Elas kord lohe. Nagu juba pealkirjaski öeldud, elas ta küla servas, suhteliselt kõrgel mäe otsas ja tal oli kolm pead.
Ühest küljest on kolm lohepead tõeline varandus. Näiteks, kui tahad jõulukuusel küünlaid süüdata, külmunud torustikku arstida või pajaga eilset suppi soojendada.
Aga samas. Mis torustikku lohel seal kaljulõhes ikka oli, jõulukuuske ammugi mitte (oleks lapsed, siis ehk veel, aga niimoodi ainult enda pärast...) ja supp ei kuulunud ka lohe lemmiktoitude hulka. Teadupärast on lohed loodud printsessidega maiustama.
Ja üleüldse. Kui sul on kolm pead ja üks neist vahib telekat, teine mängib telefoniga ussimängu ja kolmas valutab eelmisel õhtul peetud peost, siis on see kokku ikka paras hullumaja.
Õnneks oli meie lohe mõnes asjas päris mõistlik. Telekat tal polnud (need digiboksi pakkujad olid ta kuidagi kahe silma vahele jätnud), ussimängu ta ei sallinud ja peavaluga lõppevate pidude tarvis nappis sissetulekuid. Iseloom oli ka lohel selline leplik. Ei kiskunud külarahvaga riidu, ei tuuseldanud teiste lohedega turniiridel. Isegi printsesse ei kimbutanud - ilusad ja kondised ja lõhnavad hästi, no kuidas sa sihukesi sööd? Istus lohe oma koopas, põletas hingeõhuga seintesse mustreid ja nakitses koopalaest tilkuva vee kõrvaseks koerakrõbinaid, mida ta kord kuus (mõnikord harvemgi) hulgilaost ostmas käis.
Mäge, kus ta ulualune asus, hüüti Musta Draakoni kaljuks. Aastatuhandeid juba.
Aga ükskord, küla järgmiste aastate arengukava koostamise koosolekul, hakkas hõõrumine pihta.
Leiti, et lohe ei tee külarahvaga piisavalt koostööd. "Ta võiks kolm korda päevas karjuseid ja alpiniste üle järsaku vedada!" leidsid inimesed.
"Eks või kah," soostus lohe. Ega tal nagunii suuremat teha olnud. Veokordi lisandus küll märkamatult, viimaks kinnitati liin iga kaheksa minuti järel käima. Lohel, kes sünnilt tumedasoomuseline, kadus rassides viimane värv nii näost kui ihult.
Nuriseti, et lohe lähedus pärsib majanduselu elavdamist. "Ükski võõras ei julge tulla, kui selline monstrum ligiduses elutseb!"
Lohe nõustunuks rohkem koopas konutama, aga transportteenus vajas ju osutamist. Katsus siis lihtsalt sõbralikumaid nägusid ette manada.
Viriseti, et lohe ei löö jõukohaselt kaasa tehnilise infrastruktuuri arendamisel. "Mõelda, kui palju soojusenergiat suudaks toota säherdune kolmepealine, posti laiali vedada, prügi põletada... Aga tema!" põlastas rahvas.
Lohe oli mõistev ja vastutulelik. Sülgas ahjudesse tuld, lehvitas tiibadega tuult tiivikuisse, väntas jõgesid kiiremale voolule. Osutas ühistransporditeenust, valvas lambaid, lõi mäenõlvale tillukese stuudio, kus huvilised üle maailma lohekoopakujundust õppimas käisid. Öösel toimis tänavavalgustusena ja peletas hulkuvaid metsloomi inimasustusest eemale.
"Lohe lõhestab külakogukonna üksmeelsust," hädaldati, sest tekkinud oli kaks leeri. Üks, kes arvas, et lohel on liiga hirmuäratav lõustastik ja teine, kes leidis, et lohe on liiga mömm.
Lohe kandis kõigi kolme näo varjamiseks laia ääre ja tiheda looriga kübaraid ning üritas asjalikke ja edumeelseid ideid pakkuda (aga, lohe juttu nüüd kuulad või?).
Veel viriseti, et lohe on koerasöögisõltlane, ülekaalulisust reklaamiv (kuigi vaene loom viimase aja töökoormusest enam keskmise draakoni mõõtu välja ei andnud), tallab lambakarjas rohukamara ära ja varjab oma kunstistuudioga küla tõelised turismiobjektid.
Et seni, kuni lohe mäe peal toimetab, elab külarahvas pidevas varingu- ja tulekahjuhirmus.
Lohe tõmbas kõrvad lidusse ja tundis end hirmsasti süüdi.
"Otse öeldes," teatasid külavolinikud, "kümnekordistub sinu eluasememaks, sest turistide sissevool on mäekuru hinna lakke löönud. Ka tuleb maksta meie poolt koostatud kindlustuslepingus näidatud summa, sest
a) sinu kohalolu tekitab pidevaid ohuolukordi ja
b) kui sinuga midagi juhtuma peaks, jätab see külarahva suurde kitsikusse.
Lohe maksis tõrkumata, kuigi krõbinad tuli nüüd rahapuudusel sageli koopalaeveega asendada.
Kord, kui lohe mäe peal, kübarad peas, rahutut lambakarja koos katsus hoida, lendas mööda ülemeremaa ninakas ja sõnakas ning silmatorkavalt "suure kondiga" lohe. Nägi meie lohet, norsatas naerda, istus mäe otsa, toetas hambus rippunud printsessi hetkeks murule ja põlastas: "Sitavares! Draakonisoo häbiplekk!" (Siivutumaid sõnu oli ka, aga mis ma neist ikka kirja hakkan panema, eks sa ennusta isegi.)
Meie lohele järsku aitas. Meie lohe võis ju kleenuke olla, aga lihased olid tal viimase aja rahmeldamistega väga korralikult treenitud. Raputas ilkuja tiibadest välja, keeras kõigile kaheteistkümnele kaelale vindi sisse ja vaatas kohta, kuhu visata. Vaatas ja ei tulnudki kaua vaadata. Lennutas otse külasse. Lennutas külasse ülbe draakoni, lambad ja kõik kolm tobedat kübarat. Ainult printsessi jättis viskamata. Jättis viskamata seepärast, et kõht oli korraga kole tühjaks läinud.
***
Meil oli nädal tagasi küla arengukava koostamise koosolek. Arutluse alla võeti
a) kas järgmise aasta lohetoit valitakse laste arvu, talu jõukuse või tähestiku järgi ning kas ja kuidas oleks võimalik kohalikke ohvreid turistidega asendada;
b) küla majanduselu edendamine, sest uuest aastast lohe kehtestatud maksud kolmekordistuvad;
c) väljaku rajamine kolmandaks loheturniiriks (sest kaks eelmist on lohe meelest kõik võimalused ammendanud;
jne, jne, jne...
Muidu? Nooh. Laseb elada. Oma ikka oma. Teab, mis tralli mõni teine veel teeks või korraldaks.
Ah jaa! Mäel on ka hoopis uus nimi. Lohe ise pani. Endale meeldetuletuseks ja... et järelpõlvi hoiatada. Valge...hobuse...
No comments:
Post a Comment