Sellest ei olegi väga palju aega möödas, kui Lehtmetsas, Liivasamblal, õuetee ääres mändide all piimapukk seisis. Paar korda kippusid teeristilt mannergud koos piimaga ära kaduma ja siis lubas piimamees lahkelt, et tal pole mingi vaev otse hoovist läbi sõita. Tee ju hea.
Majas elas toona üks jutupaunikust külamees, kes armastas hea ilmaga puki peal istumas käia, naisterahvaste ümber miilustada ja neile loralugusid puhuda, alati oma jutu kinnituseks vandudes: "Käsi südamel, tõsi kõik!"
Nende sõnadega vajutas ta pühalikult käe rinnale, aga muidugi mitte enda omale.
Aga ena nalja! Nendes sõnades oli justkui võluvägi sees. Kelle südame kohale mees käe surus, selle rind kõrgemale kerkis. Naised käisid ikka vähemalt korra-paar aastas juttusid kuulamas ja rindu kohendamas.
Oleks tollal säänseid võistlusi peetud kui praegu, oleks esikohad kõik meie küla naiste käes olnud. Nii püstisi büste mujal küll silma ei jäänud.
Majarahvas märkas peagi, et mehe jutt mitte ainult naiseihu ei mõjuta. Puu, kuhu vastu jutupuhuja pukil istudes selga toetas, hakkas tasapisi nõjatuja kombeid üle võtma. Selle vahega, et oksalaiutaja haardeulatusse jäid vaid kõrvalkasvajad. Aga neid krabas siis seda suurema himuga.
Siis kolis jutupuhuja majast minema. Naised kurvastasid küll, aga eks õppisid tasapisi vähemaga läbi ajama.
Kuni ükskord täitsa kogemata nii sündis, et üks juhuslik teekäija Liivasamblale sattus. Oli lötsis ja nätsus, toetas selja vastu pedakat, mille alt piimapukk ammuilma minema putkanud, ja üritas majarahvale selgeks teha, et poole päevaga Kehra äärsest Lehtmetsast meie Lehtmetsa kõndis ja et karu teda tükk aega taga ajas. Majarahvas ei tahtnud uskuda. Kahtlaselt palju ikka kilomeetreid vahet. Karud meil ka sellised laisavõitu. Pigem jalutavad kui jooksevad.
"Käsi südamel, tõsi kõik!" kinnitas mees ja tuttavaid sõnu kuuldes kiskus üks majaemandaist võõra peo oma südame peale. Ja vaata nalja! Mõjuski! Mitte küll sedapalju kui endise loralõua ajal, aga abiks ikka.
Naised hakkasid proovima: igaüks ajas oma kaasa õuele, kamandas sel selja vastu mändi ja käskis mingit petujuttu pajatada. Ja kinnitada: "Käsi südamel! Tõsi kõik!"
Katsed näitasid, et mida ennekuulmatum jutt ja usutavam jutustaja, seda parem tulemus on.
Aga kõige etemat abi annab ikka see, kui kunagine naabrimees ise meie kanti satub.
2 comments:
Meil on ka üks teerist mida piimapuki ristiks kutsutakse. Piimapukki küll pole seal enam aastaid.
Jutt ise aga on kangesti kevadine.
Ma tunnen neist piimapukkidest niiiii puudust! Eriti meie õueäärsest pukist.
Post a Comment