Valge võõras

Ära aja teda segi härjasilmaga! Vaata, tal on küll peaaegu samasugune armastab/ei armasta õis, aga ta kollane süda on väiksem ja madalamal. Tema kleit on õrnem ja soojemat tooni ning vaevalt närbub üks õiesilm, kui kõrvalt ulatab end uus: "Märka mind ja nopi mu valgest kroonist endale õnn!"

"Miks ta siin on?" küsid sa.

Kuula siis. Räägin tema loo.

Tuli suvi ja lillepeenarde kohevast mullast sirutusid edvistama daaliad, liiliad, peiulilled, petuuniad, päevakübarad, gladioolid... ja muidugi roosid - roosad, valged, beežid, oranžid; hele-, tume-, kahvatu- ja leekivpunased; peenra-, pargi- ja roniroosid...

Nad kõik olid uhked ja iseteadlikud, nõudsid ruumi ja valgust. Eriti roosid - aia kuningatarid. Ja aednik täitis iga nende soovi: valis peenra jaoks kõige soojema ja tuulevaiksema koha, ometi sellise, kust kasvandikud kõigile kätte paistaks; väetas neid, jootis nende januseid suid juba päikesetõusu ajal, eemaldas lillepõõsaste ümbrusest iga umbrohulible. Armulikult avasid kuninglikud lilled oma kaharad õiepöörised.

"Midagi kentsakat välgatas Teie lehtede vahelt!" põrnitses ühel päeval blondi naabrinnat lopsakaspunane Kardinal.

"Sissetungija!" osutas avastatu suunas teravatipuliste kroonlehtedega Landora.

"Aiih! Vabastage mind sellest! Appi! Ma minestan!" taipas valgelokiline Iceberg oma ebamugava asendi põhjust.

"Te olete võrsunud valele territooriumile," ilmutas jahedat galantsust kreemikas Casanova.

"Aednik! Sa pead piinliku olukorra viivitamatult lahendama!" nõudis rühikas Legend.

Aednik kükitas roosipuhmaste vahele ärevusttekitanut tabama.

"Sina!" märkas ta valge roosi tugevate lehtede all häbelikku poolkummargil karikakart.

"Mina!"

"Narrike! Mida sa siin teed?"

"Õitsen!" tunnistas taimeke lapsikult, justkui aednik ise ta ahtaid õiesilmi tähele ei paneks.

"See ei ole sinu koht!" noomis aednik.

"Kasvasin, kuhu mind külvati," vabandas taim ja tal oli õigus. Olgu siis tuulest toodud või linnust lennutatud, talle polnud antud voli kasvukoha valikul kaasa kõnelda.

"Roosipeenar pole paraku karikakrale paslik paik," vangutas aednik pead ja sirutas käe kohatust külalisest haarama.

"Kas sa mõistad mu surma?" küsis kõhn ja kaitsetu karikakar. Ja aednik märkas midagi. Ta vilgas silm libises üle valgetest kroonlehtedest kodarate ja arvas kitkumatagi ära: Armastab!

Ja miks ei pidanuks?

Roose kastes oli aednik piserdanud värskendavat vett temagi õitele ja lehtedele. Väetades okaslilli oli kosutus kandunud temagi elusoontesse. Rohides oli aedniku käsi tema juured mullast kergitamata jätnud. Ainult silitamisi käis pihk paaril korral kogemata üle ta keha. Muidugi armastas!

"Kitku juba!" kahvatas armukadeduses Iceberg.

"Mats mullast välja!" põlastas Kardinal.

"Fuih, kui õudne!" pööras pea kõrvale Landora.

"Rutem, ta haavab mu au ja väärikust!" õhetas Legend.

"Hüvasti!" kergitas rasket õiekaabut Casanova.

"Ma ei või sind siia jätta, saad ju isegi aru!" vabandas aednik.

"Tee, mida tegema pead!" soostus vapper karikakrataim. Siis pigistas ta oma kroonleheripsmed tihedasti ümber niiskuva silma kuldkollase iirise. Nii vapper ta polnud.

Õrnalt ja ettevaatlikult harutas aednik karikakra juured roosipuhmaalusest.

"Sellepärast ma armastangi teda," uneles lill, oma viimaseid eluhetki nautides.

Kimbatuses kandis aednik taime oma kinnastamata pihkude vahel.

"Ja sellepärast ma armastan teda," tundis karikakar. Siis tundis ta veel midagi. Sooja, äsjaniisutatud mulda. Ja ta avas silmad.

See oli aia kaugeim ja kehvapindseim sopp, kuhu kastmisvoolik ei ulatunud ja kuhu harva uudistajaid eksis.

"Teised keelduvad siin kasvamast," sosistas aednik. "Aga sina saad hakkama. Väetiseta. Veeta. Isegi armastust vajad sa nii näpuotsanatuke, sest seda on sul enesel küll. Kümnete õiekroonide jagu."