Kuidas armastada kolme peaga lohet?

Maailmas liigub igasugu müüte. Mõned kinnitavad, et draakonid, härjapõlvlased ja haldjad on lihtsalt tobe väljamõeldis. Teised usuvad, et seesugused tegelased on olemas küll, aga arvavad täpselt teadvat, kui pikk, kui raske, mis värvi ja millise iseloomuga. Ja et ainult nii ongi.

Aga päriselt? Aga päriselt mahub maailma uskumatult palju hämmastavat ja erilist ning igaühes meis on veel omakorda suur ja imeline maailm. Ei maksa seda mingite eelarvamustega väiksemaks ega igavamaks teha.

---

Elas kord lohe. Ta ei lasknud end sugugi segada asjaolust, et keegi kuskil väitis: “Lohesid pole olemas!” ega ka sellest, et keegi teine kirjeldas: “Lohed on olemas. Nad elavad Hiinamaal, kõrgel mägedes, nad on punast värvi, neil on üks pea, neil purskab suust tuld ja nad söövad printsesse.”

See lohe elas üsna siin lähistel. Suvel oli ta selline beežikas, pruunikas ja rohekashall – männimetsaaluse karva. Nii tundus turvaline. Männimets oli pealegi elupaigaks parim. Siin nägi kaugele, liikumine oli vabam, samas vajalikult varju ja omaette olemist. Talvesoomus helkis heledamapoolselt. Eks muidugi olenes talvest. Tuld ta ei pursanud. Talle tundus, et see on hammastele kahjulik. Ja tal oli kolm pead.

Printsesse see lohe ei söönud. Selleks oli mitu põhjust. Sa tahad ju, et toit taldrikul hea välja näeks? Mõni isaslohe ehk tõesti naudiks printsesside habrast ilu. See lohe oli emane. Üks tõeliselt kütkestav printsess ajas ta tõeliselt kadedaks. Seda esiteks. Mis veel? Nad kriiskasid. Kuldsed kiharad läksid kurku ja ajasid köhima. Kõik see värv ja kreem ja puuder, millega nad end konserveerisid, tekitas allergiat. Pealegi oli neid jube tüütu kõikvõimalike korsettide, kombineede, kleitide ja seelikute seest välja harutada.

Printsid olid hoopis teine teema! Neid oli tore enne sööki taga ajada, nad olid liikuvad ja lihastes ja lohetari kuuele silmale pakkusid nad igatahes märksa rohkem kui printsessid.

Menüüs tekitasid printsid muidugi samasugust segadust nagu printsessidki. Loed, et kohe tuleb serveerimisele Barthold Cornelius Alexander Engelhard, loodad rikkalikku neljakäigulist lõunat, aga prints on kidur kui pisemat sorti päkapikk.

Lohe enda nimi oli Jahh ja sellest jätkus kõigile kolmele peale. Keskmise pea poole pöördudes kõlas see nagu otsus, vasakpoolsel – nagu tuisukilje ja parempoolsel – sosinana puulatvades. Loherahvas ei ajanud nimedega alpust taga. Oskad sa üldse pakkuda kedagi, kes lohesid nimepidi kutsuks?

Nad elasid erakutena, kes kus, üksteisele külla sattusid harva, seda enam, et need korrad heaga lõppema kippunud. Nii ununes vahel aastateks, et kuskil lohetki mingi oht võiks varitseda. Aga oht oli. Lohetapja.

Lohetapja on iseenesest täitsa tavalise inimese moodi mees. Noh, ehk kasvult veidi pikem, aga mitte oluliselt. Lihtsalt, kui tavaline mees ei kipu metsa, kus lohe elab, siis lohetapjat veab sinna nagu magnetiga. Mis ta seal teeb, sellele enamasti tunnistajaid ei jagu, aga tagasi ta tuleb, kott lohakalt üle õla ja koti sees on siis vastavalt nii mitu pead, kui lohel juhtus olema.

Aga aitab nüüd kirjeldustest. Läheme loo juurde. Ja lugu selline:

Meie lohe metsa sattus lohetapja. Päikesesoojas teeservas ilutsesid lopsakad karukellad, näsiniin pilgutas oma salalikke sügavroosasid õiesilmi, jõesäng oli kirkaid varsakabjapatju täis, aga lohetapja ei pannud neid eriti tähele. Tema treenitud vaist haistis lohe lähedust. Ja ettevaatuse kaotanud lohe kerkis sealtsamast karukellade, näsiniinte ja varsakapjade vahelt kogu oma kolmepäises täiuslikkuses.

Midagi juhtus nüüd. Kas oli lohetapja liiga palju loheringkonnas liikunud või säras keskkevade ahvatlusi lohe kolmest silmapaarist, igatahes... lohetapja armus. Ja armus nii hullusti, et see suur armastus jõudis ka lohe südamesse. Nii et... vastastikune.

No ja mis sellest, küsid sa? Kui tinasõdur võib armuda paberbaleriini, kaunitar koletisse... miks ei võiks lohetapja armuda lohesse?

Nojah. Lohetapja süda tuksus lohele ja lohe süda lohetapjale, aga peale suure armunud südame oli lohel ka kolm pead ja need ei suutnud taluda, et lohetapja kõiki kolme kallistas ja musitas. Korraga ei tulnud kõne allagi ja eraldi tegi samuti tuska.

“Mina nägin teda esimesena!” teatas keskmine pea ja äärmised pidid sellega nõustuma. Nii oligi olnud.

“Mina armastan teda kõige suurema kirega!” nõudis vasakpoolne. Nojah, ta oli tõesti teistest elavam ja särtsakam.

Parempoolne ei öelnud suurt midagi, ta oli selline... introvert. Aga armastas ja kiivust tundis temagi.

Armukadedus ajas lohe pead tõsiselt tülli. Armastus ajas peadest hulluks.

Lohele ei maitsenud jook ega söök. Ka hõrguma prae kõrvalt nokkis vastutahtmist vaid veidikese salatit. Jäi täitsa norgu.

Lohetapja oli kimbatuses. Kui kedagi armastad, siis tahad ju, et ta sinust rõõmu tunneks ja säraks, mitte kurvaks jääks.

Mis siis teha? Kui kellelgi on kolm pead, ei ole võimalik kahte lihtsalt minema kihutada. Pole võimalik konkurente maha raiuda, sest need kasvaks ju kohe kaela otsa tagasi. Kui, siis kõik kolm korraga, aga see ju teeks lohele otsa peale.

Kõige hullem, et lohetapjale meeldis lohe just kõigi oma kolme peaga ja peadevahelised tülid tegid ta õnnetuks.

Lohe aga armastas lohetapjat. Kui armastad, siis tahad teisele rõõmu teha, mitte kibedust ja valu.

Maailmas on igasugu tarkust ja maagiat. Küllap oskaks keegi teha lohe ühest suurest armastavast südamest kolm. Teha nii, et saaks saata kõik kolm pead oma südamega eri maailma otsa. Ootama, et lohetapja ta leiaks. Teadma, et lohetapjat on kusagil ootamas veel kaks sama kallist ja head. Kas see aitaks?

Lohetapja ei osanud midagi targemat välja mõelda, kui et tuleb kasvatada endale veel kaks pead. Aga ega siis need nii lihtsalt kasva! Mida teha? Siirdada? Nõiduda? Teeselda?

Tead. Tegelikult on see üsna meeleheitliku lõpuga lugu. Või mis lõpuga... Lõpp ei paista veel kusagilt. Ainult meeleheide.

Me arvame, et oskame nõu anda küll. Et lohetapja peaks leidma endale hoopis printsessi või mõne tavalise vaese külatüdruku. Ja lohe peaks ootama endale lohest kosilast. Soovitavalt kolmepealist. Aga elus ja armastuses ei ole nii lihtne. Seal võib juhtuda, et lihtsam on kasvatada endale kaks uut pead.

Tummakstegevalt ilus printsess Adeliise

Oli ühel valitsejal, kuningas Tordimard kahekümnekolmandal, tütreke - imeilus Adeliise - kes pidi kord pärima lossi ja riigi ja rahva. Printsess nägi nii kena välja, et kõik ümberkaudsed teda nähes imetlusest tummaks jäid. Isa-ema niisamuti. Mis sellest, et kõnetus ainult printsessi silmaulatuses kestis - vanemad rõõmustasid küll tüdruku ilu üle, ent arvata võis, et tummas seltskonnas lapsuke ise iial rääkima ei hakka. Õnneks leidus üks vana ja võimas võlur, Egomar, kelle vägi piiga kaunidusest kõrgemal seisis ja nii palgati too maimukese eest hoolt kandma.

Egomar teadis tuhandeid nõiasõnu, oskas end muuta draakoniks, kes üles kaljumägedesse lendab, kihulaseks, kes lukuaugust läbi mahub, kilpkonnaks, kelles on salvestunud sajandite tarkus... Aga veel oskas Egomar olla leebe ja õrn väikese kuningatütrega, hüpitada teda oma luuvaluhaigel põlvel ja laulda lustakaid laulukesi.

Aastad läksid, Adeliise kasvas aina kaunimaks tütarlapseks, samuti väga targaks ja sõnaosavaks. Ainult et oma tarkust ning sõnaosavust võis ta vaid vana võluriga jagada, vaikivas õukonnas ei tekkinud selleks suuremat isu.

Adeliisel tuli kätte meheleminekuaeg, aga tumma meest printsess endale ometi kaasaks ei tahtnud! Oleks siis lihtsalt, et ei räägi - saab ju end teisitigi arusaadavaks teha - aga peigmehekandidaadid jäid soolasambana seisma, ei jaganud kaunitari kohates enam ööd ega maad, vahtisid ainiti, ei pilgutanud silmigi - mis sa sellisega peale hakkad!

"Hoolitsesid mu lapse eest siiamaani hästi, aita nüüd midagi välja mõelda, et Adeliise õnnelikult mehele saaks!" palus kuningas võlurit, kes vahepeal veel võimsamaks ja vanemaks oli muutunud. "Kuningriik vajab nooremat valitsejat kui mina, aga sellele valitsejale oleks ka kord järeltulijaid tarvis!"

Küllap võlur juba aidanud oleks, kui vanake vahepeal ise printsessi ära poleks armunud. Aga siin see nüüd on! Ega kuningas vabatahtlikult võlurivanamehele tütart annaks. Päris tüliga ja vägisi ka ei tahaks võtta. Ja nii vaatas vana võlur kuningale oma tarkade silmadega otsa, endal riukad peas, ning ütles:

"Kurb saatus võib tabada Su kuningriiki, sest on vaid üks võlurohi, mis ühe meesterahva Adeliise juuresolekul julgeks teeb ja sõnad suust sikutab. Peab leiduma selline kavaler, kes ise ennast pildile jäädvustab. Kui printsess selle pildimehe silmadest ennast näeb ja naeratab, on nende liit vankumatu ja armastus taeva poolt tunnustatud." Nii ütles vana võlur ja lasi kindluse mõttes ka nõialoitsu lendu, et võit kindel oleks. "Sest," mõtles ätike Egomar. "Kui mitte keegi ülesandega hakkama ei saa ja siis otsekui poolkogemata minu pilt tüdrukule ette juhtub, ei hakka keegi enam hullusti vastu punnima. Seda enam, et mind nähes on Adeliise alati naeratanud."

Hakkasid printsid pilte maalima ja maalitunde võtma. Jäljendati erinevate ajastute tugevamaid tegijaid. Võeti eeskuju erinevaist kunstivooludest. Realism, kubism, futurism - kõik katsuti läbi. Ainult Egomar teadis, mis kõige tähtsam. Peegeldus! Seepärast nägi ta pildiga just niipalju vaeva, et printsess kujutatu ära tunneks ja silmade asemel lasi liita lõuendi külge... peeglikillud.

Nooruke peeglimeister (vanemat ei tihanud võlur võtta - tabab ehk asja ära!), kes vastutusrikka ülesande jaoks välja valiti (peeglitükid pidid ju maaliga silmatorkamatult sobituma), sai korralduse õige kujuga killud valmis lõigata, lõuendile liimida ning maal kuningalossi toimetada. Vana võlur leidis, et tema ise peaks toimetustest võimalikult kõrvale jääma.

No kuidas võis üks elutark mees nii ettevaatamatu olla!

Kuningad ja printsid, niisama hertsogid ja krahvid, linnapead, laevakaptenid ja kaupmehed - kõik kogunesid oma kunstiteostega kuningakotta, heale õnnele lootes. Läks ka peeglimeister. Tema, tühisus, polnud muidugi käimasolevast midagi kuulnud, aga noormees mõtles, et kui nii tähtsasse kohta minek, oleks viisakas kingitus kaasa võtta. Mida tal võtta oli? Eks peegel! Tagasihoidliku raamiga küll, aga nii selge ja sile, et see vaataja ilu veel erksamalt esile tõi.

No ja nii läkski - maal ühes ja peegel teises kaenlas.

Saal oli puupüsti tulijarahvast täis, seinad piltidest rasked. Oleme ausad, pooli neist oli lausa piinlik ja valus vaadata, aga üksikud nägid välja kui tõelised meistritööd. Eriti, kui pildi autoriks osutuski mõni kunstnikuisand.

Peeglitegija leidis maalile sündsa koha ja jäi otsima, kuhu peegel panna. Seda, et saali ei sünni, sai isegi aru. Pole ju teab-mis hiilgust raamiks ümber. Sokutas vargsi kuhugi koridorilauale ja valmistus minema hiilima. Aga edevus sai hetkeks võitu - viskas oma käsitööle viimase pilgu. Mis sa arvad, kes samal hetkel peeglisse vaatas? Õige jah! Printsess ise! Oli saalinurgas sagimist seiranud ja silmitsema jäänud, et miks see noormees nõnda vargsi enda ümber kaeb. Et kas ka pilt pakis? Aga ei! Peegel. Siledam kui seelikusiid ja selgem kui allikasilm. Adeliise vaatas ennast - ilus oli ta tõesti - ja märkas õla taga noormehe kohmetunud pilku. Märkas pilku ja - naeratas. Sest poisi silmad olid printsessi nii täis, et nende sisse muud midagi sugugi ära ei mahtunud!

Noormees oleks häbelikkusest maa alla vajunud ja imetlusest keele kurku neelanud, aga Egomari enda lausutud loits tuli talle appi ja nii ütles ta (ilma liigse peenutsemiseta, sest tal polnud kunagi varem juhust olnud printsessiga kõnelda): "Tere! Kas sina oled printsess Adeliise? Siis on see peegel sulle. Kingiks. Mina tegin selle. Vot. Et. Ma... hakkan nüüd minema." Ja keeraski sammud väljapääsu suunas, sest tema töö oli justnagu tehtud.

Aga printsess nii ei arvanud.

"See on minu tulevane," sikutas ta segaduses peeglimeistri oma isa, kuningas Tordimard kahekümnekolmanda jalge ette. "Selle mehe tehtud peeglis kohtasin ta silmi, leidsin neist enese ja seepeale hakkas ta minuga kõnelema! Temast saab noor kuningas!"

Kuningas vahetas meistriga paar sõna, noormees tundus arukas, terve ja tugev. Et vaene? Kah mure! Kuningriigil kulda küll.

Kui edus kindel Egomar kohale jõudis, oli kõik juba sündinud. Kuninglik luba käes ja laulatuski peetud, sest - rahvas korra juba kohal, milleks neid edasi-tagasi jooksutada!

Saadaks noormehe pihta välgunoole või laseks saalilael talle kaela kukkuda? Aga... nii võib Adeliisegi viga saada ja üleüldse - võluri enda õnnistusloits hõljus kaitsekilbina noorpaari ümber.

Paaril oli palju lapsi ja vana kuningas andis õige varsti valitsusohjad üle.

Pika ja õnneliku elu elasid Adeliise ja peeglimeister. Adeliise oli terake targem (võluri koolitus kandis kasu) - tema valitses riiki. Peeglimeister aga tegi peegleid edasi. Kuidas sa siis ei tee, kui oled osavaim peeglimeister terves kuningriigis!

Vana võlur jäi juba laulatuspäeval kadunuks. Küll aga kinkis keegi muldvana eideke noorele kuningapaarile lonkava jala ning kurva olemisega kilpkonna, kes kingisaajatega pika elurännaku truult kaasa tegi.

Väike ja suur veeringe

Elas kord veetilk. Tema koduks oli ookean ja tal oli lugematul hulgal õdesid-vendi - kõik temaga ühte nägu ja samasugustes liibuvates-läikivates rõivastes. Ühest küljest oli see tore, sest kui juhtusid üleliia hullama ja selle käigus mõni laev põhja läks, ei osanud keegi kindlalt just sind süüdistada. Aga teisest küljest - kui sa mõne kajakapoja janu kustutasid või räimenolgi näo puhtaks pesid, ei tuntud sind ka selleks ära, et tänada.

Ja üleüldse! Tore oli küll hulpida keskel ja ääres, pinnal ja sügavas, aga pikapeale hakkasid enamat tahtma.

"Eks mine ja lenda!" soovitas ookean oma virilaks muutunud pojale.

"Lendan? Kuidas? Ma pole ju kajakas ega kalakotkas? Mul pole tiibu!" pahandas veetilk narritamise pärast.

"Ei, tõsiselt!" soovitas ookean. "Tõuse päris päris pinnale. Küll päike aitab su lendama!"

Veetilk võttis nõuannet kuulda. Nii üles polnud ta varem sattunud. Ei teagi, miks.

Tuul paitas palet, päike kõdistas kuldsete kiirtega kurgualust... ja korraga tundis veetilk, kuidas ta otse kui võluväel taevasse kerkib. Ja mis ime veel! Ta muutus kergeks nagu õhk ja ta tilluke keha muutus täiesti nähtamatuks.

"Juhhuu! Ma lendan!" juubeldas veetilk ja kerkis aina kõrgemale ning kõrgemale.

"Oi-oi-oi!" ehmus ta siis. "Unustasin ookeanilt küsida, kui kõrgele ma lennata tohin ja kuidas jälle alla saan! Kui ma lendan päikesele liiga lähedale, võib ta kuumus mu hävitada!"

"Ära karda!" rahustas keegi sama kerge ja nähtamatu lendaja. "Kõik laheneb iseenesest!"

Vastaja teadis. See oli tal juba mitmes lend.

Huvitav. Mida päikesele lähemale tõused, seda suuremaks peaks muutuma kuumus, aga juhtus hoopis vastupidi - veetilgal hakkas jahe!

Jahedus toob kananaha ihule, eks ole?

Veetilkki märkas seda.

Oot-oot! See tähendas ju, et ta oli taas nähtav!

Pisitillukese udukobarana hõljus ta õhus ja otsis omasuguseid, kelle külge klammerduda ja keda sooja kogumiseks kallistada. Nii moodustus taevasse tilluke valge pilv. Uusi lendajaid aga aina lisandus ja varsti sai väikesest valgest pilvest suur valge pilv. Mida rohkem oli juurdetulijaid, seda tumedamaks muutus pilv a seda niiskemaks muutusid veepiisamudilaste kehad. Lõpuks sai suurest valgest pilvest suur must pilv ja see suur must pilv lasi veetilkadel vihmana taas alla sadada.

"Tere, veetilk!" naeratas ookean.

"Tere, ookean!" säras veetilk. "Ma tegin ühe suure ringi!"

"Ei!" muheles ookean. "Sinu ring oli väike."

"Kuidas väike?!" üllatus veetilk. "Ma tõusin nii-nii kõrgele taevasse, lendasin pilvena sinu kohal ja sadasin vihmana su sülle tagasi. See oli suur ring!"

"Ei, kullake!" kohises ookean. "See ring oli väike."

"Kas suur ring on ka olemas?" uudishimutses veetilk.

"Ikka on!" noogutas ookean oma lainepäid.

"Kuidas sinna saab?"

"Palu tuult. Tema aitab," andis ookean ajsalikku nõu.

Uuesti kergitas veetilk end ookeanipinnale, uuesti soojendas päike ta kaalutuks ning kehatuks ja taas moodustus taevalaele algul väike, sellest aga aegapidi suur valge pilv.

"Tuul! Kallis tuul! Palun juhata mind suurele ringile!" anus veetilk.

Tuul ajas huuled torusse ja puhus pilve ookeani pealt ära kuivamaa kohale.

"Tere, veetilk!" tervitas maapinnale kukkujat tilluke põllulill. "Kas sa tulid mind jootma?"

"Võib-olla küll," kohmetus veetilk. "Tulin suurele ringile, aga ei tea täpselt, mida tegema pean."

"Palun, kasta mind! Ma olen veel noor ja vajan ohtrat jootmist!"

Veetilk kastis lille juuri, niisutas tema lehti ja õisi ning aurus lille pinnalt tagasi õhku. Ujus uduna niitude kohal, pikutas kastepisarana hommikusel rohul... kuni hakkas koduigatsuse käes kannatama.

"Ma tahan koju. Kojuuu!" nuuksus ta.

"Tule minuga kaasa," kutsus veetilga kurbusest härdunud ojake.

"Kas sina viid mind koju?" uuris veetilk lootusrikkalt.

"Ei. Aga kraavini saad küll."

Üheskoos silgati kraavini.

"Kas sina tead mu koduteed?" päris veetilk kraavilt.

"Ei, aga ma juhatan su jõeni," lohutas kraav.

Kraavi jooks oli jõudsam.

Jõevool ei lasknud veetilgal midagi küsida. Haaras ta kaenlasse ja lidus minema. Kargles üle kivide, kurvitas käänakuis ja tuhises jugadest alla.

"Tere, ookean!" kallistas õnnelik veetilk taasleitut. "Ma tegin suure ringi!" rõõmustas ta ja jutustas seljataha jäänud seiklustest.

"Tegid!" tunnustas ookean. "Aga saab veel suuremalt!"

"Hm?!" mõtiskles veetilk hetkekese, kallistas ookeani veelkord, võttis päikesekiirest kinni ja kihutas taevasse.

Taas kandis tuul veetilga valge pilve põldude ja metsade kohale, taas muutus valge pilv mustaks ja vihmaraskeks ning uuesti pudenes veetilk piisana põllupõrandale.

"Kas sa tulid mind jootma?" küsis viisakas põllulill.

"Kui just väga vaja pole, läheksin suurele ringile," vabandas veetilk.

"Olen vahepeal vanemaks saanud. Enam nii hullusti ei januta. Mine pealegi!" lehvitas lill.

Veetilk puges põllumulda.

Keda ta seal kohtas?

Mutti? Muidugi.

Vihmaussi? Loomulikult!

Aga veetilk vudis veel sügavamale.

Korraga kohutas rännulist valge ja vängelehaline löga.

"Tere! Mina olen veetilk ja matkan suurt ringi!" kogus end veetilk.

"Mina olen õel pesupulbrivesi ja mürgitan pinnast. Kohe mürgitan sinu ka ära!" ähvardas haisev koletis.

"Tule ruttu!" haaras liivakiht veetilga hõlmast, aidates hädalise põgenema.

Veetilk puges hirmunult sügavamale.

Löga surus end samuti liivaterakeste vahelt läbi. Oli ehk natuke lahjem ja tsipake sapitum.

"Tule ruttu!" sikutas veetilka kruusakiht.

Pageja sattus veel sügavamale.

Ühel hetkel puutusid jalad jälle veemärga.

"Tere! Mina olen veetilk," tutvustas tulija end eestleitud uuele sugulasele.

"Mina olen põhjavesi," ütles põhjavesi.

"Tule, jookseme koos minu juurde, ookeanikoju!" kutsus veetilk. "Paha pesupulber ajab mind taga. Ta on kuri ja mürgine."

"Ma ei saa inimeste kaevusid kuivale jätta," tunnistas põhjavesi, aga veetilga juhatas koduukseni.

"Tere, ookean! Ma tegin suure ringi!"

"Tegid, veetilk!" imetles ookean, kui oli veetilga loo lõpuni kuulanud.

"Aga mul on põhjavee pärast väga suur mure!"ohkas veetilk.

"Eks neid muresid tule igalt poolt," noogutas ookean ja püüdis pealael laiali valguvat õlilaiku kokku pühkida.

Põgeneja Loona ja pööristuul

Ehk oli Loona kellelegi ka head teinud, aga sünnitatud kuri ei lasknud tal end siinmail enam mugavalt tunda. Äraminekuks polnud Loonal muud paremat mõtet, kui et kolis, napp kompsuke kandamiks, ühel sobival neljapäevaööl teeristiväravat kaudu aegade taha. Teadjate silma eest varjule ja iseoma himude eest ära.

Mõnda aega õnnestuski.

Siis, sügistalvisel tuisuõhtul, kui naine samblaga oma napi eluaseme seinu tihendas, sest ega tuulekruvi aastatuhandest küsi - tema keerutab end siuhti sajandeist läbi, hingab hooned külmaks ja puhub kambrist välja koldekuuma - jäi veel viimane peotäis palgivahesse pista, kui tuulispea õhuprakku pitsus ja hetk enne seinaaugu täisajamist toapõrandale prantsatas.

Kuna samblaga kindlustatud kambris õhk ei liikunud, sai vihuril jooksuhoog otsa. Istus totsti toolile, puhkis natuke aega palavuse käes, ei pidanud lõpuks vaevale vastu, nööpis kasukahõlmad eest lahti ja lennutas mütsi peast.

Ennäe! Sealsamas sai tulija keha silmale nähtavaks. Silmi vesiseks ajav vilu tuul muutus sakris pea ja vilava pilguga mehemürakaks.

"Mine ära!" kurjustas Loona, viskas istujale tolle vammuse sülle tagasi ja praotas välisust. Aga mees jäi paigale. Ehk oleks läinudki, kui selleks sissetulekuava vabaks oleks tehtud. No vot, neil seadus sihuke, et kust vihurmees tuppa tulnud, sealtkaudu vaid välja saab. Aga oskad sa siis kõige peale tulla!

Vahtisid vastastikku, üks kolde kõrval järil, teine läve kõrval kõhedas. Lõpuks ei pidanud Loona enam külmale vastu, tõmbas ukse kinni. Pole ju puid, et tervet ilma ära kütta.

Loona oli üksindust ihanud. Läks niipidi. Hakkasid koos elama.

Vihuriks oli mees enne tulemist olnud ja et ta muud nime endale mõelda ei mõistnud, siis see jäigi.

Eks algul oli keeruline. Tuisumees tuikus toas. Ei olnud väikese ruumi ja tasakaalu hoidmisega harjunud. Lõpuks sai Vihur sammud selgeks. Sehkendas juba siin kui seal.

Tahus lauale toekama jala.

Kinnitas kapiriiulid kõvemalt.

Uuristas sängipeatsisse puupitsid.

Nikerdas esikuseinale nägusa nagi.

Korrastas koldekive.

Voolis uksele uhke käepideme.

Õlitas ära trepilauad ja tegi korralikud käsipuud. Loonal endal tuli need mehe õpetuse järgi paika panna, sest... Vihur ise õue ei tulnud. Lävi ei lasknud üle.

Ega kumbki uskunud, et elu nõnda jääb, olid olevaga rahul ja õigesti tegid. Jõudsid nappi õnneaega hinnata.

---

Oli tuisuõhtu, nagu mehe tulleski. Tuli hammustas halge, leemepada ajas kaane alt auru. Vihur seisis kambri keskel, takunöör pihale köidetud. Loona kõndis paelaotstega toa serva - võttis kuuevöö punumiseks mõõtu. Naer oli nooriku näo ammugi üles leidnud. Möödunud ajad ja teod ei muserdanud enam. Ehk oli kunagi tehtud halb andeks antud?

Ülemeelikust tujust tähelepanematu, komistas Loona korraga nöörilingu, aas libises jala ümber kokku ja naine vajus tasakaalu kaotades vastu seina. Ei oleks sest suuremat viga sündinud, aga kääriots käes surus seinapraost samblatordi välja ja muidugi just tollest õnnetust kohast...

Vihur sööstis sedamaid seina suunas, pressis kehaga, mis veel tuisukasukakatteta, seinaaugu suuremaks ja... läinud ta oligi.

Aga mitte ainult tema. Loona ju kõlkus mehel paelapidi vöös. Küllap oleks Vihur armastatu piha küljest lahti köitnud, aga juba heitis tuuletalv talle kasuka turjale ja varrukasse kaduvad käed enam inimeste töid ei tundnud.

Eile õhtul kuulsin neid jälle. Loona meeleheitlik sõrmetrummeldus kostis selgesti läbi tormi ja pimedust trotsivate aknaruutude. Ja ma jäin jälle hiljaks. Seni, kui näpud tõrkuva lingi kallal kohmitsesid, oli ta läinud.

Proovi Sina. Ava aken ja haara tal käest. Hoia ainult, et ise kaasa ei lenda. Või jäta seina sisse tuuleava ning looda, et Vihur sellest oma kalli kaaslasega tuppa kihutab.

Tuule koht on õues. Lase ta sinna tagasi. Sina juba tead, mis selleks teha tuleb. Aga Loona on oma karistuse ammu kuhjaga ära kandnud. Aita teda. Aita. Mis sest, et... päris terveks ta vaevalt enam kunagi saab.

Liblikas Limbert ja majasoomukas Mathilda

Majasoomukas Mathilda oli tilluke, tagasihoidlikult hall loomake. Elas ta vaheldumisi kord köögi kraanikausikapis, kord keldrinurgas kartulisalveseinal. Igavust ei osanud ta tunda, erilist elevust samuti mitte.

Ühel hommikul, kui Mathilda vahelduseks jälle seinapraost keldrirõskusese laskus, kõnetas teda käigusuu kõrval kössitav koerliblikas:

"Hei! Sina seal! Olen juba paar tundi pimeduses passinud. Kas siin üldse kunagi midagi toimub ka?"

Liblikas oli varahommikuse vihmasabina eest varjule lennanud, siis aga suleti aknasilm ja edev lendaja jäi hämarasse ruumi vangi.

Tegelikult oligi juba sügis ja paras aeg talvitumispaik valmis vaadata. Limbert lihtsalt ei tahtnud sellega veel leppida.

"Ttoimub?" takerdus Mathildal sõna suus. Ta polnud tähelepanuga harjunud.

"Nojah! Tantsu? Tsirkust? Muid lõbustusi?" niheles pealesunnitud puhkusest närviline Limbert.

"Tsirkust?" Mathilda isegi ei teadnud, mida see sõna tähendab. "Tantsu?"

Konnad - ainukesed keldrielanikud, keda Mathilda oli oma rännakutel kohanud - kükitasid loiult kartulisalve all kobaras ja ootasid und. Ja Mathildel polnud vähimatki soovi neid valsile paluda. Miski ütles, et see pole hea idee.

Keldrielu eeliseks oli just nimelt hõre asustatus, pimedus ja... vaikus. Nii ta liblikale ütleski.

"Pole võimalik! Taevas küll! Sinusugustega sureb maailm lihtsalt igavusse!" turtsatas Limbert ja laperdas nähtamatusest aimuva akna suunas. Paraku arvestas ta natuke valesti ja maandus hoidisteriiulil, mahlapudeli kleepuval küljel.

"Iik! Mis see on?" kiskus ta tihke vahu sisse kinni jäänud jalgu.

Majasoomukas libises vilkalt lähemale.

"See... Tundub imelik. Nähtavasti käärima läinud," takseeris Mathilda.

"Lõhnab huvitavalt!" leidis liblikas ja torkas londi kihisevasse vahupilve.

"Mina sinu asemel oleksin ettevaatlik!" manitses Mathilda. Mitte et tal endal kurk kõrbenud poleks. Mathilda jaoks tundus turvalisem kustutada janu veetorustiku rõskusetilgakesi limpsides.

"Hollallaa!" hõiskas peagi Limbert ja tuikus, tiivad laiali, majasoomukat embama, joodust jokkis ja ülemeelik.

Mathilda, külalise tavatust käitumisest hämmingus, jäi eemalepõikamisega pisut hiljaks ja litsuti joobnud liblika rohmakast sülelusest selgapidi seinakonarustesse.

Järgmisel hetkel süttis keldrilae tolmunud elektripirnis valgus - majaemand tassis järjekordse laari moosipurke riiulitele ritta.

"Juhhei! Jehhuuu! Disko!" tormas Limbert valgusallika suunas, Mathilda näpuotsa ununenud.

"Ettevaaaaaatust!" kiljatas majasoomukas, ent juba katsus ta külg kuumavat pirniklaasi. Loomake karjatas valust.

"Pidu! Piduuuu!" möllas liblikas ja tuhises moositooja lillelisele seelikusiilule. Rünnatu rehmas tõrjudes käega. Mathilda pea käis kolksuga vastu teravat nööbiserva.

Siis märkas Limbert irvakile jäetud keldriukse vahelt valgust.

"Johhaidiii! Elagu eluuuuu!" purjetas ta kuraasikaid haake tehes päevapaiste poole. Uimasekstambitud majasoomukas sadas oimetult põrandale.

Teadvusele tulnud ja keldrist lahkuja talla eest vaevu eemale põigelnud, lohistas Mathilda oma räsitud ihuliikmed riiulialuse varjusoppi. Kägardas läbikolgitud keha jahedale põrandakivile ja puhkes südantlõhestavalt nutma.

Nii valus ja kurb oli tal, et liblikas minema lendas.

Kibejärvekoopa lohe ja klaasmäekuningriigi kuninganna

Oli kord üks kuningriik ja asus see kõrge klaasmäe nõlvadel. Mägi ise oli seest õõnes, mäekoobas täidetud kibeda järveveega. Kibedaga sellepärast, et järves elas lohe, kelle soomuste vahelt salakavalaid mürgiaure immitses. Koopasuu avanes üles mäetippu ja mõnikord lendas lohe selle kaudu välja. Tundub hirmutav? Tegelikult polnud selles midagi halba. Väljaspool koobast oli lohe täiesti ohutu ja üdini heasoovlik. Kuna ta oli järvelohe, siis tuld ei pursanud. Piserdas hoopis sõõrmetest võluvett, mis majadel aknad läikima pani ja hädalistel palavikku alandas.

Mäe sees elades oli lugu sootuks teine. Inimene, kes koopasuust sisse vaatama sattus, oli kuningriigi jaoks kadunud hing. Kaht saatust võis see valida: kas kukutada end koopajärve, kus lohe kukkuja tahte ja tarkuse enesele röövis ja tulija mõruveelise järve peale paadimeheks mõistis, või, millestki rõõmu tundmata, koju tagasi kõmpida - tagasi koju ja tagasi mäele, tagasi koju ja tagasi mäele - pendeldades senikaua, kuni tasakaal jalgadest kaob ja lohe lõpuks ikka uue tahte, tarkuse ja paadimehe omanikuks saab.

Mäe klaasist külgedest paistsid läbi aerutajate hallid kujud. Klaasseinad mõistuse kaitseks, käisid ohvrite pered kadunuid kaemas ja taga leinamas ning katsusid oma eluga kuidagimoodi edasi minna. Üldiselt oli muidugi mäe tippu ronimine karmilt keelatud. Aga eksijaid leidus ometi.

Nagu kuningriikides ikka, leidus sellelgi maal oma kuningas ja kuninganna. Ja nagu kuningale kohane, tundis see valitseja oma riiki läbi ja lõhki. Mäejärve ka. Oli koopasuust lausa mitu korda sisse vaadanud ja allagi roninud, sest kuidas nõuda alamatelt midagi, mida sa ise täita ei suuda! Kuningal on muidugi kuningavägi sees ja see aitab tavainimesest enam taluda.

Siiski märkas kuninganna, et kuningas iga käimisega justkui väetimaks jäi ja justkui tagasi tahtis. Vähem küll kui teised, aga muretsema pani ikka. Ja nii küsis ta lohelt, kui too mäe peal käimas oli, otse: "Kas sa võtad viimaks minu mehe ka?"

"Võtan küll!" tunnistas lohe häbelikult, kuid ausalt.

"Aga siis jääb ju riik kuningata?"

"Otsi uus ja vähem uudishimulik!" soovitas lohe.

"Aga mina armastan seda kuningat. Mitte ei raatsiks teda sulle anda!" kurtis kuninganna.

"Mis parata. Nii läheb."

"Kas ma siis mitte midagi teha ei saa, et nii ei juhtuks?" uuris kuninganna. Ta ju teadis, kui heasoovlik on mäest välja tulnud lohe.

"Sina ei saa tõesti midagi teha," vangutas lohe kaastundlikult pead. "Tema saab."

"Mis ta peab tegema?" kergitas kuninganna lootusrikka pale lohe poole.

"Ta peab mäe ümber lükkama ja järvel välja voolata laskma."

"On selline asi siis võimalik?"

"Kui tahta, siis on."

"Ja mis siis sinust saab? Kas sina sured siis ära?" hoolis kuninganna, kuigi teadis juba ette, et olgu vastus milline tahes, tema teeb, mis vähegi võimalik, et kuningas mäe pikali maadleks.

"Võib-olla suren. Võib-olla ei sure ka. Ehk elan väljas edasi. Hakkan aknapesijaks või haigepõetajaks," lootis lohe ning lonkis koju tagasi. Kuniks veel kodu olemas.

"Minu kuningas!" tormas kuninganna oma mehe juurde. "Sa pead mäe pikali lükkama. Siis saab riik needusest lahti!"

"Seda ma ei suuda."

"Suudad küll. Lohe ise ütles. Kui väga tahad, siis suudad."

"Olgu siis pealegi!" soostus kuningas. Sidus kasukahõlmad vöö vahele ja läks mäega maadlema. Ja näe imet! Mida tugevamalt tahtis, seda kõvemini mägi kõikus! Uskumatu!

Ainult et vahepeal tuli kuningale teistsugune tahe peale. Tahe ronida mäe otsa ja koopasuust sisse kiigata. Ja pärast seda käiku ei soovinud ega jaksanud kuningas tükk aega midagi.

Kuidas lugu lõppes? Aga ei lõppenudki kuidagi. Elavad siiamaani samamoodi edasi. Kuninganna püüab jõudumööda riiki valitseda, lohe mulistab koopajärves ja kuningas löntsib mäe tipu ja jalami vahet. Ise ka ei tea, mida tahab. Kuninganna oleks juba ammu mõlema variandiga nõus.

Jäljetegija Tõnu

Albu mõisas oli kuri härra ja kord majas. Ükski orjahing ei tohtinud peatrepile ega üldse eesõuele sattuda. Ainult siis saadi minekuks voli, kui käsk käes trepipealne puhtaks pühkida või muru madalamaks niita.

Hoovitaguses hobusetallis hoolitses sõiduratsude eest tallimees Tõnu. Hobuseid oli palju - igal pereliikmel oma ja mõni veel pealegi. Härra ei hoolinud muist hobustest, kui oma tumedast sõidutäkust ja võigust märast, kes mitu head järglast ilmale kandnud.

Oligi tollel märal parajasti jälle poegimisaeg käes ja härra tahtis kindlasti selle tähtsa tulemise tunnistajaks olla. Käskis Tõnul varakult härrastemajja märku anda. Toredal ja kogemustega loomal kippus uus emaks-saamine liiga lihtsalt käima ja nii tormas Tõnu tulistjalu härrat kutsuma. Hiljaksjäämise hirm oli sedapalju suur, et tuiskas otse ilutrepist üles ja tallised tallad jätsid sellest ka märgi maha.

Parun kiirustas poegimist pealt nägema, aga nagu härrasrahvale kombeks, tuli teda enne ümberrõivastada, kammida ja kingadesse kängitseda. Ega sobinud tähtsal isandal tõtlikke sammegi teha. Nii jõudis ta talli juurde hulk aega tarvilikust hiljem.

Varss oli terane ja mära ärgas, aga pettunud parun otsis põhjust, et meelepaha välja elada. Ei tulnudki kaugelt otsida! Määrdunud jäljed andsid põhjuse Tõnu trepile tagasi kutsuda ja ta korralikult läbi pragada.

"Muidugi ei jõua sina õigeks ajaks sõna tooma, kui selle asemel majatreppi mustad! Maha kummarda ja keelega korja ära need jäljed, mis siia kivide peale kokku kandsid!" kärkis parun ja tõukas kössitava tallimehe nägupidi astmetele, aga nii õnnetult, et Tõnu otsaesine vastu kiviserva kõlises ja tallimees elutuna maha langes.

Ega härral orjadest puudust olnud. Leidus mitu samanimelistki. Juba õhtuks oli uus tallimees ametis ja häärberis lugu unustatud.

Või kas ikka oli?

Kummalised lood hakkasid mõisas juhtuma. Jalutas härra kaminasaali ja mida nägi? Hobusesõnnikune jäljerida kulges põiki üle hiljutiostetud kallihinnalise vaiba.

Sisenes parun oma magamistuppa - keegi oleks nagu voodiesisesse saapatalla-aluseid tühjendanud.

Ükskõik kuhu ruumi peremees jala tõstis, ikka käis hobusehädane astumisrada ees. Ärritus, mis ta ärritus ja vihastas, mis ta vihastas, sammuja vastu kuidagi ei saanud. Heitiski viimaks kibeduse ning meeleheite kätte hinge.

Aeg-ajalt võib nüüdki mõisatreppidelt määrdunud jälgi avastada. Ja sama märkamatult, kui need ilmuvad, kaovad nad taas. Nii ajab tallimees veel aastasadu hiljem härraga kiusu. Ikka nii, et tema trampides ees ja parun lapiga järel.

Üks mees, kes seda lugu teadis, proovis ka härra vaimu kraamima meelitada. Jalutas suured porikamakad paraadtrepile. Ai, küll see tema kukkumine oli valus! Tõusis küll iseoma abiga lipuvarda ümbert, kuhu nähtamatu käsi ta virutas, üles, aga liipas veel mitu aega mõlemat jalga.

Vargamäe valge haldjas

Sellest loost ei olegi teab mis palju aega möödas. Koht on Sulle tuttav ja seda, et Vargamäel sagedasti teatrit tehakse, tead kah isegi.

Oli üks niisuguseid augustiõhtuid, kus etendus läbi saanud ja inimesed kodudesse laiali läinud. Ainult nende mõtteid hõljus veel siin-seal väljamäe kohal, ulatades kõrvadesse üksikuid hõikeid ja lendamiskahinat...

Muuseuminaised askeldavad suure maja teise korra peal viimaseid tööaskeldusi ja sätivad samuti äraminekut, kui äkki Siirile kaevupoolsest otsaaknast silma jääb, et tamme alla pingile üks naisterahvas teistest teatrilistest maha on ununenud. Vaatavad Vargamäe naised koos ja märkavad, et see mitte lihast-verest inimene ei ole, vaid keegi haldja- või vaimurahva hulgast. Niisugune valge, nagu tihedamast udust tehtud, kõhnematest kohtadest pool-läbipaistev. Istub pingil, suur pikergune korv süles, rätitükk sellest üle, nii et sisu aknastvaataja pilgu eest varjule jääb. Istub, kiigutab korvi põlvedel ja justkui laulaks midagi, aga väga vaikselt, sest avatud aknast ei ulatu ritsikate sirinast ühtegi enamat heli üles. Ainult huulte liikumist võib märgata.

Arutavad naised ärklitoas poolihääli, et kes see kiigutaja olla võiks ja mida korvis peidab. Et ehk on lapsemaim, sest keda muud üks naisterahvas, olgu, et haldjasoost, ikka nii õrnalt õõtsutaks või kellele sedatasasel häälel laulu ümiseks?

Et ehk on kunagi üks õnnetu noorik endale ja oma väetikesele viga teinud ja lasti nüüd lunastust leidma. Pakutakse isegi, et Sauna-Mari, sest teisi sedalaadi kurva saatuse kandjaid ei tule esiotsa ette. Aga Sauna-Maril oleks ju kaks kallikest kiigutada? Niipalju sinna pajuvitsakätkisse küll ära ei mahu!

Otsustatakse oodata, kuni naine liikuma hakkab. Et eks siis ole näha, kas peretoa või sauna poole. Et nii saab ehk mingilgi vihjesähvakal sabast kinni.

Tõusebki varsti valge emand pingilt püsti, kergitab korvi käevangu ja hakkab aeglasel sammul astuma. Ei vii teda jalad aga rehetoa ega saunahoonete suunas. Astub naine otse väravast välja ja üle udumärja heinamaaädala alla metsa poole.

Siiril oli nagunii mõte olnud sealtkaudu koju kõndida. Aga niisuguse juhtumise peale üksi hästi ei tihka. Õnneks saab Aunest ja Birgitist ka uudishimu võitu ning nii hiilitakse tasahilju korvikandjale järele.

Ei tule kaua käia, kui jälitajad näevad: udunaine paneb korvi üsna nähtavale kohale kuuse alla maha, kergitab katet, kas siis laulupominaks või saagusõnadeks, kohendab rätitüki tagasi ja lahkub rutakal sammul.

Naised nõutud: ehk luges emand korvile hoidesõnad peale, mis võõrale leidjale kurja kaela toovad? Aga äkki loodabki just kandamile külalisi? Miks ta selle muidu nii silmalagedale sokutas? Birgit, noorikutest söakam, tihkab asja uurima minna. Piilub rätiserva alla ja mida näeb? Ei ole seal maimukesest midagi! Korv kuhjaga seeni täis: puravikud, kitsemamplid, kuuseriisikad, sirmikud... Justkui hetk tagasi korjatud, nii värsked ja veatud. Ei ainsat ussihaava ega nälkjanäksimist. Ei leheribu ega okkaprügi. Puhtad ja plekitud, nagu polekski metsast pärit, vaid valgete palakate keskel kosutatud.

Lugu seda kummalisem, et noorikuil ammu nähtud: ei ole sel aastal seeni saada! Mine metsaserva või -sügavasse, oruniiskesse või künkaotsakuiva - seeni ei ühtegi!

Küllap haldjaemand tahab tublisid naisi korvitäiega kostitada!

Ei hakata arutamagi, et miks udust korvikandja siis sinnasamasse õuetammealusesse kingitust maha ei jätnud. Sasitakse sangast kinni, et koorem koju viia, aga näe nalja! Käepide venib, nagu oleks ta pehmest kummist, mitte pajupuust painutatud. Sanga poolest võiks naised Vargamäe väravasse kõndida, aga korvi põhi püsib kindlalt paigal. Kui proovitakse sõrmed seente poole sirutada, vajub korvisuu kriipsuks kokku, nii et lõhnagi läbi ei imbu.

Jääbki leid noorikutest metsa maha. Ent südamerahu on ju kadunud! Miks pidi haldjas niiviisi narritamas käima?

Otsitakse targema inimese nõu ja jõutakse järjega raamatukogusse, Silvi jutule. Tema on palju lugenud ja metsaveeres elades üht-teist imelugu näinud. Et mis tema arvata oskab?

Naised jutustavad Silvile oma juhtumise ära. Kuidas Siiri tammealust istujat märkas, kuidas valge noorik korvi kiigutas ja räti alla laulis, kuidas ta üle väljamäe metsa kõndis, seeni täis korvi metsa maha jättis, aga et seda võimatu oli kohalt kergitada.

"Ja mis te talle vastu plaanisite anda?" uurib raamatukoguemand.

"Vastu?" imestavad noorikud. Ei olnud neil selliseks mõtteks aegagi jagunud.

"Kas te tõesti usute, et üks haldjas niisama lihtsalt kinki hakkaks tooma? Teate ju ometi, et tasuta asju olemas ei ole! Tänab sind keegi millegagi, siis oled selle tänu eelnevalt välja teeninud või oodatakse takkajärgi tasu, aga miskitpidi maksad nii-või-nii."

Läheb muuseumirahvas laiali, pead mõttevõrra raskemad otsas.

Järgmisel päeval saabutakse tööle selginenud nägudega. Igal oma idee välja käia ja kuna need niiväga erinevad polegi, võib loota, et ollakse õige jälil.

Siiri arvab, et seenepakkujal senisest söögist isu täis ja nüüd toidule vaheldust igatseb. Võttis muuseuminoorik igaks-juhuks suure savipotitäie ühepajatoitu kodunt kaasa. Tuline alles, peenrarohelisega nii hõrguks aetud, et ei saa ninasid kaane vahelt ära.

Birgit kahtlustab, et ehk vaevab emandat magusaisu. Tead ju küll, mis tunne on, kui see kiusatus kallale tuleb? Söö või suure lusikaga toosi seest suhkrut, enne rahu ei saa! Aga millal see metsaemand poodi pääseb või kust kommiraha võtab? Küpsetas siis Birgit laia plaaditäie õunakooki, ohtralt maitsemagusat peal. Oleks võinud tollest muuseumiaia murdunud oksaga ubinapuust vilju võtta - need koogi sisse kõlbulikud küll - aga tema valis küpseimad ja magusaimad. Et kui juba teha, siis eriliselt hea.

Aune mõte oli ehk ainsana teist rada läinud. Tema usub, et hoopis hilissuveööde viluhäda valge emanda aeda varjule ajas. Tead ju meie Aune näpuosavust? Välgutas kodus varrastega pikad kirju säärega villasukad valmis. Mis sellest, et ihaldatud seenekorvi hind sellega ülearu kõrgeks kerkib. Eks ole uhke mõtelda, et kusagil väljamäeümbruse kolletavates metsades haldjanaine askeldab, sinu kootud sukad jalas.

Pakitakse kogutud kraam suurde vitskorvi. Sukad toidupoti ümber, et sisu kauem soe seisaks. Rätt peale, et okkapuru koogi sisse ei kukuks.

Nüüd jääb veel loota ja oodata, et haldjaemand uuesti aiatee ette võtaks. Korra kaheldakse, et sätiks kohe korvi tamme alla pingiotsale, aga mõeldakse siis ümber. Ju sel metsaminekul ka oma tähendus taga seisab.

Mis Sa arvad, kas udunaine ilmub?

Tuleb jah! Istub jälle pingiveerele õuetamme all ja äiutab korvikest. Kui minekule seab, haaravad ka muuseuminoorikud oma korvi kolmevahele ja kiirustavad lahkujale järele.

Ja juhtub jälle nii, nagu esimesel õhtul: haldjas asetab korvi sama koha peale ja kaob ise rutuliselt põõsarisu vahele. Naistele tundub, et ta nende tulekust täitsa teadlik on ja kandami meelega nii sätib, et leitaks.

Panevad noorikud kingikorvi samasse kõrvale ja kükitavad haldjanaise käevanguskantut kaema. Sama kõik! Muidugi mitte nii sama, et seened sees närtsinud või nätsus paistaks. Jälle värsked ja veatud!

Haaratakse kolmel käel sangast, et kergem oleks kergitada. Ja mis Sa arvad, mis juhtub? Ei vahet midagi! Taas venib korvisang, et sellega koduni kannataks kõndida, ent korv ise ei kerki karvagi võrra. Tirivad käepidemest ja proovivad sõrmitsi seenile ligi saada: korvisuu jälle krõmpsti kinni.

Tulevad naised sama targalt tagasi. Võtavad oma kingitused kah ühes, sest - hea söök ja väärt sukad - ei täi neid niisama eest kah metsavahele vedelema jätta.

Saavad järgmisel hommikul raamatukogus kokku ja kohe Silvit süüdistama: "Raiskasime päeva ja õhtu ära, kingid sellised, et paremat annab tahta, kolm korda niipalju väärt, kui see õnnetu seenekorv, aga tulu ei tuhkagi!"

Silvi käsib eelmise õhtu sündmused endale ümber rääkida.

Naised alustavad. Kuidas nad keetnud, kudunud ja küpsetanud. Kuidas korvi pakkinud. Kuidas valge emand tamme alla istuma tulnud. Kuidas seal oma kandamit põlvil kiigutanud ja kõrvale kuuldamatut äiulaulu laulnud. Kuidas...

"Oot-oot!" katkestab raamatukoguemand kolmehäälse jutukoori."Sellest ei maininud te eile mulle midagi! Kui seenehaldjas laulab, peab see ka inimkõrvaga kuulda olema. Eriti, kui niijagu nägemisulatuses, et silm suu liikumist seletas. Ega seened sosina peale samblast sirgu, neile on kangemat kergitajat vaja! Vale kingi tegite! Küllap on valgel emandal kurguhäda kallal ja tuli teilt hoopistükis hääleabi nõutama. Eks ta ole kuulma juhtunud, kuidas teinekord tööde-tegemiste vahele laulu lõõritate!"

Uus õhtu käes. Naised jälle ülakorruse otsaakna all ootamas. Head nõu ei kusagil. Söövad eilset pajarooga, pruugivat õunapirukat peale. Vaatavad: valge haldjas ongi puu all. Kiigutab korvi, häälepiiskagi ei pudene, ainult huuled liiguvad.

Naine tõuseb ja kõnnib, korv kaenlas, väravast välja.

Noorikud kogunevad kohmetult teelävele. Otsusele ei jõuta.

Kas maksab minna end metsarahva ees rumalaks tegema? Noh, eks võiks ju lauldagi, aga ega siis iga laul kohe kõlba!

On teised juba käega löömas, seal astub Laulu-Kaja väravast mööda. Küsib osavõtlikult: "Miks teie siin nii nukrate nägudega seisate ja metsa poole vahite?"

Naised räägivad loo ära.

Kajal kohe minekuvaim valmis. Ega hullemaks ikka minna saa, aga mõtle, kui veab! Ja teinekord kas või hea nali teistele rääkida, kuidas seltsis seenekorvile laulmas sai käidud.

Hakkavadki astuma. Jõuavad metsa, korv vanas kohas. Kas seened ka sees, pole aega vaadata, sest Kajal juba laul lahti, teistel pole muud, kui katsu sabas püsida!

"Sirgu, sirgu seenekene,

ühejalgne imekene,

meie metsa majuline,

kübaraga külaline.

Kerki kuuseriisikaida,

kasva kaseriisikaida,

tõuse tõmmuriisikaida,

võrsu valgeriisikaida.

Prisku, puravikupoega,

kosu kuldseks, kukeseenta,

virgu, vahelikuseenta,

kõrgu, suurta sirmikseenta..."

Võtavad siis neljal käel korvi peopidemest ja katsuvad kergitada. Mis Sa arvad, mis juhtub?

Jälle annab sang venima! Aga seekord sootuks teistmoodi. Saavad küll korvi maast üles, aga see ajab end iga sikutaja suunas laiaks ja laguneb lahti. Aga mitte nii, et seened samblale pudenevad, vaid nii, et igale neljale tõstjale oma korv kätte jääb - sama suur, kui esiti kohatu. Hakkavad naised oma korvidest kahe käega kinni, vajub korv jälle kaheks, suurus ikka sama. Vaevaga suudetakse kandamitega kodu poole astuda.

Ega oleks lugugi nii kaugelt tarida, sest korraga on iga mättaserv ja samblavaibapealne sadat sorti seeni täis. Aune jääb korraks veel kohmitsema. Kas talle tõesti kingitud seentest küllalt ei saanud? Aga ei! Kui üles upitab ja teistele järele tuiskab, jääb temast ühe kõrgema kännu peale meepotike maha. Vaata kus on inimene! Kõige peale ka oskab tulla. Paremat kurgurohtu oleks raske soovitada.

Ent seeneemandale on selletagi lauluhääl tagasi tulnud. Eks paikas naiste poolt metsa alla pillatuga. Need kuulatavad: vai, kus nüüd on hõiskel jõudu! Sõnugi tuttavaid sees!

Noorikute auks peab ütlema, et nad ka tarka nõuandjat tänamata ei unusta. Samal õhtul kõnnivad kõik Silvi juurde, pool saagist korviga käeotsas. Ja veel ühe korra saadakse imet näha: iga kingitud korv läheb üleandmise ajal pooleks ja kumbki pool kasvab sedamaid eelmise suuruse täis.

Mis Sa arvad, kas naised kodus ka veel poolitamist proovivad?

Ei ükski.

Sest ime imeks ja kink kingiks, ahne olla on häbiasi ja liigset aplust karistamata ei jäeta.

Aga nüüd Sa siis tead, miks teinekord metsas seeni napib. Parandamisoskuski sellega omast-käest olemas. Ega siin viisipidamine ja õigete sõnade teadmine olulised pole! Usk ja tahe on tahe on tähtsad, küll siis muu isegi edeneb!

Kadunud aed

"Tere!" ütles aednik helesiniste silmadega tüdrukule. Kui neist silmadest saanuks unistused välja valada, oleksid nood olnud hoopis teist värvi, aga nii püsisid need sinised.

"Tere!" vastas tüdruk. Aedniku kohtamine oli ta iirised veel tooni võrra heledamaks teinud.

"Sul on aed?" küsis aednik.

"On. Tahad vaadata?"

"Tohib?"

"Tohib."

Ja tüdruk avas aiakese lihtsa jalgvärava.

"Mida sa siin kasvatad?"

"Kõike!"

"Lilli ka?"

"Lilli ka. Millised sulle meeldivad?"

"Roosid."

"Jaa! Mul on roosi-istikuid! Aita mul neile peenar teha ning peagi õitseb kogu jalgrajaäär!"

Nad kaevasid maapinna kohevaks, noppisid sellest välja viimse kui umbrohujuure, kergitasid kompostmullaga ja kastsid istikuid ohtra veega.

"Imeline!" õhkas tüdruk.

"Mis su aias veel on?" küsis aednik.

"Aga mida sa tahaksid?"

"Köögivilju!"

"Kohe!" hõiskas tüdruk ja otsis välja küllusliku seemnetagavara: erinevaid sorte redist, rõigast, spinatit, sellerit, porgandit, peeti, naerist, peterselli... Aednikul läks silme eest kirjuks.

Nad kaevasid köögiviljamaa, väetasid mulla, joondasid peenrad ja rehitsesid nende pinnad siledaks, vedasid külvivaod, külvasid ja kastsid...

"Oivaline!" rõõmustas tüdruk.

"Mis sul veel on?" huvitus aednik.

"Küsi ainult?"

"Viljapuud?"

"Oo jaa!"

Koos otsiti õige paik, valmistati ette istutusaugud, pakiti lahti puunoorendik, toestati, kasteti...

"Vaimustav!" õhetas tüdruk.

Üha uusi mõtteid tekitas aed ja jõudsalt täitus viimne kui vaba nurgake. Ning mitte nädalatega ei edenenud hoolealused. Tundide ja minutitega!

Peagi uppusid teeservad rooside värvivohavusse, peenrad ägisesid lopsaka saagi all, üle piirdetara rippusid viljapuude rasked oksad.

Tüdruk tõi noa, et lõigata tuppaviimiseks vaasiküps õiekimp. Aga lillevarred libisesid väitsatera vaheduse eest eemale.

Tüdruk tõi korvi, et korjata peenramaalt kandmisjagu köögile valminud vilju, aga porgandid-peedid-petersellid tõmbasid oma pealsed sügavale mullapõue.

Tüdruk sirutas käe, et noppida mahlamärgade ja päikeseküpsete õunte puust hammustamiseks üks, aga sõrmed haarasid õhku.

"Milleks see õite ja viljade küllus, kui neid noppida ei saa?" ahastas tüdruk.

"Milline küllus?" imestas aednik. Ta seisis avatud aiaväraval, alles kaaludes sissepiilumist. Aeda, mille ainus napp rohelus kumas tüdruku silmadest. Aednik taganes. Vähimagi soovita haarata labidas, reha, kõblas, kastekann või seemnekarp.

Sinised silmad olid tüdrukule paremini sobinud.

Valge võõras

Ära aja teda segi härjasilmaga! Vaata, tal on küll peaaegu samasugune armastab/ei armasta õis, aga ta kollane süda on väiksem ja madalamal. Tema kleit on õrnem ja soojemat tooni ning vaevalt närbub üks õiesilm, kui kõrvalt ulatab end uus: "Märka mind ja nopi mu valgest kroonist endale õnn!"

"Miks ta siin on?" küsid sa.

Kuula siis. Räägin tema loo.

Tuli suvi ja lillepeenarde kohevast mullast sirutusid edvistama daaliad, liiliad, peiulilled, petuuniad, päevakübarad, gladioolid... ja muidugi roosid - roosad, valged, beežid, oranžid; hele-, tume-, kahvatu- ja leekivpunased; peenra-, pargi- ja roniroosid...

Nad kõik olid uhked ja iseteadlikud, nõudsid ruumi ja valgust. Eriti roosid - aia kuningatarid. Ja aednik täitis iga nende soovi: valis peenra jaoks kõige soojema ja tuulevaiksema koha, ometi sellise, kust kasvandikud kõigile kätte paistaks; väetas neid, jootis nende januseid suid juba päikesetõusu ajal, eemaldas lillepõõsaste ümbrusest iga umbrohulible. Armulikult avasid kuninglikud lilled oma kaharad õiepöörised.

"Midagi kentsakat välgatas Teie lehtede vahelt!" põrnitses ühel päeval blondi naabrinnat lopsakaspunane Kardinal.

"Sissetungija!" osutas avastatu suunas teravatipuliste kroonlehtedega Landora.

"Aiih! Vabastage mind sellest! Appi! Ma minestan!" taipas valgelokiline Iceberg oma ebamugava asendi põhjust.

"Te olete võrsunud valele territooriumile," ilmutas jahedat galantsust kreemikas Casanova.

"Aednik! Sa pead piinliku olukorra viivitamatult lahendama!" nõudis rühikas Legend.

Aednik kükitas roosipuhmaste vahele ärevusttekitanut tabama.

"Sina!" märkas ta valge roosi tugevate lehtede all häbelikku poolkummargil karikakart.

"Mina!"

"Narrike! Mida sa siin teed?"

"Õitsen!" tunnistas taimeke lapsikult, justkui aednik ise ta ahtaid õiesilmi tähele ei paneks.

"See ei ole sinu koht!" noomis aednik.

"Kasvasin, kuhu mind külvati," vabandas taim ja tal oli õigus. Olgu siis tuulest toodud või linnust lennutatud, talle polnud antud voli kasvukoha valikul kaasa kõnelda.

"Roosipeenar pole paraku karikakrale paslik paik," vangutas aednik pead ja sirutas käe kohatust külalisest haarama.

"Kas sa mõistad mu surma?" küsis kõhn ja kaitsetu karikakar. Ja aednik märkas midagi. Ta vilgas silm libises üle valgetest kroonlehtedest kodarate ja arvas kitkumatagi ära: Armastab!

Ja miks ei pidanuks?

Roose kastes oli aednik piserdanud värskendavat vett temagi õitele ja lehtedele. Väetades okaslilli oli kosutus kandunud temagi elusoontesse. Rohides oli aedniku käsi tema juured mullast kergitamata jätnud. Ainult silitamisi käis pihk paaril korral kogemata üle ta keha. Muidugi armastas!

"Kitku juba!" kahvatas armukadeduses Iceberg.

"Mats mullast välja!" põlastas Kardinal.

"Fuih, kui õudne!" pööras pea kõrvale Landora.

"Rutem, ta haavab mu au ja väärikust!" õhetas Legend.

"Hüvasti!" kergitas rasket õiekaabut Casanova.

"Ma ei või sind siia jätta, saad ju isegi aru!" vabandas aednik.

"Tee, mida tegema pead!" soostus vapper karikakrataim. Siis pigistas ta oma kroonleheripsmed tihedasti ümber niiskuva silma kuldkollase iirise. Nii vapper ta polnud.

Õrnalt ja ettevaatlikult harutas aednik karikakra juured roosipuhmaalusest.

"Sellepärast ma armastangi teda," uneles lill, oma viimaseid eluhetki nautides.

Kimbatuses kandis aednik taime oma kinnastamata pihkude vahel.

"Ja sellepärast ma armastan teda," tundis karikakar. Siis tundis ta veel midagi. Sooja, äsjaniisutatud mulda. Ja ta avas silmad.

See oli aia kaugeim ja kehvapindseim sopp, kuhu kastmisvoolik ei ulatunud ja kuhu harva uudistajaid eksis.

"Teised keelduvad siin kasvamast," sosistas aednik. "Aga sina saad hakkama. Väetiseta. Veeta. Isegi armastust vajad sa nii näpuotsanatuke, sest seda on sul enesel küll. Kümnete õiekroonide jagu."

Kokkulepitud kohtumine

Elas kord üks muinasjutuvestja. Ega ta ise ei teadnudki kaua aega, et muinasjutuvestja on. Muinasjutud elasid ta sees küll, aga muinasjutuvestja ei olnud neid veel kellelegi jutustanud. Sest, tead, selleks, et muinasjutte jutustada, päris oma muinasjutte, peavad lood sinu sees küpsema. Ja sa ise pead küpsemaks saama.

Jutujagajaks hakkamine otsustatakse ära aga üsna kohe pärast lapse sündi. Tead küll, kui haldjad kogunevad hälli ümber kingitusi tegema.

Sellega on tegelikult üks igavene häda. Sest beebisid sünnib sageli, haldjad aga askeldavad alatasa ringi ja nii ei või iial kindel olla, mis kinkijarahvas ühe või teise maimukese ümber koguneb. Noh, et seisavad seal näiteks ringis ilu-, esinemisjulguse- ja kauni hääle haldjas. Sul on peaaegu lootust saada kuulsaks ja hinnatud lauljaks. Aga keda ei tule, on viisipidamishaldjas. Ning sinust saab hoopis ruuporiga tegelane rahvakogunemistel, kes juhatab, kus on parkla, kust otsida kaotatud asju ja kus antakse esmaabi.

Või et tuhisevad kohale kärmuse-, tahmataluvuse- ja kõrgusekartmatuse haldjas, aga luuakäsitsemishaldjat ei ole kusagil. Selle asemel kolavad läheduses sõna- ja suhtlemisosavuse ning uudishimuhaldjas. Sinust oleks võinud saada tubli korstnapühkija, aga sai hoopis ajalehe peatoimetaja.

Paraku nii need asjad käivad.

Juhtub ka nii, et haldjaid oli just õige hulk ja su elu võiks sekeldusteta kulgeda juhatatud suunas, aga... kingitusi ei tulnud võrdses koguses. Kujuta nüüd ette, et tasakaaluhaldjas oli väike ja õrn nagu vesikiil, aga tugevusehaldjas suur kui karu. Tahtsid sinust teha õhuakrobaati, aga kangesti kisub sumomaadleja suunas.

Mingid parandamisvõimalused muidugi on. Näiteks tuleb sama haldjaseltskond uuesti kokku koguda, teha ettepanek, et üks liikmetest tagasi astuks ja loovutaks oma koha vastavalt siis väiksemale või suuremale, tugevamale või nõrgemale, pikemale või lühemale (jne, jne) haldjale. Sest sama ande kinkijaid haldjaid on palju-palju, aga kõik nad on siiski millegi poolest erinevad.

Selliseid paranduskoosolekuid tuleb tegelikkuses haruharva ette, sest tead... need haldjad on igavesed tuulepead ja parajalt isekad kah.

Aga läheme nüüd tagasi meie muinasjutuvestja juurde.

Haldjad olid oma tööd korralikult teinud, muinasjutuvestja ja tema jutud olid küpsenud piisava aja, esimeste lugudega läks päris kenasti, aga... ühtäkki võtnuks nagu keegi jutupuhuja elul käigu seest välja ja keeranuks rooli ka lukku.

Muinasjutud ei tulnud enam meelde, sest jutuvestja ei kulgenud oma juhitud käimisi mööda. Kord sai hoog otsa, või siis lajatas saatus sellise sahmaka sündmusi kaela, et need suisa sõnatuks tegid. Aga muinasjutud olid muinasjutuvestja kõige suurem huvi. Kui need ära lõppesid, ei huvitanud jutumeistrit muud asjad enam üleüldse.

Õnnehaldjas, kellele jutustaja saatuse seesugune käik peavalu valmistas, otsis tarka nõu ja juurdles, kus viga sisse sattus. Seda ma vist unustasin öelda, et igas hälliäärses haldjahulgas peab ilmtingimata ka õnnehaldjas sees olema. Madal või kõrge, raske või kerge, aga mingisugune peab olema. Muidu pole muud teha, kui uuesti tulemist proovida.

Muinasjutuvestja õnnehaldjaks oli lüheldast kasvu, kentsakavõitu juuksekuhila-, aga sooja ja soosiva silmavaatega kerge ja käbe haldjanaine. Ja murdis see haldjas nüüd pead ning keris mõttes aja muinasjutuvestja sündimispäevani tagasi. Tuletas meelde kõik, kes kätki veeres kinke jagasid ja meenus seegi, et teistest pisut eemal üks hallis mantlis kõrgekasvuline külaline oli seisnud. Tolle kingiloits oli olnud ohtrasõnaline ja tähelepanu uinutav. Kuna otseselt ühtki kurja kohta kõrva polnud hakanud, jäi see tollase melu sees üpris märkamatuks. Mälupilku teravamaks kerides tundis nüüd õnnehaldjas tolle seisja ära. Minnalaskmishaldjas.

"Ahhhhh!" kostus põhjuseavastanu hingepõhjast pikk ja pettunud ohe. "See on puhtalt minu süü. Minu ettevaatamatuse viga. Minu sinisilmsuse- ja kergeusklikkusega kaela tõmmatud tagajärg."

Mõni õnnehaldjas oleks seepeale pisut aega erutatud olnud, siis käega löönud ja uue imiku sängi ees paremini proovinud. Aga meie muinasjutuvestja haldjas oli kohusetundlik ja äpardumisi ei sallinud silmaotsaski. Otsis kokku kõik asjassepuutuvad haldjad. Minnalaskmishaldja ka. Sa ei kujuta ette, milline töö selle taga seisis! Visa järjekindlusega tülitas ta neid kõiki senikaua, kuni nad ühiselt aja leidsid, et muinasjutuvestja elukäik korda teha.

Minnalaskmishaldjas oli kõrk ja kapriisne. Miks peaks ta tagasi astuma millestki, kus ta sedavõrd edukas on olnud? Mis sest, et halb omadus, aga vaadake, kui hästi välja kukkus!

Lõpuks lepiti tingimus kokku. Muinasjutuvestja kingib minnalaskmishaldjale "valurahaks" ühe muinasjutu. Sellisest pakkumisest ei suutnud hall haldjas loobuda. Muinasjutuvestjal oli väga väga ilusaid muinasjutte.

Selles toredas ettevõtmises oli üks, aga märkimisväärselt suur viga. Õnnehaldjas uskus, et loomulikult on muinasjutuvestja sellise vahetusega nõus. Seepärast julges ka hallile haldjale lubada. Kui ta nüüd jutujagajale õiget päeva läks ütlema ja tingimusi tutvustama (sest muinasjutuvestja ise pidi loomulikult ka kohal olema), oli tema jahmatus suur.

Muinasjutuvestja kuulas ta peaaegu lõpuni ja ümises tuimalt ning tujutult:

"Ei huvita."

Mõni õnnehaldjas oleks seepeale südamepõhjani solvunud ja oma inimese elust igaveseks lahkunud, aga meie muinasjutuvestja haldjas oli tark ning tasakaalukas. Sest ta nägi ära kui sügavale on minnalaskmine süvenenud ja et varsti poleks võib-olla enam sekkuda saanudki.

Nüüd veel jõuab.

Õnnehaldjas läks koju, sulges end oma töötuppa ja kolm päeva ning ööd kostis sealt käärilõksumist, naasklinaksumist, pahameelepominaid (kui miski soovikohaselt ei sujunud), heameeleõhkeid (kui töö oodatust paremini õnnestus) ja loitsusõnu. Lõhnu levitasid suletud ukse vahelt kivilihvija, põletusraud ja juuspeene otsaga värvipintsel.

Õnnehaldjas meisterdas muinasjutuvestjale ohutist.

Töö sai valmis ja kuna haldjas ise selle väesse niiväga uskus, pidi sellest usust ka jutuvestjale jaguma.

Ta läks valminud ohutisega muinasjutumeistri juurde, luges väekettale veel viimased sõnad peale ja pani selle oma kätega jutuvestjale kaela.

Muinasjutuvestjal tuli pisar silma. Tead, miks? Miks ikka. Muinasjutuvestja tundis, kuidas õnnehaldja pühendumus tema hinge liigutas ja ta tahtis nutta. Nutta välja kõik selle jõuetuse, viitsimatuse ja minnalaskmise, mis temasse kogunenud oli. Panid tähele? Ta TAHTIS! Ja see oli alustuseks lausa suurepärane.

Haldjakoosolek tuli kokku. Kõik nõustusid, et hall haldjas peab tagasi astuma, hall haldjas oli ise ka nõus (teda ootas selle eest ju muinasjutt!). Paraku ei või minnalaskmishaldjat lihtsalt tagandada. Talle peab asemiku otsima ja selleks võib saada ainult keegi teine minnalaskmishaldjas. Õnnehaldjal oli sobiv kandidaat välja otsitud. Hall, aga pisike nagu keldrikakand.

Nii et päris tahtelaiskusepahest priiks muinasjutuvestja ei saanud. Kuidas see avaldus?

Ikka vanamoodi.

"Ei huvita!"

Seda siis, kui siit-sealt teinekord survet avaldati, et muinasjutuvestja mõned oma muinasjutud raamatusse võiks talletada.

Aga see oli väike häda. Sest muinasjutuvestjal oli nüüd tahe tagasi oma lugusid jutustada ja uusigi juurde mõelda. Ja tead, mis? Jutuvestja oli kuulma juhtunud, kuidas teisedki muinasjuturääkijad tema lugusid jagasid ja kuidas neid jagamisi vastu võeti. See oli tema südamele palju palju toredam kui raamat, mida võib-olla mitte keegi mitte kunagi ei loe.

Aga muinasjutt? See minnalaskmishaldjale kingitud muinasjutt. Milline see oli?

Haa! Ma võin ju natukese algust sulle ära rääkida.

Kui hall haldjas hilja õhtul kingi järele saabus, kutsus muinasjutuvestja haldja oma tuppa ja palus tal istuda heleda sõõri servale, mille aknast uudistav täiskuu rohetriibulise vaiba keskele paistis. Ohutise kirgasroheline klaassilm jälgis kohtujaid seinalt, sest seal, tundus, oli tal hetkel väeruumi rohkem.

"Usalda mind," alustas muinasjutuvestja. "Vaata mulle silma ja ulata käed mu kätesse. Ära unusta, kes Sa oled ja milleks Sa tulid. Saad oma muinasjutu, aga pead võtma ta vastu kõigi oma meeltega. Lase hing ja aeg vabaks, minnalaskja. Ma räägin vähe. Selles muinasjutus pole palju sõnu ja nii ei eksita need Su silmi, nina, kõrvu, sõrmi ega suud. See on muinasjutt sõprusest, mis algas valesti, aga millele anti uus ja parem võimalus..."

Mina, taevas

Elas kord taevas. Sa tead teda küll. Heatujulisena helesinine, ülemeelikuna villvalgeid pilvepalle pillutav, kurvastades aga kulmudeni mähitud tumehalli hämusalli.

Millisena sina teda viimase kohtumise ajast mäletad?

Aval ja usalduslik laotus uudistas maailma oma all kirka ja särava päikesesilmaga.

Salapärane õhukõrgus vilgutas hinge hõbedasi tähti. Siis oli ta silmaks kuu.

Nii et selline täitsa tavaline taevas - ei liiga õnnelik ega õnnetu, ei ülearu usaldav ega umbusklik.

Kusagil temas tiirutasid sääsed, kärbsed, parmud, kiilid ja liblikad. Need tekitasid kerget kõdi või kihelust ja panid ta muhelema.

Kusagil temas laotasid tiibu lehelinnud, lõokesed, linavästrikud, lagled, luiged ja kuninglikud kotkaisandad. Nemad kerkisid südamele lähemale ega lasknud laotusel tunda end üksi või hüljatuna.

Mõnikord harva, teinekord tihemini lõikas haljast õhku teraslinnu lend.

See lind kerkis eikuskilt, oli nii vihane, vahe ja valus, et taevas tõmbus tema tulekust kägarasse ja hoidis võimalikult kaua oma haavatud ihul õhukshinguvat suitsusidet.

"Austa ennast!" põlastas tuul. "Sinu voli on tõsta või tõrjuda. Too hoolib vaid iseendast. Naudib oma lennuhoogu, osavust ja hõbedast rüüd. Tuleb, kui tahab. Lahkub, kui tuju tekib. Ta lõikab su lõhki. Tagumiste tähtedeni. Ja sa lubad seda ikka ja jälle? Justkui tundes rõõmugi tema tulekust."

Taevas naeratas.

Tuul teab, kuidas muuta kiirust ja suunda. Kuidas kuhjata pilvi, kergitada laineid ja külvata kaost. Tuul oskab paitada, kallistada, sakutada ja pikali lüüa. Aga tuul ei tea, et üks taevas, tundmaks, mõistmaks ja armastamaks iseennast, püsimaks ühtpalju heatujulise ja kurvana, ülemeeliku ja masendununa, peab olema aeg-ajalt katki kriibitud ja siniverele veetud.

Sügavalt.

Südameni.

Juhuslik õnn

See juhtus tol suvel, kui mõisas jahitrofeede näitus üles seati.

Ühel augustialguse lõunatunnil ootasime karutopisega kahekesi

Pilt: http://kummut-tegelinski.blogspot.com/2011/06/tana-tahistatakse-voidupuha.html

verandal näitusekülastajaid, kelle ilmumist ilm ei soosinud. Vali tuul painutas pargis puulatvu ja loopis avatud uksest sisse peopesasuurusi papliehmeid.

Tardumuses ott, üksiku päikesekiire võlukepikesest liikumatuks nõiutud palmipotisalu, kiviparketi korrapärane muster ja pika jalgrattasõidu järgne roidumus mõjusid nii, et kui mingil hetkel pea laualt kergitasin, oli aeg veerandtunni jagu omapäi edasi kõndinud.

Klambrisse kinnitatud uks kolistas klaasruute, aknataguses visklesid puud, nagu üritaks kellegi nähtamatu käsi neid maa küljest lahti kruvida. Väge täis läinud tuul tungis verandale, võdistas palmilehvikuid ja ajas karukaavikul silmad vidukile ning vesiseks.

"Tõmba see uks kinni, mis sa lased tast lõhkuda," krigises lävelt elatanud naise nõudlik hääl. Lõks laksatas lahti ja lihatuks ning tõmmuks kuivanud raugasõrmed tõmbasid maja ja maru vahele õhukese ent kindla vaikusepiiri.

Pelgasin tormi vähem kui tulijat.

"Tõin su koti ära," oli eideke kiirel ja tihedal sammutippel lauani liikunud, harutas takuse pambu seljast ja rivistas mu ette kolm vähemat kompsukest. Toppis tühja kotitossaka vöö vahele ja nõkutas pead: "Ise vali."

Jäi mulje, nagu oleksin mina kauba kohale tellinud ja valikurõõmu veel kingiks kaasa saanud. Ometi ei osanud ma pakutust elevusse sattuda, pigem halvas keha ja meelemõistust hirmukramp.

"Mis neis on?" suutsin hädaga suust pressida.

"Eks saatus. Õnn või..." takerdus söakas moor hetkeks ebalusevõrku ja lasi oma muidu ainitise pilgu ivakeseks mu õlgade taha tantsima.

"Niipaljukest vaid?"

Tulija vaikis.

"Vaadata tohib?" otsisin valikuabi.

"Puutuda võid. Kui sisse vaatad, on valitud."

"Ja kindlasti peab võtma?"

Eit teritas pilgu taas teravaks.

Et siis... peab.

Vasakpoolne kott tundus käe all niiske, lõhnas vaigu ja kadakasuitsu järgi.

Keskmine kott oli kandiline ja raske, ülesmärgitud mõtiskluste lõhn ligi.

Parempoolsest hoovas soove ja salalikkust. Korraks võis märgata maharahustatud rabelemist.

Kui, siis see.

Iga pambuga saabus sisemusse mingi aim. Tahtmine. Uskumine. Igatsus.

Igas neis võis peituda oodatud õnn, kuid eks teadsin sama laadi ja lehaga õnnetusigi.

Et parempoolne? Sellest võib avaneda vaevutalutav õndsus. Või väljakannatamatu valu.

Karu, see eide seljatagusesse jäänu, oli vajunud kühmu ja kurvaks, keeras pea kõrvale ja vältis minu poole vaatamist.

"Et millisele peod ümber panen, see minu oma on?" petsin hädise küsimisega ajapiskut juurde.

Naine noogutas.

"Et võin su kottidest ükskõik millise valida?"

Moor kortsutas kärsitusega kulmu kurjaks.

"Võtan siis selle."

Väleda rapsakaga näppasin vanurilt koti vöö vahelt.

"Seda võis?"

"No võis," ühmas eit, asjade sellisest kulust kare ja kohm. "Aga nägid ju ise, et see on tühi."

"Oli," poetasin eneselegi ootamatult, tirisin koti vallale, vahtisin sellel suust sisse ja pillasin sinna ennestisest tukkumisest hapralttalletunud unenäo.

Minu käitumises polnud kübetki ettekavatsetust, ometi naelutas naine minusse kogu oma umbusu ja kibeles kotisuhu kiikama.

"Kui vaatad, on sinu saatus ka!" põrgatasin piiluja tagasi.

Mutike noppis kotid näppu ja kadus tihedal-nobedal sammul välisuksetagusesse.

Lipuvardasse takerdunud äikesepilv vallandas väiksed kuid väledad vihmaterad. Aidaristteeni jõudnud kotipakkuja avas ühe pampudest ja tõstis pea kohale sajuvarjuks väheldase, tumedate tiibadega ingli.

Olin õigesti aimanud.

"Mh!" mühatas kännuhunniku ebamugavuses tugikäppa vahetav mõmmik. Nüüd juba otsa vaadata tihates. Ja selles silmavaates oli tilluke tunnustav julgustuskiir.

Ritsiklinnu hing

Elas kord linnumaalija. Muidugi oskas ta maalida ka maastikke ja maju, loomi ja inimesi, aga linnud - need õnnestusid tal kõige paremini.

Ühel hommikul eksis kunstniku ateljeeaknale segadussesattunud ritsiklind. Pisike ja hall, asjatundmatul raske vahetki teha, et just ritsik- ja mitte roo-, põõsa- või lehelind.

Aga see kunstnik oskas ära tunda. Heitis heitunud siristajale oma sinisinise üleprillipilgu ja lausus:
"Tere, ritsikas! Tere, kulla lind. Loobu veel ära lendamast. Las ma imetlen su nööpsilmi ja hajusat sulemustrit."
Lausus tulijal tiibadest jõu, nii et see üpris taltsalt aknakarniisile tippima jäi ja end heal meelel maalida lubas. Kunstnik silmitses lindu nii pingsalt ja sügavalt, et väikesel sulelisel see silmavaade sinitaevaga segi läks.
"Habras oled. Õrn ja meeleline. Lenda lähemale, et näeksin Sind, võrratut, lähemalt!"

Ja ritsiklind maanduski molbertiserval, otse maalija silmadekõrgusel. Lubas puudutada oma habisevat kurgualust, silitada rohekaspruune seljasulgi...

Lahkus, kui kunstnik käskis ja saabus, kui maalijamees selleks soovi avaldas.

Kuni pildimeistril sai uus teos peaaegu päris valmis.

"Üks päev veel. Võib-olla isegi loetud minutid ja minu kunstnik ei vaja mind enam," kurvastas lind. "Kuidas tohiksin ma tulla kutsumata ta aknale? Kuidas võiksin unustada end tema siniste silmade taevasse nii, et ta mind sealt minema ei ajaks?"

Kunstnikuga samas majas elas nõid. Ta polnud ei vana ega kole, ta ei keetnud suitsuses ja maarohtude järgi lõhnavas köögis nõialeent, ega lapanud öökaku pilguvalgel loitsuraamatuid. Aga ta olemisest õhkus nii palju elust kaasa korjatud tarkust ja maailmatundmist, et sa eksimatult tajusid - ta on nõid. Tajus lindki ja lendas naise juurde abi paluma:

"Linnumaalija jäädvustas mu keha sellise pühendumuse ja kirega, et mu hing ei leia enam rahu. Selles kehas siin. Palun tee nii, et kaoksin pildi sisse päriselt. Et võiksin rippuda kunstniku toa seinal, andununa ja äraaetamatuna tema lähedal."

"Aga ta maalib ju veel palju pilte. Paljude aastate jooksul. Kas sind ei segaks see?"
"Ma armastan teda, naine," ahastas ritsiklind. "Ja ma tahan nii."
"Rumal lind," noomis nõid. "Armastades ei tule loobuda iseendast."
"Aga ma juba loobusin. End maalida lastes. Ja teisiti ei saa mind enam terveks teha."

"Olgu siis pealegi," ohkas nõid, võttis linnu oma pihkudesse, viis ta lõpetatava maali juurde ja käskis vaadata lõuendilinnu silmadesse seni, kuni tilluke õnnetu hing pildi sisse imbus.

Pani pildi raami ja tegi sellele kunstniku toa seinal ruumi. Kivitäkside, urva- ja ohakalindude, punarindade, pöialpoiste ja ööbikute vahel.

Riputas pildi seinale, astus kunstniku juurde, põimis käed pildimeistri kaela ümber ja vaatas tema silmadesse nii sügavale, et mehel taevas naise silmavaatega segi läks.

Mõistmatu pruut

Elas kord üks õnnetu tuvikuningapaar. Lapsi oli neil üksainus. Tütar. Ei liiga ilus ega liiga tark, ei liiga nobedate tiibade ega liiga suure südamega, see-eest tähtsust täis ja tänamatu.

Sai kuningapaar vanaks ja tütrel aeg valitsusjärg üle võtta. Aga kuidas sa sellisele riigi annad? Ainsatki muna pole ta munenud, sest meeski veel leidmata. Mehele pole läinud, sest ükski ei sobi.

Nii kuulutas kuningas kurjalt: "Talv on möödas. Meil memmega tervis kehv. Tea, kas sügist näemegi. Nüüd on nii, tüdruk! Pidustused tulevad, kuhu kogu tuviriik kokku kutsutud. Leiad nende hulgast väärilise mehe ja muned meile esimese kurnatäie lapselapsi näha või muidu pühi nokk riigist puhtaks ja otsi uuest kohast ulualust."

Ja korraldatigi pidustused. Kuu aega kestsid need ja kõik vähegi väärilised kosilased ilmusid ridamisi kuningatütart kosima.

Näe, kaelustuviisandad, rohevalged sametkraed kaelas, jalutavad väärikalt tuvikuninga troonisaali. Rikkad ja liha täis. Just nagu kuningaiks loodud.

Aga printsess põlgas ära. Iseloomud olla nigelad! Hõlbu elu peal kõrkust täis kasvanud, liigne liiderlikkus silmavaates. Ei tema selliseid tahtvat, kes ainult seepärast kosimas, et piiga on printsess.

"Otsi siis õõnetuvide hulgast," osutas kuningas. "Targad ja taamalehoidjad. Hääl nagu rusikas - peatab ja peletab."

Ei kõlvanud printsessile melekad. Igavaiks arvas nad. Kuivadeks ja õõnsateks, nagu nende hääl. Ei tema selliseid tahtvat, kes vaid seepärast kosimas, et riigi rikkuse toel oma tarkust turgutada.

"Eks heida pilk kaljutuvidele!" soovitas isa. "Metsikud ja seiklusjanulised! Kiired, lärmakad ja laia silmaringiga."

Aga printsessile ei meeldinud ka kaljutuvid. "Ei sellised taltu! Sõjakad ja sõgedad. Ei korda ega koolitust! Matsirahva soost ja maailmale naeruks!"

"Kodutuvid ju sellest pahest priid!" uskus isa, järgmisele kosilaskonnale pilku heites. "Südid, kuid südamlikud. Ülikombekad ja ülikoolitatud. Üdini kodused."

Aga printsess kirtsutas nokka. "Isikupäratud ja iseloomutud. Igaühe lükata-tõmmata. Ei sihukeste hulgast kuningat leia!"

"Et ükski pole hea? Keda sina siis tahad?" kärkis kuningas.

"Tuult," tunnistas tuviprintsess.

"TUULT???" karjatas kuningas. "T U U L T !!! Aga see elab ju pennita taskus? Tuiskab vaid ringi ja ajab päid segi! Kord ripub päevade kaupa poolelutult puuvõrades, siis lõhub metsi ja maju! Ei ole tal kodu ega kombeid! Tuleb, kui tahab. Läheb, kui heaks arvab. Ei hooli kellestki, peale iseenda! Ja SELLE valiksid sina?"

"Jah, isa!" vastas printsess, lõi oma hallid tiivad laiali ja lendas, kuhu tuul juhatas. Tuul, kes oma homseid tujusid isegi ei teadnud.

Ütle nüüd tuvitüdrukut! Vaata, kuidas ise kõik oma tõekspidamised pea peale keeras! Aga või meil, inimestelgi, teistmoodi on kui tolles linnuriigis.

Armastus!

Mis kuningriigist sai? Seda jäi ikka tuvi valitsema. Mitte tuul.

Oli ta õõnes-, kaelus-, kalju- või kodutuvi? Kes seda enam mäletab. Kuningaemandale vist kuidagi sugulane. Naine oli tal vagur ja valge. Ja poegi ohtrasti, kellele pärandada.

Pilvelind

Päriselt oli ta kaljukotkas. Pilvelinnuks kutsuti teda sõprade seas ja mitte sellepärast, et temas olnuks midagi sarnast pilvede valevuse, kohevuse või lendamislaiskusega.

Suure linnu pesa asus vaiksel rabasaarel, kindlalt kinnitatuna tüüaka männi harulisse võrasse ning okasterohelusega kaetud kurja silma eest. Avar vaade andis hingamisruumi ja näitas kaugelt kätte ettevaatamatu saaklooma. Kõik oli justkui olemas, ent kotkas igatses midagi enamat ning hõljutas end taevakõrgustesse.

Selles pole iseenesest midagi imelikku. Taevas ongi kotkaste teine kodu. Aga meie kotkas ei jätnud jonni enne, kui oli maandunud laotuse kõige kõrgemale pilvenukile. Päevast päeva. Aastast aastasse.

Ka selles poleks olnud midagi paha. Lind, kes vaatab korraga ära pool maailma! Kas ei kõla suurepäraselt? Metsa- ja mereväljad, lumelagendikud ja liivakõrbed, sügavused ja kõrgused, sihid ja käänud, rikkuse ja vaesuse, õnne ja õnnetuse, siiruse ja salakavaluse - kõik selle haaras kotkas ühe pilguheitega oma silmade põhja ning kogu see kirevus ajas teda ikka ja jälle vallutama taevaookeani kõrgeimat pilvelaeva.

Paraku võttis nähtud sigin-sagin linnul silme eest kirjuks, tegi pea uimaseks ja nihutas tasakaalu paigast ning nii kostis ülevalt, peaaegu et tähtede vahelt, päevast päeva ja aastast aastasse tema meeleheitlik appikarje. Sest vaade kosutab küll hinge, kuid mitte keha. Sest sinu ees on küll pool maailma, aga seal üleval oled sina ise ihuüksi.

"Ohhhh!" ohkasid sõbrad-pilvelinnupäästjad, jätsid oma teod-toimetused pooleli ja sööstsid siniavarusse.

"Ärge minge!" utsitasid lendajad, kelle rännutee iial pilvini ei ulatunud. "Ta peab ise endaga hakkama saama! Ta ju kasutab teid ära!"

Sõbrad teadsid seda isegi. Aga läksid ikka.

***

See oli vihmaniiske ja tuuline hilisõhtutund. Pesad täitusid päevaste askeldajatega. Väsinud vidistajad sättisid tiivasulgi tekkideks. Tasapisi saabus vaikus pesakastidesse, räästaalustesse, põõsapuhmaisse ja puuvõradesse. Ja siis, kui viimane vilistaja oli oma õhtulaulu lõpetanud, kostis pimedalt taevalaelt pilvelinnu ahastav hädahüüd. Nii hilja siis veel!

"Mulle aitab! Ei!" kostus torin esimesest pesapuust. "Öömaailm ei saa olla nii peadpööritavalt kirju. Tulgu ise!"

"Ei, ei ja veelkord ei!" kõlas järgmisest võratihedikust. "Õppigu kord ometi ise endaga hakkamasaamist ja teistega arvestamist!"

"Minu kannatus on katkenud! Kukkugu end puruks või jäägugi üles. Kõik. Lõpp!" kiruti kolmandast kohast. Kurjad silmasöed sihtisid märga taevatumedust ja nokkadest turritas välja veel sadu süngeid sõnu.

Muidugi nad läksid. Läksid, sest kuigi kotkas oli naudingujanuline, vastutustundetu, isekas ja iseloomutu, oli ta veel midagi. Sõber. Ja sellistel puhkudel neelame alla nii mõndagi.

Taevastiib ja Jaanikakar

Juuniaasal, keset kuninglikku värvikirevust, sirutas oma valge õiekrooni üle teiste kuldse südamega Jaanikakar. Kellukate, käokannide, harakputkede ja ojamõõlade keskelt paistis kaugele ta iseteadlik ilu ning kuigi Sa ehk liblikarahvast kergemeelseks ja tuulepäiseks pead, ei söandanud paljud neist nurmel-laperdajatest kuningliku lille õiesametile laskuda.

"Hei, sina seal!" kuulis korraga hõikamist aasal askeldav Taevastiib. Poisina sündinult võinuks ta välja näha kui pilvitu sinilaotus, aga temakese kleit oli värvi ja mustri saanud paeklibuselt ning põuakuivalt põllumullalt.

"Sina jah!"

Taevastiib vaatas teda hüüdnud Jaanikakart ja kõrgeaulise kõnetamisest kohkunult pudenes otse lille südamikupadjale.

"Ma... vabandust..." kogeles kukkuja ning üritas põgeneda, aga lill klammerdas ta jalad kohevaisse narmaisse.

"Kas sa armastad mind?" muigas hoidja, teise peataolekust ilmselgelt lõbustatuna.

"Mina?... Ma..." võdises lendaja ja püüdis raugeva himuga haardest vabaks pääseda.

"Kas sa armastad mind?" kordas lill, ise meelalt oma keeliklehti limpsates.

"Jah, aga... ma ei ole Sinu liblikas," tunnistas Taevastiib katkeval häälel.

"Miks nii?" imestas Jaanikakar.

"Sina oled suur ja särav, uhke ja imetlusväärne. Mina olen tavaline. Silmapaistmatu."

"Mina ju märkasin sind! Sa oled habras ja sametpruun, sinu tiibades tuksleb külvi ootavate põldude rahutus ja kehal küütleb ühtaegu nii öö- kui päevataevas. Ja mis peamine - Sa lendad, Taevastiib!"

Kui ilus on uskuda muinasjutte! Sellest liblikast sai maailma kõige õnnelikum pruun nurmetantsijatar. Tema valged sabasilmad lõid veepärlitena särama ning vilgaste tiibade vahelt plinkis mustsinise ihu öö ja päev.

Aina kõrgema taeva tantsis liblikas Jaanikakrale kingiks ja aina ülespoole sirutus lille säravvalge kroon.

"Hei! Sina seal! Sa armastad mind!" vallutas ühtäkki Jaanikakra õiepilgu Päevapaabusilma hõrk elegants. Tema tiibadealune kumas kõige pimedamate ööde salapära, tema neljas kütkestavas silmas siras varjamata soov ja enesekindlus. Taevastiival polnud enam maandumiseks kohta. Jaanikakar tundis talle kaasa, aga Jaanikakar tundis ka uut kirge õiesüdames kasvamas.

Kuna Taevastiival ei olnud maandumiseks kohta, lendas ta kõrgele siniavarustesse, lükkas laotuseservadesse üksikud kohevad pilvetupsud ja kirjutas tiivaääri katvate õrnade udemetega asuursinisele:

"Hei, tähelepandamatu pruun liblikas! Ära pelga laskuda nurme kauneimale õiele. Sa saad haiget. Seda küll. Aga vaata mind! Ma poleks iial suutnud tõusta nii kõrgele ilma selle armastuseta südames."

Pliidialune

Ühel õhtul, kui sättisin end perele süüa tegema, kostus pliidialusest imelik heli. Arvasin, et küllap on kass end kuidagi tuppa nihverdanud ja kolistab oma sööginõu kallal. Suvine aeg, mulle meeldiks, kui ta rohkem aiamaal jalutaks, sest seal jooksevad vesirotid jalust maha, aga... ei ole sellest voostrist hiirepüüdjat. Muudkui valvab välisukse taga ja kipub korterisse.

Ühes käes leib, mille tahtsin külmikusse pista, teises sibulakott, millest järgmiseks kavatsesin paar mugulat välja harutada, õngitsesin sussininaga kassi totsikut, et kui leiva kappi suskan, võtan ühtlasi kõutsi (kui nii ikka sobib kadunud kelladega isakassi kutsuda) konservi ka välja. Et söögu kõht täis ja siis õue tagasi! Söögialus libises aga hooga mu jalgade vahelt läbi, nagu oleks kelk lumemäest alla sõitnud. Uuritasin vaatama - oligi mägi!

Mingi kühmus koht oli reliini all juba sellest ajast, kui mees kunagi happepudeli põrandale läigatas. See keetis põranda konarlikuks ja sõi kapinurga pudedaks. Kui põrandakatet pandi, siis kaasa natuke tahus siledamaks, aga mingi muhk jäi ikka. Tühi temaga!

Nüüd aga oli kühmukoht paraja mutimullahunniku kõrguseks kerkinud ja tõusis veelgi.

"Heldus! Nüüd lõhub pliita ära!" ehmatasin, aga siis lõi linoleumile nagu rebend sisse ja sealt hakkas miskit kiiresti ülespoole kerkima. Noh, nagu džinn pudelist või aitaja-mees võlukarbist. Manööverdas end kasvades, mööblit lammutamata, minu ja pliidi vahele ja jäi siis umbuskliku pilguga põrnitsema, suur taskutega põll ees ja kulp kaenlas.

Selge! Ahjualune.

"Minul ei ole sulle midagi anda! Alles panin paja tulele," tõrjusin tegelast, üritades ise poti ligi pääseda. Aga lihtne see polnud.
"Seda ma näen jah," võttis ahjualune (või nüüd juba pigem "pliidiesine") juhtimise üle ja kiikas kupraskulmul kaanealust: "Mida keeta plaanid? Makarone? Miks nii vähe vett panid? ÕLI??? Mis sa sellega tahad teha? Potti panna? Arust ära?"
"Soola tohib lisada?" vigisesin hädiselt.
"Võib," lubati armulikult, aga jätkati kohe: "Hull peast! Mis soola sa võtsid? Nii palju! Anna siia, ma ise!"
Niisugusest sekkumisest segaduses, jäin hetkeks abitult keset kööki seisma ja sain kohe uue sõnasahmaka kaela: " Mis sa sellest leivakotist hoiad? Pane ta juba käest ära! Külmkappi??? Sa näed, seal pole isegi ruumi. See on kinnine kott, las ta olla kapiserva peal! Mis sa ootad? Vett too juurde! Korja asjad laualt ära! Kuhu sa selle viid? Miks sa seda ei too! Haki! Väiksemaks! Kiiremini! Oh, taevane arm, sa ei oska ikka üldse midagi!"

Käed hakkasid värisema. Küll oli tegu, et end noaga mitte vigastada ja üleüldse kuidagi lihatükile pihta saada.

"Ma ütlesin, et pane asjad kappi!"
"Panin ju!"
"Miks siis juust ikka laual on?"
"Ma tükeldan selle kohe salatisse."
"Juustu? Singi ka??? Mis sa neist makaronidest siis üldse teed?"

Armas aeg! Kelle köök see õigupoolest on?
"Tee siis ise, kui sa nii tark oled!" üritasin vihastudes nuga lõikelaua sisse lüüa ja minema kõndida, aga nüri nuga hüppas kõvalt puidupinnalt hooga üles ning oloeks küllap jalga maandunud, kus pinnas pehmem. Õnneks sai vilgas kamandaja pidemele sõrmed ümber, mõõtis mind pika pilguga ja põrutas: "Ära turtsu! Istu ja õpi!"

Köök lõi pöörlema nagu vurr. Hea, et minusugune pidur selle sees istus. Hoidsin hoo paraja.

Kui seinad jälle seisma jäid, haljendasid noaterad, läikisid lauapinnad ja potis auras roog, mille lõhn nina vägisi kaane vahele vedas.

"Tuled homme jälle?" tihkasin küsida, kui tuju tublist kõhutäiest toredam ja meel meeldivast vaatepildist heldinud.
"Mis sa veel ei taha! Otsi mujalt endale tasuta koduabilist!"
"Miks sa siis üldse tulid?" imestasin, sest tegelane ei paistnud mingit tasu tahtvat. Isegi toitu puutus tühiselt.
"Närv läks mustaks, mis muud. Ja katsu nüüd, et natuke aegagi järge pead!" mühatas põrandastkerkinu ja sama äkki kui ilmus, vajus jälle reliinikühmuks tagasi.

Nüüd olen nädalapäevad makarone söönud. Ei noh, hästi tuleb välja küll, aga midagi muud kuluks vahelduseks ära. Lapsed juba kipuvad naabrite juurde lõunale jääma. Keedaks teise toidu, aga ei tihka. Äkki ärritan jälle ahjualuse üles. Oleme temaga viimasel ajal täitsa hästi läbi saama hakanud. Igast söögiteost ulatan tallegi põrandavahesse palakese ja eile õhtul mõmiseti pliidialusest juba täitsa tunnustavalt.

Allikassevaataja Mille

On nii, et selles peres, kus allikas kaevu aset täidab, pole tüdrukut. Selles peres, kus tüdruk on, pole maja ligi allikat. Aga kui need kaks elamist üksteise sisse mõelda, sünnib ilus ja natuke nukker muinasjutt.

Ühel suvel, kui põud aina pikemalt põldudele pikali heitis, nii et väljapealsed juba suvehakul kollasteks kiskusid, istus Mille, veekruus käes, jõudu kaotava koduse allika äärde, et kosutada karge veega keha, mida päevane päikeselõõsk vinnutas ja rammestas. Õhenev läte kolksutas kruusipõhja ja päris täis jooginõu ei valgunudki.

"Luba mul ka janu kustutada," kuulis Mille korraga selja tagant võõrast häält.

Mille keeras end hääle suunas ja nägi kõrget kasvu meest enda kõrval seismas, silmad nii sini-sinised nagu savipõhjaga veeläte, millest taevapilvitus vastu peegeldab.

Oli see käsk?

Ei. Muidugi mitte. Ometi ulatas Mille kuulekalt kruusi küsijale.

See oli allikahaldjas.

"Aitäh, Mille!" tänas jooja, kui oli jooginõu tilgatuks rüübanud.

Miks juhtus edasi see, mis juhtus? Kes teab. Jõi lättevaim ju vett oma varudest. Oli lonksatud maapõuemärjal tüdruku veeulatamisest andmise vägi sees? Sest korraga hakkas allikasäng võbisema, mulksuma ja mullitama ja paar hetke hiljem võisid kuivale jäänud kaldataimed taas oma juurevarbaid karastada.

"Aitäh, Mille!" oli allikaisand öelnud. Ja veel lisas ta:

"Põud piinab veel paar nädalat su küla, Mille. Aga vesi sinu allikas ei lõppe. Ei lõppe siis, kui sa igal hommikul enne päikesetõusu siia tõttad, minu silmad veesügavusest kätte leiad, nendest taevast näed ja mulle tervituseks suud annad."

Ütles. Astus vette ja vajus taevapilvitust peegeldavaks lätterahutuseks.

Järgmisel hommikul suudles Mille allikat esimest korda. Hommikujahedus libises kergelt üle tüdruku huulte. Taevas allikavaimu silmades oli säravsinine. Ja veesilm pidas sõna. Ta jootis põlde ja heinamaid, külarahvast ja kariloomi. See väike veesilm, millesse ämber vaevaliselt ära mahtus.

Teiselgi hommikul tuli Mille. Kui lihtne oli hoida küla januta! Kui kerge oli kummarduda muhkliku veepeegli kohale!

Ja kolmandal ning neljandal hommikul tuli Mille.

Viienda varavalgel veesuud suudeldes märkas ta allikahaldja silmades murelikku läiget.

"Mille! Mida sa mind vaadates nägid?"

"Taevast."

"Millist, Mille?"

"Laiuse ja sügavuse piirideta. Nägin loojunud kuud, uinunud tähti ja veel ärkamata päikest!" rõõmustas Mille.

"Mõned päevad veel ja põud liigub lõunasse. Mina lähen koos temaga. Lähen ja otsin teise samasuguse tüdruku, kes mulle vaidlemata veekruusi ulatab, mind paar nädalat oma allikal suudlemas käib ja nii oma küla janu käest ära päästab."

"Jah. Ma tean," vastas Mille, aga lätteisanda helesinistesse silmadesse kerkis halliturjaline umbusupilv.

"Jah, ma tean," oli Mille vastanud, sõnade sisusse süüvimata.

Ka kuuendal ning seitsmendal hommikul korjas tõsinev lättehaldjas Millelt silmavaate ja suudluse.

Kaheksandal unustas Mille end veepiirile pikemalt.

"Mille! Mõned päevad veel..."

"Jah! Ma tean!"

"Su pilk on teiseks saanud. Mida sa nägid?"

"Ei ole! Mulle lihtsalt meeldib taevas su silmades. Las ma vaatan seda, kuni võimalik."

"Mille! Tõsta silmad üles. Õige taevas on seal!"

"Ei. Õige taevas on palju lähemal. Kusagil seal, kus ma su südant märkasin," lõkerdas Mille lõbustatult ja andis allikavaimule ühe musi lisaks.

Üheksandal, kümnendal ja üheteistkümnendal hommikul peitis lättehaldjas murepilved nii sügavale oma silmade põhja, et ta õieti isegi neid üles ei leidnud. Lättevaim hoidis, et tüdruku pilk ta südant ei puutuks. Hoidis nii kõvasti, et hoidmiskoht Mille meeled köitis. Kõrvalised oleks ehk ohtu märganud, aga kellaaeg oli vaatajate ligisattumiseks liiga varane.

Kaheteistkümnendaks hommikuks tuli allikaisandale lahkumise lähedus meelde.

"Miks su silmad suletud on? Vaata mind!" anus Mille.

"Ei. Ma joodan su küla ka siis, kui sa mulle silma ei vaata."

"Aga nii pole aus! See seisis meie lepingus sees!" ei jäänud Mille nõusse.

Ohates kergitas lättevaim pilgu üles.

"Ära tule homme!" palus ta tüdrukut. Ma annan su külale ikkagi vee. Ära sina tule!"

"Ei! Nii pole aus!" vaidles Mille. Muidugi tuli ta.

Eelviimasel hommikul oli Mille lõbusam ja ilusam kui iial enne.

"Mille! Ma lähen homme ära!" manitses allikaisand, sest nägi, et tüdruk ise üldse ette ei mõtle.

"See on alles homme! Nüüd on nüüd!"

"Mille, miks sa end ehid? Mida plaanid? Ma ei jää siia. Lähen nagunii. Tahad sa tõesti, et teised su alpuse pärast viletsuses vireleksid?"

"Ei."

Kaks nädalat oli täis saanud.

"Võta mind kaasa," anus Mille.

"Ma ei saa. Igal külal on oma allikas ja igal sellisel allikal oma tüdruk. Sinu suudlus ei jooda muud, kui seda küla."

"Ma tuleksin niisama."

"Ei. Nõnda segaksid sa vee sündimist."

"Ma ootaksin seni eemal."

"Ei, Mille. See oleks sulle veel valusam."

"Kui põud kord jälle maid muserdab, kas sa siis tuled tagasi?"

"Kes teab."

"Ära vähemalt teistele tüdrukutele südant näita!"

"Mille..." ütles allikahaldjas ja kadunud ta oligi.

Räägitakse, et aeg-ajalt kerkib siin-seal tillukesi allikaid põuda lõpetama. Veel räägitakse, et Mille allikas jäi tüdruku nime laulma. Aga et Mille ise ei laula midagi. Kunagi. Ootab ainult, otsib oma allika põhjast taevast ja... südant.

Maailma kõige ilusam sõna

Üks prints oli lossipargis jalutades kännule istuma ja mõtisklema jäänud.

"Maailmas on nii palju ilusaid sõnu:

ainuõige, avarus, draakon, ertshertsog, frikadell, killustik, maiustus...

Aga peab ju olema üks, mis on kõige ilusam? Nii, nagu sa tunned tuhande imeilusa printsessi hulgast ära selle... ainuõige."

Ja mõtiskles kuningapoeg ning mõtiskles. Kaevus nii sügavale endasse, et ükski õukondlane teda enam mõtetest äratada ei suutnud. Kuningas ka mitte.

Kännu ümber ehitati lehtla, et vihmad ja tuuled printsile viga ei teeks ja üle kogu maa anti teada:

"Kes kuningapoja mõtisklustest äratab, saab pool kuningriiki vaevatasuks!"

Isegi kohalikud targad tabasid printsi tagurpidipilgust ära, milles häda seisab. Aga abi anda ei osanud.

Alustuseks võttis kuningas ise sõnaraamatu põlvedele ja vuristas sealt mõned leheküljed ette. Siis aga märgati, et mida rohkem sõnu kuningapoja kõrvadesse jõuab, seda sügavamaks mõtisklus süveneb.

Park ümbritseti paksu piirdeaiaga, et valed sõnad printsist eemal hoida. Loodi sõnakaalumiskomisjon, mis pakkumised põhjalikult läbi vaagis. Korraldati rahvaküsitlus ja uuriti üldisi eelistusi. Analüüsiti iidseid salasõnu ja moodustati uusi. Üksikud usaldati ette kanda. Aga abi ei midagi.

Siis sattus lehtla ligi üks pika punase patsiga külatüdruk.

Ega alamat rahvast tavaliselt lossiparki lastud, aga see oli printsi amme tütar, kes tuli kuningakoja juurest ema otsima. Teda oli seni erilise hoolega printsist eemal hoitud, sest kuningale tundus, et poiss piidleb toda ruugelakalist liiga õnneliku pilguga. Olnuks tüdruk printsess, siis vaadaku pealegi. Aga et sihukest, taluplikat ja nupust nikastanut takkapihta (muudkui vahib pilvi, laulab ja lõkerdab), seda kuningas ei sallinud.

Nii et muidu ei lastud tüdrukut lossi ligigi, aga nüüd küll. Prints ei pannud ju ümbritsevat üldse tähele!

"...!" hõikas too tüdruk printsi nimepidi ja näe! Kuningapoeg ärkas sealsamas tardumusest üles.

"Mida erilist sa talle laususid?" pinnis hiljem kõrgestiaustatud sõnakaalumiskomisjon.

"Ei mäleta!" naeratas piiga.

"Tuleta meelde!" kärkis komisjon.

"Ei nimetanud ma sellist midagi!" meenutas neidis.

"Mina ütlesin ta nime esimesena!" kaitses kuningas kaotsiminevat kuningriigipoolt, kui hüüatus lõpuks ilmsiks sai. "Või ma siis esimese asjana poja nime ei maininud! Sellest polnud abi!"

"Ehk ei olnud ütlemises õiget väge sees?" iitsatas haldjaeit, kes vanuse tõttu vangiminekut ei peljanud.

"Kui maailmas on nii palju ilusaid sõnu ja õige äratundmiseks on vaja tabada ka õige tugevus, kõrgus ja tämber..." hakkas kuningapoeg mõttesilmusesse vajuma, aga märkas siis oma lapsepõlvekaaslast-tüdrukut ja oli lipsti lingust väljas.

"Noh. Oleks võinud hulleminigi minna," lohutas end kuningas, kui poole riigist pojale ja tolle punapeast pruudile pulmadeks kinkis.

Aga kuidas Sinuga lood on? Mis on Sinu meelest kauneim sõna maailmas ja kes võiks Sind sellega äratama tulla?