, mis hakkajal mehel nägemata.
Naabrite poeg vedeles suure osa elust kodus ahju peal. Kui sinnagi viitsis ronida.

Kui Vanataat tundis, et saak koristamiseks küps, kutsus ta mehed enda juurde. Pikalt uurida polnud tarvis, oli ta ju kõike ise ülalt näinud. Näinud, et esimesse tallu sündinu on elus mõndagi õppinud ja kogenud. Oleks ehk veelgi, aga ühe elu sisse rohkem ei mahtunud. Taat külvas selle mehe hingekese uuesti suureks saama. Mine tea, milliselt veel seekord silma rõõmustab.
Laisk mees oli aga otsust oodates taevanurka tukkuma jäänud. Nii läks Vanataadil kah täitsa meelest, et toogi sai üles nopitud. Kui lõpuks meenus ja üles leiti, oli hingeke nii põrmuks pehkinud, et külvata poleks ka siis saanud, kui taadil tahtmist olnuks.

No comments: