Liivakasti juures oli ka üks teenurgake täis tuisanud. Nii kui labida hange lõin, käis tera kolksti millegi kõva vastu.
Esiti mõtlesin, et naabritüdruku liivaämber või kastiauto. Mis sa ikka oskad muud mõelda. Aga kui kohta puhtamaks tegin, nägin, et ilus vaskne sang, pada küljes. Ja ei olnudki justkui maa sees, nagu sihukesed varandused tavatsevad enamasti olla. Kolksus lahtiselt, nagu oleks keegi paar tundi tagasi korraks käest pannud ja siis tuisu alla unustanud. Arvasin siis, et ehk ülevalt naabrinaine tõi kanapudru jahtuma. Aga et miks niisugusesse kohta, kus autod sõidavad? Mõni mõlgib veel masinanina ära!
Ei olnud puder. Lükkasin kindaga pealt suurema lume maha - sulaselget hõbedat täis! No kust see nüüd niimoodi äkitsi välja ilmus?
Proovisin sikutada, et tõmban teeserva ära. Ei jõua!
Ma olen omal ajal neljakümne liitrist piimavinkut küll puki otsa ubinud, aga sellel siin oli raskust kõvasti rohkem.
Vaatasin: naabrinaine röötsutab akna peal, nina vastu ruutu. Vehkisin käega, et tulgu appi, aga kus tema! Lehvitas vastu ja pööras pea mujale.
Vanasti, kui akendel olid puuraamid, sai kõik suhtlemised läbi klaasi ära suheldud. Plastaken on selles mõttes igavene nuhtlus - ühtegi heli ei lase läbi. Külma oli nii 15-16 kraadi, pall ka kokku ei hakka, et viskaks.
No mis teha siis?
Mul see vana must kuuris käimise jope seljas. Toppisin taskud täis. Kus sa jätad niimoodi vedelema, mõni tuleb veel pärast taga otsima ja ei leiagi. Taskuvahe oli lahti harunenud, täitsa palju mahutas. Mõtlesin, et käin niimoodi ühe korra toa juures ära, vaatan sealt midagi tõhusamat tassimiseks, sest hõbedat, seda jäi veel igavene kuhi potti. Aga seda ma, turakas, välja ei raalinud, et nisuke koorem voodririide läbi kulutab!
Läksin maja poole, ise muhelen veel, et näe, kus iga sammuga jõudu juurde tuleb! Jõuan tuppa - tasku tühi!
Võtsin siis, et kallan selle ämbri vabaks, millega ma kassiliiva ahju peal kuivatan. Aga ei leia ju kohe, kuhu panna. Tõin vetsust liiva jaoks oma suure punase pesukausi. Korra juba uksest sees, jäin pikemaks.
Aga vaata. Aeg oli just seal nelja-viie vahel õhtul, kus järsku pimedaks läheb.
Tulin kemmergust välja, märkasin kohe, et mis kahtlased tuled need ristmiku poolt liginevad. Ja enne, kui jope uuesti selga ja saapad jalga sain (olen mitu korda mõelnud, et peaks lühemad paelad peale ajama, muudkui lappa teisi kokku, et talla alla ei takerduks) - juba Arder traktoriga ühe tiiru majale peale teinud ja tuleb teistpidi ringiga tagasi!
Nüüd, hullvaim, lõhkus tera ära! Alles ta seda parandas!
Ajasin Arderi kabiinist alla, vaatama, aga õnneks ei olnud hullu midagi. Paja leidsime selle kurvi juurest, kust üks rajaharu suure maantee poole keerab. Korralik nõu, aga supikeetmise jaoks muidugi liiga suur. Eks vaata, kas istutab kevadel lilletaimed sisse või midagi. Aga raha - no majaümbruse ring on oma paarsada meetrit vähemalt pikk, kus sa neid vidinaid pimedas oskad otsida!
Järgmiseks päevaks sadas jälle lumekirme maha. Ütlesime lastele, et hoidku silmad lahti ja kuulaku, kas pole münte kelgupõhja kriipimas, kui õues ringi möllavad. Tüdruk on ühe juba leidnud ja tuppa toonud. Ilus sihuke. Aga teistmoodi, kui need, mis praegu kasutamisel või kohe tulevad. Ega sihukest poes vastu võetaks.
Kui sul mõni päev aega üle jääb, võta kühvel kaasa ja tule meile. Ma näitan sulle need kohad kätte, kust maksaks rookida ja otsida. Üsna pinna lähedalt peaks lükkama ja võiks siis ikka järjest võtta.
No comments:
Post a Comment