Üks õhtu

Sellel aprillialguse õhtul oli õhk varakevadest nii tulvil, et vaevu ninasõõrmetest sisse mahtus. Sulatustöödest väsinud päike lebas laiade laikudena küngastel ning kraavivagudes, mille vee tuulevaikus siledaks vajutas. Lauluks lahtiköhimata hääl tõstis lõokesed vaevalt põlvekõrgusele, kured huikasid taasleitud kodudele kohmetuid tervitusi, musträstad hüplesid lumevabadel kuluplatsidel, ilma et oleksid oma kuriseval vilel üldse kõlada lasknud. Ainus, kelle kutsehüüd kiledalt kõrva lõikas, oli saag külataguses padrikus. Hõikas ja surus noka järgmise puu tüvesse.

"Miks sa nii teed?" veritsesid lepad, nutsid kased ja venitasid kuused oma kahvatukuldseid vaigupisaraid.

"Mis nüüd mina! Peremees sunnib!" vabandas saag. "Poleks ta mind tublisti toitnud ja trossist käima tõmmanud, oleksin kuuri all edasi tukkunud."

"Miks sa nii teed?" hurjutasid puud peremeest.

"Mis nüüd mina! Külm sunnib! Poleks ta nii pikalt piinanud, oleks mullusestki varust välja tulnud."

Külm oli kõhetu, sorgus ja soojavõetud, talvisest kurjusest ja toorusest vaid riismed järel. Kevadisel külmal rõhusid talvised teod hinge. Rõhusid nii, et külm lahkus. Langevate puude poole vaatamata. Sae laulu kuulamata.

Tegelikult polnud süüdi ju temagi. Ilm on kord lihtsalt nii seatud. Nii, et aeg tülitab talve. Talv õrritab külma. Külm kihutab mehe metsa. Mees kiusab sae käima. Saag hammustab puu-siredikke säärest.

Teises küla otsas kasvas hõreda võraga elektripost. Tema vastu nõjatus teeline. Maha ei istunud, sest istumiseks polnud maa veel küps.

"Hea, et ma pole metsapuu," ohkas post.

"Hea, et ma pole talv," mõtles inimene. "Hea, et selleni on veel nii palju aega."