Pipraroheliste silmadega nõid Varta

Selle loo rääkis mulle Maaret, kui möödunud neljapäevaööl tema juures kuulamas käisin. Õigupoolest tahtsin Loona järele pärida. Sa ei tea Loonat? Ma ei ole vist tõesti tema lugu jutustanud. Ükskord ma räägin temast.

Tahtsin Loonast teateid, aga Maaretil oli teine tuhin.

"Kunagi, kaua-kaua aega tagasi, elas Lehtmetsa-Ristil (umbes selle koha peal, kus praegu uue roheka plekk-katusega majake seisab) külanõid Varta. See oli ammu. Sa ei mäleta teda. Keegi ei mäleta. Mets ulatus siis teeharudeni ja Varta osmik puude vahel jäi silmale tabamatuks.

Kas Vartat üldse külanõiaks võis pidada? Külaga tal asja ei olnud, külarahvasse ei puutunud ta heas ega halvas. Kui keegi tihkaski nõu küsima minna, puuris Varta tulijat oma metspipraleheroheliste silmadega ja hädalise soov suri suhu.

Varta iga oli võimatu määrata. Nagu nõidadel ikka. Ta võis vilka ja väledana oma õuepuuslike ümber tantsida, võis ka targa ja tohedana rohukrantside keeduleeme kohale kummarduda.

Kõige noorem oli Varta laupäevavidevikkudes.

Siis seisis Varta vahapalgse ja sügavsilmse vilbusena ristteel ning eksitas võõraid rännumehi oma varjulisse hütti. Mis seal sündis, ei oska ükski arvata. Kindel on, et keegi meestest enam majast tagasitulejaks ei tõusnud.

Nende ööde harunedes laulis Varta oma ukselävel ja see kostis, nagu uluksid hundid, klähviksid rebased ja kõneleksid öökakud. Kõik ühteaegu.

Varta oli kasvult kõrge ja kondilt tugev. Eksitatavad jäid talle enamasti kogult allagi.

Aga siis, ühel õhtuhämaral, seisis Varta vastas rännuline, kellele nõid vaevalt habemeni ulatus. Varta viskas harjumuspärase jultumusega oma silmade sügavrohelise ja hukutava leegikonksu uue ohvri pahaaimamatusse pilku. Viskas, aga võitjaroheline lahustus vastase terashallis vaates kahvatukollaseks. Uuesti ründas Varta ja uuesti pritsus pilguhaak kutsikanirena tagasi nõia kulmukaartealusesse. Varta langetas võidetult pilgu ja võõras sidus tema silmavaate sügavamate puujuurte külge kuivama.

Tunniga tuhmus Varta seni alistamatu pilk.

Päevaga mõranes posijamoori loitsusosin.

Nädalaga sai Varta vägi päriselt otsa.

Võõras jätkas teed ega vaadanud tagasi.

Ei tahtnud Varta hütti ega ürte.

Ei puutunud Varta mürgipurke ega puuslikke.

Ei vaevunud arvama, mis Vartast ülepea edasi saab.

Ei saanudki midagi.

Ei plekkigi jalgadest siledaks lihvitud kodulävel. Ainult sihitu silmavaade, mis nüüdki veel teinekord selja tagant ligi hiilib ja hämaraskõndija tee hetkeks heledaks lööb. Nagu oleks latern jalutaja turja kohale tõstetud.

Ainult vaade. Aga sellest ei sünni kellelegi kurja. Ei õiget ehmatustki."

"Huh!" pihtisin tagasiteel Antsule, kes oli end ka Maareti järi peale juttu kuulama jätnud. "Kas või karda!"

"Tead, mis?" mõtiskles Ants. "See lugu pole sugugi nii vana, nagu Maaret kinnitab. Ja olen seda hoopis teises võtmes kuulnud. Et Varta siis mitte veel nõid polnud, kui võõraga võitluse kaotas. Et ta alles sestpeale laupäevaöödel ristmikul redutas ja ei hukutanud, vaid ootas. Ja et... Kas sina juhtud teadma, mis Maareti teiseks nimeks on?"