Kohtumine päkapikuga

Nägin päkapikku. Istusin varahommikul köögilaua äärde ristsõna lahendama, kui kuulsin kedagi aknalauale ehitud karbi kallal askeldamas. Tundsin ta kohe ära. Me kõik tunneks.

Karbi läbipaistev plastkaas näitas kolme sinises paberis sussišokolaadi. Ega ma lootnudki, et neli. Täiskasvanutel ju päkapikk ei käi.

"Käin küll!" protesteeris päkapikk. Küllap luges mõtteid. "Aga teile, suurtele, šokolaadist ju ei piisa."
Päkapikk riputas jalad üle aknalauaserva ja nõjatus madalale meepurgile, mis hiljuti toodud ja alles avamata.
"Sinu soovi ei saa täita. Tead niigi, muidu oleks sa seda juba ise teinud."
Teadsin. Lootusetu.

Ometi jäi tilluke kingitooja rahulikult paigale. Nagu ei ootakski teda tuhanded õhevil lapsed. Nagu oleks ta mul end meelega märgata lasknud ja just minu pärast sellisel ajal saabunud.

"Saabusingi."

Ta vaatas mulle otsa, pikalt ja kõiketeadvalt, vastates sellega ühtlasi kõigile mind piinanud küsimustele. Täpselt nii, nagu ma isegi vastanud oleks.

"See läheb mööda," vaigistas ta, kui nutuluksatused liiga valjuks kippusid.

Läheb. Sellest on veel eriti kahju.

Kuninganna süda

Põllu taga asus mets, metsa taga mägi, mäe otsas loss ja lossis elas kuninganna. Kuri ehk ei olnudki, aga väga isekas. Kui midagi tahtis – sai. Kui selleks oli vaja teisele haiget teha – tegi.

Kannatati. Kannatati. Viimaks sai kannatus otsa. Otsustati kuninganna isekus maatasa materdada ja tema enda südant haavata, aga see polnud sugugi lihtne. Kuninganna peitis oma südant hoolega. Valvas kiivalt, et keegi jaole ei saaks ja vahetas peidukohti.

Otsustati kokku kutsuda kõik need, kelle sees kuninganna oma südant kunagi varjanud, et välja selgitada, kas sealt mingi seaduspära ei sigine.

Kutsuti. Otsiti. Leiti.

Esimesena jõuti juttude juhatusel jänese juurde. Jänes oli veel ärakasutamisest häiritud, aga väga ei hädaldanud. Mainis ainult, et ta kuninganna südant ära anda ei raatsinud, aga tagasi ka enam ei taha.

Teisena leiti küla kahinate peale kotkas. Kotkas oli kõrk, ei kostnud midagi, aga kui kinni püüti ja kurku vaadati, nähti, et kuninganna südame koht oli veel õõnes ja kinnikasvamata.

Kolmandana, kes teab mis veidra vihje peale, tuli tarkus, et kuninganna on kunagi oma südame maantee sisse matnud. Maantee peitis end uurijate eest tiheda metsa vahele ära. Ainult põgusalt märgatud avar auk sillutises näitas, et õige varahoidja kätte leiti.

Neljandaks peidukohaks oli pilv. Ei võtnud temagi huvitujaid jutule. Pika tüütamise peale müristas mehiselt ja viskas välgugi välja. Selle valgel saadi aru, et pilve sees kuninganna südame ase veel hingeauruga täitmata.

Viies varjaja oli allikas. Sügav ja rahutu. Justkui lasi endasse vaadata, põhjendas ära kõik sopid ja süvendid, kõneles kogu aeg ja ülevoolavalt,  aga kuninganna kohta ei poetanud poolt sõnagi. Teadlikult.

Otsijad tundsid, et kuues peab ka kuskil olema. Ehk just tema seest saab tagaaetud südame kätte? Aga kes too hoidja on ja kus ometi?

Kuningriigi servas, jänese ja kotkapesa lähistel allika juures, millest maantee mööda ja pilv üle libises, nuttis rüüstatud lillepeenras kahvatuõieline leviisia. Tema juur oli oskamatult labidaga pooleks raiutud ja teine pool minema viidud ning taim ei suutnud otsusele jõuda, kas hukkuda või paraneda.

Kuningannal tekkinud äkitselt kiviktaimla tahtmine. Kuninganna tahe täideti.

Sa juba aimad, eks?

Otsijad aimasid ka. Süda leitigi üles, aga avastati, et sellesse haava lüüa pole üldse lihtne. Nii haavu täis oli see.  

Soovimaailmad

Elas kord kaks poissi, kes olid nii vaesed, et neil polnud kedagi ega midagi peale iseenda. Vanataadil hakkas neist kahju, ta kutsus poisid enda juurde ja ütles: „Ma kingin teile kummalegi oma maailma. Millist te tahate?"

„Mina tahan,“ alustas õhinal esimene poiss, kes õhetas rõõmust, et just äsja polnud tal midagi ja nüüd saab kõik, mida iial igatsenud. „Mina tahan, et mu maailmas oleks mered limonaadist, mäed hamburgeritest, metsad šokolaadist, karamellist, marmelaadist, martsipanist, küpsistest ja vahvlist.  Et lumi oleks jäätisest ja vihma asemel sajaks kakaod. Ma tahan, et terve maa oleks kaetud vormeliradade, jalgpalliplatside, seikluslinnakute ja mänguväljakutega. Et mul oleks tohutusuur maja ja selles maailma kõige kiiremad ja targemad arvutid. Et targad robotid teeks minu eest ära kõik tüütud tööd. Ja et mul oleks palju mängukaaslasi, kes mu sõna kuulaks!“

„Tahad sa tõepoolest niisugust maailma?“ imestas Vanataat.

„Jah!“ jäi poiss oma soovile kindlaks.

Vanataat vangutas pead ja pöördus teise poisi poole. „Millist maailma sina tahad?“

„Ma arvan,“ alustas teine poiss, kes ei suutnud uskuda, et see kõik temaga päriselt toimub. „Ma arvan, et Sa oled kunagi ühe maailma juba väga targalt loonud. Olen veel liiga noor, et midagi paremat tahta. Mulle meeldivad kõik need metsad, niidud, põllud ja sood, kus loomad-linnud oma põnevat elu elavad. Mulle meeldivad taimed, millest ma praegu veel üsna väheseid ära tunda oskan. Mulle meeldib vaadata, kuidas päike tõuseb ja loojub, kuidas lumehelbed langevad, kuidas vikerkaar üle metsa kaardub. Mulle meeldib kuulata, kuidas vihmapiisad lompidesse sulpsatavad, kuidas tuul puulehtedes kahiseb ja merelained vastu kallast loksuvad. Linnad ehk oleks mu maailmas ülearu, sest nad söövad su metsi ja rikuvad merd. Masinaid ei peaks ka nii palju olema, sest vaata puuoksal hüplevaid oravaid! Nad näivad nii erksad ja muretud, ometi pole neil ainsatki tööriista abiks. Kui ma tohin tahta, siis palun endale hoopis kedagi, kellest hoolida ja kes minust hooliks,“ lausus poiss ujedalt. Siis sosistas ta veel: „Ja palun, ära täida selle teise poisi soovi, sest ta pole päris hästi läbi mõelnud, mida ta tahab.“

Vanataat jäi mõttesse. Ja kuigi esimene soovija juba kannatamatult oma soovi täitumist ootas, saatis Vanataat talle esmalt vaatamiseks ühe unenäo.

Selles unenäos oli just selline maailm, nagu esimene poiss soovis. Hamburgerimäed ja limonaadimered, mänguväljakud ja vormelirajad. Suur maja täis tarku roboteid ja suur hulk sõnakuulelikke mängukaaslasi.

Alguses oli päris vahva. Burgerit võis süüa nii palju kui tahtsid, murda endale metsast sobiva maiustusega oksakesi, kihutada vormelitel, nii et kõrvad mürast poolkurdid. Aga siis said kütusepaagid tühjaks ja neid polnud millegagi täita. Poiss polnud sellele mõelnud. Taevasse kogunesid suured kakaopilved ja varsti pladistas sooja pruuni ja kleepuvat vihma. Puhtaks pesta end sellest ei saanud, sest kuskil ei leidunud piiskagi puhast vett. Ainult meretäis lainetavat limonaadi, aga see kleepis veel hullemini. Poiss põgenes oma suurde uhkesse majja ja mängukaaslased koos temaga, aga kui poiss nägi, kuidas teised ta uhkeid arvuteid oma kleepuvate näppudega puutuvad, vihastas ta ja kärkis: „Kaduge minema!“ Mängukaaslased kadusidki, sest nad olid väga sõnakuulelikud. Nii jäi poiss üksi oma robotitega majja, kuid ei osanud neist ühtegi tööle panna, sest kõik need vajasid elekrit, aga selle oli poiss maailma tellides unustanud. Korraga oli tal vaid maailmatäis mõttetut kola ja üksindus. Õues aga sulatas kakaovihm  šokolaadimetsi, mäed läksid hapuks ja hakkasid levitama vastikut lehka.

„Ei, ei!“ ehmus ärkvele esimene poiss ja palus: „Ära kingi mulle sellist maailma! Kingi mulle hoopis natuke tarkust, et oskaksin siin, Sinu maailmas, edasi elada!“

Ja Vanataat kinkis.

Mis teine poiss kingiks sai? Vanataat võttis ta endale pojaks. Ta oli ikka endale järeltulijat ihanud ja see poiss tundus igati õige: nutikas, tähelepanelik ja suure südamega.

***

Kui ma ütlen sulle EI, siis on mul tõsi taga.

Ära puutu, ära aja käsi pihale.

Palju sellest aastaid, mil Sa jätsid jumalaga?

Ma ei ole igihaljas rasvatihane.

Ahnelt pole jaol, kui lahkelt sihvkapaki avad.

Usu mida tahad, on ka mujal toidupall.

Sinu lähenemiskatsed ainult ära hävitavad

mälestused, mida hoidsin enda lähedal.

Kahe südamega kuningas

Elas kord kuningas, kellel oli kaks südant ja see ei tähenda seda, et üks olnuks kuri ja teine leebe, üks kirglik ja teine tuim või midagi seesugust.

Mõlemad kuninga südamed tundsid rõõmu, valu, meeleheidet, kiivust, lootust, pettumust, viha ja armastust üsna sarnasel moel.

Ma arvan, et kõige lihtsam oleks  riiki juhtida üldse ilma südameta kuningal. Sa pead ju tegema nii palju karme otsuseid ja kujutan ette, et nii mõnigi tundub su kuningasüdamele jõhker ning ülekohtune, aga sa lihtsalt pead, sest sa oled kuningas.

Kui raske on aga kuningal, kelle rinnas tuksub kaks sooja ja hoolivat südant?

Eriline oli ka see, et tolle kuninga südamed sai rinnast välja võtta ja nendega rääkida. Sai võtta ja rääkida mõlema südamega samaaegselt, aga eraldi oli parem. Südamed kuulasid siis tähelepanelikumalt ja vastasid innukamalt.

Kuningas pidas oma südametega sageli nõu.

Vasakpoolse südamega rääkis kuningas oma riigiasjadest, oma rasketest otsustest, päevastest juhtumistest, unistustest, mälestustest, soovidest, kõhklustest, kimbatustest ja kiusatustest.

Parempoolse südamega... ma usun, ta rääkis ka parempoolse südamega oma riigiasjadest, oma rasketest otsustest, päevastest juhtumistest, unistustest, mälestustest, soovidest, kõhklustest, kimbatustest, kiusatustest. Ma ei tea. Arvan ainult. Kuningas ei võtnud meid eriti korraga välja.