Mii

Miks majahaldjad olemas on?

Mii polnud sellest ehk õiget moodi aru saanud, aga ega niisuguseid koolitusi kusagil korraldata kah. Vähemalt Mii polnud neist midagi kuulnud.

Miks mõnes majas on haldjaks kõhetu muldvana mehike, mõnes vallatu poisiohtu haldjahakatis? Mõnd haldjat on paljude perede peale üks ja teisal jälle mahub valvajahingi ühte elamisse mitu.

Mii ei olnud noor ega vana. Vähemalt mitte haldjate ajaarvamises. Ta elas maja vaiksemas nurgakeses, tikkis nähtamatute sõrmedega oma läbipaistvaile põlledele peremärke ja tegi töid, mida iseenda jaoks oluliseks oli mõelnud ning õigeks pidas: tõmbas nõela vaibast, kui perenaine sellele peale pidi astuma, hoidis noasahtli suletult, kui pisike perepoeg üksipäini kööki avastas; sikutas pliidisiibri irvakile, kui pererahva kärsitus selle liiga kiiresti koomale lükkas; tõstis tooli eest, kui unine peretütar ööpimedas ämbri juurde jooma jalutas... Selliseid suuremaid ja väiksemaid asju korraldas Mii. Nii, kuidas parasjagu vajalikuks osutus.

"Sinu asi pole see, mis majast väljaspool sünnib!" turtsatas kord äraviija-haldjas Ärk, kui paha aimanud Mii pereisale põllu peale järele silkas ja tolle koorma alla jäämise eest ära, vankripära taha tõukas.

Otse kui õpetuseks kukkus peretütar samal ajal ülakorrusele viiva trepi viimase astme peal põlve nii hullusti puruks, et seda tuli õmblema minna.

"Aga mida tähtsamaks pidada?" arutles Mii tookord endamisi ega tahtnud turtsujaga nõustuda.

Peremehega oligi Miil kõige enam muret. Õnnetused nagu otsinuks teda. Kord andsid lakalauad peremehe raskuse all järele, kord pidi mees korstent korrastades alla pudenema, siis jälle räntsatas vana väravavaher just selle koha peale, kus pereisa enese seisma sättis. Mii püüdis ja hoidis, lükkas ja sikutas. Ikka nii, et võimalikult vähe viga saadaks.

Pärast seda, kui sahvririiulid nii äkitselt kokku varisesid, et Mii vildakama nurga alla midagi nihutada ei jõudnud vaid ise alumist planguotsa hoidis, muutus peremees pisut imelikuks. Ta oli astjast just lihatükki lõikamas ja oleks pidanud õigupoolest peadpidi riiulilaua ja astja vahele kiilutud saama. Nüüd nägi mees hoopis, kuidas laualõpp lihtsalt õhku takerdus ja seni paigal seisis, kuni ta end eemale tõmmata märkas.

Samal õhtul lasi pereisa keeva veega kruusil käest kukkuda. Mii hoidis pihke ees ja juhtis kuuma veesahmaka kõrvale. Mees jäi mõtlikuks. Üritas lambijuhtme katkise koha näppude vahele võtta. Mii astus pistiku seinast välja. Mees katsus käe esikuakna klaasist läbi lüüa. Mii püüdis rusika kardinaga kinni...

Nii sai peremees Mii olemasolust aimu ja Mii taipas, mida peremees teab. Oleks pidanud kiuslikku ettevaatamatuste eest karistama. Avastatut peita püüdma. Aga Miil ei olnud selleks himu.

Ikka sagedamini jäid nad hilistel õhtutundidel üles oma osavusmänge mängima: Mees laskis pussnoa peost, Mii haaras enne jalgatungimist väitsapidemest. Mees lubas vinna tõmmatud hiirelõksul kinni laksatada, Mii hoidis lõksuhambaid lahti, ei lasknud mehel sõrmedele viga teha.

Mitte karmimaks vaid õrnemaks muutusid mehe mängud: veeretas keetmata muna üle lauaplaadi lippama ja muheles, kui see napilt servaveerekesel pidama jäi; ehitas kaardimajakesi ja naeratas, kui kerge tuuleõhk paigastnihkuva kaardilehekese õigeks lükkas. Mii tundis küll, et nii pole õige, aga kiusatus sai aina sagedamini temast võitu.

Ühel õhtul, kui mees nii sättis, et peenike portselanvidin riiulist maha pidanuks pudenema ja Mii seda kohendama tõttas, haarasid peremehe tugevad käed tema läbipaistvatest randmetest kinni. Võib-olla oleks Mii jõudnud eemale põigata. Aga ei põiganud.

"Mis su nimi on?" sosistas mees. Hoopis teistmoodi hääl oli tal täna. Nõudlik ja... soe.

"Mii!" habises Mii vastuseks. Pererahvaga rääkimine on midagi täiesti lubamatut, tundis ta, kuigi selle eest keegi kunagi hoiatanud polnud. See teadmine on igasse majahaldjasse sisse sündinud ja nüüd seisis Mii siin, käed peremehe pihkudes, ja rääkis oma sünnitarkuse vastu.

"Mii, miks sa mind hoiad?" nõudis mees edasi.

"Mina pean. Aga miks sina mind hoiad?" pigem hingas kui ütles Mii.

Ühtäkki seisis perenaine uksel. Korraga oli ukselävi perenaisele kõrgem kui harilikult. Naine takerdus särgisabasse ja sadas silmili köögi kivipõrandale.

Mii rebis käsi peremehe pihkudest. Mii pidanuks jõudma, aga ei jõudnud. Ärk kummardus enne, silitas perenaise punaseks puhkenud pead ja valvas, et noorik minekuteeotsa ülesleidmisel üksi ei oleks.

"Mine ära, Mii!" oli kõik, mida peremees öelda oskas.

Ja Mii läks. Ei oleks temast hoolsamat õnnetustest hoidjat olnud, aga ta teadis isegi, et sellesse majja enam sugugi jääda ei või.

Kui pesamuna nüüd sõrmed sahtli vahele jättis, polnud kedagi vahele astumas. Kui peremees kirvega pöialt sihtis, langes tera juhatatud suunas. Naabermaja Oori oli liiga vana ja vaevatud, et ühtepuhku kahe elamise vahet traavida.

Kuhu Mii läks?

Mii oleks ihanud Ärki paluda, et andku too perenaine temale hoida. Aga ega Ärk poleks andnud ja vaevalt perenaine isegi teda tahtnuks.

Mii peitis end ühe vana musta klaveri sisse. Ei sekkunud millessegi. Kui klaveri korpuse esitahvel eest kukkus, siis kinni ei hoidnud. Kui haamrike viltu vajus, siis õigeks ei lükanud.

Ma ei ole meelega häälestajat kutsunud. Iga kord, kui keegi mu tüdrukutest jalad hingeldavatele pedaalidele toetab ja sõrmedel üle luitunud klahvide joosta lubab, laseme Miil end kuhjunud kurbusest tühjaks nutta.