Saturday, December 23, 2023

Ise valitud õnn

Küsis õnnehaldjas neilt hingekestelt, kes valmistusid inimeste maailma sündima: "Millal sa tahaksid, et ma sinuga olen, kas elu alguses, keskel või lõpus?" ja üks vastas talle näiteks niimoodi: 

"Kõige olulisemad ja mõjusamad on ju need emotsioonid, tunded ja sündmused, mida sa koged kõige viimasena! Kui need on head ja ilusad, panevad need unustama kõik varem kogetud vaeva ja viletsuse. Ma tahan, et sa oleksid minuga mu elu viimastel aastatel!"

Ja nii sündis.

Küll oli vilets selle inimese elu. Hädad ja haigused kimbutasid teda juba pisikesest peale, kurjus röövis ta vanemad ja vara, sõda muserdas ja sõbrad reetsid ... Tead, kui pikk on niisugune elu elada, isegi kui see kestab oluliselt lühemat aega kui teistel ...

Kui selle inimese pea oli juba päris valgeks läinud (halliks läks too eluvintsutuste süül juba õige noores eas), tuli õnnehaldjas tema juurde ja edasi oli kõik hästi. Ta unustas kõik hädad ja mured, mis teda varem vaevasid. Mõned väitsid, selleks ei pidanud õnnehaldjas tegema muud, kui saatma tollele õnnetule veel ühe haiguse. Oli, kuidas oli, igatahes elas ta edasi rõõmsalt ja muretult. Võib-olla kimbutas teda mõni valu, aga kui koorem karme mälestusi on peast pühitud, ei pane pakitsevat hammast või kirvendavat keha enam tähelegi. Ta suri naeratusega näol ja rahuloluga südames ning ainult lähedased teadsid, kui raske oli olnud sellise temaga koos elada.  

Teine hingeke aga mõtles valides nii: "Milleks mulle õnn vanana, kui ma olen kole ja krimpsus, minu tajud on tuimad, mu jõud raugemas ja mu eakaaslased hakkavad kõrvalt kaduma ... Tahan olla õnnelik siis, kui ma olen veel noor, tulvil soove ja igatsusi  ning mu ees on veel kõik võimalused nende saavutamiseks!"

Nii sooviski ja nii ka läks.

Ja ei olnud ilusamat, edukamat ega õnnelikumat noort inimest enne nähtud! Hädad ja haigused ei tulnud talle kuuldekauguselegi, ta saavutas kõike, mida soovis ja teda ümbritsesid nii head, usaldusväärsed ja hoolivad inimesed, et talle endale oli igasugune kõitumine lubatud ja andeksantav.



Kohtumine

Üks heitunud inimlaps kössitas kord jõulude eel oma kodumaja juures hämaras õuenurgas ega osanud tekkinud rumalat olukorda kuidagi lahendada. Ta oli koduste peale solvunud, kogu maailma peale vihane, telefon oli tuppa ununenud, uhkus ei lubanud seda tooma minna, ringikolamiseks oli hirmutavalt pime ja sõbrad kaugel. Tegelikult oli ta ka sõprade peale solvunud.

Korraga jalutas tema juurde õpetaja. Arvata võib, et ehmatas ja pahandas see kohtumine kössitajat päris korralikult, aga ausalt öeldes tundis ta natuke kergendust ka.

"Miks sa siin niimoodi üksi pimedas konutad? Juhtus midagi?" muretses õpetaja. 

Õpilane tõmbus veel rohkem kägarasse ega vastanud midagi.

"Jõulud on tulemas. Rõõmu ja ootuse aeg. Mida hullu sai juhtuda, et sina siin selliseid tundeid tunned?!"

"Ma vihkan jõule! Vihkan kõiki, sind ka!" prahvatas õpilane õnnetult. "Te ainult valetate ja siis on teil hästi lõbus, kui teie valede pärast teine kõigi naerualuseks saab!"

"Nii ..." kükitas õpetaja turtsuja kõrvale kuulama.

"Jah, ma uskusingi päriselt, et päkapikud on olemas! Ma uskusin isegi siis, kui ise nägin ema või isa salaja sussi juures askeldamas. Uskusin, et päkapikk suudab muuta end korraks kelleks tahes, et kahtlusi ei tekiks. Naljakas jah? Naerame nüüd kõik koos laginal: "Ise nii suur ja nii naiivne!" Ise te tulete oma muinasjuttude ja väljamõeldistega!"

"Kas sa Sipsikusse usud? Naksitrallidesse? Lottesse ja tema sõpradesse? Oleks maailm kuidagi parem paik, kui neid kunagi välja mõeldud poleks? Haldjad või päkapikud, inglid või lihtsalt head hinged ... Kas pole tore uskuda, et raskel hetkel on keegi või miski kaitsmas ja meie üle valvamas? Näe, sa oled oma telefoni maha pillanud! Saab nii veel niiskust. Väikesed rumalana-tundmised, pettumused ja tujud käivad suureks saamise juurde, aga ära nüüd oma pühi ära riku. Vaata, sind oodatakse! Kord oled sina see, kes kaitseb, otsustab ja vastutab. Hinda seda, et praegu püüame meie luua su ümber muinasjutulist ja võimalikult turvalist maailma. Alati ei pruugi see arukalt välja kukkuda. Aga me soovime head."

Õpetaja jutt polnud ei ülemäära mõistlik ega põhjendav, aga kuidagi rahunes noor tusatseja maha. Otsustas isegi mõni hetk hiljem, kui õpetaja pisut juba hekinurga taha kadus, helistada ning käitumise pärast vabandada. 

"Oi, aitäh, et helistasid ja meeles pead!" kostus läbi valju taustamüra õpetaja hääl. "Anna andeks, olen lennujaamas oma lapsel vastas, kuulen halvasti. Häid pühi ka sulle!" ;)

Thursday, August 3, 2023

Kuldne sarapuupähkel

Elas kord tige mõisnik, kes pahameelehoos tihtipeale ainult kurja sõna või piitsahoopidega ei piirdunud.

Kartis teda nii pere kui ka naabermõisnikud, mis siis veel orjarahvast rääkida.

Kord sattus marus parun ratsasõidul värava juurde, mida kolm külameest loomade pidamiseks üles seadsid. Tööhoos ei märgatud tulijat piisavalt ruttu ja sellest oli härrale vihastamiseks juba enam kui küll.

Meeste alandlik meel ja vabandused ei teinud ta tuju paremaks, parun kamandas mehed mõisa ja kandis ise hoolt selle eest, et üks neist nägemise, teine kuulmise ja kolmas kõnevõime kaotaks.

- - -

Ei olnud tol ajal tohtrit, kes julgenuks või osanuks meestele osaks langenud häda parandada. Küll aga elas kaugel metsanurgas tark, kelle juurde abi otsima mindi. 

Tark teadis, et soode ja rabade süles, pisikesel rabasaarel, kasvab sarapuu, kes kullakarva pähkleid kannab, mis soove täidavad ... aga ... kui sealt pähkel korjata, soovida ja ise ära süüa, siis sünnib kasu asemel sootuks vastupidi. 

Sellega meestel muret polnud. Leppisid omavahel kokku: pime soovib kurdile kuulmist, kurt tummale kõnevõimet ja tumm pimedale nägemist. 

"Kuidas tumm soovib?" küsid sa. 

Kas sina alati kõik oma mõtted ja soovid valju häälega välja ütled? Mõnikord on sõnatul soovimisel palju suurem mõjujõud.

Mehed läksid, otsisid selle sarapuu üles. Aga oh häda! Otsisid mehed, mis nad otsisid, leidsid nad kolme peale ainult ühe pähkli!

Targad ja õiglased mehed olid. Ei läinud pähkli pärast kaklema (ega väga võinudki, sõltus ju sinu käekäik teise mehe soovist). Hakkasid arutama, kelle mure kõige suurem on, et seda aitavad.

Arutamisekski oli neid kõiki kolme vaja, ikka et kurt keskustelust aru saaks, pime kõnetu väljendatut mõistaks ...

Pime seletas, et temal on suur pere kodus silmadeks ja kuhu tal, kehvakesel, kodunt välja ikka väga minna on. Pealegi on maailmas mõndagi sellist, et parem kui ei näe. Las tema jääb pealegi pähklita.

Kurt kinnitas, et temalgi kodus suur pere kõrvadeks ja maailmas mõndagi sellist, mida ... parem kui ei kuule. Las tema jääb konkurentsist kõrvale.

Tumm ... kuulas-vaatas sõpru ja ei suutnud ära imestada: on ikka kaaslased suuremeelsed ja omakasupüüdmatud. Kuidas temalgi teisiti sobiks?

Aga pähkel on juba nopitud, oleks ju kuritegu seda kasutamata jätta. Kingiks edasi kellelegi, kelle häda on palju hullem kui neil kolmel kokku? Ent kas sihukese parandamiseks üldse ühest soovist piisab?

Küsisid sarapuult luba. Tumm küsis. Tema leidis taimega kõige paremini ühise keele. Saidki loa. Igaüks võis pähkli sisse ühe soovi soovida.

Imeline võlupähkel tuli sellest. Kinkis sööjale helde meele, hoolivuse ja südameheaduse. Küllap sa juba mõistsid, kellele see sai.


Tuesday, August 1, 2023

Buss Juss ja röövikuplika Plutella

Ühel ilusal suvepäeval vuras tehaseväravast välja uhiuus roheline linnaliinibuss Juss. Maailm tema teekonnal tulevasse kodulinna oli nii suur, mitmekesine ja paljutõotav, et võttis silme eest kirjuks, aga liikluses pead säilitama kaine meele ja keskendumisvõime ning koondama tähelepanu ohutule sõidule. 

Juss käitus korralikult ja jälgis ülipüüdlikult märke ning viitasid.

Väikesel puhkepausil magistraalitaskus lennutas tuul ta esiklaasile tillukese liblikarööviku, peaaegu sama rohelise nagu buss ise.

"Oi, kui armas sa oled!" imetles buss. "Roheline ja liigendiga ja nii tibatilluke, et rattaid pole peaaegu nähagi!"

"Minu nimi on Plutella. Ma olen liblika laps," osutas röövik tähtsalt teeäärsel heinamaal lustiva värvikirevuse suunas. "Ükskord jään ma pikale unele. Seejärel koorub minustki nendesugune imeilus tiibadega olevus."

Tegelikult oli ta emaks küll märksa tagasihoidlikum tegelane, aga isegi kui Plutellal õnnestunuks kunagi oma ema näha, oleks ta teda ju pääsusabade, admiralide, koerliblikate ja teiste päevakaunitaritega sama ilusaks pidanud.

Tuul haaras põgusa küllasattuja taas endaga kaasa ja jättis Jussi kuuldu üle järele mõtlema.

Jussi eluülesandeks sai reisijate vedamine mitu korda päevas, iga ilmaga ja sama teed pidi. Iga natukese aja järel tuli avada ja sulgeda uksi, näidata ekraanil järgmist peatust ja täpset kellaaega.

Töö oli rutiinne ja teinekord ka tusasekstegev, sest mitte kõik reisijad polnud sõbralikud ja heatahtlikud.

Aga päeva vabadel hetkedel ja õhtuti enne und vaatas Juss kõrgele taevasse ja unistas.

"Seal kuskil on minu ema! Palju suurem ja uhkem kui Plutella oma. Sest mina olen ju ka suurem." 

Bussipargi tagumises aianurgas seisid reas vanad roostes bussikered. Juss suhtus neisse suure aupaklikkusega ega tülitanud tukkujaid kunagi.

"Ühel päeval raputavad nad turjalt tülika rooste, sirutavad välja tiivad ning tõusevad hõbedaste lennukitena taevasse. Ükskord juhtub ka minuga nii!" uskus ta.

Ja miks ka mitte?


Thursday, July 20, 2023

Kolm venda

Elas kord kolm venda: Riko, Riho ja Rivo. Olgu tubane töö või õues toimetamine - kõige sellega saadi hästi hakkama. Tegemised ei saanud kunagi otsa ega päris valmis. 

Ühel hommikul ootas vendi nii metsa-, põllu- kui ka tubane töö. 

Riko võttis toidukoti ja tööriistad - need aitasid metsas puid tehes pika päeva vastu pidada. 

Riho haaras söögipambu ja vajalikud vahendid ning läks põldu harima ja loomi kasvatama. 

Rivo ülesandeks jäi kodus jalad seinale visata ja jutte puhuda. Temal polnud midagi vaja kaasa võtta ega kuhugi minna. Tal oli kõik see kodus olemas: toit, jook, aga ka töötingimused. 

Tulid vennad õhtul koju ja rääkisid, mida keegi päevaga teha jõudis. 

Riko kuulutas, et tema tegi suure hulga puid: kaski, leppasid, tammesid, haabasid, kuuski ja mände. See, kus enne suur ja lage väli, sai kõik uusi puid täis tehtud. Lõpus jäi aega üle, meisterdas veel mõned siilid, jänesed ning oravadki. 

Riho oli hoolega põldu harinud. Uued teadmised ajaloos, geograafias, keemias ja füüsikas - seda oli põllu jaoks ühe päeva kohta rohkem kui küll. Loomad olid aga nii hästi hooldatud ning kasvatatud, et silm puhkas peal. Tegid kniksu ja kraapsu, kummardasid ja avasid tulijaile aiaväravaid. Üks lehm oli lausa nii hästi kasvanud, et vaatas üle majakatuse ja pilgutas peremeestele silma. 

Rivol polnud tarvis oma tööd laita ega kiita. Kõik tehtu ja toimetatu oli niigi nähtaval. Seinale oli visatud laua-, tooli- ja kapijalgu, mõned sõnajalad ja käsitsi kritseldatud varesejalad hulgas. Põrandale oli aga nii mitu pikka ja sirget jutti puhutud, et isegi minu puhutud jutt sirgem ei saa olla.

Wednesday, July 19, 2023

Jõnk jõgi ja õhus rippuv õnn

Elas kord pisike pere laia jõe kalda peal. Ainult kolm neid oligi: isa, ema ja tilluke tütreke.

Kodu oli neil kasin, aga ei kunagi kasimata.

Paljustki oli puudus: ruumist ja rõivaist, teinekord toidustki. Aga ühte jagus neil alati: armastust.

Aga nagu ikka, kui midagi on väga palju, muudab see kellegi kadedaks. Sellest või millestki muust, ent ühel õhtul kadus tüdrukuke nagu vits vette. Otsiti ja hõiguti, aeti jälgi ja ahastati, aga kedagi ei leitud. Usuti viimaks, et jõgi võttis kaasa. Aga kui võttis, siis ega jõgi väga näitama kipu, kuhu võetu viis.

Aeg läks. Väsiti viimaks ja mujal elati endist viisi edasi. Vaid vanemad ei väsinud uskumast ja lootmast, otsimast ja ootamast.

Inimesed uskusid jõe kohta õigesti. Viiski. Plaanis põhja tirida, aga vool oli väledam, tõstis tüdruku turjale ja seilas lõuna suunas. Vintsutas ja väntsutas, loksutas ja loputas, kuni enne merd jõgi kolmeks harunes. 

Nüüd näitas jõgi inimlikkust üles, laskis valida: 

valid vasaku haru, kihutan su koske. Kukutan kildudeks ja vispeldan vahule, meri ei saa arugi, et sina tulid;

valid keskmise haru, kupatan su kärestikku. Klopin ja klohmin, kui kohale jõuad, pole sust enam merreminejat!

Valid parema haru, kukud karstikurku ja kaod. Mereservas kerkib jõepael pilkude ette, sind ei kohata enam kunagi.

Selline jõgi oli.

Aga Õnn kinkis veel ühe tee: sirutas otsekui õhust haaraja oksaharu plikakesele pihkudesse ja vedas veest välja, paremale kaldale. Või oli see ikka oks? Sest kui tüdruk taas tahedat maad taldade all tundis, hoidis üks ilus emand tal randmetest ja kutsus enese juurde elama.

Suur maja oli emandal ja kõike oli seal küll: ruumi ja rikkust, rõivaid ja raha ning toitu jätkus ja jäi ülegi. Ainult armastus puudus. See paistis igalt poolt välja. Litrid ja kallid kivid katsid kleite ja kasukaid, aga need olid tuhmid, ei säranud. Rikkalikud road nõretasid rasvast või tilkusid mahlast, aga suhu pannes kaotasid maitse ja moe. Seinad ohkasid ja põrandad ägasid. Ei olnud selles majas hea olla. Emand lootis, et tüdruku tulek toob armastuse ja rõõmu, aga ei toonud. Emand ei keelanud midagi, aga nii rõõmutus kohas kaob nagunii igasugune tahe ja iha.

Emand ei keelanud midagi, ainult jõe äärde minna ei lubanud, aga ega tüdruk tahtnudki. Jõgi oli jõnk ja veelint vanakaval. Aga kord, kui emand kodunt ära, vajus värav vallali. Värav vajus vallali ja tüdruk nägi pajupõõsaid väravavahelt, jõe voolamist pajupõõsaste vahelt ja seda, et enne vete hargnemist lõikab voolu kiiljas kivinukk, selle peal istub näkk, pikad vetikarohelised juuksed otsapidi vees, vaatab voolule vastu, kammib ja laulab. Millest laulab, ei saa aru, aga iga salm paneb vee vilkamalt voolama ja kammitud kiharad vonklevad võrdsetes kahludes vasakusse, paremasse ja keskmisse jõeharusse. 

Tüdruk vaatab, vaatab ja tihkab viimaks küsida: "Aga mis siis saab, kui sa end kivil ringi keerad ja teisele poole kiharaid kammid?"

"Siis tuleb meri maale," arvab näkk. "Ei tea, pole enne proovinud."

"Aga tee proovi!" utsitab tüdruk.

Näkk proovis. Vesi keeras end tõesti tuldud suunda tagasi. Tüdruk hüppas jõkke ja lasi end koju kanda. Kaugemale poleks saanud kah, emand jõudis äraolemast tagasi ning kamandas näki õigetpidi. Nagunii poleks näkil vett kauemaks jagunud: tema juustes oli väge küll, aga mitte sedapalju, et voolu kärestikust, kosest või kurisuust üles kangutada.

Tüdruk laskis end koju kanda, hüppas õiges kohas kaldale. Õigeks ajaks jõudis. Ema oli veel alles ja isa oli alles. Kasin kodugi. Armastuski oli peaaegu kõik alles. Seda oli väga vähe kasutatud sellest saati, kui tüdruk kaduma läks.

Thursday, February 9, 2023

Ilvese kõne

Ühel talvel (millest küll tubli pool juba mööda oli saadetud ja natuke pealegi, aga keegi ei teadnud, kauaks veel lund, külma ja näljaaega jätkub) kutsus ilves metsarahva kokku. Küllap suvel oleks karu kutsunud, aga tema parajasti magas, põder oleks olnud kardinaalsete muudatuste läbiviimiseks liiga leebe ja kellel teisel olekski olukorrast paremat ülevaadet? Võib-olla tihasel või oraval, aga neil jäi selleks karismast kõvasti puudu. Ilves oli haritud isand, keeled suus. Teinekord võis mõnel tahumatumal loomal ta juttu raske jälgida ja mõista olla, aga seda autoriteetsem too mõjukas metsakodanik tundus.

Esmalt andis ilves hetkeolukorrast ülevaate: 

"Positiivne on see, et kui möödunud aastal võeti olemas olnud metsast maha 95%, siis sel aastal ainult 50. Vääriselupaikade puudumine on siiski intensiivselt metsaelanike ridu kärpinud. Loomad ei julge enam poegida. Kas just hirmust järglaste käekäigu pärast - eks looma juhi ju ennekõike ikka instinktid, mitte praktiline meel, aga pigem on põhjus, et pole enam privaatset paika, kus võsuke ilmale tuua ega ka nii palju omaette olemise kohta, et poegimiseks üldse põhjus anda."

"Kui kõik loomad ringi koguneks ja seljaga ringi suunas seisaks, siis minul on piisavalt kuraasi!" lubas nugis.

"Sa pole peamisest probleemist aru saanud!" pahandas ilves. "Meid on küll vähe, aga metsa on veel vähem. Sinu ettepanek soojätkamise osas pole kuigi jätkusuutlik. Territoorium on jäänud ju üldjoontes samaks. Drastiliselt on muutunud selle omadused. Praegu oleks tarvis pigem rahvaarvu veelgi kahandada ja keskenduda antud tingimustega kohandumisele.

"Milles probleem?! Sööge jänes ära!" soovitas metskits ruttu, et tema enese eksistents kaalumisele ei kuuluks.

"Mis see annaks?" trotsis hunt. Jänes närib muru. Metsast otsib ainult varju. Kui vaja, võin talle seda ise pakkuda. Lööme siis juba karu mättasse. On hetkel lihtne teha ja toime oluliselt tuntavam. 

"INIMENE võttis ju metsa maha! Miks me inimest ära ei söö?" nõudis rebane. Tal oli nagunii tolle kandidaadiga üks kana kitkuda.

"Ka see pole tark mõte. Ega ju SEE inimene, kes meie kõrval külas elab, tegelikult suur süüdlane olegi. Tema metsatukakene seda viimast varju pakub. Tema toob meile teinekord kange pakasega veel rupskeid, heina või porganditki, kallab sügisel kotitäie õunu kuuse alla. Neid tegelikke süüdlasi sinna kaugemale me sööma ei ulatu. Sööme selle siin ära, tuleb sealt keegi asemele, kellel metsaelust ja elanikest totaalselt ükskõik on."

"Noh ... ja mis siis saab?" röhkis siga. "Täielik tsölibaat teadmata ajaks?" seda viimast nurises nirk. Siga ei teadnud tolle sõna tähendustki.

"Ka see poleks jätkusuutlik. Rahvastik vananeks ja selleks ajaks kui metsamassiividel õnnestukski ennistuda, poleks meist enam elanikkonna taastootjaid."

Nirk ohkas kergendatult ja lippas koosolekult minema. Eks hiljem pressi hiirelt välja, kuidas asi edasi läks.

"Mis teeme siis?" kostis kohmetult mitmest koonust.

"Pragmaatikuna  näen, et ainus toimiv strateegia, millega kogu elanikkond saaks optimaalselt representeeritud," lubas ilves, "on jätta puistusse resideerima igast suurusjärgust üks liik. Täpsemalt: suurtest Alces alces, keskmistest Lynx lynx, ja väikestest Lepus timidus. "Peame arvestama sellega, et meie esindus suudaks perspektiivikalt kooslusena eksisteerida ... Jänes, me usume sinusse! Sa suudad!" ... Ja loomulikult on oluline, et üksteise toidulauda ei ohustataks. Ratsionaalne ettepanek, mille heakskiitmisest soovitan kõigil käpaga märku anda, et liikuda edasi päevakorra kiireloomulisema põhipunkti juurde. Tänan! Siit siis järgmine küsimus: kes karuga tegeleb? Märtsiks peab probleemi ära lahendama."

Hääletati hundi ja sea poolt. Neil oli selleks ka endil kõige rohkem pealehakkamist, asusid agaralt käiseid käärima ja läksid asja lõpuni toimetama, teised siirdusid igaüks oma toimetuste juurde. 

Karust oli kahju. Kergendust pakkus, et ise justkui otseselt tolle otsuse täideviimisega seotud polnud. 

Üldiselt oli ilvese kõne lõpuosa metsarahvale veidi arusaamatuks jäänud. Palju võõraid, aga innustavaid, julgustavaid ning usaldust tekitavaid sõnu. Saadi aru, et jänes pandi midagi valvama. Vedas, et ise ei pidanud. 

Jah. Karust oli kahju. Aga kes käskis koosoleku maha magada.