JÄLJETULT
Nad pole tulnud lõhkuma, vaid looma.
Kaks heitunud, kuid ennast leidnud looma.
Kaks sütitavat kütitavat, kesta
kes heitnud ült, et kohtuda ja kesta.
Neid ära mõista hukka, ära mana.
Siit kumbki lahkub teiseselavana.
Muu kõik on sama. Kedagi ei sega.
Tuul täidab jäljed männiokastega.
---
ÕHTU SINUGA
Siis, kui päike läheb looja,
keedan meile kuuma tee.
Tõmban kulunud kuid sooja
teki ümber õlgade.
Üle ukse hõikan Sulle
spordisaate alguse.
Palun, et sa tuppa tulles
kustutaksid valguse.
Süütan ahjus puud. Kaneeli-
küünla habisema sean
puudutamaks kõiki meeli,
sest Su eelistusi tean.
Tulevalgel vaatlen tolmu:
lenduv õnnetunagi.
Taipan, et Sind pole olnud
siin ju mitte kunagi.
---
KUI SU TEELE ASTUB ARMASTUS
Kui Su teele astub armastus, siis kasuta ta ära.
Ta on hõrk ja nõrk ja parajalt pöörane,
las ta ümmardab Sind, kannatab, igatseb, imetleb…
Külva ta üle puudutustega, mis teevad haiget,
tähelepanu-tahtmisega, mis ta tühjaks väänab,
sigarisuitsuga, mis poob. Küsi kõike, ta toob
ja ütle igal võimalusel, et aeg pole õige,
et Sa ei viitsi kuulata, et Sul on kohustusi,
et teistsugustel asjaoludel…
Ja nii kogu aasta. Võib-olla isegi kaks.
Iga päev. Teemast kaldumata.
Ja siis, ühel ööl, ilmu ta ukse taha
šampusega, sest ta armastab lilli,
ja ütle: Ma olen siin. Sinu päralt.
Vaimustu. Sära. Võid isegi nutta. Heldimusest.
Ja imesta nüüd, miks ta midagi ei vasta.
Miks ta põrnitseb, nagu oleks kadunud
uneaeg või tahe või armastus
ja miks ta samal ajal, kui Sina
riideil voodi ette kukkuda lased,
teki tihedamalt ümber tirib,
lahkub teise tuppa ja tõmbab ukse,
millel pole lukku, nii otsustavalt kinni,
et avamiseks peaksid minema ajas tagasi
aasta, võib-olla isegi kaks,
aga mis kasu sellest oleks?
---
***
Kell õhtu hämaraks tiksub.
Uneni aega on veel.
Pliidi all halgusid praksub,
peal kahiseb tee.
Mürinat tuppa ei tungi
autodest lagedalt teelt.
Arglikult paotamas pungi
toaseinatapeet.
Ei, ma ei ole ju üksi.
Öökapil kollane roos.
Tuul, tasa kardinaid müksiv,
on minuga koos.
Korstnakuum suitsusaba
sulatab katuselt lund.
Tohin Sul puudutada
igatsusega und?
---
TAASKASUTUS
Sa kruvisid mul nupud eest
ja võtsid sahtli välja seest
ning, vaatlemata varasid,
mu kolist tühjaks valasid.
Sai korpus tolmust pühitud,
pind kooritud ja nühitud
(ka lihvisid ning harjasid
mu kapijalamarjasid.)
Sai liimi tapp, siis peale lakk.
Jäi algamata vastuhakk -
liig kätteõpitult kõik käis.
Kui valmis sain, siis jälle täis
Sa lastisid mu laeka. End.
Lukk koiduni ei avanend.
---
KEVADSUVINE
Ritsiklinnu tihe tärin
õmbles lahti välisust.
Taevaröövik, auklikmust,
hingeni end välja näris,
sinnani, kus kõik on päris,
osatama igatsust.
Rääk mu rändu kaasa uitas
maanteeäärseis heinamais.
Toomeõitekobarais
salu siristas ja huikas.
Hinge tungis, soontes tuikas
hiliskevadõhtu mais.
Tulid. Kas meil juttu oli,
kauaks? Kauaks – näitas kell.
Sa ei lasknud vaikusel
meie üle võtta voli.
Olid lihtsalt nagu olid:
nõtke, nõudlik, aus ja hell.
Puudelatvu taevas tantsis.
Tähed puudutasid maad.
Virvatuledena nad
peibutasid. Võtsid. Andsid.
Jalad vaevalt koju kandsid.
Sääskedest said liblikad.
---
KUUS KORDA AASTAS KUSTUTATUD VALGUS
Kuuskümmend päeva enne kohtumist.
Maa paakub, ennustades pikka põuda.
Ma tean, see aeg ei pruugi kätte jõuda.
Kuuskümmend pikka päeva ootamist?
Kolmkümmend päeva. Näeme? Noh. Kui veab.
Ei. Räägi muust. Tööst. Naisest. Lastest. Ilmast.
Ei. Ma ei ole kaotanud sind silmast,
kuid ootamine hetke ära neab.
Üks nädal. Vasepruunis viskleb haab.
On sügis värvidega näotult kitsi.
End lootustega petta ma ei viitsi.
Sind pole ju. Eks näis, mis sellest saab.
Kaks päeva. Ma ei looda kuulda Sust.
Ma ju ei mäletagi Sind. Eks Sul on sama.
Miks lasta unistused kimbutama?
Ma isegi ei vaja vabandust.
Viis tundi. Jah. Sa võinuks olla siin,
kuid aeg teeb oma töö. Ja ongi parem.
Ma hoolin Sinust. Mitte nagu varem...
See poleks toiminud meil nagunii.
Tund enne. Tuled!!! Helistasid just,
et kõik on kindel. Oled juba teel.
Toit ahjus. Kleit on triigitud. Mis veel?
Musttuhat talumatut igatsust...
Kohv? Liiga vara? Beež või must serviis?
Sukk jookseb. Ühed jäid veel õnneks kappi.
Kas jõuan vahetada? Mürin. Taevas, appi!
Triiklaud jäi lahti. Veel üks hetk ja siis...
See polnud Sina. Loomulikult. Vara.
Tund hiljem. Hallo! Viibid. Tunned süüd?
Said sõpradega kokku? Mis Sa nüüd -
eks jõuad siis, kui jõuad. Ootan ära.
Viis tundi. Tuled. Ahju jahtuv soe
on sülelemas üleküpsend toitu.
Et lahkuma pead juba enne koitu,
koos kingadega teki alla poed.
Kaks päeva. Tulin meelde? Piinlik? Ah?
Ei, ma ei ole pahane. Miks peaksin?
Neid võimalusi ammu ette teadsin.
Ei, ma ei nuta. Külmetusin, jah.
Uus nädal. Päev on erakordselt särav.
Halloo! Ma kuulen. Tänan. Sina ka.
Nüüd mõnda aega tulla Sa ei saa?
Kuuskümmend päeva? Olgu. Ootan ära.
---
TEGELIKULT KAH!
Ma ei oota sind hilisel öö-
tunnil, küünlavalges ja ilma;
oma tuhande pooleli töö
juurest pagedes ulmade ilma;
äratuse eest teki all varjudes;
tööleminekumõttega harjudes;
hambaid harjates, duši all kilgates;
saunalina üll, tubades silgates;
raadiot kuulates, akent praotades;
juustuviilakat saiale laotades;
raadiost hommiku-uudiseid lastes;
ümisedes, rohtliiliat kastes;
pestes puuvilju, salatit hakkides,
kohvi rüübates, kotti pakkides,
mantlit haarates, saapaisse astudes;
võtit otsides kapilt ja taskutest;
ust sulgedes, autoni kõndides;
tõrksat starterit tagant sundides;
sihte sõites ja kurve lõigates;
jäätmekotiga poe juurde põigates;
kolleegiga tööasju ajades;
nõu jagades, arvamust vajades;
lõunatades, terrassil istudes;
täites pabereid, puruks kiskudes;
luues, märgates, muutes ja vaadeldes;
lukke keerates, koodiga maadeldes;
koju rutates, kartuleid koorides;
kastet segades, soolasust proovides;
pleed jalgadel, puldiga plõksides
telekanaleist teab-mida otsides;
pestes, harjates, öösärki pugedes;
mobiili haarates, lugedes
tulnud sõnumeid - nappe ja tuttavaid;
samme kuulates – tänavail ruttavaid;
küünalt läites, kus aken ruloota.
Ma ei oota sind. Ausalt. Ei. Oota.
---
ÄRA KARDA!
Ära karda mind. Kõik juhtub niikuinii.
Küünlad süüta, kui Su hirm on pime.
Hommik saadab meid teelahkmeni.
Maha vaikib, milles eksisime.
Ära karda. Veel Sa oled prii.
Kõnnid üle kuuma kivitrepi.
Kõik, mis pelgad, juhtub niikuinii.
Kõik. Sest vähemaga ma ei lepi.
Sulgub uks ja naksub lüliti.
Raskeid juukseid, õhetavaid hennast,
langeb patjadele laiali.
Ära karda mind, vaid karda ennast.
---
KUU LOOMINE
Öö kerkis. Pime ja kole.
Valgusekiiretu.
„Sina ju oskad, eks ole?
Palun, tee mulle kuu!“
anusin. Usku ei olnud.
Arutu igatsus vaid.
„Tee mulle kuu, mille tolmu
pühkida pisaraid,
kuhu õhates öelda
salamad sõnad seest,
mille sisse end mõelda
ise enese eest...“
Süsimust maailmakamber.
Sindki eks vaevas see.
Tulid. Käed köitsid mu ümber.
Kuuks tõstsid taevasse.
---
MÄRG
Sa torkasid mu elu sisse varba.
Soe tundus. Pea ees sisse sumasid.
Lõid pritsmeiks sügavikukumasid
ja pinnapeegli purustasid, barbar!
Nüüd sõõrmeist puhud välja soolast verd,
kui konna ujudes must üle käid.
Jah, mind on õige mitu sületäit.
Järv olen, kuigi maitse lubab merd.
Su rõivad vargsi põhjamutta viin,
kuid see su peatset pagemist ei peata.
Juus-penikeeles tuharatel teatad,
mil saabub päev, kui jälle oled siin.
---
TERE. TULID
Tere. Tulid. Pimedusevaikselt.
Kesköö tukub oksal, tiivad koos.
Lõkkease hõõgub kahepaikselt
kalda peal ja vetel pilliroos.
Unevaevas jõgi vähkreb sängis.
Väsimusest värelevad laud.
Üksik öölind leierkasti mängib.
Õlitamist vajaks vändaraud.
Mõtlen ennast hetkedesse, mil ma
põgenesin, Sinust kohkunud.
Mõtlen, millest oleksime ilma
jäänud, kui me poleks kohtunud.
Heidan pilgu üle metsalae, kus
salakirju saadab kirjurähn.
Mõtlen sellest, mille eest mind praegu
puudutasid sõnaga AITÄH.
KÜÜNAL
Ära vahi! Ära vahi,
kuidas tuhaks tuksun tahi,
lasen lahti tulesalgust.
Otsas kõik, mis hoiaks valgust.
Ainult alandusehäbi.
Minu elu põles läbi.
---
MARIN
Marin, meri teab Su nime
Kallistades kaldakive
iga randuv lainenarmas
sosistab Su nime
armas
Mered kaugel on
kuid lumi
ulatub mu esikuni
Igast sammust
mis ma astun
krudiseb Su nimi vastu
Taandun tuppa
Säng on paik kus
ehk Su nimest veel on vaikus
Haaran kaissu padjaninad
"Marin" kahisevad linad...
---
HIND
Ka mina tahtsin puudutada tähti -
neid pimedusi pimestavaid täppe.
Öö poole sirutasin alatihti
kaht peotäit uudishimulikke näppe.
Ja kord, kui laotus harukordselt kaldus,
end kikivarvul küünitasin üles.
Seal järgi andis litreis taevavaldus -
mul oli äkki miljon valgust süles!
Neid liibus vastu nahka, juustes plinkis.
See sära joovastas ja tegi araks.
Mis tahab saatus selle eest, et kinkis
nii palju õndsust mulle kaasavaraks?
Sind. Ilma jättis kõige tähtsamast mu.
Küll pillun tähti - öö ei võta vastu...
---
TAGASIKÄIK
Kuldpruunile veele puu peopesalt toomeõis murdus.
Jõe peeglitelt nahkhiire kohutas kohatud pilt.
Jah, tõde teeb haiget, kuid vesi on leebem kui kurbus,
mis kohtumist katab, kus kõigel on keelatu silt.
All edevat katust hulk päikesemarmoris sambaid.
Hoo mätaste vahel saand putkede peitusemäng.
Lööb teeseldud rõõm juba hangunud haavasse hambaid
ning kurguni nööbitud nukruse kuuetab äng.
Tarn kergitab kohevaks tagasi muljutud toolid
ja jõekallas ristluusid triikides hammustab huult.
Me läheme jälle. Me endigi tundeist ei hooli.
Üht paelatäit pärle taas punarind kõristab puult.
---
LAUL ROHELISTEST MUNADEST
Rohelisi mune märkas õunapuu all kana.
Põues ematunne tärkas. Kukkus hurjutama:
Kus on küll see rongaema, kes ei hooli lastest?
Pojukesed kahjustatud saada võivad kastest!
Korjas kokku kurnatäie. Haudus. Vist läks vussi.
Munakestest koorus mitu prisket õunaussi.
Ematunne hääbus, kanatunne peale tungis.
Ussikestel mured läind ja kanal pugu pungis.
---
ARUSAAMATUS
Üks vallatu ja kergejalgne neidis
kord rohuliblelt lepatriinu leidis
ja naeratades hõikas:
"On sul aimu,
et oleme kaks kaunist nimekaimu?"
Mispeale mutukas lõi tiivad valla
ning lendas näitsikule nina alla
ja oli oma kõnes väga kuri:
"Ma olen isane ja nimeks on mul Jüri!"
---
LINNADE PÕLETAMINE
Sinu linnas, silmad ärkamata
uulitsal, Su tuledeta majal,
käisin salamahti, märkamata:
oled minu omas samal ajal.
Kui sain aru, et Su samme raskus
minu sillutiselt pritsis pori,
Sinul tõusis sild ja värav laskus.
Lüüa? Põgeneda? Olla ori?
Kohtuvate tänavate tärin.
Kortsus trepid. Purunevad hooned.
Pingestunud linnaõhu kärin.
Rebenevad kaitsemüürisooned.
Kivitornid kiivreid kukutavad.
Prussid, plekid, ruberoid ja sindel.
Ava pilgu hallid lukuavad.
Las ma lahkun. Muidu hukk on kindel.
---
SÜDAME HÄÄL
Lühter läbi paistis me südameist,
kus paar tähtsat asja, hulk koli.
Sai varjatud tõde, sest sada teist
sama valgusti vahtida oli.
Tast taandudes liigsõnuks laotus suu.
Ehk lausumist hiljem ei pelga.
Läbi ukse veel uskusin tundvat Su
puutahvleile surutud selga.
Nii avama tormasin arutult,
et koos lasta olla meil kahel.
Jäi ainsana, rinnasse surutult,
link lõksuma roiete vahel.
---
PÖÖRANDSILMUS
Sai hääletult lauludeks lauldud kõik tujud.
Hea oli, et saatmiseks vaikimist jäi.
Tard-ringmänge mängisid puud - tummad kujud.
Suu südameesisel kuulamas käis.
Sai hämaraks keeratud silmade tahid,
kõrg-kõhetu kuusirbilaternakiik.
Piht pööratud pilguga pimedust jahib
ja alla ei anna - las jäägu või viik.
Kõik tarbetud sõnad peajuure pealt pöetud.
Saand trimmerit tunda nii aeg kui ka ruum.
Kui sada protsenti su pinnast on köetud
ei erista enam, kas vilu või kuum,
küll aga Su haakuvat nahatekstuuri,
küll aga Su võra, Su tüve, Su juuri,
Su hoolivat žesti
kui puudutab äär
öösiledat vesti.
Opossum-mohäär
---
UNES
ilmsi sa ei tohi? aga tule
unes.
lenda endast kõrgemalt.
unele, ka ettemagatule,
luba käia tõrvikute alt.
lävepakul viivituseks voli -
sulavaha, vürtside aroom.
parimatest parim välja vali
ja ma toon.
tulikuumast toobist toida julgust.
vaiki tõest, kui teisiti ei saa.
luba võõrustajaks ilmahulgust
servast kõrbend unistustega.
tähistagem täna tänupühi
makstes aukudega tasku seest
minnes haprad näpud puhtaks pühi
minu puudutuse raskusest.
ärkamiseks oma sängi peitu
page,
püüdes tekiääri selt
ülestunnistusest ära heitu,
et mu jaoks sa olid
päriselt
---
LUGU MINU ISAST
Aga mul oma isast üks lugu on veel.
Vahest natuke piinlik ja narrgi.
Kord mänguväljakult koju teel
me jooksime koos läbi pargi.
Meil võistlus käis üpriski mõistlikul moel -
ta selg ees, ma näoga. Viirpuuni.
Siis äkitselt ilmus üks ilmatum koer
ja õlast mind hammustas. Luuni.
Võib-olla ta oleks mu mahagi murnd,
kuid iss tegi hirmsasti kära
ning haaras mu sülle. Siis nägin ma verd
ja olin vist natuke ära.
Ma mäletan, kuidas nii vaikseks kõik jäi,
ja isa käsi ja kõhtu.
Ta rahu viis valu ja teadmise tõi,
et midagi halba ei juhtu.
Kui kõik oli möödas (mul sidemed peal;
arst läinud, kes süstisid tegi),
ma nägin – iss nutab. Kuid ma mitte eal
ei räägi sest kellelegi.
---
KIVI KÕHUVALULAUL
Nii kindlalt settekivimites sängub
üks hunnitu fossiil.
Ei ikaldu kesk kivi-peitemängu
ta seksapiil.
Eks olnud avalikult eluloos
ta ebatavalisus ammu ette teada.
Ei konstateerinud ju surma ülepea ka
lõppdiagnoos.
Sest sellest, kes kord oli olnud naine,
sai võidu võõra koostisega aine,
kus segi võided, silikoon... Kanüül,
kust verre tilkus keemiline tabel,
on ammu lagunenud. Kitsukene kabel,
mis tekkis keset sajandite kadu
tektooniliste liikumiste süül,
on nüüd ta ihu igavene kodu
ja sealpool killustavat kivikauna
teeb ammu ilma sootuks teine fauna.
---
TÄPID JA TRIIBUD
Lepatriinuplika tõstis kodus kõva lärmi.
Jonnis, et ei talu enam erepunast värvi.
Turtsus, et on tüdinenud täppidest ta kapis,
tahab käia triibulistes pükstes, kuldses topis.
Virises, et rõhutada soovib ta vöökohta.
Kui ei ole raha, muutku vanemad töökohta.
Et ei talu ühekülgse garderoobi piinu -
lenda muudkui ringi, nagu mõni tuhkatriinu!
Et ta nägi kataloogis sobilikku näidist.
Lepatriinuema sõtkus lehetäile täidist
ega teadnud, mida tütre jutu peale kosta.
Lasegi või lapsel mõni imekomet osta!
Hilinemas isa vaatas närviliselt kella.
Kurjalt kärkis: „Kuule, Sa, kapriisne Coccinella,
riie põnevaks ei tee, kui igav oled ise.
Arvad, väljanägemise leidsid erilise?
Tee jah, kullatriibuliseks oma tagapale!
Tahad naiseks minna koloraado mardikale?“
---
HEAD ÖÖD!
Päev põlvedele toetas väsind palge,
käed põimis ümber jalgade
ja avastas, et puhkenud üks valge
ööviiul kleidikangale,
kust päevapaabusilmad lendu uhkas
üks südant murdnud tuuleling,
mis murtudsüdamete puhmal puhkas,
sees pooleks ravimatu hing.
On augud taeva tumeneval kattel.
Selt vargsi hargneb kuldne äär.
Ju välgub järve peegelpõrandatel
öö särgi alt kuu sirge säär.
---
ARMASTUS LÄKS ÜLE RISTTEE
Armastus läks üle risttee,
imestades: „Ega
eemalt paista Ülemiste,
rohesinisega?“
Armastusel polnud asja
supermarketisse.
Tema lihtsalt armastas ja
hingas õhku sisse.
Heitegaase ligi tonn ta
kopsust läbi lasi.
Lihtne linnasaaste on ta
meelest tühiasi.
Kepsles tänavatel, hüples
ooteplatvormil ja
hoolsalt hoidis kleidirüpes
armastusevilja.
Peatus ülekäigul. Pühkis
kliidest puhtaks süle.
Fooris roheline puhkes.
Armastus läks üle.
---
PÕLE, KÜÜNAL!
Põle, küünal. Põle, põle.
Süütes saabus luba.
Köida oma valgussõle
külge kogu tuba.
Tuleturvalisus vooli
pimedusepelust.
Igast leegihetkest hooli
enamalt kui elust.
Rulli lahti lahkujale
värelusterada.
Mida kaugemale, seda
kaunim mäletada
---
PIMESI
Näen täiuslikuks Sinu kehavormid
ja kuulan ideaalseks iga lause.
Su mõtlemisel mõtted tõstan ausse
ja pühaks tunnistan Su elunormid.
Su liigutuste nõtket armsust tajun
ja imetlen, kui hunnituks Sind loodi.
Harmoonilisest hingest laulan oodi,
kui põlvili Su akna alla vajun.
End maha salates Sind ingliks rüütan.
Sind, vooruslikku, igal sammul saates
ei märkama tee ahastust Su vaates,
ei taju, kuis Sind ahistan ja tüütan.
Et minu kirg Sul hingata ei luba.
Et Sina pole Sina ammu juba.
---
ALGAJA PÄKAPIKK
Keset kena talveööd
esmakordselt oma tööd
tegema läks päkats Juss.
Tahtis olla hea ja tragi,
otsis üles iga nagi-
aluse, kus mõni suss.
Panipaigad läbi kolas.
Jalavarjudesse valas
mandariine, pähkleid, komme,
ümisedes endamisi,
et on hiiglatore asi
sedasorti jõulukomme.
Hommikul võis iga maias
koolis, kodus, lasteaias,
ennast keraks süüa niisiis.
Jõulutaat kuid Jussi suges,
ajalehest ette luges -
majandus kuis vaevleb kriisis.
Oh sind, päkapikukratti,
ajad jõulumaa pankrotti!
---
ÕUEMÄNGUD
Täna, kui mul külas käisid
kõrvaltmajast naabripoisid,
arvestades meie hulka,
mängisime kahtteist pulka.
Järgnes mäng jäävangis mehest -
jää see sündis ajalehest.
Õu nii üsna valgeks sai,
sest et meri oli lai.
Hiljem redeleist ja kärust
lahe tramm sai meie arust.
Pesunöörist tõmbasime
puudele elektriliine.
Laudtee ehituseks aga
läks, kui mängult keset raba,
metsavennal vaja uut
(lehtlast) punkerelamut.
Siis meil kuskilt kuuri takka
vanu kumme näppu hakkas.
Mängisime tunni vist
rehviprotekteerimist.
Kas veel miskit unustasin?
Taaravastuvõtumasin
moodustus meil hõlpsalt mingist
torust, vannist, luugist, pingist.
Pärast olime piraadid -
mastiks reha, laevaks vaadid,
vankrirattast loodi rool,
purjeks sobis katteloor.
Kuuseokstes usinasti
varjasime aardekasti.
Ja kui mängisime just
kaevul üleujutust,
aiamööblist all meil paat...
tulid koju memm ja taat,
silmad üle õue lasid,
miskipärast minestasid.
---
HURRAA!
Kevad, vilgas iludus,
saabub pooles märtsikuus.
Tuleb viltides ja jopis,
ära läheb napis topis.
Aga vahepealsed kuud
õmbleb lehtedesse puud,
päästab jäisest kaanest veed,
suplusvalmis soendab need,
üles ajab siilid, karud,
sinililled, mesitarud,
kutsub koju linnukesi,
aitab punuda neil pesi,
mähib õhtud uduloori,
dirigeerib konnakoori...
Tore seegi on, et taas ta
lõpetab mu kooliaasta.
---
KAHEKESIÖÖ
Öö pillab oma hullutavaid lõhnu.
Tuul lõkkest tassib kõrvadesse tuhka.
Sa kerid pleedi alla jalgu kõhnu.
Päev oli olnud pingeline. Puhka.
„Tead, Sinuga on kõik nii imehea,“
Sa õhkad. „Kullakene,“ hingan ühes.
„Ma väga vara lahkuma ei pea...“
Leek sööstab laotusesse, haake tehes.
„...kuid hommikul pean jõudma bussile...“
Jah, kohustused. „... poole kümneks tööle.
Ma lubasin ju reedel bossile...“
Oh jäta, kallis. Kingime end ööle!
„...et lepingud on laual pool üksteist.
Ja lõunast meie pesupoes on ale...“
Kask kumab läbi kuldseist sädemeist.
End nihutan Su suule lähemale.
„See jogurtireklaam on nõme trikk.
Ma maitsesin, no okse ajab peale.
Ja järelmaitse... see on tõega pikk.
Kolm pakki ostsin. Kõik läks naabri seale.
Saad aru, poes ei ole enam toit!
Üks tobe toidulisand teise kõrval!
Ja hinnad - tänan väga!“ „OLE VAIT!!!“
Koit roosa triibu tõmbab taevaserval.
---
PAARI SÕNAGA ELUST
"Halloo! Kas sina? Ammu pole näinud!
Vist kümme aastat? Isegi viisteist!
Su elu olla ülesmäge läinud?
Sain kuulda, nimegi et kannad täitsa teist.
Just hiljuti su jutu leidsin lehest.
Kool läbi? Ausalt? Lausa sedasi???
Mis saanud on su esimesest mehest?
Hea, kui on oskust minna edasi.
Tead, siiralt ka, ma rõõmustan su pärast.
Mis minul? Tööpäev lõpule sai just.
Ah mees? Tead, sellega... noh, ta läks ära.
Kolm aastat varsti juba üksindust.
Ah, mis seal ikka. Eks mul ka süüd oli.
Käest lasin ennast. Ikka tõega paks.
Nii ütleski, et otsigu teist lolli,
kes pekipanuga end karistaks.
Noh, eks ta ongi karmi võitu koega,
kuid armastasin. Omamoodi. Talt
ju lahutamiskingiks saadud poega
ma kasvataks. Näe, tervis vedas alt.
Ah, tead ju küll mind. Tuli, hullutas ja
öö otsa rassis mitme mehe eest
ning teatas hommikul, et minust ei saa asja,
et ongi hea, et jobust vabanes.
Ma tean, ma tean! Sa ära parem hakka!
Või vähe mul on ennast manatud!
Tookord küll arvasin, et riputan end lakka.
Nii mõnitatud, ärakaratud...
Kusjuures mind on nüüdseks poole vähem!
Et pole halba heata, nagu näib.
Noh, üks jah on, kes justkui korda läheb.
Kuu aega juba kohvi joomas käib.
Ja lilli toob. Ja kontserdile kutsus.
Peaaegu suudles. Põgenesin eest.
See kõik näib lausa uskumatu luksus.
Jah. Kena küll, kuid tead ju minu meest -
käib ähvardab - see uus võib saada nuga.
Ja tütre jaoks on isa A ja O.
Kaks nädalat, kus ta ei suhtle muga
või nähvab ukselt: supiköögihoor!
Et papa ostvat talle linna maja.
Ja kuis ma keelan? Hilisteismelist.
Kas saab must lapse isa halvustaja?
Kui taipab ükskord - taipab. Ausalt? Vist
ma tahakski, et läheb. Mis seal ikka...
Mu eksi uus on ilus nagu miss.
Eks elagu siis rahuga ja rikkalt!
Miks vaja on veel minu kiusamist?
Oi, kuidas jutt küll seda rada kiskus?
Oi, ära pane pahaks, täitsa segi.
Eks ole - helistas ja pähe istus!
Tead... palun, ära räägi kellelegi!"
---
HOMSENI!
Sa oled hea, kuid väsitav, nii vahel
pean mujal käima ravitsemas närve.
Paar aerutõmmet mõõdan teisi värve
ma mõne mõistva silmapaari lahel,
siis tulen taas. Sa ära karda, paike.
Sa oled parim, teistest tüdin peagi.
Et milleks lähen, täpselt ma ei teagi.
Vast lihtsalt püüdma elu kõrvalmaike.
Sa saad ju aru? Käimisi ei keela?
End seni hoiad patuta ja puhta!
Et kui mu rännud minema peaks luhta,
Su kaissu haaran, magusa ja meela.
Sa oled mulle kõigist kõige lähem,
kuid virilus Su näole küll ei sobi.
Sind armastan! Kõik muu on pelgalt hobi.
Sa mõtle selle peale! Ma nüüd lähen...
