Hommikuks lubati vihma. Eks nüüd kah juba riietel öörõskus sees, aga parem ikka, kui et päris märja kätte jäävad.
Maja taha, pesunööride poole, jagas aknasilm natuke valgust. Nii natuke, et mingit liikumishoogu hoomasin ja jutusahinat kuulsin. Aga tead ju, kuidas selle öise kuulmisega on: iga krõbin saab kahuripauguks ja oksaviibutus välgulöögiks.
Tõmbusin majanurga varju, piilusin, ise põgenemisvalmis. Ja tead, mis ma nägin?
Kolm ihualasti meest seisavad männi all, kiige ümber. Riided kuhjas puu kõrval maas. Sees kihvatas. Mis pilgarit siin võõra õue peal peetakse!?
Lähed sa küll üksipäini kolme korrale kutsuma. Ja kes teab, palju neid veel pimedast välja puistatakse.
Hea, et lapsi majas pole.
Jäin kuulama. Plaanisid, nagu näikse, võistu kiikuma hakata.
Millest ma aru sain, et võistu? Räägin ju, et kuulsin. Iga võistleja tõi veel maja nurga juurde lapiku kivi peale mingi kallisasja, et kes võidab, saab omale.
Kivi seisis mul siruulatuses, kui asju tõid, kartsin, et kohe-kohe jään toojatele silma. Mida toodi, ei saanud vaadata, sinna tuli ei ulatunud.
Paljukest sa öös aru saad, aga igaühes oli midagi isemoodset, mis mällu sööbis.
Üks paistis vibe ja libe sell: juuksed ühes kõrvadega tihedalt peadligi kammitud. Ettevaatlik selline, muudkui kuulatas, iga krõbina peale kangestus. Unustasin juba hingamise ära. Kui kivi juures käis, tundsin värske puidu ja saepuru lõhna. Metsamees? Saekaatrist keegi? Tuttav küll ette ei tulnud. Labajalad olid suured, aga pihud mehe kohta pisikesed. Sellistega vist ikka saagi ei hoia. Kiige peal algul vänderdas pisut, aga kui hoog sisse läks, kerkis päris kõrgele.
Teine oli ikka paras vägilane. Kasvult Kalevipoeg, esmapilgul mitte ülearu arukas, loll ka mitte. Kämblad olid võimsad kui villkopad, kere kui kapsatõrs. Kus sihukest ametis peetakse? Ei mahu majassegi. Kiige peale astus, siis köied raksusid. Kartsin, et mitte ainult oksa kaela ei tõmba, vaid terve ilusa puu maha murrab. Aga kui hoo sisse sai, õõtsus üsna üles välja.
Kolmas jäi tegelikult kõige enam silma. Sarmikas soeng oli peas: kohev, läbisegi salk musta, salk valget. Ei saanudki aru, kas juuksuri tehtud või sünnist saati selline. Kiigel oli uljas ja osav. Poleks kõrgemad oksad ette jäänud, oleks vist üle võlli ringe teinud. Hakkasin tollele päris pöialt hoidma.
Ilmselgelt läks viimasel kõige paremini. Aga paistis, et see libe sell ja too toekas tegelane ei raatsi võitu käest ära anda. Ausus aususeks, aga ahnus ikka üle. Näen, et võtavad üheskoos nõuks võidumehel nahk üle kõrvade tõmmata.
Unustasin täitsa ära, kes ja kus olen. Röögatasin nii, nagu ma enamasti ikka röögatan, kui miski korralikult harja turri ajab: "Et te kaote! Kahekesi ühe kallal! Praegu võtan malaka ja kütan mõlemal kere kuumaks!"
Tead, mis nüüd juhtus? Kõik kolm jätsid jageluse, kahmasid riided ja... ja nüüd ma alles nägin naha üle kõrvade tõmbamist! Raksti olid esimesel ihukatted ümber, siristas eest luku kinni. Ennäe, valmis kobras! Kadus kraavi poole. Ropsti olid teisel roobad seljas, nööpis kuue eest kinni. Kanäe, karu ise! Kahlas kuuride taha. Vupsti oli kolmandal kasukas õlul. Tõmbas hõlmad vaheliti. Vahi imet, mu oma koer!
Sellepärast see salguline soeng nii tuttav ette tuligi!
"Mis see nüüd tähendas?" usaldasin uurida.
"Küsid veel. Sinu pärast ma tolle totaka võistlusmõttega lagedale tulin. Need tahtsid sulle ju niisama ja pikema jututa koti pähe tõmmata ning koju tassida. Kostiks või koduabiliseks, tont seda teab."
"Heldus küll! Oled sina alles kange verega!"
"Ei räägi sellest rohkem! Eriti kassile!" kõlas kindel keeld.
Ja ega ma olegi rääkinud. Tundsin, et kirja peab ometi panema. Et oskaksite ohust hoiduda.
Hommikul ei andnud hing asu. Läksin vaatama, et mis väärtasjad need olid, mis võistlejad kivi peale jätsid. Mis sina arvad?
No mis seal ikka olla sai.
Kopral oli oksapliiats. Karul mustikavars, marjad küljes. Ja koer... Koer oli minu küpsetatud lusikapannkoogi kivile kandnud. See tegi südame eriti soojaks.
Praegu vaatan aknast, et... pesud jäidki tuppa toomata!
No comments:
Post a Comment