Valgehobusemägi

Ilmus kord ennemuistsel ajal siiakanti võõramaa mees. Meie inimeste mõistes liiga viisakas. Kuna kedagi ei leidunud, kes teda teistele tutvustanud oleks, konutas omaette. Kohalikku keelt ka ei vallanud. Siinsed vaatasid tema peale sellepärast natuke viltu, aga tarkust sisse taguma kah minna ei viitsinud.

Kuna meest omaks ei võetud, kolis ta tihedasse metsatihnikusse, kõrge künka otsa ja ehitas seal endale maja.

Unustati suisa äragi, et temasugune ka kusagil olemas on.

Külas elas noor ja kena tüdruk. Kreet oli nimi, aga kui võõraste ligi sattus, nimetas end natuke peenemalt Margarethiks. Teagi, kust tal selline alpus külge oli jäänud.

Uitas see Kreet kord metsa all, korjas kütteks hagu ja kuusekäbisid. Äkitsi väänas jala nii õnnetult välja, et enam edasi liikuda ei kannatanud.

Vaatas: maja paistab puude vahelt, siin samas ligidal. Liipas vaevaliselt läveni ja kui koputuse peale avati, nägi, et uksel see imelik võõramaalane seisab. Sellega polnud ju võimalik sõna vahetada!

"Margareth!" koputas ta endale rinde vahele.
"John," noogutas mees tänulikult vastu. Lootis ehk esimese hooga, et on kaasmaalast kohanud.
"No nii. Purjus ka veel!" halas Kreet endamisi. "Ja vaja veel kelkida, et joob!"
Kreet tõmbas ninaga, aga tuttavat alkoholihaisu ei tabanud. Tea, mis sihuke endale sisse kaanib!
"Welcome to my house, Maggie!"
"Mis mägi? Mul jäse puru!"
"I see, I see," noogutas mees.
"Mis sa ahvid: jäse, jäse," pahandas tüdruk (ise ei teadnud ahvist midagi. Kes neid siia kolkasse näitama tuli?)

Aga siis võttis mees ta hellalt kaenlasse, tassis tuppa ja pani seal jala paika. Hoopis teised maneerid kui seni kogetud!

Mees pakkus teed ja üritas veel üht-teist ütelda, aga lõpuks löödi käega ja räägiti selles keeles, milleks sõnu vaja pole.

Ükskord saabus ikka minekuaeg.
Mees silitas Kreedu heledat tukka. Nii kahju oli piigat ära lasta.
"Welcome to my house, Maggie!" õhkas ta, otse kui lootes, et tüdruk siis jääbki.
Kreet aga tundis natukest tuska. Ilus öö oleks olnud, kui aga mees aina ja ikka oma mäest poleks jahunud.

"Mis koht see nüüd siis on, kus kolatakse, et enne hommikut koju ei jõuta?" kärkis ema koduväravas.

Mis koht see oligi?
"Vel... val-ge...hoose...hobuse...mägi?" ketras Kreet mehe korrutatut kohaliku suu päraseks. Hüvastijätuõrnustel ja kodusel vastuvõtul oli nii suur vahe sees, et piiga võttis ja keeras kannalt ümber ning kõmpis tuldud teed tagasi.

Mis sa arvad, mis lausega John talle vastu ruttas?

Aga paar neist sai ja taluase veel siiani alles.