Tema majake losutas Läänekopli nurgas metsatuka varjus. Nii peidus, et silm haaras elamist alles siis, kui juba jalgupidi Antoli õuel seisid. Kummaline, kui lähedal see tegelikult asus, üle karjamaa ja kuivenduskraavi põigates. Õiget teed Antolini tulnuks tallata mitme künka ja käänaku jagu.
Tara Antoli elamisel ümber ei olnud. Nõnda ka väravat, mida võõra eest tabastada. Antoli talvise toasoleku teadsid ära sellest, et ust oli tagantpoolt tool toetamas. Et lahti ei vajuks. Välja minnes viskas mees samal põhjusel jämedast traadist haakkonksu piidarõngasse. Suvel tuiutas uks aga enamasti omatahtsi.
See ei tähendanud, et Antolile sai kergesti külla minna. Tema silmad olid lukus, suu tumm ja kõrvad maailmale suletud, ehkki ka õrnem heli tervise poolest neisse teed leidnuks. Kelle eest Antol oma hinge varjas? Tundus, et kõige enam iseenda.
Antol oli vana. Senikaua, kui mina mäletan. Kuuldavasti sai ta vanaks juba üsna noores eas ja seda vaid osalt oma süü läbi. Nii võib juhtuda, kui elu poetab teele rasked valikud ja valed otsused.
Väga harva astus Antol külapoest läbi. Ei vahtinud niisama ringi, sest tema vähepruugitud pilk tajus korraga kõike. Ta astus leti ette, küsis vaid hädavajalikku ega öelnud ühtegi üleliigset sõna. Mehe hääl oli raske ja kidaline, nii et see kõigepealt rääkija suult põrandale rantsatas ja sealt end kuulaja ihu mööda üles haakis.
Midagi suurt, sünget ja valusat jäi tema minekutest maha.
Mida sellist oli Antol teinud, et see teda veel aastakümnete järel nõnda vaevas? Keegi ei teadnud.
Kord, kevadise üleujutuse ajal, olime naabrilastega kopli taga kraavikurvis maadeavastajaid mängimas. Või meid sinna lubati, eks me ikka vargsi ja keeluvastaselt, sest suur vesi nii vägevasti ahvatles.
Ukerdasime koorma all katkevatel kopratammidel ja kõõlusime painduvate pajutüvede küljes. Ei saanud arugi, kuidas mänguga Antoli aknatagusesse sattusime.
Avastamishoos jäi märkamata, et naabripere pesamuna, napilt kolmene Koort, teistest maha unus mängima. Sel pilgul, kui kohest sumatust aimasime, olime liig kaugel, et õigeks ajaks jõuda. Aga Antol oli lähedal. Antoli tugev kogu kummardus voolu kohale ja haaras Koorti õblukese keha oma laiade kühmuliste kämmalde vahele enne, kui põngerjas veepinda puutus.
Jooksime rüsinal Antoli juurde, kätteteenitud karistuse järele. Ehmatusehell Koort klammerdus Antoli kaela ümber ega andnud mehele hingamiseks ruumi. Ka Antol näis jahmunud, aga tema heitumus paistis suurem poisikese uppumishirmust.
Kujuta ette isakaru, kes udusulis linnupoegi puu otsa tagasi aitab. Nii talutas Antol meid üle purde.
"Koju!" ütles ta siis. Aga seekord ei tümisenud sõnaraskus langeva puuna kraavikaldasse, et sealt meie mantli- ja jopehõlmupidi üles ronida. Antoli hääl murdus kuhugi nende suurte pisarate vahele, mida ta oma korraksavanenud silmadesse sulgeda ei suutnud.
No comments:
Post a Comment