Küllap jäi käimade kehvus külale silma. Igatahes astus üks tuttav perenaine kord otse ligi ja ütles, et tal oleks saapad ära anda. Head, korralikud ja peaaegu kandmata, aastaid kapinurgas seisnud vaid. Kui aga mulle sobivad.
No miks nad ei sobinud. Nii sooja voodriga jalanõusid polnud ammu näinud, tallaalusest veel siltki kulumata ja moelt - no mis alpi uhkust sa ikka ühelt talvesaapalt tahad. Ei midagi niisugust, mis vastutulija silma riivaks.
"Miks sa sellised saapad ära annad?"
"Need mu kadund naabrinaise omad. Mees pakkis ta asju ja kutsus vaatama, et kas on midagi tarvilikku. Uued saapad ju. Kuidas sa ikka lased ära visata. Aga jäid mulle seisma. Pole vaja läinud."
Arusaadav. Eks see teadasaamine pani ennastki neelatama, kuigi ma saapapärandajat ei tundnud. Paar päeva seisid saadud jalanõud esikus, enne kui tihkasin teisi lume peal proovida.
Tea, kust lastel see mõte tuli, et teevad maja taha akna alla lumelaterna. Lõikasid teevallidest tihedaid klotse ja ladusid hõredateks laternamüürideks. Töö tehtud, klopiti aknale, et tule laternasse tooksin. Otsisin toast küünla ja tikud ning ajasin ahjuäärsest nagist oma sinise kuuriskäigu-sulejope selga. Tuttmütsi pähe ja sõrmikud näppude otsa. Ämma kingitud triibulised sõrmikud. Põrnitsesin saapaid ja otsustasin, et... no mis seal ikka. Esimene ebamugavus ületatud, oli rõõm suur. Jalad püsisid nii soojad, et talv poleks sealt poolt meeldegi tulnud.
Madal pealelõunapäike paistis siniste varjudega lumeküngaste vahed kollakasvalgeks ja kerge tuisutuul keerutas küla korstnasuitsusid köiteks. Mõnus aeg natukesteks lapsemeelsusteks.
Trepikõrvane oli täis tuisanud ja lumest lükkamata, nii et majatagusesse pääses väikese ringiga. Aga mitte niisuguse ringiga, nagu mina miskipärast ette võtsin.
"Ema, kuhu sa lähed," hüüdsid lapsed üle aiamaalapi, mille ma juba rühkides selja taha olin jätnud.
Olnuks mul siis, mida lastele vastata!
Ilus ilm, ehk nad ei imestanudki eriti, et väikese jalutuskäigu ette võtsin. Ise olin liiga suures hämmingus, et ümbrust märgata. Kui esimesed paarsada meetrit kulges uitmise tempos, siis ristmikule jõudes läks juba jõudsamaks astumiseks ning Kaaruse majast möödudes tekkis sarnane tunne sellega, kui kaks rongi teineteisest täie hooga mööda kihutavad. Maja pidi ju ometi paigal seisma?
Üllatav, et traav mind sugugi ära ei väsitanud. Polnud vahet, kas tuul puhus vastu või päri. Ilm oleks nagu minu ees kahte lehte käinud. Nagu nähtamatu sahk oleks takistused teelt kõrvale ajanud. Ainult kurvikohad olid kohutavad. Ma pole lapsest saati karusselle ja kiikesid kannatanud, nüüd käis üks pidurdus ja pööre teise otsa.
Korraga oli hoog jälle maas ja värava juurde jõudes kannatas juba ringi vaadata. Ega sellisesse kohta tormamine sobinukski.
Me saapa-andjast naisega polnud saapakandjast sõnagi kõnelenud, aga miskipärast olin kindel, et küllap ta see Loreida on, kelle kääpa ette mind seisma sunniti. Haud ja ümbrus puhkasid paksus lumes, aga kivi peal oli nime koht näha.
"Kas ta tahab saapaid tagasi?" mõtisklesin kartuses, et pean kümneid ja kümneid kilomeetreid teadmata suunas paljajalu tagasi vantsima. Ei ole helkurit ega taskulampi ega telefoni...
Küünal jäi käe alla.
"Kulla Loreida-tädi! Kahju, et me niimoodi kohtuma peame, aga õnn, et üldse. Sa pidid hea inimene olema, kui Su saapad sedavõrd Sinu järele igatsevad. Oleksin ma meie kohtumist ette teadnud... Nüüd ainult see lihtne küünlake ühes. Minu kingitus Sulle. Saabaste eest," koukisin taskust vahajupi kohmetanud kätega välja, süütasin küünla ja torkasin selle hange uuristatud lohukesse. Häbi küll, eks mu lootused pisut isekad olid. No, et saapad omale võin jätta.
Küünal hoidis leeki kenasti küljes ja saapad arvasid, et meil aeg on lahkuda. Astusin väravast välja, lasin võru kinni ja hakkasin vaikselt sammuma. Oodates, millal hoog jälle kiireks kisub. Aga saabastel oli veel üks käik ees. Me olime vasemalt tulnud, aga nüüd tikkusime paremasse suunda, kuigi seal lumi põlvini ulatus.
Tuisu lõi üles, nii et meetrit enda ette ei näinud.
"Tütreke, sa pillasid oma kindad maha," kostis korraga hääl selja tagant. Seal seisis memmeke, kindapaar pihus. Aga mitte need minu triibulised sõrmikud vaid punased käpikud. Paksu voodri ja palmikutega.
"Need ei ole minu omad," jõudsin vastata, kui juba oli käpikupaar mul käes ja uus tuisulaine kindatooja olematuks hajutanud.
"Surnuaialt ei tohi midagi kaasa võtta. Aga kalmistult väljas? Kas ma peaksin kingituse maha jätma, kui tunne sees ütleb, et toojaks Loreida oli?" juurdlesin nõutult, aga saabastel oli oma arvamus ja kui sööstudest, pidurdustest ja keerutustest taas teadvusele tulin, seisin kodutrepil, kindad pihus.
"Mis sulle sisse läks?" pärisid lapsed pikema imestuseta, kui tuppa jõudsin. Laternasse oli küünal leitud ja kuuseheki taha kadunud päike andis lumelambile voli särada. Tuli praksus ahjus ja köögist kerkis kartulipraadimise lõhnu. Proovisin nagi varjus kindaid kätte. Pehmed sellised. Armastusega kootud. Ei saa olla, et nende kinkija kurja kavatseks.
"Kellele sa selle koha katad?" küsisid tüdrukud, kui söögilauale ühe taldriku lisaks panin. Aknale küünla süütamist nad ei imestanud - advendiaeg ju. Aga mina mõtlesin, et kui Loreidat lubatakse ja tal soovi on, võib ta tulla ja istuda meie tagasihoidlikku õhtulauda. Kui ei taha koos meiega, tulgu hiljem. Ahjusooja jätkub veel tükiks ajaks ja toidu... jätan panniga pliidiservale.
Veel mõtlesin ma, et räägin selle loo Sulle. Loreidast, tema saabastest, meie kohtumisest ja jõulukingist. Et äkki Sina tundsid teda ja oskad selle helde naise elust midagi pajatada. Ja et see oleks kingitus temale. Minu poolt.
Aga saapad panen homme jalga ja usun miskipärast, et jõuan nendega sinna, kuhu plaanitud. Pikk retk ees. Ehk toovad mu kiiremini koju kui muidu saaks.
No comments:
Post a Comment