Vanasti viis neil tee suisa läbi hoovi, nii et lauda juurde minekuks pidi passima, kas bussi alla ei jää. Busse käis tollal vaat et tihemini kui muid sõidumasinaid: hommikul kõigi kolme linna poole ja kahest tagasi, lõunal tuli buss, õhtupoolikul tuli buss ja üks veel üsna pimedas. Autosid möödus nii hõredalt, et mu vanaema, kelle maja mõnisada meetrit teest eemale jäi, oskas enamasti õigesti ära arvata, kellele nähtud sõiduk kuulus ja mis asju ajamas käidi. Aga see selleks.
Praeguse katte sai meie maantee ju alles mõni aasta tagasi. Sinnamaani oli teeäärsete perede elu üpris kibe: aknaid võisid pesema jäädagi, süües kippus liiv hamba all krigisema ja pesu sai õue tuulduma viia vaid vihmase ilma ning põhjatuulega.
Eks igaüks leiutas viise, kuidas end tolmu eest tõhusamalt kaitsta ja enamasti uppusid maanteeäärsed majad tihedatesse kuuse-, sireli- ja kibuvitsahekkidesse. See talu niisamuti.
Perenaine istutas veel ida poole, maja ja peakraavi vahele, ilusa parginurga, enne kui temast vanaperenaine sai.
Noh, sellest on juba oma 40 aastat, kui tee sirgemaks aeti, nii et see enam õuedest läbi ei lookle. Nüüd siis tehti teele kõva kate ka peale ja hekkidest pole enam erilist lugu. Mõned hoiavad veel võõra silma kaitseks, aga selles elamises siin istutati ju kunagi puud suisa maja serva - kuused hakkasid okstega vastu aknaklaase käima. Park kõrgus ka üsna täit pargi kõrgust ning nii võetigi maja kõrvalt hekk maha.
Alguses oli lausa imelik vaadata - just nagu oleks uus maja külla juurde ehitatud!
Eks seal peres oli aastatega muidki sündmusi sündinud - noor pere võttis talu juhtimise enda hooleks, vanad kolisid omaette olemiseks üles korrusele. Mõni pereliige lahkus ja teine tuli asemele...
Vanaperenaisel oli nüüd aega ja silmaruumi ülemise korruse akendest kaeda, mis ümberkaudu sünnib. Palju sealt naabreid paistis, aga põldusid ja metsaäärtki uudistas ta huvitatud meelel, sest kuipaljukest tal, inimesel, enne puhkusepõlve oli mahti niisama ringi vahtida.
No ja juhtuski, et vanaperenaisele jäi üks kummaline asi silma. Hilistel tundidel, kui teised juba magasid, aga temal veel und ei tulnud, sest eks sai korra lõuna paiku ka puhukene pikali oldud, hakkas ta märkama, et üks tüdruk tema istutatud pargis tantsimas käib.
Esimesel korral oli kohe ilus vaadata, et puudel juba pikkust ja võradel kohevust ning eks ta isegi istutades natuke ette kujutanud, kuidas siin kunagi endal jalutada ja lastelastel hullata oleks.
Siis hakkas naine vaatama, et - külm aeg juba, lumekirme maas - kuidas näitsik niimoodi kleiditiraka väel ja paljajalu...
Pikapeale aga kihvatas vanaproual, et mis see plikanähvits võõra maa peal tallab ja veel niisugusel kellaajal!
Koputas siis aknaklaasi pihta, et hirmutab tüdruku minema, aga kas see ka kuulda võttis! Kuulis küll, sest korraks ikka seisma jäi ja maja poole pilgu viskas, aga tantsis kohe sama edevalt edasi.
Vanaperenaine ei tihanud pimedas üksi õuele ukerdama ka minna, et tüdrukuga tõsisemalt kurjustada. Mitte et ta plikanähvitsat oleks peljanud, aga mine sa nüüd, vana inimene, pimedas kolistama.
Hommikul käis ta ja vaatas kohe huvi pärast, et mis jäljed sinna pargialusesse tüdruku tantsimisest jäid. Et siis räägib noortele ka. Aga ei olnud seal inimese jälge ühtegi. Hoopis hiirerajad käisid risti ja põiki kulupuhmaste vahelt, nagu oleks keegi ratasmärkijaga lõikelehelt kõik lõiked korraga välja ajanud.
Nii nagu ta arvas, nii oligi. Noorpere vaatas üsna pika pilguga, kui vanaproua öist lugu rääkima hakkas. Arvati unenäoks või... et kas nüüd siis on mammaga sedaviisi?
Kui vanaperenaine kõik jälgi vaatama vedas, peeti neid imeks küll, aga kuis see tüdruk siia puutub?
Aga ega vanaperenaine enne alla andnud, kui sai pere ööseks üles tuppa akna peale räägitud. Eks ta oli solvunud ka. Küll ta juba aru sai, mis mõtted poja ja mini peas liikusid.
Natuke oli hirm ka sees, et tea, kas täna tulebki. Kuis sa altrahva siis enam jälle nii kaugele saad...
Aga tuli! Oligi mamma täitsa õiget juttu ajanud!
Vaatasid nüüd ja kloppisid kõik koos aknale, aga ei midagi - tüdruk tantsib ikka edasi.
Läks peremees rääkima. Et mis hulle tempe sa siin teed ja koju ei märka minna. Aga ega tüdruk ei lase lähemale! Näevad naised toast: astub peremees mõne sammu edasi - tüdruk libiseb eest ära. Tuleb mees toa poole - piiga tantsimas tagasi.
Lõpuks lõi mees käega ja tuli tuppa. Naised küsima: "Mis sa talle ütlesid ja mis näitsik vastas?"
"Mis ma talle ikka ütlesin. Koju käskisin minna. Et mis ta hulgub öisel ajal võõras aiataguses."
"Kustkandi tüdruk on?" pärisid naised edasi.
"Ei mina talt sõna kätte saanud. Ja silmavaade ei olnud tal sugugi sihuke tantsulustiline. Põrnitses päris kurja pilguga, nii et kõhe hakkas. Ma ei tea... tema juures oli midagi väga teistmoodi. Nagu ei olekski päris inimene!"
No nii. Käis peremees seal õues kurjustamas ära ja mis sa arvad, kas midagi muutus?
Kaduski tüdruk aiatagusest ära!
Aga kuhu kadus?
Aeda!
Ja ikka nii, et hommikuks hiirejäljed maas. Ja miks ei oleks pidanud olema? Vanaperenaine ülevalt ei näinud, aga köögiaknast oli selgesti märgata, kuidas tüdruk niisama ringi ei keksi, vaid tohutut hiirekarja tantsitab. Selline vaatepilt võttis isegi peremehel endal selja märjaks.
"Nüüd on küll lugu lahti!" hädaldas noorperenaine. "Talv talveks, aga kevadel ei maksa selle moega midagi maha panna. Ja mõtle, kui kõik see vägi hakkab tuppa trügima! Need tassivad karjaga kivid ka seinast minema!"
Ega siin nalja olnud.
Uuriti naabritelt, et kuidas neil. Eks alguses kuulasid naabrid ka ja vaatasid, et nüüd on terve pere kärbseseent söönud. Aga siis kutsuti naabrid tantsu vaatama. No ja kuidas sa ei usu - tantsivadki!
Istus terve küla paar ööd kodudes akende peal valvel, aga ei, neil polnud sellist midagi.
Hakati siis nõu otsima.
No kass oli majas ennegi, aga mis sa arvad, kas kass ninagi õue julges pista, kui hiirevägi väljas tantsu lõi?
Toodi kasse juurde, aga see sai ruttu selgeks, et neist abi ei sünni.
Püüniseid pandi. Tühjad kõik!
Mürki pandi. Kogu küla aitas osta, sest ega sihukesele loomakarjale paarist pakist jagu.
Mis sa arvad?
Oleks ükski tera hommikuks söödud olnud! Inimesed passisid, kes toa, kes sauna, kes garaaži akendest. Mis nad nägid? Tüdruk tantsitas hiiri ja ei lubanud ühtegi mürgi ligi minna. Ja pilk läks tal aina tigedamaks. Ja tead, mis siis juhtus? Hakkasidki maja ligi trügima. Päris tuppa veel ei tulnud, aga ronisid mööda seinu üles ning üle katuse, aknaklaasi mööda ka alla ei libisenud! Võid ise arvata, mida külaelanikud toas tundsid.
No aga mis teha siis?
Otsustati targa juurde minna.
Otsiti teadjaid ja koguti aadresse, helistati ja käidi kohapeal, aga abi ei midagi. Tüdruku tantsud muudkui iga ööga üha kurjemad.
Lõpuks kellelegi meenus, et siit samast mitte kuigi kaugel üks selline naine elab. Äkki tema oskab aidata?
Läkski külarahvas, et toovad naise olukorda uurima, aga tema ei tahtnud kuhugi minna, oli natuke aega oma tagatoas ära, tuli tagasi ja lausus:
"Ma näen jah, et teil on õnnetu lugu juhtunud. Selle kuuseheki all, mille te maha võtsite, oli hiirekuninga kodu. Kuninga noorem tütar pidi just pulmad pidama ja vana kuningas valitsemise üle andma, aga nüüd on kosilane läinud ja kuningakoda kadunud. Ja palju kurja olete teinud, selle asemel, et heaga asi ära lahendada.
Kõigepealt tuleb küla kõige kõrgem küngas leida, sinna otsa auk kaevata, seest õlgedega vooderdada ja pealt laudadega katta. Siis tuleb augu ümber kolm kuuske istutada, mis hiireprintsessile uue kodu koduseks teeks. Uue koduni juhatamine oleks muidu kerge vaev olnud, aga nüüd olete mürgi ja püünistega hiirerahva umbusklikuks teinud. Sellepärast peab külarahvas igal järjestikusel õhtul küpsiseid küpsetama ja samal ööl nende küpsistega närilistehädas talust teele asuma. Ikka nii, et sama palju, kui küpsisepuru teele pudeneb, poetajatel ka enestel söödud saab. Nii teab hiirevägi, et neil mürgiohtu karta ei ole. Uue kuningakoja poole rännates peavad kõigi silmad hiireprintsessi- sest see see tüdruk on - tantsu jälgima ja kaasa tantsima. Kui tüdruk lõpuks oma uue elamise katuselaudadel kolm ringi keerutab ja ära kaob, olete murest lahti."
Eks see nüüd imelik jutt ja nõu tundunud, aga paremat polnud ka kuskilt võtta.
Otsiti kõige kõrgem küngas üles, mis küla piiridesse jäi, kaevati ning vooderdati auk ja istutati kuused. Õhtuti tossasid kõik ümberkaudsed korstnad. Isegi need pered kutsuti kohale, kes muidu ainult suvitamas käivad. Ja ega õues ainult küpsiselõhnad hõljunud. Mul endal kõrbes kaks plaaditäit ahjus ära. Üks siis, kui puid läksin tooma ja naabrinaisega õhtust rongkäiku jäin arutama, teine siis, kui kapist soojemaid riideid otsisin.
Ega neist soojadest riietest lugu poleks olnud. Esimese saja meetriga oli nahk seljas märg, sest tüdruk keksis kui põrguline. Ei tea, kuidas vanemad inimesed jaksasid, aga vastu nad pidasid kõik.
Teisel õhtul oldi juba targemad, ei toppinud enam keegi nii pakse vatte ümber ja autod jagati nii, et ei peaks keegi mäe pealt jalgsi minema hakkama, sest ega selleks küll jõudu poleks olnud. Mõni oigas teisel õhtul, et jalg ei taha jala ette käia. Mul endal oli kolmas öö kõige hullem. Keegi tark pakkus ju veel alguses, et viime nad Valgehobusemäele, et see on siitkandi kõige kõrgem koht ja parajalt kauge ka, et sealt ei hakka nad ehk väga tagasi tulema ja elamistesse tungima. Praegu mõtlen, et nii pika tantsu peale oleksime kõik endil hinged seest välja traavinud. Hea, et keegi kõrvalt jälle näpuga rida ajas ja meelde tuletas, et küngas kindlasti oma küla piiride sisse pidi jääma.
Ja see päevane väsimus, mis tuli ära kannatada! Kuidas sa ütled tööandjale: "Ole hea inimene, anna mulle mõned päevad vabaks. Mul vaja välja magada, et jaksaks öösel hiirtega tantsida."
Mismoodi need kaugemalt inimesed käisid ja jaksasid, ei kujuta siiamaani ette. Ega keegi vist väljaspool iitsatanud, mis asju öösiti aetakse. Aga seda hirmu ka ei olnud, et keegi järgmisel ööl tulemata jääks. Kes ikka korra tolle hiireväe ära nägi, see aru sai, kui tõsine olukord on.
Eks me vaikselt ennustasime, et seda trampimist jagub vähemasti sama mitmeks ööks, kui hiiretüdruk ilma meieta talu juures tantsis. Aga ei! Juba kolmandal korral hüppas kohale jõudes koja katusele, keerutas kolm ringi ja kadunud ta oligi. Keegi teadis rääkida, et päeval oli seal üht eriti uhket hiireisandat ringi liikumas nähtud. See võis olla ka koha peal kokku keerutatud jutt, sest kes see meie hulgast ikka jaksas veel lisaks päeva ajal mäe otsa asja teha, või kellel see nii terav pilk oli, vilkasabalise sugu määrata.
Ja ongi kõik. Ei ole tüdrukut rohkem tantsimas nähtud. Ja hiiri pole majadesse sellest ajast ei rohkem ega vähem trüginud kui ennemalt. Esimesel aastal oli küll ettevaatus suur - ei juletud lõkse üles panna, ega mürki välja puistata. Siis võetigi majadesse rohkem kasse, et oleks, kelle kaela vastutus veeretada. Mul on endal teisi kolm tükki ukse taga passimas.
Kus see küngas on? Eks vaata ringi ja otsi üles. Aga kui kurja nõuga lähed, mõtle enne hoolega järele, kas tahad öösel hiireprintsessi oma akna taga tantsimas näha ja kas sinu külas on seda üksmeelt, et teda pärast koju ajada. Häda sulle, kui sa veel linnas peaks elama.
See öökulli kuju seal väravas... Eks see on ka asja pärast ikka. Kaitseks, et hiiretüdrukule mõtet ei tekiks vanasse kodusse tagasi pöörduda. Minu mäletamist järgi oli kakk tolle targa naise kingitus. Aga eks ma kipun ka viimasel ajal asju segi ajama.
2 comments:
Lapsena sai päris palju muinasjutte loetud. Siis tundusidki päris paljud asjad väga muinasjutulised.
Suuremaks saades enam niipalju muinasjutte lugema ei tõmmanud. Mis neid ikka loed. Eks nad ühed muinasjutud ole.
Nüüd aga tuleb jälle see lapsepõlve muinasjutulisus meelde. Erinevalt lapseajast näen aga nüüd et mitte ainult jutu sisu, vaid ka sõnade keel, on asja juures tähtis.
Ilus keel.
Aitäh :)
Post a Comment