Kuu kasvab ja kahaneb. Kasvatavad teda inimeste lootused ja igatsused. Kahandab aga Kuuraiuja. Ta lööb öösiti kuu küljest õhukesi heledaid laaste - kaarjaid laevukesi, mis kõrgeks kerkinud ootused maa peale tagasi õõtsutavad.
Unistusi on palju. Kuuraiujat ainult üks.
Õnneks ei küünita igatsusedki ise kuuni. Need kannab sinna Puukulgur - pisike mustaogaline ja ruugetäpiline rühkija.
---
Eeda igatses last, aga last Eedale ei antud. Eeda ei saanud aru, milles ta süü on.
Eeda oli olnud maailma vastu mõistev ja malbe. Eeda kodu oli korras ja hing valmis. Polnud Eeda lapse jaoks ehk piisavalt ilus, tark või rikas? Ometi leidus temast ilutumaid, rumalamaid ja vaesemaid. Nemad said.
Eeda tuli puu juurde. Toetas oma oimukohad tüve vastu ja ahastas:
Andke mulle lapsuke. Mul on tema jaoks nii palju armastust üle!
Puukulgur toimetas igatsuse üles. Kuu paistis selle maa peale alla. Aga Eeda üsk ei hakanud tuksuma.
"Võta kass!" soovitas naabri-Reti.
Eeda võttis kaks. Võttis koera ja küülikud, kalad ja merisea. Aga SEE armastus jäi ikka üle ja Eeda õhenes õnnetuks ega õitsenud enam.
Puukulgur kutsus Eeda männi mademele.
Kuuraiuja võttis kirve, et Eeda lootused alla tuua. Vaevalt oli valmis tahutud hõbedane lootsik, kui selle avastas üks tilluke, tahtevastaselt taevasse saadetud hing, kes tundis, et Eeda on emana parim ja õigeim.
Harva küll, aga mõnikord juhtub imesid.
---
Vaik oli suur ja soovija mees. Üsna kohe, kui ta Leiet nägi, hakkas ta teda endale tahtma. Mehe soov jõudis kuuni. Kuu kasvatas end igatsuse jagu ja naeratas malbelt läkituse Leiele edasi. Leie kohmetus. Leie ellu Vaik ei mahtunud. Seepäras ei saatnud ta omalt poolt ka sõnumeid üles.
Kuu naeratusest sai Vaik julgust juurde. Mis sellest, et vaid tema enda tahe kuud kosutas.
Kui siis Leie jälle silmad kuu poole kergitas, puhkes neisse kohkumus.
Nii suur, tume ja tuhm, et Leie vaevu võrata puu juurde teed nägi.
Vaik oli otsmiku just tüve vastu surunud, et Puukulgur teate paremini pardale saaks.
Nüüd toetas Leiegi lauba tüvele.
"Ära saada seda unistust üles, Vaik!" anus ta.
"Oled minuga tulemas?" võidutses Vaik.
"Sa oled ilus," tunnustas Leie ja mõtles seda päris tõsiselt. "Oled tark ja andekas, hooliv ja ... julge, et nii ausad sõnumid kuule paista saatsid. Aga. Mul on ainult üks süda," ütles Leie. "See on juba kellegi kodu. Sinu jaoks pole seal ruumi."
"Mulle piisab ka killukesest," lubas Vaik.
"Ei," teadis Leie. "Sa tahad kõike."
"Aga kui ma ootan?"
"Siis ootad Sa ilmaaegu."
Puukulgur niheles Leie ja Vaigu oimude lähedal. Kumma sooviga teele asuda?
Siis märkas ta, kuidas Vaigu pea norgub. Et Vaik tõepoolest Leiest hoolib. Niipalju, et suudab tolle soovi täita. Et Vaigul on paha ja piinlik.
Seda märkas ka Kuuraiuja. Märkas ja tahus Vaigule õhukese hõbedase laastu, millega oma soovid pehmelt maa peale tagasi tuua.
---
"Mida sina tahad?" imestas Puukulgur, kui otsaesise krobelise koore vastu surusin. Minul ja kuul on ju oma otsetee.
"Ei erilist. Pea valutab."
"Kas tassin kurtmise kuule?"
"Pole vaja. Tallad ehk ise korraks meelekohtadel? Ja kui oskad, hõika, et kuuraiuja nii reipalt ei rahmiks."
Puukulguri pisikesed päkad pehmendasid pisteid.
"Kuidas teil endil siin?" uudishimutsesin, kui tuikamine järele andis.
"Tegemist jagub. Kui aga taldadel poleks nii terav ja pidev üles-alla ukerdamine pead uimaseks ei ajaks."
"Tahad, tule natukeseks mu kampsuni pehme hõlma sisse puhkama?" kutsusin.
"Kas Kuuraiuja ka tohib?" nuias Puukulgur.
"Loomulikult!" muhelesin. "Ainult kirves las läikida seni männi kõrval kulus. Muidu lõikab veel kogemata rõiva ligi lõnga katki."
No comments:
Post a Comment