Saturday, April 16, 2011

Kohutaja Koonard

Ringihulkuja olin küll, aga valdavalt ikka valgel ajal. Eks selles oli vanamemmel ka süüd, kes pelutas: "Mine aga mine pimeda kätte! Koonard korjab su endale!"

Juba selles nimes seisis mingi ähvardus sees ja eks ma katsusin sõnakuulelik olla kah.

Mingis vanuses tekib teiste tarkuse vastu tugev umbusk. Üleüldse tahaks maailmast iseoma kogemuste varal aimu saada. Nii hakkas mindki ühtäkki huvitama, et milline see Koonard on, keda ta kimbutab ja kuhu kutsub. Ja et kas teda ikka ongi.

Vanamemme polnud enam valvamas.

Esimestel kordadel ei juhtunud midagi. Tegelikult sai vist kuude kaupa konnatud: täiskuuga ja kuuvalgeta, ehavidevikus, aohämaras ja keset keskööpimedat. Või noh, eks juhtus ikka: kord kukkusid tähed, kord vehklesid virmalised. Kord tuterdas siilipere saapanina eest läbi, kord toimetas kobras otse silmade all... Pimeelu oli kõik puha pealtnägemata ja hiiglama huvitav!

Unustasin äragi, et Koonardi kiikamiseks end õue sai aetud.

Siis ta tuli.
Ma ei näinud midagi, ei kuulnud midagi, aga taipasin kohe, et tema. Üsna inimese kõnnikiiruses lähenes ta. Imelik pelg haaras ihu ja halvas jalad paigale. Hirm võimendus läheneja iga sammuga, selle jõud pitsitas ja surus, tundsin lausa luid ragisevat. Siis seisatas Koonard mu seljataguses. Lasin end korraks lõdvaks, nagu vanamemm oli kunagi õpetanud, et enne, kui vaenlane oma üleolekujoovastusest toibub, tahe koondada ja talle näoga vastu seista. See õpetus polnud küll Koonardiga kohtumise abiks antud, aga paremat ei tulnud pähe. (Või mine tea -vanamemme tarkused olid tihti taiplikumad, kui ma neid õppides aimata oskasin.)

Koonard polnud arvanud, et ta pilgu taban. Lugesin sealt välja võidurõõmu, aga igasugune rõõm (ka see) on kurjatajale nõrk koht. Koonard oli kiitsakas, peaaegu kehatu, vaevalt minu pikkune, vimmas ja viledas vammuses, pead katva läkiläki kõrvalapatsid haarasid abitult õhku.

Võib-olla oleksin veel minema pääsenud. Kui oleksin kohe lahkunud. Ent Koonardi ehmumisest eblakana kilkasin kerglaselt: "Koonard, mis sa kollitad!"

Koonard kogus end kohe. Nüüd juba teades, mida pilgu sisse pista, salvas ta sihikindlalt tuldnõelavate silmadega ja kiristas hammaste vahelt:

"Kus tee lahutab, liidab,
aja jalgadelt niidab?
Ühe org teise küngas,
ihu sees võrgukangas?
Kus on ilusal kate,
inetus silmapete?
Võõrad kust peletatakse,
omad viiakse vette?
Omad, kes segamini
seisuselt on ja soolt.
See, kes võitleb su vastu,
ühtlasi sõdib su poolt.

Mõtle!"

Siis sidus mul suu minu enda väljaöeldud sõnadega kinni, korjas mu käevangu ja hakkas liikuma.

Iga astutud sammuga tundsin, kuidas elujõud ära niriseb ja Koonard sellest kui väge juurde võidaks. Kimbutaja küür kerkis, mütsilapatsid tõusid ikka kõrgemale pealae kohale ja võtsid võhkade kuju, lotendav ihukate liibus ikka ladusamalt koheneva keha ümber.

Koigerdasime kõik küla teed läbi, ka kitsamad rajad. Lõpuks võis see paista, nagu lohistaks toekas teekäija tühja kotti kannul.

Koonard ei korranud öeldut enam, aga sõnad siuglesid soontesse ega andnud armu.

"Mõtle!"

Mida minult nõutakse? On see mõistatus, segane sonimine või loitsusõnad, mis tahet tagasi hoiavad? Pean ma vastama? Mida?

Tee lahutab ja liidab? Aeg? Mis sellega on? Org on küngas ja kangas on keha sees? Inetus on varjatud ilus? Sõda, vesi... Midagi ei taipa! Ja ei jaksagi taibata. Ei taha jaksata.

Viimaks taiusime tundmatu väravani, mis minu ja millegi lõpliku vahel seisis. Koonard silmitses mind põlglikult ja pilklikult, otse kui osatades kohtumisel lendu lastud kerglaste sõnade eest.

Ühe tõmbega eemaldas ta mu suult sideme.

"Üks sõna!" müristas ta nagu surmamõistja, kes sul korraks veel elulootusesse uskuda laseb.

"Kus tee lahutab, liidab,
aja jalgadelt niidab?
Ühe org teise küngas,
ihu sees võrgukangas?
Kus on ilusal kate,
inetus silmapete?
Võõrad kust peletatakse,
omad viiakse vette?
Omad, kes segamini
seisuselt on ja soolt.
See, kes võitleb su vastu,
ühtlasi sõdib su poolt..." trummeldas veres. Üks sõna? See võib olla mis iganes!

Koonardi käsi haaras väravarõngast.

"Kus tee lahutab, liidab,
aja jalgadelt niidab?
Ühe org teise..."

"Lehtmetsa!" karjatasin enne, kui mõistatuse õieti lõpuni suutsin mõelda.

Koonardit raputas hämmingu- ja pettumusevärin. Sealsamas kahanes ta tagasi oma lotendavasse kuube ja laperdavate kõrvadega läkiläkisse, praotas väravat ehk vaksakese võrra ja puges sealt lahedasti läbi. Enne aga viskas silmavaate etteheitvalt kusagile üle mu õla ja kiunatas:

"See ei ole aus!"

Siis kadus Koonard ja haihtus väravakoht. Seisin keset metsatihnikut, teadmata, millises suunas minema peab.

Nii palju vitsu pole mind iial - ei enne ega hiljem - nüpeldanud. Võtsin häbenedes karistuse vastu. Küla oli mind päästnud. Kes teab, mis hinnaga. Või kes täpselt.
Miks? Kas vanamemme mälestuseks või usuti ikka veel miskipärast minusse?

Alles hommikuaos jõudsin küla tähtsamale teeristile (kus tee lahutab ja liidab). Sinna, kustkaudu meie möödanikku saame ja kust möödanik meile käib (...aeg jalust niidetakse). Elvin libistas end parajasti lähimasse maanteetruupi, sisenemaks oma käigustikku (võrku ihu sees) - ilma, mis alt vaadates teistpidi kumerdub ja orud küngasteks voolib.
Omad-viiakse-vette järve asemel hõljus tühi tihe udu, sest aeg polnud õige. Põllud-kraavid pakkusid võõrastele vaatamiseks oma ilutumat palet, hoides ilu siitmaiste tarvitada.

Istusin keset ristmikku maha ja ulgusin kogu südamest. Häbi ja hirmu ja mille kõige pärst veel. Äkki toetas keegi oma selja minu oma vastu. Olin liigutamiseks liiga lötsis.
See oli Koonard. Teadsin seda, kuigi seekord oli tunne esimese kohtumise omast hoopis erinev.

"Tõin su tunnistuse ära," lükkas ta õhukese kirjalehe mulle parema käe pihu alla.
"Kus ma sellist hoian, et ära ei kao, " neelatasin mõtte koos nuuksega alla, sest tundsin kohe, kuidas leht pihu järgi paindus ja naha sisse kasvas. Parem peopesa oli äkitselt vasakust märksa siledam.

Nojah. Vasakusse peopessa oli Elvin kord oma käikudekaardi joonistanud. Kui ma ikka lootusetult eksima hakkasin. Paremas seisid nüüd Koonardi rajad. Panin peod kokku - üsna kohakuti. Ühest kohast käis üle pisike punane kriipsukonks (nüüdseks juba hele ja armistunud), nagu oleks keegi poolvägisi käejooni juurde teinud. See oli tühjanurgast äratalutamise märk. Mõistatuse äraarvamise mälestus. Veel on all vasakul Koonardi kolm kinnitusristi ja tempel.

Mind enam Koonard ei kiusa. Haarab küll alati kohtudes käe pihku (küllap kontrollib, kas lubatäht ühes). Omasid hoiatan, võõraid mitte väga. Eks igaühel meist ole elamiseks mingi põhjus. Nii ka Koonardil.

No comments: