Küsis õnnehaldjas neilt hingekestelt, kes valmistusid inimeste maailma sündima: "Millal sa tahaksid, et ma sinuga olen, kas elu alguses, keskel või lõpus?" ja üks vastas talle näiteks niimoodi:
"Kõige olulisemad ja mõjusamad on ju need emotsioonid, tunded ja sündmused, mida sa koged kõige viimasena! Kui need on head ja ilusad, panevad need unustama kõik varem kogetud vaeva ja viletsuse. Ma tahan, et sa oleksid minuga mu elu viimastel aastatel!"
Ja nii sündis.
Küll oli vilets selle inimese elu. Hädad ja haigused kimbutasid teda juba pisikesest peale, kurjus röövis ta vanemad ja vara, sõda muserdas ja sõbrad reetsid ... Tead, kui pikk on niisugune elu elada, isegi kui see kestab oluliselt lühemat aega kui teistel ...
Kui selle inimese pea oli juba päris valgeks läinud (halliks läks too eluvintsutuste süül juba õige noores eas), tuli õnnehaldjas tema juurde ja edasi oli kõik hästi. Ta unustas kõik hädad ja mured, mis teda varem vaevasid. Mõned väitsid, selleks ei pidanud õnnehaldjas tegema muud, kui saatma tollele õnnetule veel ühe haiguse. Oli, kuidas oli, igatahes elas ta edasi rõõmsalt ja muretult. Võib-olla kimbutas teda mõni valu, aga kui koorem karme mälestusi on peast pühitud, ei pane pakitsevat hammast või kirvendavat keha enam tähelegi. Ta suri naeratusega näol ja rahuloluga südames ning ainult lähedased teadsid, kui raske oli olnud sellise temaga koos elada.
Teine hingeke aga mõtles valides nii: "Milleks mulle õnn vanana, kui ma olen kole ja krimpsus, minu tajud on tuimad, mu jõud raugemas ja mu eakaaslased hakkavad kõrvalt kaduma ... Tahan olla õnnelik siis, kui ma olen veel noor, tulvil soove ja igatsusi ning mu ees on veel kõik võimalused nende saavutamiseks!"
Nii sooviski ja nii ka läks.
Ja ei olnud ilusamat, edukamat ega õnnelikumat noort inimest enne nähtud! Hädad ja haigused ei tulnud talle kuuldekauguselegi, ta saavutas kõike, mida soovis ja teda ümbritsesid nii head, usaldusväärsed ja hoolivad inimesed, et talle endale oli igasugune kõitumine lubatud ja andeksantav.
