No aga mured, eks need tundusid seda suuremad ega tahtnud kuidagi sisse ära mahtuda.
Emal oli tollal tervisega tegemist. Käis pikalt haiglas ära ja üks kui teine siis hoidis mind. Eks see segipaisatud elurütm ja tunnistamata hirm tahtsid väljajalutamist ja nii ma kolasin ümberkaudseid põlde ja metsi mööda, väsimust tundmata ja aja kadumist adumata.
Ükskord (ei tea just kellaaega pakkuda, aga eks ta talvine aeg võis olla, et ühtepuhku pime) uitasin jälle metsa poole ning näen - kuu laskub puude vahele. Niimoodi aeglaselt, nagu kuumaõhupall maa peale tuleb (ega ma tookord sedasi võrrelda mõistnud).
Ligi jõudes on asjad ikka suuremad, kuu samamoodi. Majasuurune vast (ma muidugi ei mõtle neid linna kõrgeid maju). Maabus kuu niimoodi vaikselt, poolega vajutas end maa sisse (või juhtus lohukoht alla jääma) nii, et temast mahevalge poolkaar näha jäi. Mina tõttasin vastu, hirmu üldse ei tundnud. Justkui oleksin kogu aeg oodanud.
Sai kuu end paigale seatud, kui temast astus maha heledas riides naine. Selline silmatorkavalt pikk ja sihvakas ja kellest saad kohe aru, et heade kavatsustega tuleb. Rõivad olid tal õhukesed kuid rasked või siis polnud tuuleõhku neid liigutamas.
Sammus naine otse minu ette, nii et käesirutusruumi jäi, ja ütles: "Suur segadus on sündinud. Sa oled eksikombel maapealsesse peresse sattunud ja siin üles kasvanud. Mina olen su pärisema ning tulin sind koju tagasi kutsuma."
Ma nagu oleksin midagi taolist oodanud. Ei imestanud sugugi. Ainuke arvamine, mis sinna vahele meenub, oli, et küllap ma oma näoplaani ja pikkuse siis isalt pärisin.
Ei noh. Mul jagunuks julgust kaasa minna küll. Aga siis jäin mõtlema, et sellel emal, kes parajasti haiglas lamab, ma ju ainuke. Ja kõik see aeg, mis on koos elatud...
Nii ütlesingi. Et ei saa ära tulla.
Ta oli tark naine. Küllap temalegi oli vastus ette arvata. Aga ta kutsus, et tulgu ma natukesekski kaasa. Et sõidame ja vaatame maailma.
Selliste otsustega võib teinekord väga viltu minna. Minul läks imekenasti. Kerkisime kuuga tasahiljukesi kõrgele üles ja tegime maale tiiru peale. Kõik ookeanid ja mandrid vaatasin sealt kõrgelt üle. Seepärast ma enam väga kuhugi reisile ei kipugi, et olen korra kõik paigad juba ära näinud.
Kui me hakkasime tagasi meie küla kohale jõudma, küsis kuuema minu käest, et ega ma pole vahepeal ümber mõelnud.
Kus ma siis olin. Raputasin tasakesi pead. Kahju oli teda kurvastada.
Siis ta ütles, et jääb minu üle valvama, aga et enne minekut tahaks ühe mu soovi täita.
Ega mul tookord rohkem soove olnudki.
Kaua kuu muidu maale ringi peale teeb? Ühe ööpäevaga, eks? No meil üle paari tunni küll ei kulunud. Kodus oldi mu uitamistega harjutud, keegi midagi ei küsinud ja ega ma poleks usaldanud vastata ka.
Järgmisel päeval tuligi ema haiglast tagasi. Natuke põdur veel, aga kosus silmnähtavalt.
Kuu on laskunud minu metsaservale edaspidigi. Mitte igal aastal. Kes see jõuab sõita, vahemaad ju kauged. Aga need korrad olen ikka kuidagi ette ära teadnud.
Vahel tõuseme taevasse. Lihtsalt. Seisame seal kõrgel, räägime ja vaatame alla maa peale. Just nagu üle reelingu ääre. Teinekord jutustame siinsamas. Rohkem mina küsin ja uurin, sest minu elu on ju ülevalt niigi näha.
Nüüd on jälle juba mitmendat päeva tuttav tunne sees. Ja kuu hakkab looma ka.
No comments:
Post a Comment