Tuesday, June 28, 2011

Pilvelind

Päriselt oli ta kaljukotkas. Pilvelinnuks kutsuti teda sõprade seas ja mitte sellepärast, et temas olnuks midagi sarnast pilvede valevuse, kohevuse või lendamislaiskusega.

Suure linnu pesa asus vaiksel rabasaarel, kindlalt kinnitatuna tüüaka männi harulisse võrasse ning okasterohelusega kaetud kurja silma eest. Avar vaade andis hingamisruumi ja näitas kaugelt kätte ettevaatamatu saaklooma. Kõik oli justkui olemas, ent kotkas igatses midagi enamat ning hõljutas end taevakõrgustesse.

Selles pole iseenesest midagi imelikku. Taevas ongi kotkaste teine kodu. Aga meie kotkas ei jätnud jonni enne, kui oli maandunud laotuse kõige kõrgemale pilvenukile. Päevast päeva. Aastast aastasse.

Ka selles poleks olnud midagi paha. Lind, kes vaatab korraga ära pool maailma! Kas ei kõla suurepäraselt? Metsa- ja mereväljad, lumelagendikud ja liivakõrbed, sügavused ja kõrgused, sihid ja käänud, rikkuse ja vaesuse, õnne ja õnnetuse, siiruse ja salakavaluse - kõik selle haaras kotkas ühe pilguheitega oma silmade põhja ning kogu see kirevus ajas teda ikka ja jälle vallutama taevaookeani kõrgeimat pilvelaeva.

Paraku võttis nähtud sigin-sagin linnul silme eest kirjuks, tegi pea uimaseks ja nihutas tasakaalu paigast ning nii kostis ülevalt, peaaegu et tähtede vahelt, päevast päeva ja aastast aastasse tema meeleheitlik appikarje. Sest vaade kosutab küll hinge, kuid mitte keha. Sest sinu ees on küll pool maailma, aga seal üleval oled sina ise ihuüksi.

"Ohhhh!" ohkasid sõbrad-pilvelinnupäästjad, jätsid oma teod-toimetused pooleli ja sööstsid siniavarusse.

"Ärge minge!" utsitasid lendajad, kelle rännutee iial pilvini ei ulatunud. "Ta peab ise endaga hakkama saama! Ta ju kasutab teid ära!"

Sõbrad teadsid seda isegi. Aga läksid ikka.

***

See oli vihmaniiske ja tuuline hilisõhtutund. Pesad täitusid päevaste askeldajatega. Väsinud vidistajad sättisid tiivasulgi tekkideks. Tasapisi saabus vaikus pesakastidesse, räästaalustesse, põõsapuhmaisse ja puuvõradesse. Ja siis, kui viimane vilistaja oli oma õhtulaulu lõpetanud, kostis pimedalt taevalaelt pilvelinnu ahastav hädahüüd. Nii hilja siis veel!

"Mulle aitab! Ei!" kostus torin esimesest pesapuust. "Öömaailm ei saa olla nii peadpööritavalt kirju. Tulgu ise!"
"Ei, ei ja veelkord ei!" kõlas järgmisest võratihedikust. "Õppigu kord ometi ise endaga hakkamasaamist ja teistega arvestamist!"
"Minu kannatus on katkenud! Kukkugu end puruks või jäägugi üles. Kõik. Lõpp!" kiruti kolmandast kohast. Kurjad silmasöed sihtisid märga taevatumedust ja nokkadest turritas välja veel sadu süngeid sõnu.

Muidugi nad läksid. Läksid, sest kuigi kotkas oli naudingujanuline, vastutustundetu, isekas ja iseloomutu, oli ta veel midagi. Sõber. Ja sellistel puhkudel neelame alla nii mõndagi.

Monday, June 20, 2011

Taevastiib ja Jaanikakar

Juuniaasal, keset kuninglikku värvikirevust, sirutas oma valge õiekrooni üle teiste kuldse südamega Jaanikakar. Kellukate, käokannide, harakputkede ja ojamõõlade keskelt paistis kaugele ta iseteadlik ilu ning kuigi Sa ehk liblikarahvast kergemeelseks ja tuulepäiseks pead, ei söandanud paljud neist nurmel-laperdajatest kuningliku lille õiesametile laskuda.

"Hei, sina seal!" kuulis korraga hõikamist aasal askeldav Taevastiib. Poisina sündinult võinuks ta välja näha kui pilvitu sinilaotus, aga temakese kleit oli värvi ja mustri saanud paeklibuselt ning põuakuivalt põllumullalt.
"Sina jah!"
Taevastiib vaatas teda hüüdnud Jaanikakart ja kõrgeaulise kõnetamisest kohkunult pudenes otse lille südamikupadjale.
"Ma... vabandust..." kogeles kukkuja ning üritas põgeneda, aga lill klammerdas ta jalad kohevaisse narmaisse.
"Kas sa armastad mind?" muigas hoidja, teise peataolekust ilmselgelt lõbustatuna.
"Mina?... Ma..." võdises lendaja ja püüdis raugeva himuga haardest vabaks pääseda.
"Kas sa armastad mind?" kordas lill, ise meelalt oma keeliklehti limpsates.
"Jah, aga... ma ei ole Sinu liblikas," tunnistas Taevastiib katkeval häälel.
"Miks nii?" imestas Jaanikakar.
"Sina oled suur ja särav, uhke ja imetlusväärne. Mina olen tavaline. Silmapaistmatu."
"Mina ju märkasin sind! Sa oled habras ja sametpruun, sinu tiibades tuksleb külvi ootavate põldude rahutus ja kehal küütleb ühtaegu nii öö- kui päevataevas. Ja mis peamine - Sa lendad, Taevastiib!"

Kui ilus on uskuda muinasjutte! Sellest liblikast sai maailma kõige õnnelikum pruun nurmetantsijatar. Tema valged sabasilmad lõid veepärlitena särama ning vilgaste tiibade vahelt plinkis mustsinise ihu öö ja päev.
Aina kõrgema taeva tantsis liblikas Jaanikakrale kingiks ja aina ülespoole sirutus lille säravvalge kroon.

"Hei! Sina seal! Sa armastad mind!" vallutas ühtäkki Jaanikakra õiepilgu Päevapaabusilma hõrk elegants. Tema tiibadealune kumas kõige pimedamate ööde salapära, tema neljas kütkestavas silmas siras varjamata soov ja enesekindlus. Taevastiival polnud enam maandumiseks kohta. Jaanikakar tundis talle kaasa, aga Jaanikakar tundis ka uut kirge õiesüdames kasvamas.

Kuna Taevastiival ei olnud maandumiseks kohta, lendas ta kõrgele siniavarustesse, lükkas laotuseservadesse üksikud kohevad pilvetupsud ja kirjutas tiivaääri katvate õrnade udemetega asuursinisele:

"Hei, tähelepandamatu pruun liblikas! Ära pelga laskuda nurme kauneimale õiele. Sa saad haiget. Seda küll. Aga vaata mind! Ma poleks iial suutnud tõusta nii kõrgele ilma selle armastuseta südames."



Wednesday, June 15, 2011

Pliidialune

Ühel õhtul, kui sättisin end perele süüa tegema, kostus pliidialusest imelik heli. Arvasin, et küllap on kass end kuidagi tuppa nihverdanud ja kolistab oma sööginõu kallal. Suvine aeg, mulle meeldiks, kui ta rohkem aiamaal jalutaks, sest seal jooksevad vesirotid jalust maha, aga... ei ole sellest voostrist hiirepüüdjat. Muudkui valvab välisukse taga ja kipub korterisse.

Ühes käes leib, mille tahtsin külmikusse pista, teises sibulakott, millest järgmiseks kavatsesin paar mugulat välja harutada, õngitsesin sussininaga kassi totsikut, et kui leiva kappi suskan, võtan ühtlasi kõutsi (kui nii ikka sobib kadunud kelladega isakassi kutsuda) konservi ka välja. Et söögu kõht täis ja siis õue tagasi! Söögialus libises aga hooga mu jalgade vahelt läbi, nagu oleks kelk lumemäest alla sõitnud. Uuritasin vaatama - oligi mägi!

Mingi kühmus koht oli reliini all juba sellest ajast, kui mees kunagi happepudeli põrandale läigatas. See keetis põranda konarlikuks ja sõi kapinurga pudedaks. Kui põrandakatet pandi, siis kaasa natuke tahus siledamaks, aga mingi muhk jäi ikka. Tühi temaga!

Nüüd aga oli kühmukoht paraja mutimullahunniku kõrguseks kerkinud ja tõusis veelgi.

"Heldus! Nüüd lõhub pliita ära!" ehmatasin, aga siis lõi linoleumile nagu rebend sisse ja sealt hakkas miskit kiiresti ülespoole kerkima. Noh, nagu džinn pudelist või aitaja-mees võlukarbist. Manööverdas end kasvades, mööblit lammutamata, minu ja pliidi vahele ja jäi siis umbuskliku pilguga põrnitsema, suur taskutega põll ees ja kulp kaenlas.

Selge! Ahjualune.

"Minul ei ole sulle midagi anda! Alles panin paja tulele," tõrjusin tegelast, üritades ise poti ligi pääseda. Aga lihtne see polnud.
"Seda ma näen jah," võttis ahjualune (või nüüd juba pigem "pliidiesine") juhtimise üle ja kiikas kupraskulmul kaanealust: "Mida keeta plaanid? Makarone? Miks nii vähe vett panid? ÕLI??? Mis sa sellega tahad teha? Potti panna? Arust ära?"
"Soola tohib lisada?" vigisesin hädiselt.
"Võib," lubati armulikult, aga jätkati kohe: "Hull peast! Mis soola sa võtsid? Nii palju! Anna siia, ma ise!"
Niisugusest sekkumisest segaduses, jäin hetkeks abitult keset kööki seisma ja sain kohe uue sõnasahmaka kaela: " Mis sa sellest leivakotist hoiad? Pane ta juba käest ära! Külmkappi??? Sa näed, seal pole isegi ruumi. See on kinnine kott, las ta olla kapiserva peal! Mis sa ootad? Vett too juurde! Korja asjad laualt ära! Kuhu sa selle viid? Miks sa seda ei too! Haki! Väiksemaks! Kiiremini! Oh, taevane arm, sa ei oska ikka üldse midagi!"

Käed hakkasid värisema. Küll oli tegu, et end noaga mitte vigastada ja üleüldse kuidagi lihatükile pihta saada.

"Ma ütlesin, et pane asjad kappi!"
"Panin ju!"
"Miks siis juust ikka laual on?"
"Ma tükeldan selle kohe salatisse."
"Juustu? Singi ka??? Mis sa neist makaronidest siis üldse teed?"

Armas aeg! Kelle köök see õigupoolest on?
"Tee siis ise, kui sa nii tark oled!" üritasin vihastudes nuga lõikelaua sisse lüüa ja minema kõndida, aga nüri nuga hüppas kõvalt puidupinnalt hooga üles ning oloeks küllap jalga maandunud, kus pinnas pehmem. Õnneks sai vilgas kamandaja pidemele sõrmed ümber, mõõtis mind pika pilguga ja põrutas: "Ära turtsu! Istu ja õpi!"

Köök lõi pöörlema nagu vurr. Hea, et minusugune pidur selle sees istus. Hoidsin hoo paraja.

Kui seinad jälle seisma jäid, haljendasid noaterad, läikisid lauapinnad ja potis auras roog, mille lõhn nina vägisi kaane vahele vedas.

"Tuled homme jälle?" tihkasin küsida, kui tuju tublist kõhutäiest toredam ja meel meeldivast vaatepildist heldinud.
"Mis sa veel ei taha! Otsi mujalt endale tasuta koduabilist!"
"Miks sa siis üldse tulid?" imestasin, sest tegelane ei paistnud mingit tasu tahtvat. Isegi toitu puutus tühiselt.
"Närv läks mustaks, mis muud. Ja katsu nüüd, et natuke aegagi järge pead!" mühatas põrandastkerkinu ja sama äkki kui ilmus, vajus jälle reliinikühmuks tagasi.

Nüüd olen nädalapäevad makarone söönud. Ei noh, hästi tuleb välja küll, aga midagi muud kuluks vahelduseks ära. Lapsed juba kipuvad naabrite juurde lõunale jääma. Keedaks teise toidu, aga ei tihka. Äkki ärritan jälle ahjualuse üles. Oleme temaga viimasel ajal täitsa hästi läbi saama hakanud. Igast söögiteost ulatan tallegi põrandavahesse palakese ja eile õhtul mõmiseti pliidialusest juba täitsa tunnustavalt.

Saturday, June 11, 2011

Allikassevaataja Mille

On nii, et selles peres, kus allikas kaevu aset täidab, pole tüdrukut. Selles peres, kus tüdruk on, pole maja ligi allikat. Aga kui need kaks elamist üksteise sisse mõelda, sünnib ilus ja natuke nukker muinasjutt.

Ühel suvel, kui põud aina pikemalt põldudele pikali heitis, nii et väljapealsed juba suvehakul kollasteks kiskusid, istus Mille, veekruus käes, jõudu kaotava koduse allika äärde, et kosutada karge veega keha, mida päevane päikeselõõsk vinnutas ja rammestas. Õhenev läte kolksutas kruusipõhja ja päris täis jooginõu ei valgunudki.
"Luba mul ka janu kustutada," kuulis Mille korraga selja tagant võõrast häält.
Mille keeras end hääle suunas ja nägi kõrget kasvu meest enda kõrval seismas, silmad nii sini-sinised nagu savipõhjaga veeläte, millest taevapilvitus vastu peegeldab.
Oli see käsk?
Ei. Muidugi mitte. Ometi ulatas Mille kuulekalt kruusi küsijale.
See oli allikahaldjas.
"Aitäh, Mille!" tänas jooja, kui oli jooginõu tilgatuks rüübanud.

Miks juhtus edasi see, mis juhtus? Kes teab. Jõi lättevaim ju vett oma varudest. Oli lonksatud maapõuemärjal tüdruku veeulatamisest andmise vägi sees? Sest korraga hakkas allikasäng võbisema, mulksuma ja mullitama ja paar hetke hiljem võisid kuivale jäänud kaldataimed taas oma juurevarbaid karastada.
"Aitäh, Mille!" oli allikaisand öelnud. Ja veel lisas ta:
"Põud piinab veel paar nädalat su küla, Mille. Aga vesi sinu allikas ei lõppe. Ei lõppe siis, kui sa igal hommikul enne päikesetõusu siia tõttad, minu silmad veesügavusest kätte leiad, nendest taevast näed ja mulle tervituseks suud annad."
Ütles. Astus vette ja vajus taevapilvitust peegeldavaks lätterahutuseks.

Järgmisel hommikul suudles Mille allikat esimest korda. Hommikujahedus libises kergelt üle tüdruku huulte. Taevas allikavaimu silmades oli säravsinine. Ja veesilm pidas sõna. Ta jootis põlde ja heinamaid, külarahvast ja kariloomi. See väike veesilm, millesse ämber vaevaliselt ära mahtus.

Teiselgi hommikul tuli Mille. Kui lihtne oli hoida küla januta! Kui kerge oli kummarduda muhkliku veepeegli kohale!

Ja kolmandal ning neljandal hommikul tuli Mille.

Viienda varavalgel veesuud suudeldes märkas ta allikahaldja silmades murelikku läiget.
"Mille! Mida sa mind vaadates nägid?"
"Taevast."
"Millist, Mille?"
"Laiuse ja sügavuse piirideta. Nägin loojunud kuud, uinunud tähti ja veel ärkamata päikest!" rõõmustas Mille.
"Mõned päevad veel ja põud liigub lõunasse. Mina lähen koos temaga. Lähen ja otsin teise samasuguse tüdruku, kes mulle vaidlemata veekruusi ulatab, mind paar nädalat oma allikal suudlemas käib ja nii oma küla janu käest ära päästab."
"Jah. Ma tean," vastas Mille, aga lätteisanda helesinistesse silmadesse kerkis halliturjaline umbusupilv.
"Jah, ma tean," oli Mille vastanud, sõnade sisusse süüvimata.

Ka kuuendal ning seitsmendal hommikul korjas tõsinev lättehaldjas Millelt silmavaate ja suudluse.

Kaheksandal unustas Mille end veepiirile pikemalt.
"Mille! Mõned päevad veel..."
"Jah! Ma tean!"
"Su pilk on teiseks saanud. Mida sa nägid?"
"Ei ole! Mulle lihtsalt meeldib taevas su silmades. Las ma vaatan seda, kuni võimalik."
"Mille! Tõsta silmad üles. Õige taevas on seal!"
"Ei. Õige taevas on palju lähemal. Kusagil seal, kus ma su südant märkasin," lõkerdas Mille lõbustatult ja andis allikavaimule ühe musi lisaks.

Üheksandal, kümnendal ja üheteistkümnendal hommikul peitis lättehaldjas murepilved nii sügavale oma silmade põhja, et ta õieti isegi neid üles ei leidnud. Lättevaim hoidis, et tüdruku pilk ta südant ei puutuks. Hoidis nii kõvasti, et hoidmiskoht Mille meeled köitis. Kõrvalised oleks ehk ohtu märganud, aga kellaaeg oli vaatajate ligisattumiseks liiga varane.

Kaheteistkümnendaks hommikuks tuli allikaisandale lahkumise lähedus meelde.
"Miks su silmad suletud on? Vaata mind!" anus Mille.
"Ei. Ma joodan su küla ka siis, kui sa mulle silma ei vaata."
"Aga nii pole aus! See seisis meie lepingus sees!" ei jäänud Mille nõusse.
Ohates kergitas lättevaim pilgu üles.
"Ära tule homme!" palus ta tüdrukut. Ma annan su külale ikkagi vee. Ära sina tule!"
"Ei! Nii pole aus!" vaidles Mille. Muidugi tuli ta.

Eelviimasel hommikul oli Mille lõbusam ja ilusam kui iial enne.
"Mille! Ma lähen homme ära!" manitses allikaisand, sest nägi, et tüdruk ise üldse ette ei mõtle.
"See on alles homme! Nüüd on nüüd!"
"Mille, miks sa end ehid? Mida plaanid? Ma ei jää siia. Lähen nagunii. Tahad sa tõesti, et teised su alpuse pärast viletsuses vireleksid?"
"Ei."

Kaks nädalat oli täis saanud.
"Võta mind kaasa," anus Mille.
"Ma ei saa. Igal külal on oma allikas ja igal sellisel allikal oma tüdruk. Sinu suudlus ei jooda muud, kui seda küla."
"Ma tuleksin niisama."
"Ei. Nõnda segaksid sa vee sündimist."
"Ma ootaksin seni eemal."
"Ei, Mille. See oleks sulle veel valusam."
"Kui põud kord jälle maid muserdab, kas sa siis tuled tagasi?"
"Kes teab."
"Ära vähemalt teistele tüdrukutele südant näita!"
"Mille..." ütles allikahaldjas ja kadunud ta oligi.

Räägitakse, et aeg-ajalt kerkib siin-seal tillukesi allikaid põuda lõpetama. Veel räägitakse, et Mille allikas jäi tüdruku nime laulma. Aga et Mille ise ei laula midagi. Kunagi. Ootab ainult, otsib oma allika põhjast taevast ja... südant.