Istume jälle paarikümnekesi laua ümber (selliseid laudu jagus saali veel hulga, ehk õige pisut lühemaid), puhume juttu ja vaatame, käsi põsakil, lava ees kepsutavaid tantsupaare. Muusika on vali, ega sellest üle suurt midagi kuule, seepärast kostab hästi kõrvu ainult Arderi hääl: "Ega mul selle vastu ole, et sa mind jutu sees mainid, aga... mõtle, nüüd kõik kurjad, et ma rahapaja tühjaks lükkasin!"
"See ei olnud ju sinu süü!" kergitan üllatuses kulme. Kas keegi tõesti võiks asja sedapidi tõlgendada?
"Kuula, ma räägin sulle. Lihtsalt, et sa mu hingeeluga paremini kursis oleks," pihib Arder valjult üle laua. Ega tal häälepuudust ole, pigem peab tagasi hoidma.
"Ükskord poisina läksin pimedal ajal kodu poole. Udu ka. Äkki hakkas nagu kella tilin kõrvu kostma. Mis sa oskaks arvata, kui lähed üksi pimedas ja korraga on selline kella tilin?"
Ei teagi. Äkki, et lehm? Aga kes tänapäeval lehmale krappi kaela paneb?
"Ja siis selline urin ja larin ja kell ikka kilksub," tuletab Arder kunagisi üleelamisi meelde. "Ma olin ikka päris hirmul."
No lehm ei larise. Siis ma küll ei tea.
"Koer oli keti lahti tõmmanud ja jooksis ringi," muigab Arder, just nagu keti lahti tõmmanud larisev koer oleks vastutulija, kellega kohtumine muhelema võtab.
Siis haarab kõrval istunud Eert mu mõlemast jalarandmest, nii et korraks ka minu häält saalis kosta on, ütleb, et tahtis tähelepanu ja kutsub tantsule. Nii jääbki kuulmata, kuidas Arderi koeralugu lõppes.
Eert sobib meie hulka kui valatud, sest temagi mõtted liiguvad imelikke radu. Seekord on ta peokäimadeks tuhvlid valinud (õige ka, uus põrand kontsi ei salli) ja heidab nüüd need, kui pikemateks poognateks sobimatud, lähimasse saaliserva.
Pillimehed peavad vahet ja annavad järje muile esinejaile üle. Kihistame Leiega peol kohatud koerusi ja paneme, pead koos, kaugemalt kogunenute nimesid ja nägusid paika.
Järgmise tantsuvooru ajal, kui taas on põhjust põrandat mõõtmas käia, kaob Arderi pere lauast. Eks koduteele. Lapsed ju ühes.
Viimaste tantsude järel tehakse korraks saal valgemaks ja manitsetakse pidulisi: "Pillimeestel on minekuaeg käes ja ega tuisk väga pikka pidu vist soosi. Näe, Arderi pere jäi teel lumevangi."
Mõni muheleb, et nüüd ei maksa enne minna, kui Saha-Arder välja saab, koju jõuab ja traktoriga teid lahti ajama tuleb, aga paljudele toob teade minekumõtted pähe.
---
"Mis juhtus?" küsin Raavelt, Arderi kaasalt, kui teisel päeval poe ees kokku trehvame. Lumme jäämine tundub imelik, sest Arderi kanti läinud teavad öelda, et teel oli sõitmiseks ruumi küll.
"Koer!" poetab Raave tõredalt, nagu see, kes juba teab-mitmendale uudishimulikule vastama sunnitud.
"Mis koer?" jääb minu jaoks vastusest napiks.
"Arder ju eile ekstra sinule rääkis. Kas sa siis ei kuulnud?"
"Sinnamaani, et koer tuli vastu, kett järel, ise larises."
"No siis sa ei teagi, kuidas Arder tookord pääses ja miks tal just eile see lugu hinge vaevas?"
"Ei."
"Arder oli tol korral, koeraga kohtudes, veel päris poisiohtu. Ja koer suur, vaat et suurem kui Arder. Üsna selge oli, et lugu heaga ei lõppe. Siis Arder viimases hädas palus, et jäetagu talle hing sisse, et mis soerd sellest napist suutäiest saab. Et tulgu hiljem, kui enam liha luude peal."
"Nooh?"
"Saigi nõusse. Lepiti kokku, et kolmkümmend neli aastat, viis kuud ja kuus päeva - siis tuleb peni oma saagile järele ja võtab ka kõik need, kes kaasas juhtuvad olema."
"Kas siis üks koer üldse nii vanaks elab?"
"Sa oleks pidanud teda nägema. See ei olnud tavaline peni, kes oheliku küljes maja valvab ja kuudi ees konti pureb. See... ma ei saa vist veel mitu ööd korralikult sõba silmile."
"Ma näen, sul hing sees. Mis sai siis? Räägi ometi!" võttis Raave kujukas jutt enesegi põlve värisema.
"Sõitsime kodu poole. Viskas küll tuisutriipe tee peale, aga nende poolest oleks võinud rahus jätkata. Korraga koletu tume kogu larinal ees. Arderi tugev närv poleks lasknud kõrvale keerata, aga loom rammis küljega masina rajalt maha. Ja, jalad harkis, tee peal ees.
Ma olin hirmust poolsurnud. Vaatan, Arder hakkab autost välja minema. Hädaldan, et kuhu sa, hullvaim, lähed, see peletis murrab su sammupealt.
Aga Arder vastu, et poisikest võis too elajas kiusata, aga tulgu seisku täismehega silmitsi.
Sa ei kujuta ette, mis ma kõik ära tundsin, kui ta ukse enda järel kinni lõi!"
"Ja siis?" rohkem hingan kui küsin, sest...
"Arder hargitas end elukale koonu ligi ja kui käratas: "Saatana sigidik sa paistad olema, siis sinna minegi, kus sa oma ketivaia välja oled tõmmanud!"
Ja tead, nii nagu ta oma hääle ülevalt alla, kõri luurava koera poole röögatas, oli peni maa sees ja sügav auk sinna järgi. Saad aru, see ei olnud paarimeetrine kaevuauk. See oli kilomeetrite sügavune tunnel, mis alla läks. Ma ju ei suutnud end tagasi hoida ja tormasin Arderile toeks. Siis ta möirgas veel midagi sellist, et hoitagu edaspidi temast ja tema perest eemale. Ise käis häälega auguservi mööda. Noh, et saaks selle täis aetud. Muidu teab-mis pahalased veel üles pääsevad.
Ma näitaks sulle seda kohta, aga öö läbi ju tuiskas. Ei leidnud hommikul isegi.
Tead, mis ma sulle veel ütlen. See hääl, mis Arder tolle teie küla sakerdise käest sai, see võtab ikka põlved nõrgaks küll. See oli võimas hetk, kui ta seal niimoodi enda, minu ja meie laste eest seisis, aga... ega mina talle küll enam ühtegi kurja sõna öelda julge. Ja miks peakski."
No comments:
Post a Comment