Monday, November 29, 2010

Ilusa nimega tüdruk Leontiine

Mine võta kinni, mis nime Setu oja ennemalt kandis. Setu oja on ta sestpeale, kui Saarele kagukandi inimesed elama asusid. Pereema Obinitsa kalmistule jäetud, võttis isa oma ainsama poja ja kimbu tütreid ning tuli siitmaa südamesse õnne otsima.

Et nii suures peres kõigile õnne ei pruugi jaguda, lepiti Saare taluski pikema nurinata sellega, mis elul pakkuda oli.
Tutistas tuli talu - elati edasi tallinurgas. Elati seni, kuni uuel majal katus peal.
Läks tütardel omakeskis kitsaks - jaguneti taluperedesse laiali. Ja tühja sest, et mõni teenijakohaga pidi leppima. Ehk sai just see piigadest, kes Mõnuveres Uuetoal tüdrukuna alustas ja hiljem perenaiseohjad päris, kõige suuremat õnne maitsta?
Kes seda enam takkajärgi hinnata oskab või tolgi ajal võrrelda mõistis.

Leidub veel mäletajaid, kes rääkida võivad, kuidas üks õdedest esiti Soosalusse, Lillakale (tead küll, sinna, kus nüüd Toivo elab) ja sealt ühes majaga (kus ta poeg siiamaani sees peaks olema) Kehra kanti kolis (see Toivo praegune maja on ju hiljem tallist tehtud). Kuidas teenijast perenaiseks tõusnu mehe surma järel tolle pojad koolitas. Kuidas Manniks kutsutu mõnda aega Kruusil elas, aga Kruus olnud paha mees ja viimaks aidanud külainimesed Manni venna juurde tagasi. Kuidas üks õdedest Orule sai ja kaasa koerustükke talus. Oru oli tollele talule natuke kentsakas nimi, sest ehkki suur osa kohast all lohu sees laius, asusid hooned ise vististi kõrgemal kui küla kõik teised elamised.

Ühest õest eriti ei räägita. Ehk sellepärast, et ta juba plikast-peast paremasse ilma kutsuti.

***
Kui teiste tütarde nimed olid võõra kõlaga ja siinkandis suuremalt tarvitamata, siis tema nimi paitas kõrva nagu lehekuu saluroheluses uitav päikesekiir: Leontiine.
Kuigi emaigatsus sedajagu suureks kosus, et selles ilmas enam elada ei lasknud ja memm, kadunuke, oma läbipaistvate sõrmedega juba randmest hoidis, ei saanud Leontiine just selle ilusa nime pärast päriselt ära minna. Nii palus ta sõsaraid:
"Õekesed, kullakesed! Võtku üks teist mu nimi endale kanda, siis sealtpoolt hea selle kõla kuulata."

Aga õed ei tahtnud võtta. Igaüks oli omaga harjunud. Mis peamisem - lootsid, et Leontiine jätab siis ehk minemata.

Surisängis sõts nägi teiste mõtted läbi ja palus: "Lähen ikka. Ainult kurva südamega. Ja tuleks ju teid teinekord vaatama, aga kus sa saad, kui nimepidi ei hüüta!"

"Kui seda kardad, siis ole mureta. Küll me su nime keelel kanname ja õhku hõigume. Eraldi ja üheskoos ja nii sageli kui soovid!" lubasid õeksed.

Lahkuja neidis oli ent ema käest juba üht-teist uurinud ja teadis: "Selleks, et tulla, peab nimi elus olema."

Mõeldi ja arutati. Lõpuks lubas üks õdedest nimehoidjaks hakata. Lubas ära ja näe - Leontiineke pani silmad kinni ning hingas end viimsele unele.

***
Leontiine-tädi oli õdedest ainus, kellest minul mälestusi on. Manni-Pauli mainiti mõnikord ka, aga ei tule ette, et oleksin neid kunagi silmast silma näinud.
Leontiine-tädi oli sale, vilgas ja väga ilus naine. Viimased aastad elas ta oma isatalus, venna ehitatud majas, koos pojaga. Mehekodu hakkas otsa saama ja kellegi tragi käsi põletas selle hiljem täitsa maha.
Aitasin paaril korral lehma lüpsta, kui poeg kauemaks kottu ära jäi ja Leontiine-tädil ei lubanud tervis looma alla ronida.
"Kui ilus ta veel noorena olla võis!" imestasin siis ikka. Albuminäitamist ega jutuvestmist ei mõistnud paluda. Nüüd pole poegagi.

Seda üllatust siis, kui avastasin memmekese matuste järel, et Leontiine-tädi nimega hauakääbast polegi. Tema pildiga küll, aga nimi hoopis muu: Olga.

Kui külale kord enamat eluvaimu sisse peaks tulema, võiks siin mõni pisitüdruk ju Oljakeseks kutsutud olla küll? Et ka Olga-tädi mõnel hingedetunnil kodu külastama pääseks. Vana õunapuu klammerdub täie vägevusega maanteevalli ja sissesõiduteed ääristavad valged sirelid. Olga-tädile võiksid need meeldida.

Või kumma nimega tema hingekest hüüda tulekski? Sellega, mille ema andis, või sellega, mille õelt sai?

Wednesday, November 24, 2010

Mõnuvere lugu

Alguses elasid inimesed ikka merede ääres. Jalutasid põlvist saadik vees ja koksisid kividega kalu uimaseks. Kalu oli nii palju, et polnud mingi vaev kõhutäit hankida. Kui ilmad külmaks läksid, oli õige aeg hülgeid küttima hakata. Hülged olid tollal väga lihtsameelsed ja uudishimulikud: tegid neile kalda peal rumalaid nägusid ja nad ukerdasid ise ligi. Nii huvitav oli see nende jaoks, et unustasid igasuguse ettevaatuse ära.
Hülgenahad lasid talve üle elada, sest ega inimesed tuld siis veel tundnud. Hülgenahad ja soe mereline kliima.

Aga see inimeste hea elu oli nii hea, et neid sigines kalda peale ülearu palju. Kalasaak kippus hõredaks jääma.
Siis vaatasid inimesed metsa poole ja nägid, et seal ka midagi liigutab. Jänesed olid tol ajal ka selline liik, mida jagus nii et aitab. Hakkasid siis inimesed jäneseid taga ajama. Nii nad sisemaa poole sattusidki. Muidu polnud viga, aga jänesel ei ole seda rasva, mis hülgel. Talvel hakkas keskmaal kole külm. Karul oleks rasva olnud, aga karu, see kuripatt kippus vastu hakkama. Ja valis murdmiseks ikka kõige kobedamad kütid välja. Naised ei raatsinud kohe kuidagi mehi karujahile saata. Ainult kõige kangema külmaga.

Vanataat vaatas, kuidas inimesed pakasega maadlesid ja tal hakkas neist päris hale. Süütas veel hilja sügisel inimeste soojendamiseks välguga ühe puu põlema. Aga kas siis inimesed oskasid kingitusest lugu pidada? Kaugel sellest! Jooksid kui lambakari tule eest rettu. Lasid lahmaka metsa maha põleda, aga sellest aru ei saanud, et siit tuleb tukki võtta. Vanataat lausa pahandas, kustutas lörtsiga leegi ära. Viimased söed veel hõõgusid, kui üks mees märkas, et põlemise paigast kuuma õhkab. Aga siis läks ka veel hulga aega, enne kui aru saadi, millega tuld toita tuleb. Prooviti mulla ja kivide ja noore lumega, enne kui ühele meenus, et esimesed leegid puust kinni hoidsid.

Nüüd oli inimestel tuli käes ja võis pika sammu kultuurrahvaks saamise suunas astuda. Istusid üheskoos lõkke ümber - tuli pani vere soonte sees surisema. Mõnus-mõnus! Nii sellest külast Mõnuvere saigi. Ja paigale, kus tuli platsi lagedaks tegi ja hiljem esimene inimeste valvatud lõke kerkis, tehti Põlendiku talu.
Aga üks õnnetus sündis selle tulesaamise käigus ka.

Siis, kui taat puu süütas ja kõik minema jooksid, oli üks noor näitsik just võpsikusse asjale roninud. Undrukud üle pea, ei saanud tule eest tulema. Piinlik oli appi ka hüüda ja nii ta jäi.

Sellel tüdrukul oli väga tore peigmees. Nii tore, et naispere ei raatsinud teda kunagi karujahile saata, ikka otsiti talle selleks ajaks mõni tubasem ots.

Nii tore poiss oli, aga näe, üks viga - ainult seda ühte tüdrukut märkas, nagu polekski teisi olemas.

Nüüd ka. Kurvastas nii, et naistel hinged pahempidi sees. Üks püüdis lohutada ja teine püüdis lohutada - ei saadud lohutatud.

Tüdruk vaatas teisest ilmast ise ka, et no mis sa hullvaimuga teed! Õhkab muudkui kadunu poole - ise nii otsas, et kahju kohe. Võta või ühes. Aga seal pool oli isegi huvitav elu, ei täidinud nagu hästi võtta. Küsis siis vaimuilma tarkade käest nõu, et kuidas poissi surmast eemale peletada.

Tuli välja, et selleks on täitsa lihtne moodus olemas.

Tüdruk pidi küünla võtma ja sealtsamast Mõnuvere küla lõkkest tule külge pistma. Küünla pidi poisile kätte andma. Sellest lõkkest süüdatud küünal pidada noorele mehele kõik maised mõnud meelde tuletama. Too teine ilm küünlavalguse sisse ei ulatunud, küll aga, kui mõni maine noorik nüüd mehe poolt ära sai märgatud, siis tollel enam hõlpu ei olnud. Mis Mõnuvere küünlatulest seotud, see eluks ajaks.

"No aga kas siis nii ongi, et kes esimesena vastu tuleb, selle saab?" muretses abiotsija-tüdruk. Tegi ju ettevaatlikuks kah: tükk aega poisiga hästi läbi saadud ja nüüd anna teab-kellele ära. Eks neid naisi juhtunud juba tollel ajal igasuguseid olema. Igatühte poleks päris soovitanud võtta.

"See see õnn ongi, et Mõnuvere tulle torgatud küünal näitab õige õnne ära!" kostnud targad.
"Aga siis on aeg piiratud?" märkas tüdruk. "Kaua see küünal ikka kestab?"
"Ehk oskab kavalust kasutada ja puhub vahepeal leegi ära."
"No aga kus see võlujõud siis?"
"Vaata. See sinu õnnetu peig on elumõnumärgid juba silmadest sisse lasknud. Tema mäletab ja küünal mäletab. Ja nüüd on terake aega otsida."

Kas Sinul on kaminasimsi peal Mõnuveres süüdatud küünal? Ei ole? Erilist õnne ka ei tundu elus olema? No aga mis Sa siis ootad veel? ;)

Tuesday, November 23, 2010

Kuldsete pisaratega printsess

Täna jutustan sulle ühe võõra loo. Mina ise ei ole kunagi seda printsessi näinud ja kuningriikigi olen kõigest kaks korda külastanud. Põgusalt.
Samas on nii ka vale öelda, et võõras lugu, sest kohe, kui see mulle jutustati, kasvas ta hinge külge.

Jutustamisega on ikka nii, et muist kuuldut läheb meelest ja midagi haakub lisaks. Nii et see on ikkagi minu lugu.
See on väga kurb jutt. Sest vaata, kui räägitakse seitsme peaga lohest, kellele enam pead tagasi ei kasvanud, sest ta oli olnud nii kuri, et temaga pidi võitlema kuningriigi kõige tublim lohevõitja, siis me võib-olla isegi natuke rõõmustame - see lohe oli ju ikka väga palju pahandust teinud. Või kui räägitakse Punamütsikesest, kelle hunt ära sööb, siis me ka ei karda, sest kohe tulevad jahimehed, kes Punamütsikese ära päästavad. Ja üleüldse - need on ju ainult muinasjutud. Aga see printsess, kellest mina jutustan, oli päriselt olemas. Päriselt-päriselt.

Ma räägin sulle oma loo ära.

Ühte suurde ja ilusasse üle-mere-kuningriiki, mis asub meile nii lähedal, et kui täna laevaga teele asud, saad homseks kohale (kui lennata oskad, jõuad hoopis ruttu), sündis pisike printsess. Ja tead, see pole üldsegi nii, et printsessid sünnivad ainult kuningaperedesse!
Mõnikord on päris tavaline kodu, päris tavalised ema ja isa - ei mingeid losse ja tõldu, kroone ja troone - aga neile sünnib printsess. Selle printsessiga juhtus ka niimoodi.

Sa tunned selle kohe ära, kui printsess sünnib. Ta on väga õrn, väga habras ja väga ilus. Selleks nad sageli kuningalossi sünnivadki, et neile jaguks palju hoidjaid ja oleks palju sõjamehi, kes neid kaitsta suudaks. Aga see printsess oli nii tillukeke, et üks lihtne ema tulnuks tema hoidmisega toredasti toime ja isast olnuks kaitsmiseks küllalt. Ja see tavaline kodu, umbes sama suur kui sul endal, oli tilluksese printsessi jaoks peaaegu nagu palee.

Aga tead. See printsess nuttis. Suuri kuldseid pisaraid.
"Miks sa nutad?" küsisid isa ja ema padja pealt pisaraid noppides. "Kas sa ei taha elada tavalises kodus? Sinu pisaraid on juba nii palju, et me võime osta päris palee. Ära ainult nuta, printsess!"
"Ei," vastas printsess. "Kodul pole viga midagi. Teil pole viga midagi. Minul on. Mul on väga valus." Nii sõnas printsess ja valas edasi oma kuldset silmavett.
"Ütle, kust sul valutab," palusid isa ja ema. "Me puhume valu ära." Aga tüdrukuke ei öelnud rohkem midagi. Ainult nuttis. Nii väikesed printsessid ei räägi veel kuigi palju.

Mis sa arvad, mida printsessi vanemad selle kulla eest ostsid?
Mitte midagi. Nad isegi ei märganud, et see on kuld. Nende jaoks olid need killud tillukese tüdruku suurest vaevast, millele nad leevendust ei osanud leida.

Emal ja isal ei jäänud muud üle, kui minna TEMA juurde. Selle TEMA juurde, kelle tahtmise läbi tilluke printsess nende ellu üldse oli sattunud ja palusid: "Meie printsess nutab ja me ei tea, kust tal valutab. Ütle Sina, kuidas me saame oma tütrekest aidata."
"Printsessi silmad on õrnad. Ere päike teeb ta pilgule haiget," kostus vastuseks.

Ema ja isa läksid päikese juurde ja palusid: "Kallis päike, ära paista nii valusalt. Sinu kiired panevad meie printsessi nutma."
Aga päike vastas: "Ma ei või teid aidata. Kui ma vähem paistaksin, saaksid otsa need printsessid, kes on nii hapra kehaga, et neil on kogu aeg külm."

Ema ja isa läksid koju, katsid toaaknad kardinatega, kustutasid lambid tubadest ega kandnud isegi heledaid riideid, aga printsess nuttis edasi.

Vanemad läksid tagasi TEMA juurde. Läksid taas oma häda kurtma: "Meie printsess nutab ikka ja me ei oska teda kuidagi aidata."
"Printsessi nahk on õrn. Raske õhk teeb ta ihule haiget."

Ema ja isa läksid koju ja palusid õhku: "Kallis õhk! Ole hõredam! Meie jaoks oled sa märkamatu, aga tilluke printsess ei kannata su raskust välja."
"Ma ei või!" vabandas õhk. "Kui ma oleksin hõredam, saaksid otsa need printsessid, kes minu senist raskust hingama on harjunud. Kerget mind on palju raskem hingata," teadis õhk.

Ema ja isa jätsid oma kodu maha ja ehitasid uue kodu kõrge mäe otsa, kus õhk kergem, aga printsess nuttis edasi.

Ja uuesti läksid vanemad TEMA juurde. "Meie printsess nutab ikka ja me ei oska teda kuidagi aidata."
"Printsessi hing on õrn. Teie suur südamevalu teeb talle haiget."
"Aga kuidas on võimalik rõõmustada, kui meie printsess nutab?" ahastasid isa ja ema.
"Siis pean ma ta enda juurde tagasi võtma," arvas TEMA.
"Me ei saa oma printsessist loobuda! Ta ju alles tuli meie juurde!" vaidlesid vanemad.
"Aga teie juures ta nutab," lausus TEMA.
"Kas ta Sinu juures enam ei nutaks?" päris ema.
"Ei."
"Kindel-kindel?" usutles isa. Nii raske oli printsessi enda juurest ära lasta.
"Siin ta ei nutaks kunagi. Ainult naerataks."

Ja printsess lahkuski. Ja tead. Ta ei olnud veel kuigi kõrgele jõudnud, kui juba kostus esimene naerukilge.
"Meie printsess naerab!" rõõmustasid ema ja isa. Nad ei näinud teda enam, aga naeratasid koos sinnapoole, kuhu tütreke oli läinud.

Ema ja isa mõtlevad tihti oma printsessi peale. Igatsuse ja lootusega. Ja naeratavad tihti oma printsessi uue elupaiga poole. Et teda seal üleval mitte kurvastada. Ja et ta ehk kunagi - kui on natuke kosunud - otsustaks nende juurde tagasi tulla.
Ilma ainsagi kuldse pisarata.

Saturday, November 20, 2010

Lehtmetsa sündimine

Tead, kust meie külas suurem jagu talunimesid on tulnud?
Ei tea?
Ma jutustan sulle, aga siis me peame mõttega sinna kauge aja taha kolima, kus inimesed alles siinseid maid mööda esimesi samme tegid ja paigale asumiseks kohasemaid kohti otsisid.

Vanataadil oli inimeste tuleku üle hea meel. Eks teinekord tõusnud tüli ka, aga enamasti itsita nende tegemisi, nii et ei jõua silmi pühkida!

Taat nägi rahvast siiapoole sammumas ja tahtis, et tulijate tarvis kõik korras ja käepärast oleks. Pühkis mäepealsed puhtaks, puhus orud risust priiks, sikutas künka otsas puud otseks ja saatis siis poisi järvesid täitma. Ega neid veesilmasid tollal nii palju olnud kui praegu (Mägede omast ei teadnud veel keegi midagi), aga need, mis olid, olid laiad ja rammusad. Aga taat hoolis, et olgu ikka täitsa triiki: naistel kaldal kergem pesuga plätsida, meestel mõnusam kalu küttida.

Poiss haaras kuulekalt kruusi ja hakkas minema. Kallas Kakerdisse (no sellel paigal oli juba siis sihuke nimi, sest neid vanatühjalinde, kellele jalad istmiku külge istutatud, ukerdas iga teise mätta taga) sortsaka ära ja hakkas sealt väikese kaarega Kernu poole tulema. Mõtles, et lükkab Tarvasjõele ja Liivojale ka näpuga vilkama hoo sisse. Jõesabadel toona veel nime polnud, aga eks need inimeste tulekuga kohe tekkisid ka. Tead omast käest, kui uhke on end ühe või teise asja ristijaks arvata. Taat teadis niisamuti. Tore oli kuulata, mis sõnu suudest kukkuma hakkas. Endal poleks pähegi tulnud!

No ja läks poisike, aga lapse asi - kükitas Liivoja liikuma lükkama, pani topsi jala kõrvale ja tagurdas selle tõustes kummuli. Nüüd oli häda suur! Esimesed ju, loode poolt luusijad, said just pakid maha pandud. Õnneks valiti kõrgem koht (ainus tookord, kus metsa ka juba peal seisis. Aeg oli ikka nii alguses, et Taadil enamus metsaseemet alles mulla sees idanes. Kask ja lepp - need kasvavad kiiremini - eks sellest saanud kohale nimi ka). Hoidsid siis tüveritvadest kinni, kuni laine vagaseks loksus. Aga häda see, et osa rahvast polnud veel mäe peale jõudnud! Ootajail hirm suur. Hõiguvad hulpijaid: "Ae! Jäid ikka ellu?"
"Ellu! Ellu!" kajas vee seest vastuseks. Ja mõtle! Ära pääsesid kõik. Ei läinud ükski kaduma. Ja kohal nimi olemas - Ellu.

Ei jäänud nüüd poisil muud peale hakata, kui pidi maha pillatud vee uuesti kokku koguma.
Inimesed sel ajal settisid juba elamist ja asustasid kõrgemaid kohti, mis haljaste saarekestena vahelseilajatele ning suplejatele silma tegid. Mäega oli selge lugu - mis muud nime talle ikka saab! Saare nimi võeti ka Setu oja poole ära. Lihtsad kohad, ei olnud vaja mingit iluvigurit külge lisada. See koht, kus külarahvas mustikal, pärast ka maasikal käis, mainiti Marjamäeks. See koht, kus kõige avaram plats oli kuiva jalaga kõndida, seletati Suuresaareks. Mäelt Suuresaareni minnes jäi veel üks kõrgem koht ette, aga sedajagu napp, et tast ainult kitsas jalgrada üle käis. Ristiti Rajasaareks. Kuid üks saar oli küla keskel selline, et kui teiste pealt rahvas usinasti veekorjajal poisikesel abiks käis, siis nemad olid kangust täis: "Meie maha ei ajanud, vot ei korista kah!" Kangussaare on nüüd see koht. Eks neid kodusid kerkis ja tähistusi tekkis - kõik ei tule ju korraga meelde!

Ah jaa! No, eks Kaldaks kuulutati see paik, kus veepiir pidama jäi ja Oru nõo seest lasti viimased loigud kuivaks. Nii sügavale uuritades ei pidanud Taadi saadetud veekandja püksipee pingele vastu ja kärises tagant värvlist ette nabani irvakile: "Pääääääääärrrrrrr"!

Õnneks sattus inimeste hulgas kaks näpuosavat meest olema, kes õmblustööd tundsid. Üks paikas siis eest ja teine tagant, sest kuidas sa niisuguse moega poja isa juurde tagasi lased, pahandus nagunii hinge peal. Mõlema mehe nimi juhtus Tõnu olema ja nii said nende elamised nime ka: Ees-Tõnu ja Taga-Tõnu.
Selle kodu, mille juures püksirebestaja jalad seisid, nimeks pandi Päärna.

Koht, kus kruus ümber läks, oli kaua aega Kruusi. Nüüdki oskab mõni teadjam tarealuse kätte näidata. Tähistab seda paika veel vaid suur tamm, mille alla selle külaotsa post kastidesse käib.




Lammas kaevus!

"Ema, mäletad, Kaarusel elas kaks naist. Ühte kutsuti Paukaks."
"Neid õdesid oli rohkem, aga ainult üks sai minu meenutamist mööda mehele ja kolis Järva-Madisele."

Ema sorib mälestustelaekais. Kaarusest ei meenu suurt midagi.
"Need kaks olid Ellu laudas lüpsjateks. Pauliine oli, jah, üks, aga kes see teine..."
"Ma kujutasin ikka ette, kui Paukast räägiti, et ta istub köögis, läkiläki peas, lapatsid laiali nagu koera kõrvad," meenutasin oma. "Pauka kõlas nagu koera nimi."
Ema puhkeb korraga naerma.

"Pauka sattus ju ükskord meile. Külm aeg. Meil noor lammas ei seisnud kuidagi kinni ja mõtle - sai jälle laudast välja, tuli aeda ja kukkus kaevu. Isa lasi redeli alla ja tassis lamba välja, aga ega siis märga lammast võinud lauta viia! Toodi loom kööki kuivama.
Pauka ütleb: "See pole midagi! Meil kukkus koer peldikusse. Katsu sa sihukest kasida! Ja et ta, roju, veel käest tuppa ja voodisse ronis!""

Aida-Aaru

Aidasilla pealne oli vahva mängukoht. Alune paistis ka põnev, aga selle serv torgiti suurte kividega kinni. Ait käis külgepidi saunatubadega kokku. Teises käevangus tolknes tal vana kemmerg, kuhu meid lubada ei tahetud: "Mädand lauad, käite veel käkaskaela..."

Aga neil sammaldunud ja hõredalt löödud laudadel ning teise külje pragulistel palkidel, ümaraks kulunud istealusel ja roostes hobuseraudadel õla kõrval - neil kiskus nagu magnet sees.
Paber rippus naela otsas uhkem, kui enamikul. Õrna lillemustriga. Ühelt poolt libe, teiselt killal. Tädi vist töö juurest tõi. See jäi mingi riide pressimise järel üle, murti maal kokku ja lõigati noaga parajaks. Kapist sai siis pakijagu võtta.
Õiges vetsus (selles, mis reia-aluse seina taha oli tehtud) ilutses vanaema tikitud paberitasku. Hilisematel aegadel ehitas memm ise potiaugu kõrgemaks ("Käi ja räägi, aga ega sest midagi muutu..."). Ülespoole kerkis ainult istumise osa. Siis vanaema muigas, et nüüd kükita nagu pjedestaali peal. Võidumehe tunne tekkis küll! :P
Õige vetsu seina sees tiksus. Nagu oleks keegi käekella laudade vahele torganud.
Aga kempsuskäimiseks tuli reialt läbi lipata. Seal kägises kaks mustakuuelist kapihiiglast (vanast riidevarast vildakil), laudaesine heinavirn krõbises ja sahises, jahukirstudest kippus varganägusid välja volksatama ning puuriitade taha pagema... Kindlam tundus, kui keegi kaasa nõustus tulema.

Aidakülje kemmergus võis tundide viisi üksi unistada, oksaauke torkida või õuepealsesse piiluda. Päevavalges muidugi.

Aidasilla nurga sisse oli kasutuseta jäänud asjadest just nagu redel ehitatud: kiinid ja sirbid ja pooleks murdunud pussnoad hoidsid otsadega palgivahedest kinni ning lubasid julgematel lakapealsele ronida. Üksi sinna ei saanud, selleks pidi abilisi leiduma. Hiljem ehk oleks ilmagi ulatanud, aga siis tekkisid juba teised huvid.

Aida uksel oli kandiline kassiauk ja suur rauast võti ees. Arvasin viimase uhkuse pärast olevat, sest mina küll ei mäleta, et keegi teda kunagi küljest oleks keeranud.

Ait oli imelikke asju täis: rõivakirstud, pesurull, höövelpink, puukastid ja vakad vanade pappraamis piltidega... Pruunikatel piltidel seisid punnissilmsed, kangete kehadega kujud. Arvukam rahvas tardus enamasti mõne kirstu või kääpa taha, paarirahva meespoolel käis käsi konksupidi nooriku küünarliigese tagant läbi ja naisterahvas hoidis kohmakalt kopsakat lillepotti pihus. Vanamemme mõrsjaea heledad salgud maalis pildistaja-mees paremini väljapaistmiseks üldse üle, pikkade tumedate siksakkidena õlgade peale välja.

Mõne pildi juures noogutas memm, et näe, siin ju veel Voldemar, enne kui tõvest võeti. Liinet ja Jakobit nimetas ning keda kõiki veel, aga meile näisid näod sarnased ja ei haakunud nimedele külge.

Aita sai ikka koos vanamemmega sisenetud. Keeldu ei mäleta, aga miski hoidis tagasi. Aukartus vist.

"Mine too aidaseina pealt villakraasid tuppa," kamandas aga ühel pealelõunal vanamemm, justkui see oleks mul igapäevane käimine.
Köögikapi ette kogunenud villakottide sisu tahtis enne vokirattale jõudmist kammida.

Vanamemme käsud täideti küsimata.

Astusin aidaesisele ja katsusin ust. Lukus. Kuid võti ju ees nagu ikka. Väänasin seda küll kura- küll päripidi, aga sissepääsupulk puikles. Trügisin ust eemale ja enda poole, üles ja allasuunas, aga abi ei ühti.
Ei saa ju memmele ütlema minna, et sedajagu saamatu olen!

Istusin lävepakule, lükkasin kukla ukse vastu ja ohkasin:
"Pai aidakene, luba tuppa. Vanamemm ootab kambris kraasisid."
"Ei saa lasta. Sa pole mind nimepidi palunud!" sosistati teiselt poolt.
Esiti põrkusin ehmatusega uksest eemale, aga siis taipasin, et eks see üsna loomulik on, kui nii vanas aidas haldjas elab. Kas vanamemm unustas, et mul aitapääsuks teadmisepilet puudub?

"Kust ma su nime kuulda saan?" hingasin igaks juhuks lauavahesse.
"Kui õiget kaupa teed, ütlen ise."

Mida aidahaldjale pakkuda? Vanamemmel paistis kraasidega kiire olema. Kambrist kaasa võtta ta midagi ei käskinud. Pani mu proovi peale?
Suurestoa kardin lõi kõlkuma.

"Armas aidaline, ütle, mis su nimi on? Ma annan enda oma vastu," pakkusin katseks.
"Eks ürita!" sosisti laudepraost.
"Kurle."
"Aaru."
"Aaru, luba aita!" küsisin, käsi võtmepidemel. Võti keeras.

Aidas ei paistnud kedagi. Ega ma arvanudki. Tõstsin kraasid seinalt ja teatasin tasa: "Tulen peagi võetuga tagasi. Aitäh, Aaru."

Vanaema ei küsinudki toas, kuhu nii kauaks kohmitsema jäin. Sihtis korra silmadega. Ma panin pilgu mujale.

***

Sestpeale sain ühtepuhku ülesandeid, mis aida juurde asja lasid teha. Ei ununud mul eales aidaasuka nimi meelest ega pidanud ma sellepärast kunagi uksetagust uurima.

Panin minnes Aaru jaoks ikka üht-teist taskusse: leivakannika, kui kaljaastjat toa juurde tarisin; kruubipeotäie, kui vorstitrehtlit viisin; piparkoogi, kui jõulukuusele kirstupõhjast kulinaid kandsin. Aaru andis alati midagi vastu ka: maasikavaka, mille vaarvanaema oli põiminud; kleidi, millega viljakuivatuses sobis omakeskis teatrit teha, ema endised koolivihikud - siidipaelaga kokku seotud ...

Kui tädi otsustas saunahoonetest perele suveelamise ehitada, oli vist esimene kord, kui vanamemmelt aidaasuka kohta küsisin: "Memm, mis siis Aarust saab?"
"Ega teda ära aeta," kohmas memm, aga murelik paistis temagi.

"Aaru. Mis plaanid sul nüüd?" kukutasin tol õhtul, kui esimene ehitusplokkide koorem saabus, end istumistpidi aidasillale.
"Minema kolin, mis muud," mühises Aaru uksetagusest.
"Ehk ikka jääd? Uuel hoonel ju ka hoidjat tarvis," anusin nutuselt. Kurb oli mõelda, et aidasild sihti aetakse. Veel kurvem oli kujutleda Aaru minemist.
"Minu eas on raske ümber harjuda. Hing ei võta ehk uut vastu," ohkas Aaru.
"Proovi ikka!" palusin. "Igal pool mujal tuleks ju nõndasamuti otsast alata. Siin jääb natukegi endisest alles."
"Kuidas ma siin ehituse jalus..." ähkas Aaru.
"Tahad, toome su senikauaks riidekirstuga toa juurde?"

Nii talitasimegi. Nuiasin memmelt kangesti, et võtame väikseima kirstukese tagakambrisse. Memm viskas taas oma kõiketeadva silmavolksu minu suunas ja oli nõus. Pärast tädi ise kauples mööblitüki saunaesikusse tagasi.

Uus elamine oli uhke: klaasseinast ulatus lambivalgus korraga lavaruumi ja käimla poolele, seinalaudadelt levis lakilõhna ja lagedes läikis sama kattega vineertahveldis. Kahe poolega aknad vaatasid nelja ilmakaarde ja välisust ehtis värviline klaas.

Tädi otsustas varsti, et siin ongi ta päris koht ja kolis linnast maale.
Ühel õhtul, kui teistpere toast soe tulekuma kutsus, koputasin klaasiga uksele. Uks oli õhtuks lukku pandud. Ajad polnud enam endised. Aken näitas, et tädi astub alles tagumisest toast tulla, seepärast üritasin muud:

"Aaru, luba tuppa, õu vilune!"
Uks klõpsatas lahti.
Kuidas sul läheb kah?" usaldasin küsida.
"Toredasti," tunnustas Aaru. "Aknast hea lahe välja vahtida ja saunapäevadel saab sooja kontidest läbi lasta. Aitüma avitamast!"

"Kuidas sa sisse said? Ise just katsusin luku üle," imestas kotta jõudnud tädi.
"Küll ta teab, kes omad on," lõkerdasin vastuseks. Aaru kõhistas tasakesi kaasa ja kadus maja vaiksemasse tiiba.


Thursday, November 18, 2010

Kass Seitel ja rumal rebane

Riks suvel ja Seitlita

"Sinu kass jalutab küla vahel koos rebasega ringi?" imestavad naabrid. "Rebane teda nahka ei panegi?"
Eks lugu oli mulle endale ka alguses arusaamatu, aga siis nurrus Seitel selle unenäo sees selgeks:

Luusisin aja täiteks põldusid pidi. Hilistalvine aeg, tead isegi - korteris pole tühjagi toimetada: hiired otsas, ninaesine nigel, lauale ei lasta...
Oled ju sina ka märganud - viimasel ajal kõik kraavivahede vallid ja metsaäärsed kivikangrud rebaseid täis. Karda kohe! Lähevad nii jultunuks, et söövad kodutrepi peal su kausi tühjaks ja kui aiast nina välja pistad, tikuvad tülitama.

No eks sattus mullegi üks põllupervel vastu, kurjusekorts koonu peal ja turi saagihaaramiseks kurvis.
Ega siin jõuga midagi ära tee! Kui läheb jutu peale õnneks, siis läheb.


"Mis sa, rebane, väljas vahid ja urus ülikonda ei harja!" kähvasin kindlalt, nagu poleks mul temasugustest midagi karta.
"Mistarvis?" sattuski kassikimbutaja segadusse.
"Mis mistarvis! Õhtuks ju kõik küla kuninga juurde kokku kutsutud - uued seadused ettekandmisel!"
"Kas meil siis ka kuningas on?" üllatus rebane.
"Näe narri! Kus sa elanud oled? Vaata, et sihuke rumalus välja ei tule. Saad kogu küla naerualuseks!"
"Ja kus kogunemine toimub?"
"Kus, kus! Eks ikka seal, kus eelmisedki: teeristist läbi, kõrge kivipoodiumi ees. Vaata siis, et tulemata ei jää! Kõik kamandati kohale ja toonitati, et keegi ei puuduks. Mina sealhulgas. Muidu saab alamaid kuninga kimbutus tabama."
"Mis kell siis?"
"Mis kell, mis kell! Lugeda ei mõista või?" võtsin kuuetaskust vabariigi aastapäevapeo kutse, mis sul laua vahele oli libisenud ja vehkisin lehega tähtsalt teravkoonu näo ees. Paber äratab aukartust ka neljajalgsete ilmas, ära sa arva.
Rebane vahtis kutset ja nuusutas rumala näoga leheserva. Pole ma veel märganud, et mõni neist tähti tunneks või sõnu veerida mõistaks.
"Veerand seitse! Ja kuningaseadusega on nii, et kelle näoga ta aia peal istub, teistest kõrgem ja kogukam, nende loomade õnneaeg algab ja neisse puutuda ei tohi!"

Jätsin punakasuka pika näoga järele vahtima ja jalutasin tähtsa näoga edasi, nagu tuleks veel mitu urgu läbi marssida.

Uskuski või?

Nooh, mis sa arvad, et loomamaailmas asjad teistmoodi käivad, kui teil? Vähe sellest, et ise uskus - teised ajas ka kohale! Lausa imestasin, kes kõik meie maade peal elamas on.

Mis sai siis?

Sina tuled küsima? Ise olid ju ka kohal! Istusid aia peal ja ootasid lauluproovi sõitmise autot.
No mis sa vaatad nii mõistmatu näoga? Toetusid aia najale, nagu ikka ja mina krapsti sülle. Sealt ajasin silmad suureks ja põlema nii, et ainult minu pale paistma jäi.
Rohkem polnudki tarvis.
Mis nägu kuningat loomad nägid?
Kellel nüüdsest kuninga kaitse peal on?
Nüüd mul tükiks ajaks hea elu hooleta. Riks, too rebane, hoiab ise minu ligi, et julgem hulkuda oleks.

Aga karusid, paistab, meil paikseid ei ole. Või ei tihanud neid keegi kutsuda. Muidu oleks meil sinuga võib-olla veel haprasti läinud.

Wednesday, November 17, 2010

Rätsep Raat ja iluta parunitütar Isabel


Seda lugu jutustas mulle kümmekond aastat tagasi üks naaberküla taat, kelle juures meie pere piimal käis. Tookord (ma ise juhtusin mannerguga minema) oli papi toredasse tujju tembitud ja kangesti jutusoone peal. Et vanahärra kunagi Albus koolis käis, mina aga tegutsesin selles majas parajasti kui algaja giid, sobis Albu mõisa teema mõlemale hästi.

Taat mäletas selgesti lugusid Albu kurjast parunist. Sellest, kuidas too teolisi nõnda taga kiusas, et need soodesse ja rabadesse rettu läksid. Kuidas neid sealt sõjaväega välja aeti ja härra ise eksinuid karistas. Ikka nõndamoodi, et alamrahvas palja kerega pingile kinni sai seotud ja isand siis tõmmanud neil seljast noaga naharibasid, millest endale ratsapiitsasid teha lasknud.
Taadi kooliajal polnud neid nuute muidugi enam olemas, aga too kast, kus kantsikuid hoiti, olnud toona veel mõisa laka peal alles.

Mõisaalust salakäiku teadis piimapapa samuti. Oli isegi seal sees ringi vaadanud. Õues, pargi poolt maja külje juures, seisnud luuk, millest käiku pääses. Sellega aga juhtunud õnnetu lugu: ega õpetajad sinna luusima lubanud, minek võeti salaja ette. Hämaruses pandud küünal põlema, luuk kangutatud lahti ja ronitud maa-alusesse. Nelja poisiga mindud.

Ega kaugele jõutud, paar-kolm meetrit ehk. Siis lõõtsatanud tuul ja puhkunud küünla surnuks. Poisid ehmatanud ja ramminud rüsinal välja tagasi. Luuk kukkunud raginal kinni. Maa-aluse avastajad plaganud teiste juurde tagasi ja teinud näo, et nemad pole midagi kuuld ega näind. No ja see oli poolenisti tõsi ka, sest üks poiss oli sinna luugi taha lõksu jäänud. Tükk aega saand mööda, enne kui avastati. Too olnud siis hirmust poolsurnud. Poisid võetud ette, näägutatud nägu täis ja no eks natuke lisandunud muud karistust ka. Käigusuu aga suletud selliselt, et rohkem sinna ei pääsenud. (Ega ei kibeletud ka).

"Kas sa sellest käigust midagi veel tead?" uurisin põnevusega. "Mõnd vana lugu või..."
"Muidugi tean!" kergitas vanahärra kulme. "Sellest on paks raamatki ilmunud," mõõtis taat sõrmede vahele 5-6 sentimeetrit õhku. "Nisuke mustade kaantega. "Isabel" pealkirjaks. Mul oli endalgi ennemalt kusagil see raamat olemas."

Papi üritas mõnda aega lugu ümber jutustada, aga oli näha, et tujurohu alt, mis enne keele vilkaks tegi, kõrvaltoime tõusma hakkas. Nii muutus heietus ikka imepärasemaks ja vasturääkivamaks ja siis ühel hetkel sai une tõttu täitsa otsa.

Katsusin seda oma mõistusega siit-sealt üle palistada. Äkki kannatab veel pisuke aega pidada. ;)

***

Albu mõis oli rikas nii maa kui orjarahva hulga poolest. Parunil jätkus järeltulijaidki, aga neist, keda omaks kõlbas tunnistada, kasvas suureks vaid kõige kiduram - mõisapreili Isabel. Kui ema ja isa kannatas veel kuidagi vaadata, siis kahest kokku oli neiule niisugune tegu ja nägu sündinud, mida kogu mõisa vara ning vägevusega tükkis ilusaks ei suudetud näha.

Ilus või mitte, kogult toekam või äbaram - riidesse tuli neidis ikka panna. Oleks tütrele paarilise leidmiseks rõivaehteist piisanud, oleks parimad rätsepad Peterburist ja Pariisist kohale aetud. Siin oli aga selge, et mida uhkem hilp, seda tuhmim piiga pale paistab. Nii telliti rätsep siitsamast Albu lähistelt, Lehtmetsa külast.

Raat oli selline, nagu alamad rätsepad tollal ikka kippusid olema - ihuveaga, mis mõisa põllul täie eest töötada ei lasknud, aga leidliku meele, hea silma ja nobedate näppudega. Silmi oli Raadul jah üksainumas. Teise, vasemaga, oli ta kogemata kombel kadunud noorhärra kantsikupideme otsa komistanud.

Raat kamandati mõisa, preilit rõivisse õmblema. Ajapikku hakkas parunipiiga ikka tihemini põhjust leidma, et Raat tema juurde toimetataks. Viimaks hakkas Raatu suisa taga igatsema. Sest vaata: kui Raat oma ühe silmaga nägigi Isabelist seda, mida kõik muu rahvas, siis teine - too maailmale suletud silm - vaatas juurde selle, mille nägemiseks terve nägemisega inimesel tuleks sutsukese ilmavalgust maha keerata.

Võib-olla polnudki see Raadu õmmeldud riiete, vaid hoopis rätsepa kadunud silma süü, et preili naeratus kenamaks kosus ja rüht vanapalju silma ei riivanud? Igatahes sattus nüüd isegi kosilane majja. Üksainumas küll ja ea poolest majaemandalegi liiavõitu, aga kõrgest soost ja kolme (olgu pealegi kehvapoolse) mõisaga.

Maja sai saginat täis. Pruudil ei paistnud pulmade vastu vähimatki olema. Kuigi tahtja vastu tõrges (noh, eks harjumatu asi ju), lasi ta meelsasti sündida, et rõivakapp uue elu tarvis rikkaks saaks. Raat saalis mõisa vahet, nii et pastlatallad pudedad.

Siis märkas aga mõisaproua, kes pruutkleidi puhkemist pealt läks piiluma, midagi niisugust, mis tema meeltesse ära ei mahtunud, ent mida kogenud naisesilm kahtluseta üles korjab: peegel, mis nurgatagusest pulmarüü sündimist näitas, pakkus paista ka selle, kuidas Raadu mõõdurihm tarvilisest pikaldasemalt parunitütre vöökohta voolis ja kuidas tüdruku käsi, mis tasakaalu hoidmiseks toolikorjust võinuks haarata, hoopis rätsepapoisi rannet rutjus. Ning kuidas matsipoiss merevaigust südamega rinnanõela kaelusekrookeisse kinnitas? Nii ei või ükski meesinimene noorde naisterahvasse puutuda, olgu ta siis või rätsep.
Ja see pilk, mille nurjatud samal ajal silmadest sillaks kokku sidusid - see pilk pussitas mõisaemandat siiski veel, kui ta juba oma magamiskambrisse oli tuikunud ja padjakuhilate vahele nõrgaks jäänud.
Oleks avastatud silmasihis tühi ihuhimu sees olnud - selle oleks ema süda alla neelanud, kuigi ta küll isiklikelt pihamõõtjatelt praeguseni sihukest sitkust ja rõõskust nõudis, millisest mõisnikupaari enda juures tige puudus valitses. Aga paruniproua hing aimas: tollest sandist rätsepast sünnib tõsisem teotus, kui kohemaid kätt vahele ei pane.

Niipaljukest naisel oma nõtruses taipamist jagus, et ta parunile aimatust aru ei läinud andma. Mehe äkiline meel oleks ehk erutuse ajel sealsamas veretöö tekitanud, mis tütressegi ulatunuks. Kus jääks siis saamarõõm kolmest uuest mõisast või kelle kukil parunipaar vanaduspäevad veedaks?

Varem veel, kui Isabel taibata mõistis, miks Raat lahkumisviipeks aknaalusesse ei ilmu, oli mõisaemanda käsilaste käe läbi nõnda sündinud, et Raat sammu pealt sammaskeldrisse krabati, oimetuks koksati ja läbi maa-aluse salakäigu Raadu maise teekonna arvatavasse lõppu - Saareküla sügavasse surmaauku heideti.

Aga sama ruttu, kui ema oli ustavad abimehed leidnud, jõudis toimunu tütre kõrvu. Noh, tema hing oli aastatega peegli ees niipalju karastunud, et ta oma meelehärmi hästiõmmeldud kleidi põue pigistades ja pressides ära mahutas.

Öötunnil, kus muu härrasrahvas asemeid painas, sisenes Isabel käigukaarealusesse. Tõrvik andis tuld, kuigi süda samapalju teed valgustas. Just nagu oleks kuu keldrisuust sisse kukkunud.

Tüdruk rändas rutemini kohale kui pargi, jõe, luhtade ja laante all tuikuva tunneli pikkus ennustada oleks lasknud, tõstis tulelondi käigu lõpus sünguva sügaviku kohale ja märkas esmaehmatusega, et Raat selle põhjas surmaund välja magab. Aga ei! Tunglavalguse või tundehinguse peale tegi mees silmad lahti ja suutis mõne sõnagi lausuda.

Parunipreili nägi, et siin paljakäsi midagi ära ei tee, jättis Raadu toibuma ja tuiskas käigu kaudu mõisa juurde tagasi - toekamat nõu ja abi otsima.

Mõisaemanda vanatüdrukust tädi, kes kunagi armu peale mõisa lapsehoidjaks oli võetud ja hiljem ära ajada unustatud, oli tühja aja täiteks maade ja maja kohta üht-teist tarkust välja uurinud. Koos pandi kaardi järgi rada maha, kustkaudu surmasügaviku katusepealsele ulatus. Koos leiti abivägi, kes katusesse (augupõhjas istujat palju pommitamata) ava sisse raiuda avitaks. Arutuse vahel käisid noor ja vana neitsist naisterahvas vaheldumisi vangile käigu kaudu kehakosutust kandmas.

See, mis lõksu lae peal sündis, jäi parunipaarile märkamata. See aga, et mõisapoolset käigusuud kasutatakse, hakkas härrale silma. Proual ei jäänud muud üle, kui asi ära seletada. Silus, kuidas suutis, aga mehe raev oli ettearvatav.

Tegelikult seisis käik jõude juba sajandijagu. Polnud osanud praegunegi parun temaga midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd oli hea põhjus tunnelisuu põhjalikult kinni müürida. Näe, saatus tahtis, et sellega mitmest vaevast korraga lahti saadi, sest õnneks juhtus just tüütu vanamutt Raadule toidupoolist vedamas olema, kui troppimistöö teoks sai.

Pulmapäev ligines. Pruut oli härrastemajas poolsõge. Kuidas sihukest altari ees üle annad? Ei noh, annad veel, aga kas ikka võetakse?
Mõisaemand käis ja miilustas ümber tulevase väimehe, nii et tol juba uued himud tekkima hakkasid. Mõisaisand katsus kalli külalise kruusi täita, et tollel selget pilku ei tekiks tulevikku vaagida.

Siis, viimasel õhtul (ilm ennustas ilusaid jõule - suured krõbedad räitsakad saagisid õhku ja kuu oli just täiskangust kätte saamas, homne pruutpaar andis talli juures ratsmeid peost - üks oli üritanud tülitaja eest pageda ja teine tülitamise tahtmises nahast välja pugeda), kuulis mõisaperemees talli pool tüli tõusmas, löögilaksakat, mis naisterahvaste vihasööstuga kaasas kipub käima ja nime "Raat", mis vanakurja härra seest viimase vindini välja keeras. Kui siis parun nägi, kuidas peig oma tumedal täkul pargiastangut pidi minema traavib ja hädine pruut oma valgel hobusel järele ruttab, tabas meest säherdune raevuhoog, et kõrva kõrvalt seina küljest põleva tõrviku tõmbas ja tütre suunas sõidutas.

Küllap oli kuri vaim härral käe sees, sest tungal tuiskas tüdrukule turja, jäi krae vahele kinni, valas vaesekese tuletoiduga üle ja süütas riided põlema. Kogu majarahva silme all kappas hullunud hobu taamale metsa poole, leegitsev ratsanik seljas.

Matused peeti vaiksed. Tüdruku vanemad ise peiedelt puudusid, sest proua parandas Peterburis närve ja kus härra ära oli, sellest ei vaevunud ta aru andma. Peig? No mis häda teda oleks pidanud tagasi ajama. Tema kadus igaveseks siinse rahva silmist. Kuulu järgi jäid omadki teda otsima.

Kunagi hiljem, umbes järgmiste jõulude paiku, poetas vintis tallipoiss midagi seosetut. Umbes nagu oleks Isabel tol õhtul hoopis musta täku selga hüpanud. Aga siis tõukas kõrtsmik teda nii kareda pilguga, et lobiseja jutt sai otsa.

***

Vanaema andis mulle kunagi ühe pika mineviku ja merevaigusüdamega rinnanõela hoida. Noh, nii, et ma seda päris omaks ei peaks, vaid õiget vereliini pidi edasi kingiks. Sellesse on ühe naisterahva näopilt sisse pressitud, aga kas aja harjamiste, vaigu väsimise või nikerdaja näpuvea tõttu pole sealt suuremat ilu otsida. Midagi tuttavat küll.
Kui ma peeglisse vaatan, siis kipun sageli mõtlema, et äkki tõesti oli tol ammusel lool nii õnnelik lõpp, et sellest igaks juhuks suuremat juttu ei tehtud.

Üks asi sunnib mind veel nii arvama. Kui ma vasaku silma kinni pigistan, tikun maailmast palju rohkem märkama, kui mõlemaga piieldes.

Tuesday, November 16, 2010

Saha-Arder ja Setu oja sakerdis

Arder käib meil talviti teid lahti lükkamas. Ega neid peresid palju ole, kus traktor õues. Arderil on neid kohe kaks. Muid masinaid sinna juurde.

Aeg on inimesed kärsituks teinud. Enam ei malda tuisu järel keegi kevadet oodata, üsna ruttu hakkavad telefonid Arderi poole appi hüüdma. Et hommikuks rajad sisse saaks, alustab Arder vahel varahommikul, vahel juba hilisel õhtutunnil. Ikka nii, kuidas ilm lubab.

Selle talve lund mäletad? Arderi mälestused on kindlasti kibedamad, sest lumevaalude laialilükkamine on üks vaev, aga hoopis hirmsam see, mis hangesügavas saha ette võib jääda!
Ühel öökorral, see oli pühapäeval vastu esmaspäeva (Arder mäletas, sest tegi tagasi tulles märgi kalendrisse) - kuu paistis ja lumi sätendas, väljas oli selline ilu ja vaikus, et kange kiusatus tekkis jõululaule laulda, ehkki jõuluaeg kaugel möödas - nägi Arder, hooga Peedu ja Lehtmetsa piirist üle, Setu oja poole tuisates (suure tee tühjaks trügimine polnud tema rida ja sealt, paistis, oli õhtul just läbi käidud kah) imelikku toimetust. Alguses vaatas Arder, et metssiga. Lasi tuled maha, et looma mitte eksitada (kuul oli taevas jõudu küll), aga siis muigas, et nii veidrat siga pole ta elus enne näinud! Kogu jooksis kraavi pealt, mis kui jäine keeglirada hangehõlmade vahelt vastu läikis (jalamaid liikudes oleks lugu Arderil nägemata jäänud, aga kabiinist, kõrgelt, oli vaade hoopis teisem) hoo sisse, viskas teetruubi ees kõhuli ja libises tunnelisügavusse.

Muidu oleks võinud ju arvata, et mõni laps endale lusti teeb, aga sellisel kellaajal???

No inimene pidi see ometi ju olema? Külvet või? Tema meil on külas kasvult kasinavõitu, aga... too tegelane oleks Külvetilegi kehvalt kaenlaaluseni ulatunud.

Arder uskus, et sellise hooga põrutab liulaskja teiselt poolt truubiaugust välja, kuid ei. Varsti ukerdas mehike käpuli tuldud kohast välja tagasi ja jooksis uue valuga teealusesse. Nii mitu korda.

Arder oli traktori vahepeal seisma jätnud. Nüüd otsustas, et läheb vaatab, mis lugu seal käimas on. Arderil on kogu ja kaalu, ega keegi talle naljalt ninna karata julge. See pisilane ei oleks ulatanud kah, nii et mis tast karta!

Arder oli televiisorist igasugu tegelasi näinud, aga nii imelikku olevust küll mitte. Muidu mehe moodi küll - juuksed salkus, habemesutsakas lõua otsas ja suur sinine nina näo keskel, aga see nina tundus tema juures ka ainuke toekam asi olema. Käerandmed ulatusid pikalt kuuekäiste seest välja ja olid nii peenikesed, et Arderi sõrmgi jämedam võis paista. Vildid olid selgelt suured, aga tegelane tallas nendega uskumatult väledalt ringi. Ja nii ametis ning nutune oli ta, et ei osanud Arderi vaatamatuleku peale võpatadagi.

"Mis möllad siin?" kohmas Arder. Tea, kas sihuke üldse inimese keelest aru saab.
"Tuppa ei pääse!" virises sakerdis (või kuidas sa sihukest nimetada oskad).
"Mis tuba sa siit taga ajad?" ei mõistnud Arder aru saada. Piilus siis august sisse - tuba ei näinud, aga läbikäiku teisele poole polnud kah mitte. Eks koprad olid selle millagi seest täis tassinud.

Vahepeal panid tee- või jahimehed restid ette, aga teab, kes need jälle ära kiskus. Paar suve tagasi lainetas metsaservas selline järv, et ulatus peaaegu Setu Manni majani. Siis oligi kobrastega suurem sõda ja restitõkked ette lasti.

Arderil oli oma mõtteapsu pärast juba ette piinlik, aga midagi targemat ei osanud ka pakkuda: "Kobras oled või?" (võta kinni, mis silmamoondusi täiskuu ajal sünnib).
"Ise oled kobras!" puhises tilluke tegelane ja oli tükk aega solvumusest sõnatu.
"Mis sa siis siin truubiaugus tuiad?"
"Ütlesin ju, et tuppa ei pääse!" niutsus pässakas.
"Ja kuidas sa muidu käisid? Kas ennemalt oli tee alati lahti või?" ei taibanud Arder.
"Saag unus sahtlisse," tunnistas sakerdis.

Sae mainimine tuletas Arderile meelde, et tema oma on traktoris, istme taga, täitsa olemas.
"Et lõikan raja sisse?" pakkus ta.
Tuustik noogutas innukalt.

Eks ta ebamugav oli keset ööd saag üürgama panna, aga Arderile hakkas olukord juba lõbu tegema. Arutas küll, et kuigi kaugele vist käsi ei ulata, aga polnudki palju vaja - mehike tormas kah vahele, tiris ja sikutas lahti saetud oksarisu siia ja sinnapoole, korraga liikusid sees truubitorud nagu lükanduksed ja kadunud too takukoonal oligi.

"Häh! Oleks siis aitähki öelnud või midagi!" turtsatas Arder, enne kui jalas valu hakkas tundma. Eks torud käinud vaheliti sellise jõu ja hooga, et Arderi saapavarvas jäi sinna vahele.
"No ole sa meheks!" kurjustas Arder. Eks see oli nüüd piisav tänu küll."
"Mis, sa, hull, teed! Tõstad mul ukse hingede pealt maha!" karjatas tuust, kelle sinine nina taas truubiprakku ilmus.
"Hädaldad siin oma uksega, mul jalg puru!" pigistas Arder hammaste vahelt. Said jäseme kuidagi kahe peale kätte ja köötsas Arder masinani, ise ei oska veel arvata, kuidas piinatud koivaga sõitmine õnnestub -karvapäss kõrval muudkui kiunub oma ukse pärast.
"Kuule, pane suu kinni. Aita siin sind ja riski eluga! Sa ei mõista tänadagi, muudkui virised veel," käratas Arder.

"Mul oli sulle ikka kingitus ka," tungis häbelikkusenoot tuustiku häälde. "Jalga see terveks ei ravi ega rikkaks ei tee, aga teinekord ehk abiks ikka. Mul on sulle selline hääl ära anda, mis mitme kilomeetri taha kostab. Aga see tahab enne natuke seismist ja seadimist," manitses sakerdis.

"Kui see hull mulle kõri kallale ka veel kipub, siis ma talle rusikaga virutan ja tagasi ei hoia," mõtles Arder, aga tuust ei teinud rohkem midagi. Vangutas korra veel hädisel ilmel truubi kõrval pead, loksutas toruotsa, hüüdis: "Hoia suveni!" ja kadunud oligi.

Arder püüdis jalavalu vähendamiseks koduteel laulu üles võtta, aga kurk oli kuidagi hell, ei saanud õiget heli kätte.
Oli siis igaks juhuks häälega ettevaatlik. Pärast muidu köhi ka veel! Hiljem läks lugu üsna meelest.
Lonkas mees küll mitu aega.

Arder on seltskonnas nõutud sell, laulab kooris ja käib muidu sõpradega tihedalt läbi, aga näe, ei tihanud tükk aega kellelegi rääkida, mis värk jalaga tegelikult juhtus. Naisele ikka ütles, aga ega tema siis lobise.

Kodus muigasid, et nüüd pole kombaini vajagi - Arder lõikab häälega saagi maha. Ja karjub kivid põllult kangrusse kokku. Lõõpimiseks see jäi.

Aga siis, suvise vaimuliku laulupeo proovi ajal, tuli Arderile korraga kole köha peale ja pärast seda kui röögatas laulusõna üle Tähtvere, kesklinna poole minema - dirigent lebas mitu hetke oimetuna üle puldi. Ma võin kinnitada! Aitasin ise pärast ämmal kaks päeva aknaid pesta liivast ja lehesodist, mis tookord tuulega ruutudesse peksis.

Külarahvas loodab, et Arder oma hääle ikka taltsa suudab hoida. Lauluproovis pole meest suvest saati nähtud. Eks näis, mis saab.
Aga and on and. Mine tea, millal vaja võib minna.

Monday, November 15, 2010

Peremärgid

"Vanaema, miks sul kõigi nõude küljes kolm sälku on?" usutlesin kunagi. Kas just kõigil, aga tervel hunnikul "sünnipäevataldrikutel" oli kolm sisseviilitud kriipsukest põhja all, nugadel, kahvlitel ja lusikatel nõndasamuti.

"Kui kolhoosipidusid peeti, tuli ikka kodust nõud kaasa võtta. Igaüks katsus siis omad ära märgistada, et pärast üles oskaks otsida. Eks neid läks kaduma ikka. Mäletan, kord kadus mul selline hea kartulikoorimise nuga ära. Sattusime siis millalgi ühte talusse külla minema ja näen - sealt-perenaine koorib minu noaga kartuleid. Kus ma siis tihkasin seda ütlema hakata! Aga sinu ema oli mul kaasas - mõne aasta vanune, mis ta võis olla - tema kohe parinal välja: "Ema, vaata! See on täpselt samasugune nuga, nagu meil kaduma läks! Ongi meie oma! Meie märgid ju peal!"

Vähemalt nii ma mäletasin.
Helistasin täna emale, täpsustasin juhtumise üle: "Mäletad seda lugu, kuidas vanaemal nuga külas kaduma läks. Kes see laps oli, kes leidis?"

"See laps olin mina!" kinnitas ema, aga loo lõpu tegi teiseks.
"Ei olnud kartulikoorimise nuga. Niisama oli hea terav nuga. Tulid peolt tagasi - nuga kadunud. Ja mina lähen ühekorra Kruusile (seal polnudki perenaist, vanamees üksi elas) ja näen - meie nuga laua peal.
"Issand jumal! Ema otsib kodus nuga taga. Nuga siin!" haarasin laualt lõikeriista ja viisin koju ära. Kodus piinlikkust kui palju. Nuga noaks, aga kuidas nüüd Kruusi-papale otsa vaatad!
Aga oleks, et mind pärast ei oleks Kruusile kutsutud! Ikka käisin."

Näed siis, kuidas jutuhoidised suust suhu käies maitset muudavad!

Varastatud silmad

Mu noorim tädi näeb lapsepõlvepiltidel välja nagu pisike ingel - pisut pruntis suu ja suured-suured uudistavad silmad.
Mustvalgetelt fotodelt pole võimalik nende värvitooni aimata, aga tädi mäletas kindlalt, et sinine. Sõjaajal kiitnud üks saksa sõdurpoiss: "Küll sinul, tüdruk, on ilusad silmad - varasta või ära!" (Tädi võis tollal nii nelja-viie ligi olla)
"Varastaski!" kurtis tädi.
"Mis värvi su silmad nüüd on?"
"Eks ütle ise," lubas tädi lõbusalt.

Ei saanudki öelda. Seal oli pruuni ja kollast, halli ja rohekat - küll laikude, küll kiirtena. Aga sinise värvi oli sõdurpoiss tõepoolest viimseni ära varastanud.

Saaretaguse Orm ja Külasuu Kaise

Plikapõlves kumas Ormi kodutuli Kaisele kambriaknasse.
"Mis sa sealt pimedast otsid? Poissi ootad või?" pilkas vanamemm. "Ei ole ükski Saaretaguse poiss meie perest tüdrukut omale saanud, mis sa arvad, et seekord läheb teisiti või?" muheles ta. Aga ega see polnud paha pärast öeldud. Paistis isegi, et asjade taoline käik memmele üsna meeltmööda oleks olnud, sest kui mingil ajal Orm tihemini Kaise kodusse sattus, kippusid vanamemme silmad kavalasti särama ja ise sättis kangesti nii, et Kaise kuldsemad küljed nähtavaks saaks ja noored võimalikult palju omaette võiks olla.
Mõnda aega usuti külaski, et Kaise ja Orm just teineteise jaoks loodud on.
Aga vanamemme ütlemine sai tõeks. Saaretaguse Kaise asemel sai tüdrukust hoopis Külasuu Kaise ning võta sa kinni, miks see nii läks ja kas oli see heaks või halvaks.

Orm astus aasta enne Kaiset väljavalituga altari ette. Kaise kiitis südames Ormi valiku heaks. Ehk just sellepärast oligi neil Ormiga nõnda läinud, et Kaise sisimas tundis - tema ise nii hea ei ole.
Kaise kibeles siis ka kangesti mehele, aga tema valitu, kellel pulmade vastu nagu otseselt polnudki, jäi siinkohal torssi - ei tahtnud teiste järele teha. Noh, aasta pärast sündis see ikka. Siis, kui Kaise esimese lapsega käima peale jäi. Ormi järeltulija üritas sel ajal end võre najal juba istukile ajada.

Kaise ei mõelnud kunagi kadedusega Ormi elu peale. Kaise enda elu oli hea küll. Kaise mehel olid kuldsed käed. Kaise mehe naljad ajasid alati naeru peale. Kaarlil oli midagi sellist silmis, mis nooriku südame mitmed aastad hiljemgi helisema pani.

Ormist oli Kaisel kohates lihtsalt hea meel. Aga seegi natuke ajas Kaise mehe muige hapuks.
"See SINU Orm kihutas rattaga töökoja poole," märkis mõnikord Kaise kaasa.
"SINU Orm oli ka sünnipäeval, " torkas ta teinekord pidust väsinuna koju jõudes. Kaise enam nii tihti kaasa ei saanud. Kaisel oli kodus kantseldamist.
Naist tegid need jutud kurvaks. Kaise ju teadis, et mingit tema Ormi ei olnud kunagi olnud. Kaise mees teadis ka. Oleks võinud olla, aga ei olnud.

Noh. See kõik oli tühine asi. Noorik mõlgutas, et ehk mehele meeldib mõelda, et tal võttes võistelda tuli.

Aga siis saabus see, mida Kaise oodata ei osanud, Orm veel vähem.
Orm sai otsa.

Kaise pidas seda lausa lolliks naljaks, kui kaasa teatega tuli. Ei osanud nuttagi. Ei uskunud siis ka, kui Ormi matusepäeval kirstus lebamas nägi. Mis sellest, et silmavesi juba sadas.
Miks Orm niimoodi ära läks? Miks Orm sedaviisi juhtuda lasi?
Kaise tundis, otsekui oleks kogu tema plikapõlv Ormiga koos kääpapõhja kukutatud.

Äkitselt oli Kaisel ühtepuhku Järva-Madise poole asja ja alati leidis ta aega kalmistule küünal viia.
Orm, Orm. Kui see vaid üks kuri eksitus võiks olla...
"Oleks see minu võimuses, ma aitaks su elule tagasi. Nii kummaline, kui su tulek ka teistele ei tunduks," kurtis kalmu peal Kaise.

Siis, ühel hilisel suveõhtul (kuu juba paistis), tuli noorik mehega külaalusest küünist heinu vedamast. Alla luha poole vaadates nägi Kaise Ormi seismas. Selles samas pikas presentmantlis, millega too ikka metsi mööda kolada armastas. Ormi nägu oli kodumaja poole pööratud.
"Kaarel, kas sa..." sai naine sõna sabast kinni. Kui mees oleks sama märganud, ei oleks ta seda välja ütlemata jätnud.
Tee viis kaarega Ormi vanemate majast ja parginurgast mööda. Kaise pelgas piiluda. Seisis! Seda oleks võinud siit kaugelt ka kuuseks pidada, aga kuidas üks puu nii äkki tekiks ja kohe mehekõrguseks kasvaks?

Isemoodi rõõm asus Kaise sisse elama. Orm on tagasi! Mingi sisemine keeld tõrjus teda alla luhale mehe juurde minemast, aga piisas sellestki, mida silm nägema ulatas.

Kaise teadis, et omaste kurvastus Ormi kodu juurde tagasi oli toonud, aga lootis selles kas või natukene ka enda süüd olema.

Kas jäi naise imelik olek kuidagi Kaarlile silma? Kas pani Kaarlil endal mõni kauge kaunis kuju silmad särama? Igatahes kippus elu rööbastel logisema. Ei aidanud seegi, et noorikul jälle uus elu südame all.
Siis juhtus, et Kaarel Kaisele väga valusad sõnad üle laua lartsatas. Nii valusad, et Kaise koerarihma haaras ja penil end kraavivahedesse pead tuulutama vedada lasi. Ja kas meelega või kogemata jõudis koer otsevalu Ormi juurde välja.

Oli küll kuusk. Pidigi olema. Ei saanud ju Orm siin kogu külarahva silmade jaoks seista. Aga midagi sellist oli tema küljes, et Kaise kindlalt tunneks - see ON Orm. Kuuse latv oli maja poole paindunud. No niimoodi paindunud, et ükski loodusvägi seda Kaisele teisiti poleks põhjendada võinud. Orm annab talle märku - see olen mina!

"Orm, Orm! Miks ma toona su kutset kuulda ei võtnud? Miks ma su pakkumise ära põlgasin? Miks? Siis oleks käigud ja paigad teised olnud ja õudne õnnetus ehk juhtumata jäänud?
See lapski oleks siis hoopis meie oma võinud olla, Orm!"

Korraga käis kuusetagusest nagu mingi kohin läbi:
"Kas sa tõesti tahad, et see laps minu oma oleks?"
Kaisel läksid jalad nõrgaks. Alles nüüd mõistis ta, kuhu oli oma tahtmistega puutunud. Tormas koju, tuppa, süütas värisevate kätega küünla põlema ja palus selle valguses vabandust: "Anna andeks, et sulle veel hauatagusesse haiget tegema tulin. Mis on minu valud ja vaevad nende kõrval, mille üle sina valvad."

Kuusk seisab ikka heinamaa servas ja kummardab ladvaga Ormi kodumaja poole. Sest seal elab õige SEE, keda Orm hoidma tuli.

Kaise rohkem kuuse juures ei käinud. Surnuaial küll, aga naise süda oli nüüd muutunud. Hoidis iga hetkega rohkem elu poole, mida teda kandma oli õnnistatud.

Naabri-Ants

"Mis on kõige parem küttepuu? Kask või lepp?" ehmatab Ants oma küsimisega kuuri ukse kõrval, kui pimedas puusületäiega üle lävepaku ukerdan. See on trikiga küsimus, millele mul kunagi pole õnnestunud õigesti vastata.
"Mmmm... Lepp?"
"Kask ikka!" õpetab naabrimees ning heidab minu poole oma süütu ja imestava pilgu - kuidas inimene ometi nii lihtsat asja ei tea! "Hea kõva puu. Kaua põleb."
Nojah. Eelmisel korral oli õige vastus - lepp. Et kerge lõhkuda ja kiiresti kuivab. Ja üle-eelmisel? Eks ikka risti vastu sellele, mida mina pakkusin. Ja nõndaviisi rohkem kui kakskümmend aastat.
Võiks ju ükskord pakkuda: "Ühest küljest nagu kask, sest hea kõva puu ja kaua põleb, aga teisest küljest jälle lepp - kerge lõhkuda ja kiiresti kuivab." Näis, mis ta siis vastab.

Ega Ants paha pärast. Üksik inimene, tahaks suhelda, aga palju meil neid ühiseid teemasid ikka on. Kui mul veel lehmad olid, tuli teinekord varahommikuti ukse taha helistama: "Ruttu, perenaine! Loomad janus!" No eks ta teeb seda koerust mõnikord nüüd ka veel ja eks olen unise peaga lauda poole tormanud kah.

"Kas sa jossil ja natil teed vahet?" uurib naaber, kui järgmise ringiga kuuri juurde jõuan. Õuetuli kuuriesiseni ei ulata ja Pätu Antsu peale häält ei tõsta, aga nüüd ma juba oskasin ennustada, et küllap ta seina äärde pingile mind ootama jäi.
Aeg on novembri keskpaigas, aga väljas on soojakraadid, õhk pehme ja niiske. Kui selline pilkane pimedus juba kella kuue ajal ei valitseks, võiks õhtut septembri alguse omaks arvata.

Toetan end pilgukeseks Antsu kõrvale istuma. Ninna kerkib kerge õli või bensiini või ma ei tea... mingi töökojalõhn. Antsu ülikond läigib isegi lompidelt peegelduvate korteriakende tulede käes.

Teda ja tema küsimusi! Traktoriasjandusest tean ma veel vähem kui küttepuudest.
Naabripapa asub mõnuga seletama. Tema jutt läheb mul paraku kõrvust mööda. Mõni asi kohe pole mõeldud meelde jääma.
Tuul poetab kõrvalt sirelipõõsast mehe püksipõlvele mustaks tõmbunud lehenätsaka, mida Ants hajameelselt sõrmede vahel kokku rullida üritab. Näppude külge jääb vaid kleepjat muda.
"Lähed sauna, saad puhtaks!" on minu kord naabrit tögada. Tean ju vastust ette: "Ei. Minu nahk on sauna jaoks liiga õrn. Mina puhastan end bensiiniga!"
Heh. Sinust ei saa ka kunagi sotti, teed sa nalja või räägid tõsiselt.
Noorepõlve piltide peal on Ants ilus ja viisakas poiss, aga millagi oli võrriga kukkunud ja sellest ajast jäi natuke teistmoodi. Nüüd on jälle parem, aga ega ta päris endiseks vist enam saa.

Ei. Jahe hakkab. Ajan end pingilt püsti ja kobistan kuuripimedusse puude järele. Muidu lase veel tulel pliidi all ära kustuda.
Ants jääb istuma. Nojah. Ega temal pole siia majja asja. Juba neljas pere, kes ta korterit asustab. Aga naabrimeheks ta mulle jääb.
Kui Ants meilt minema läks, leidus (küla jutu järgi) keegi endine pruut, kes tema juures käis ja kraamis, aga viimastel aastatel pole vist peale minu eriti külalisi jagunud. Ja millal minagi viimati! Küllap jalutaski märku andma.

Naabripapa tõmbab peoga läbi üle pea soetud hõrenevate juuste ja jääb mõtlikult maja lagunevat räästakasti silmitsema.
Ja-jah. Eks see teeb ennastki murelikuks, aga... raha, raha, raha. Loomulikult. Kaua viivitades tuleb kulu mitu korda suurem.
Minust see tegemata jääb. Asi pole kõrgusekartuses ega vanuses...

Huvitav, kui vana Ants üldse on? Olen äkki vahepeal mööda kihutanud?
Peaks järgmisel korral Aegviidus käies hauakivi pealt üle vaatama.
.

Saturday, November 13, 2010

Tantsija tüdruk

Tead seda maja, mis meil külas kohe tee ääres seisab, öökulli kuju sissesõidu kõrval puuharus?

Vanasti viis neil tee suisa läbi hoovi, nii et lauda juurde minekuks pidi passima, kas bussi alla ei jää. Busse käis tollal vaat et tihemini kui muid sõidumasinaid: hommikul kõigi kolme linna poole ja kahest tagasi, lõunal tuli buss, õhtupoolikul tuli buss ja üks veel üsna pimedas. Autosid möödus nii hõredalt, et mu vanaema, kelle maja mõnisada meetrit teest eemale jäi, oskas enamasti õigesti ära arvata, kellele nähtud sõiduk kuulus ja mis asju ajamas käidi. Aga see selleks.

Praeguse katte sai meie maantee ju alles mõni aasta tagasi. Sinnamaani oli teeäärsete perede elu üpris kibe: aknaid võisid pesema jäädagi, süües kippus liiv hamba all krigisema ja pesu sai õue tuulduma viia vaid vihmase ilma ning põhjatuulega.

Eks igaüks leiutas viise, kuidas end tolmu eest tõhusamalt kaitsta ja enamasti uppusid maanteeäärsed majad tihedatesse kuuse-, sireli- ja kibuvitsahekkidesse. See talu niisamuti.
Perenaine istutas veel ida poole, maja ja peakraavi vahele, ilusa parginurga, enne kui temast vanaperenaine sai.

Noh, sellest on juba oma 40 aastat, kui tee sirgemaks aeti, nii et see enam õuedest läbi ei lookle. Nüüd siis tehti teele kõva kate ka peale ja hekkidest pole enam erilist lugu. Mõned hoiavad veel võõra silma kaitseks, aga selles elamises siin istutati ju kunagi puud suisa maja serva - kuused hakkasid okstega vastu aknaklaase käima. Park kõrgus ka üsna täit pargi kõrgust ning nii võetigi maja kõrvalt hekk maha.

Alguses oli lausa imelik vaadata - just nagu oleks uus maja külla juurde ehitatud!

Eks seal peres oli aastatega muidki sündmusi sündinud - noor pere võttis talu juhtimise enda hooleks, vanad kolisid omaette olemiseks üles korrusele. Mõni pereliige lahkus ja teine tuli asemele...

Vanaperenaisel oli nüüd aega ja silmaruumi ülemise korruse akendest kaeda, mis ümberkaudu sünnib. Palju sealt naabreid paistis, aga põldusid ja metsaäärtki uudistas ta huvitatud meelel, sest kuipaljukest tal, inimesel, enne puhkusepõlve oli mahti niisama ringi vahtida.

No ja juhtuski, et vanaperenaisele jäi üks kummaline asi silma. Hilistel tundidel, kui teised juba magasid, aga temal veel und ei tulnud, sest eks sai korra lõuna paiku ka puhukene pikali oldud, hakkas ta märkama, et üks tüdruk tema istutatud pargis tantsimas käib.

Esimesel korral oli kohe ilus vaadata, et puudel juba pikkust ja võradel kohevust ning eks ta isegi istutades natuke ette kujutanud, kuidas siin kunagi endal jalutada ja lastelastel hullata oleks.

Siis hakkas naine vaatama, et - külm aeg juba, lumekirme maas - kuidas näitsik niimoodi kleiditiraka väel ja paljajalu...

Pikapeale aga kihvatas vanaproual, et mis see plikanähvits võõra maa peal tallab ja veel niisugusel kellaajal!
Koputas siis aknaklaasi pihta, et hirmutab tüdruku minema, aga kas see ka kuulda võttis! Kuulis küll, sest korraks ikka seisma jäi ja maja poole pilgu viskas, aga tantsis kohe sama edevalt edasi.

Vanaperenaine ei tihanud pimedas üksi õuele ukerdama ka minna, et tüdrukuga tõsisemalt kurjustada. Mitte et ta plikanähvitsat oleks peljanud, aga mine sa nüüd, vana inimene, pimedas kolistama.

Hommikul käis ta ja vaatas kohe huvi pärast, et mis jäljed sinna pargialusesse tüdruku tantsimisest jäid. Et siis räägib noortele ka. Aga ei olnud seal inimese jälge ühtegi. Hoopis hiirerajad käisid risti ja põiki kulupuhmaste vahelt, nagu oleks keegi ratasmärkijaga lõikelehelt kõik lõiked korraga välja ajanud.

Nii nagu ta arvas, nii oligi. Noorpere vaatas üsna pika pilguga, kui vanaproua öist lugu rääkima hakkas. Arvati unenäoks või... et kas nüüd siis on mammaga sedaviisi?

Kui vanaperenaine kõik jälgi vaatama vedas, peeti neid imeks küll, aga kuis see tüdruk siia puutub?

Aga ega vanaperenaine enne alla andnud, kui sai pere ööseks üles tuppa akna peale räägitud. Eks ta oli solvunud ka. Küll ta juba aru sai, mis mõtted poja ja mini peas liikusid.

Natuke oli hirm ka sees, et tea, kas täna tulebki. Kuis sa altrahva siis enam jälle nii kaugele saad...

Aga tuli! Oligi mamma täitsa õiget juttu ajanud!

Vaatasid nüüd ja kloppisid kõik koos aknale, aga ei midagi - tüdruk tantsib ikka edasi.
Läks peremees rääkima. Et mis hulle tempe sa siin teed ja koju ei märka minna. Aga ega tüdruk ei lase lähemale! Näevad naised toast: astub peremees mõne sammu edasi - tüdruk libiseb eest ära. Tuleb mees toa poole - piiga tantsimas tagasi.
Lõpuks lõi mees käega ja tuli tuppa. Naised küsima: "Mis sa talle ütlesid ja mis näitsik vastas?"
"Mis ma talle ikka ütlesin. Koju käskisin minna. Et mis ta hulgub öisel ajal võõras aiataguses."
"Kustkandi tüdruk on?" pärisid naised edasi.
"Ei mina talt sõna kätte saanud. Ja silmavaade ei olnud tal sugugi sihuke tantsulustiline. Põrnitses päris kurja pilguga, nii et kõhe hakkas. Ma ei tea... tema juures oli midagi väga teistmoodi. Nagu ei olekski päris inimene!"

No nii. Käis peremees seal õues kurjustamas ära ja mis sa arvad, kas midagi muutus?
Kaduski tüdruk aiatagusest ära!
Aga kuhu kadus?
Aeda!
Ja ikka nii, et hommikuks hiirejäljed maas. Ja miks ei oleks pidanud olema? Vanaperenaine ülevalt ei näinud, aga köögiaknast oli selgesti märgata, kuidas tüdruk niisama ringi ei keksi, vaid tohutut hiirekarja tantsitab. Selline vaatepilt võttis isegi peremehel endal selja märjaks.
"Nüüd on küll lugu lahti!" hädaldas noorperenaine. "Talv talveks, aga kevadel ei maksa selle moega midagi maha panna. Ja mõtle, kui kõik see vägi hakkab tuppa trügima! Need tassivad karjaga kivid ka seinast minema!"

Ega siin nalja olnud.
Uuriti naabritelt, et kuidas neil. Eks alguses kuulasid naabrid ka ja vaatasid, et nüüd on terve pere kärbseseent söönud. Aga siis kutsuti naabrid tantsu vaatama. No ja kuidas sa ei usu - tantsivadki!

Istus terve küla paar ööd kodudes akende peal valvel, aga ei, neil polnud sellist midagi.

Hakati siis nõu otsima.
No kass oli majas ennegi, aga mis sa arvad, kas kass ninagi õue julges pista, kui hiirevägi väljas tantsu lõi?
Toodi kasse juurde, aga see sai ruttu selgeks, et neist abi ei sünni.
Püüniseid pandi. Tühjad kõik!
Mürki pandi. Kogu küla aitas osta, sest ega sihukesele loomakarjale paarist pakist jagu.
Mis sa arvad?
Oleks ükski tera hommikuks söödud olnud! Inimesed passisid, kes toa, kes sauna, kes garaaži akendest. Mis nad nägid? Tüdruk tantsitas hiiri ja ei lubanud ühtegi mürgi ligi minna. Ja pilk läks tal aina tigedamaks. Ja tead, mis siis juhtus? Hakkasidki maja ligi trügima. Päris tuppa veel ei tulnud, aga ronisid mööda seinu üles ning üle katuse, aknaklaasi mööda ka alla ei libisenud! Võid ise arvata, mida külaelanikud toas tundsid.

No aga mis teha siis?
Otsustati targa juurde minna.
Otsiti teadjaid ja koguti aadresse, helistati ja käidi kohapeal, aga abi ei midagi. Tüdruku tantsud muudkui iga ööga üha kurjemad.
Lõpuks kellelegi meenus, et siit samast mitte kuigi kaugel üks selline naine elab. Äkki tema oskab aidata?

Läkski külarahvas, et toovad naise olukorda uurima, aga tema ei tahtnud kuhugi minna, oli natuke aega oma tagatoas ära, tuli tagasi ja lausus:
"Ma näen jah, et teil on õnnetu lugu juhtunud. Selle kuuseheki all, mille te maha võtsite, oli hiirekuninga kodu. Kuninga noorem tütar pidi just pulmad pidama ja vana kuningas valitsemise üle andma, aga nüüd on kosilane läinud ja kuningakoda kadunud. Ja palju kurja olete teinud, selle asemel, et heaga asi ära lahendada.
Kõigepealt tuleb küla kõige kõrgem küngas leida, sinna otsa auk kaevata, seest õlgedega vooderdada ja pealt laudadega katta. Siis tuleb augu ümber kolm kuuske istutada, mis hiireprintsessile uue kodu koduseks teeks. Uue koduni juhatamine oleks muidu kerge vaev olnud, aga nüüd olete mürgi ja püünistega hiirerahva umbusklikuks teinud. Sellepärast peab külarahvas igal järjestikusel õhtul küpsiseid küpsetama ja samal ööl nende küpsistega närilistehädas talust teele asuma. Ikka nii, et sama palju, kui küpsisepuru teele pudeneb, poetajatel ka enestel söödud saab. Nii teab hiirevägi, et neil mürgiohtu karta ei ole. Uue kuningakoja poole rännates peavad kõigi silmad hiireprintsessi- sest see see tüdruk on - tantsu jälgima ja kaasa tantsima. Kui tüdruk lõpuks oma uue elamise katuselaudadel kolm ringi keerutab ja ära kaob, olete murest lahti."

Eks see nüüd imelik jutt ja nõu tundunud, aga paremat polnud ka kuskilt võtta.
Otsiti kõige kõrgem küngas üles, mis küla piiridesse jäi, kaevati ning vooderdati auk ja istutati kuused. Õhtuti tossasid kõik ümberkaudsed korstnad. Isegi need pered kutsuti kohale, kes muidu ainult suvitamas käivad. Ja ega õues ainult küpsiselõhnad hõljunud. Mul endal kõrbes kaks plaaditäit ahjus ära. Üks siis, kui puid läksin tooma ja naabrinaisega õhtust rongkäiku jäin arutama, teine siis, kui kapist soojemaid riideid otsisin.

Ega neist soojadest riietest lugu poleks olnud. Esimese saja meetriga oli nahk seljas märg, sest tüdruk keksis kui põrguline. Ei tea, kuidas vanemad inimesed jaksasid, aga vastu nad pidasid kõik.
Teisel õhtul oldi juba targemad, ei toppinud enam keegi nii pakse vatte ümber ja autod jagati nii, et ei peaks keegi mäe pealt jalgsi minema hakkama, sest ega selleks küll jõudu poleks olnud. Mõni oigas teisel õhtul, et jalg ei taha jala ette käia. Mul endal oli kolmas öö kõige hullem. Keegi tark pakkus ju veel alguses, et viime nad Valgehobusemäele, et see on siitkandi kõige kõrgem koht ja parajalt kauge ka, et sealt ei hakka nad ehk väga tagasi tulema ja elamistesse tungima. Praegu mõtlen, et nii pika tantsu peale oleksime kõik endil hinged seest välja traavinud. Hea, et keegi kõrvalt jälle näpuga rida ajas ja meelde tuletas, et küngas kindlasti oma küla piiride sisse pidi jääma.

Ja see päevane väsimus, mis tuli ära kannatada! Kuidas sa ütled tööandjale: "Ole hea inimene, anna mulle mõned päevad vabaks. Mul vaja välja magada, et jaksaks öösel hiirtega tantsida."
Mismoodi need kaugemalt inimesed käisid ja jaksasid, ei kujuta siiamaani ette. Ega keegi vist väljaspool iitsatanud, mis asju öösiti aetakse. Aga seda hirmu ka ei olnud, et keegi järgmisel ööl tulemata jääks. Kes ikka korra tolle hiireväe ära nägi, see aru sai, kui tõsine olukord on.

Eks me vaikselt ennustasime, et seda trampimist jagub vähemasti sama mitmeks ööks, kui hiiretüdruk ilma meieta talu juures tantsis. Aga ei! Juba kolmandal korral hüppas kohale jõudes koja katusele, keerutas kolm ringi ja kadunud ta oligi. Keegi teadis rääkida, et päeval oli seal üht eriti uhket hiireisandat ringi liikumas nähtud. See võis olla ka koha peal kokku keerutatud jutt, sest kes see meie hulgast ikka jaksas veel lisaks päeva ajal mäe otsa asja teha, või kellel see nii terav pilk oli, vilkasabalise sugu määrata.

Ja ongi kõik. Ei ole tüdrukut rohkem tantsimas nähtud. Ja hiiri pole majadesse sellest ajast ei rohkem ega vähem trüginud kui ennemalt. Esimesel aastal oli küll ettevaatus suur - ei juletud lõkse üles panna, ega mürki välja puistata. Siis võetigi majadesse rohkem kasse, et oleks, kelle kaela vastutus veeretada. Mul on endal teisi kolm tükki ukse taga passimas.

Kus see küngas on? Eks vaata ringi ja otsi üles. Aga kui kurja nõuga lähed, mõtle enne hoolega järele, kas tahad öösel hiireprintsessi oma akna taga tantsimas näha ja kas sinu külas on seda üksmeelt, et teda pärast koju ajada. Häda sulle, kui sa veel linnas peaks elama.

See öökulli kuju seal väravas... Eks see on ka asja pärast ikka. Kaitseks, et hiiretüdrukule mõtet ei tekiks vanasse kodusse tagasi pöörduda. Minu mäletamist järgi oli kakk tolle targa naise kingitus. Aga eks ma kipun ka viimasel ajal asju segi ajama.




Lehtmetsa küla Külvet

Meie küla Külvet on üks kummaline taat. Iga nädala neljapäeval tuterdab ta rattaga teel, viljakott heinapallinööriga pakiraamile seotud, pleekinud puuvillased dressipüksid pooles vinnas ja läkiläki kõrvad tuules lehvimas, aastaajast sõltumata.

Ega tal seal sadula taga täit kotimõõtu pole, aga mingi 15-20 kilo vahel võib kandamil raskust olla küll, nii et vanainimesel ikka tükk tülinat. Suurele maanteele jõudmiseks tuleb ju läbida veel kilomeetri jagu jalgrada ja mina küll pole näinud, et seda teed kunagi kruusaga kergitatud või sahaga silutud oleks - kaks loikudest säravat teeroobast ja kraavikaldast kaarduvad pajuladvad selle kohal.

Õnneks Külvet oma koormaga sadulasse ronida ei usalda. Pulgaga ratas ka - sealt ei jõuaks ma isegi kukkudes jalga maha toetada. Nii ta kobistab, ratas käekõrval, pedaal sääremarja tonksamas, oma iganädalast veskiteed. Talvel, kui tee jääs, liigub teinekord ka tõukekelguga, aga ega ta sellegagi kiiremini jõua. Oma 4-5 tundi kulub Külvetil kindlasti käigu peale ära, kui veskil istumine sisse arvata.

Ei oskagi mõistatada, kuhu ta seda jahu nii hirmsasti kulutab - üksik inimene ju. Aga eks ta keeda koertele, puista lindudele või kanna loomadele metsa alla - asi see minul arutada.

Ükskord, Jäneda poolt tulles, hakkas päris hale tast - ilm oli tuuline ja tee lobjakane, ratas jugas ja koorem kiskus ühele küljele. Peatasin auto kinni ja pakkusin: "Palju sul, Külvet, seda jahvatamiskraami on? Läheme viskame pakiruumi täis ja käime autoga ära. Saad mõne nädalagi lihtsamalt läbi..."
Aga Külvet mõõtis mind oma helesiniste läbipaistvate silmadega, nii et süda kurku kerkis, ega vaevunud vastama.

Loodetavasti ei mõjunud mu toonane pakkumine pealetükkivalt või üleolevalt. Ehk ei tahtnud taat, et teine inimene ta elamises ringi asjatab. Mis kõige tõenäolisem - see on nähtavasti tema ainumas suurem toimetamine terve nädala jooksul ja pole minul vaja seda tühjatallamiseks kuulutama hakata.

Muidugi ei ole selline rattaga teel ukerdamine põhjus, et kedagi kummaliseks kutsuda. Kummaline on Külvet hoopis sellepärast, et veskit, kus ta jahvatamas käib, pole juba poolteistkümmend aastat Kaaruse mäe peal olemas olnud ja kindlasti poolsada aastat enne sedagi ei näinud keegi tuult tiibu ringi ajamas. Vähemasti niikaua kui mina mäletan, turritasid pilpakasukaga ehitise otsaees vaid murdunud ja ajast ümaraks lihvitud tiivaköndid.

Noh, kuhu iganes Külvet siloaugu tagusest teeotsast sisse keerates ja üles veskiaida juurde ronides kaob - paar tundi hiljem on ta tagasi koduteel, värskest jahvatisest rinnaesine valge ja jahutolmune kott pakiraamile seotud. Talvel on selle aja peale tihtilugu juba suur hämar käes.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma ei oskakski Külveti kodu kätte juhatada. Pole nagu pähe tulnudki, et see ausamba tagune teeots lõppeb ju kolhoosiaja viimases jaos puhastatud ja kraavitatud uudismaatükkide vahel ära. Ainuke talukoht, mida ma seal tean, on Rajasaare, aga sellest oli juba minu põnnipõlves ainult keldriauk ja kivikuhi alles. Maaparandus kaotas needki.

Mine kohe või küsi Külveti enda käest, kui järgmisel neljapäeval vilja veskile toob. Ainut et see tema silmavaade...

Friday, November 12, 2010

Unejutt

Päikese laskudes sündis maailma servale värvilaik. Soe nagu süda. Kiinduv nagu leek ümber söe. Siiras nagu ärevuspuna õhetavatel põskedel. See oli värv, milles on üksjagu jõudu, kuid mis ei tee silmadele haiget.
Vähemalt ta ise uskus nii.

Loojang laskis tal vastumeelselt käest lahti nagu ema, kelle meelest poju pole veel küps uitama omapäi. Salaja sidus ta uudistaja särgisappa kuldse niidi, millest häda puhul talleke tagasi talutada.
Miski ütles aga sündijale, et just selles maailmas on tema tegelik paik.

Selles maailmas... ei oldud üksi mitte keegi. Õigupoolest oli see üsna üleasustatud paik. Kõik tegid kõike, et elukoht kätte võidelda, oma olemasolu õigustada ja teistega sobituda - ikka ise esile pürgimaks... Keegi uus! Milleks?

"Astu minu pealt maha!" nurises lume Hõbevalge. "Sa sulatad mu kasukasse augud!"
"Ma olen ainult värv!" vabandas Värv.
"See ei loe. Sa ei kõlba siia! Sinu lähedus puistab mu hõlmadele väe kaotanud raua roostet."

Värv asus otsingutele osutatud suunas ning mõne aja pärast liibus kohtumiserõõmus vastu roostes looreha hapraid piisid.
"Mine ära!" ahastas Roostepruun. "Sa tapad mu Aja poolt kaua kujundatud kaduvikukatte!"
"Las ma lisan lootust!"pakkus Värv.
"Lisa kiirust!" nähvas Roostepruun ja lennutas liigesevaluse sõrmenipsuga tülika tulija unisesse elupuuhekki.

"Mine ära!" ehmus elupuu Rahuroheline laskunud laigust.
"Las ma soojendan Sind!" soovis Värv.
"Ei! Sa meenutad haigust!" väristas kohkuja elupuu kõhetuid õlgu ja raputas soovimatu külalise põõsaalusesse pistetud prügile.

"Mine ära!" sisises lömmis joogipurgi Pleekinudsinine. Tema tulevik oli isegi ebakindel. Vägivaldselt ja üldsuse maitse vastaselt ehitatud elumaja oli paljudele pinnuks silmas. Nüüd kössitas uksesuu avamisrõngal too taipamatu värvikribal nagu häirenupp.
"Tohib, ma paitan Su pinna särama?" pomises Värv, kaheldes isegi, kas see nüüd ikka just on eesmärk, mille nimel teele sai asutud.
"EI!" sülitas Pleekinudsinine suusügavast liisunud süljepritsmeid.
Värv tegi väledalt sääred.
Kuldne lõng pinguldus käimiskeeluks, kuid tundja tahe oli tugevam.
Hämarik istus Ehaema pilguesise pimedaks ja üha lootusvaesem oli valvata võsukese õnneotsingute üle.

Värv takerdus sünge saabuja sinelisappa.
"Mine ära!" urises Öömust. "Sinu küütlus kahvatab mu tumedust!" tõukas ta ekslejat pimedas peitu jäävate tõkete vastu.
Loojang sikutas närviliselt niidist.
Köidik katkes.
Aga just nüüd - teisel pool järjekordset tõket - kohtas Värv lõket.

"Ma ootasin Sind!" ütles Tuli. Ütles nii ausalt, et Värvi paledel hakkas palav.
"Ma olen ainult värv!" kohmetus Värv.
"Ei," naeratas lõke. "Sa oled Armastus," sosistas ta sädemetest praksuval häälel ja põimis oma pehme ning paindliku keha vastu saabuja hõõguvat südant.
Kõrgele tõusid nad koos. Kas just tähtedeni, mida Öömustki peletama ei ulatunud. Kas just lumepilveni, mis pimeduse põrandale uut hõbevalget puistas. Nii kõrgele ometi, et Loojanguemale üle puulatvade lehvitada:
"Meiega on kõik hästi!"