Mida Sa tegid suvel, kui päikesekuumus talumatuks muutus? Läksid varju, eks?
Pesulõksud oleksid ka läinud, aga neil oli minemiseks viijat vaja. Priskilla ja Partolomee õnnetuseks suruti nad pesunööriposti äärde üht luitunud marlilappi kinni hoidma. Suruti ja unustati. Kui teistel läks õnneks aeg-ajalt tubast elu nautida, siis nemad valvasid vapralt oma varandust.
Mida Sa tegid sügisel, kui tuul külma vihmavett näkku loopis? Või esimeste talvetuiskudega, mis kinnastatud käed sügavale taskupõhja ajasid?
Pesulõksud lõid nööri ümber tireleid, et natukegi sooja kontidesse saada. Sa ütled, et pesulõksud on plastmassist ja plastmass ei karda külma. Oled Sa ise kunagi plastmassist olnud? Kas või natuke aega?
Lõksupikud (teate, need pisikesed, millega taskurätte ja siidlinikuid riputatakse) lõgistasid hambaid ja Priskillal ning Partolomeel oli nende tervise pärast tõsine hirm. Kes kord nöörile kinnitatud, pidi kõvasti pingutama, et toasooja pääseda. Pesu toodi õue aina harvem (mis tast sinna tuisu kätte...).
Siis hakkasid aga jõulutervitused postkasti vupsama ja korraga tuli inimestele tubades meelde, et nad teavad, kust saab ilusaid tillukesi kaardikinnitusklõpse...
"Nüüd kõik hops-hops tuppa ja kui jõuluaeg läbi, vaadake, et te siis kapisoppidesse kaote! Kevadeni vähemalt," manitses Priskilla. Lõksupikud hüppasid laastukorvikesse, millega neile järele tuldi ja pilgutasid hüvastijätuks oma pisikesi vedrusilmi.
"Neetud lapp!" urises Partolomee. "Tema pärast peame siin teab-kui-kaua virelema. Eelmise talve oli Partolomee rippunud nööri küljes esikunagis. Olid ajad!
Priskilla aga naeratas. Lõksupikkude pakase käest pääsemine oleks nagu toasoojanatukest temanigi toonud.
Siis juhtus ime. Ühel päeval laoti pesunöörid otsast otsani täis. Pluuse, kleite, seelikuid, pikki ja lühikesi pükse, padjapüüre, linu, tekikotte, kardinaid, köögirätte ja saunalinasid...
Lõksupikke õnneks välja ei aetud, see koorem käinukski neil üle jõu. Pesuhoidjateks õngitseti vastavatud pakkidest kollaseid, rohelisi, siniseid, punaseid ja valgeid lõkse.
"Nüüd on meie võimalus," sosistas Partolomee ja nihkus läheduses lehviva kleidi kinnitajaks. "Tule! Lase see vana kalts lahti!"
Aga Priskilla ei suutnud oma riidetükile seda teha. Ehk oli too kunagi olnud väärikas õhuaknakate? Või kurnariie? Või teisi rõivaid kaitsev triikimislapp? Kuidas röövida talt see viimanegi õhkõrn lootuskiir ja heita kangaräbal kõdunema postiäärsesse hangeauku?
Priskilla nägi, kuidas külmalõhnalist pesu kausidesse ja vannidesse kokku murti, kuidas lõkse üksteise järel lõksunöörile näpistati, nii et kandja kaelas oli lõpuks justkui hundikihvadest kee. Korraks tõi see taas naeratuse Priskilla näole. Partolomee ilusate jõulude pärast.
Priskilla pidi nüüd kahe eest lapi küljes rippuma. Suurem detsembrialguse tormipuhang kangutas ta küljest tükikese ja virutas kaugele eemale, aga Priskilla jäi püsima.
Ja tead, siis, kaks päeva enne jõule, juhtus üks täiesti uskumatu asi!
Kolmekümne neljanda korteri tüdrukuke Ariadne-Mariiheleen rullis end õuel sügava valge lume sees vasakult paremale ja paremalt vasakule, kibuvitsahekist kiviktaimlakünkani, liivakastist keldrimäeni ja jäi pesunööride juures, selili helvestemeres, oma suurte siniste silmadega taeva poole vaatama.
"Tere," ütles tüdruk marlilapile. "Sind on vist natuke liiga kauaks nöörile unustatud? Ma arvan, Sind peaks lausa natuke üle pesema."
"Tere," ütles tüdruk Priskillale. "Oi. Sa oled ju haige! Ma pole kindel, kas oskan su haava ravida, aga kohe kindlasti ei tohiks sa haigest peast külma käes kükitada."
Ta vajutas oma roosas kindas käekesega ettevaatlikult lõksu lahti ja viis nöörilt leitud varanatukese tuppa. Pesi lapikese sooja seebiveega puhtaks ja vannitas seal samas Priskillatki. Lapp kuivatati vannitoa radiaatoritorul ja triigiti kahelt poolt korralikult sirgeks.
Ehh! Loomulikult ei läinud marlitükk pesus oluliselt valgemaks, aga Ariadne-Mariiheleeni meelest oli see väga armas ja pehme. Ta vooderdas lapiga aknalaual karbikese, kuhu päkapikk hommikuks maiustusi tõi.
Priskillat läks tal samuti hädasti vaja. Priskillaga kinnitati karbi serva külge väike inglikestega ümbrik. Ümbrikus peitus väga tähtis kiri. Mis Sa arvad, kellele? Loomulikult jõuluvanale endale!
Kirjas seisis:
"Ea jõuluvana! Palun kinki isale us autotö sest isa on väka ea autoiut ja emale to õmplusmasin et ta ei pea koku aek käsitsi parantama ja oleks rõmus näku ja palun kas päkapik saks sele pesulõksu ära parantata se on väka tupli pesulõks. Ariadne-Mariiheleen"
No comments:
Post a Comment