Laius kord küün künka peal. Ei olnud terves külas teist nii suurt ja kaugelepaistvat! Ükskõik kust poolt tulid, ikka hakkas silma. Ja millised uhked väravad! Polnud sellist koormat, mis poleks neist läbi mahtunud!
"Meie näeme, kuidas naabertalude õuedes askeldatakse, kuidas suits korstnatest kerkib ja teid mööda minnakse ning tullakse," kõnelesid lõunaväravad.
"Meie näeme, kuidas loomad metsast lageda maa peale lustima lippavad, kuidas metsa taga raba aurab, kraavid udu üles kergitavad, nurm lillede ning liblikate värvidest kirjuks läheb," jutustasid põhjaväravad.
Rääkisid nad mõistagi oma keeles ja siis, kui kõrvalisi kuulamas polnud. Mõelda, kui rikkaks nad teineteist nõnda oma lugudega teha said!
"Meie näeme, kuidas suur ja kahvatu täiskuu metsa tagant tõuseb," uhkustasid lõunaväravad.
"Meie näeme, kuidas õhtupäike puulatvade vahele kustudes küüni rinnaesise vaarikaroosaks värvib," suurustasid põhjaväravad.
"Pole teil sealpool mingit rinnaesist," halvustasid lõunaväravad. "Meie elame esiküljel! Meie juurest pääseb otse eluhooneteni. Meie ise oleme sama hästi kui otsapidi õues!"
"Vaata, kus tagaauk on tähtsust täis," põlastasid põhjaväravad. "Teie kaudu veereb see välja, mis meie kaudu sisse on söödud!"
"Meie oleme tähtsamad, teid pole küla poole nähagi!"
"Meie oleme värskemad! Meid pole päevane päike pleegitanud!"
Ja ütle arutuid! Tülli keerasid oma kemplemistega! Ühed kiskusid end ühele poole vihast vimma ja teised teisele poole kurjusest kummargile.
Aga kellele tüli enne head on teinud?
Kuni väravad oma tähtsust taga ajades tujutsesid, vajus katus aina nõgusamaks, kuni valjem tuuleiil tal ribid sisse ratsutas.
Asjata ootasid väravad katusemeistrit. Külas ei peetud ammu enam ei kitsi ega lambaid, hobustest-lehmadest rääkimata. Kellele sellist hoonekolakat vaja?
Vanad olijad on muidugi künkaharja küüniga harjunud, aga nad peidavad leplikult selle vaatepildi oma mälestustesse muude matusepiltide vahele ning uued tulijad ei oska puudujast puudust tunda.
