...

Öödest vaevu läbi roomad
hommikuist teed giljotiini
Päevad nagu lollid loomad
aknais kihutavad kiini

kaelas vasksed karjakellad
sarvis ohelikujupid
Uksed ootusest on hellad
ära tundmaks sõrmenukid

Kuid kui koputusi kuuled
loodetuimat vaevalt tuli
Küünlaleegi viivad tuuled
Tunnelis on kustus tuli

Sada sidumata
lahtist
haava hinge haiges ihus
kui sa hangud
lauasahtlist
leitud patsikummid pihus.

Detsembris

Käime tänaval ses muinasloos.
Pärjad ustel, laternates tuled.
Saadet plõnnib vana mängutoos.
Räitsmed suured nagu inglisuled.

Kellad helisevad. Neil on mahti.
Õhtu lõhnab mandlitest ja meest.
Küünlaleegid tutistavad tahti
kurjata, sest pole, mille eest.

Aknaist paistab söömaaegu sadu.
Pidulised kuulutanud loo
õnnelikulõpuliseks nagu.
Paraku on autoriks Perrault

Just siis...

Just siis
kui tunned
minetad
ka viimse väe
Ta tuleb
paneb padja alla käe
ja sinetab
et kaamos kooljakuine
end üles küünitamas
küünarluile
pilk silmis südasuviseselt sume
Eks mine
läbi sadamata lume
veel killukene sinist
õige vähe
kui pisar ärajäätumata ulmi
pealtnägema
teoltpagejaid
altkulmi
Ta silmad jäävad
päriseks su pähe

Muistse põlve pärandusest ihkan laulu ilmutada.

Kirjutan üles, et ei peaks kunagi, kui taas tarvis, mäluavarustes ekslema. Lõpp ongi kaotis. Eks ole juba aastatetagune juhtumine ka. :)

Valgehobusemäel.

Tea, mis kihk see üldse kiskus,
muidu aja puuga takka,
kaenlas kandmas seenevakka
leidsin end kord männistikus,
aeg ju õhtu ligi nihkus -
ühtki seent ei silma hakka!
Otsas kannatusevaru
sätin kodu poole, aga
kuhu kanti jääb, ei taba.
Vahin puid ja võtan aru,
kuni märkan - jesver! KARU!
seisab suisa seljataga!!!
Halastaja! Appi! Ema!
Kus ta küüsist enam pääsu!
Juuksed pulkas püsti pääs. Mu
silme ees lööb sirisema.
Inimkeeli kõnelema
äkitselt ent hakkab pätsu.
Rullib oma jutuheide
sõnahaaval samblal lahti,
kuidas leidis, nagu tahtis,
tänu taeval, tubli eide,
kes ka karust välja ei tee...
(Andnud selleks siis ka mahti!)
Polegi ehk oht nii hull?
Silun sirgeks kuklakarvad.
"Millist saatust mulle arvad?"
"Ei su hing veel minekul,"
(ah, mis kergem hakkas mul)
"kui sa avad võluvarvad,
mäe seest välja valge ratsu,
kelle tuuslar tulirauda
mõistis muiste mullahauda,
päeva kätte tuua katsud,
siis ka kodu poole tatsud.
Muud ei mõtlegi sult nõuda."
Vaikelt endaette vannun:
"Olen ma mustkuntnik mingi?"
Ümber mäe teen mitu ringi.
Karukolakas mu kannul
kindlameelselt kaasas tammub -
ega temaga ei tingi.
Jutt tal kah na isevärki.
Kui see hobu muisteaegu
saigi siia, on ta praegu
surnd ju? Hirm teeb märjaks särki.
Kuis ei otsi, kuis ei vae ka -
väravast ei leia märki.
Äkki, käntsti, mätta veerde
(tea, kust see mu teele satub)
matsatan ja männik mattub
tuhandesse tulekeelde.
Nõndapaljukest jääb meelde:
Tuuslar tuld ja tõrva nooskab,
mägi kahte lehte kukub,
kuulen ragisevat lukku,
karu möirgab, hobu kooskab,
säherduses säruhoos, kas
tead, mis tunne oli tukku?
Kui siis jälle silmad avan -
männik mühab, sammal haljas,
uhke ratsu hõbevaljas
ninaotsa nuhutamas.
Karu asemel sealsamas
prints, kes pillub valge mära
killerdavat kullalakka,
iga jõhvikarva takka
(tasumaks mu abi ära)
kukeseeni kukub vakka.
Sellist selli pole näinud
sa nii kindlalt, kui siin seisan!
Poiss kui ponks, et silmi ei saa!
Muu kõik sootuks meelest läinud.

Hobu selga mind ja seeni
toetas oma toore jõuga.
Eks see olnud paras šõu ka,
kuis mu kandis suure teeni -
Sillaotsa hooneteni.
Hõõrus sadul, nii et lõuga.

Traavis suks, et vagu taga,
maha saades vaevu seisin
istest tulitavareisi.
Prints see reipalt viipas aga:
"Jäägem, memm, siis jumalaga!"

Mäe pealt hetk veel nägin teisi.

Vihmaline

Kuskil vastu vihma püksirihma
ihub oma piike taevalee.
Proovin joosta
(kui ei keera kihva)
ajamasina eest üle tee.
Lippan aega
millesse "Head aega!"
hüüab hääl,
kuid üksnes hüüdja pääs.
Koidikul, purpurse krookekraega,
teritatud terariist on käes.
Hoian, et ta äiata ei satu.
Pihta saades pole pahane.
Äiatu ja ärapeletatu.
Pritsmeist jäävad jäljed nahale.

xxx

Olen Ladina-Eestlane.
Poen pilve alla vihmavarju.
Kapuutsi pähe ei pane.
Müristagu. Ei karju.

Ladistagu. Ei heitu.
Porilombid las poolihääli
roomavad mööda sääri
peitu.

xxx

Tamponeeritud taevas lekib.
Kaua ongi ju pidanud kah ta.
Jätab hingele hallitusplekid.
Seda suve ma oskasin tahta.

Päike puudugu päevakavast.
Kellal vihmaveetorune tämber.
Isu roostetab toalukuavast.
Õli oli, kuid lükkasin ümber.

Sõnad lahti on karjuseta.
Pole meest ega koera või tara.
valed tulevad varjudeta
ja tõe jaoks on ikka veel vara.

xxx

Tulid nagu tuli.

Laastates  ja tappes.

Välja murda tuli

tuhk Su rusikatest.

Viimaseidki raase

viimas käisid aina.

Rohkem ära naase.

Ära enam paina.

Põletasid maha

elaniku, maja.

Enam ma ei taha.

Rohkem pole vaja.

Lõpetagem draama!

Viirastujale:

„Läksin haiget saama.

Rohkem. Mujale.“

Mähkur

Ma läksin läbi õhu valge piima
ja voolisin end põõsaks udu sisse
ning niidu niiskus imbus hingamisse.
Ööparadiisi parasvöötme kliima.

See hoolis minust nagu riik regendist,
kes korraks saanud voli troonil isteks.
Kuitahes kallid, jääme külalisteks.
Kõik lõpuks hoolivad vaid iseendist.

Tee tursus, kraavid paistetasid üles.
Maa hõõgus allpool märga valget lappi.
Kas lootis ta, et olen tulnud appi?
Ei. Tulin haige olema ta süles.

End surun suuli juuliootel rohtu.
Kõik lõpuks unustavad ülekohtu.

Tiibade ja sabata

kui sisalik, kel ära kisti saba
või tihane, kel tiivad murti katki,
sa alla andma valmis jälle. juba.
sa oled arg. sa kardad vähematki.

eks kivilt lahkud, surnud saba näpus.
eks, tiivad nokas, sinitaevalt kasid.
punkt teisest pihust poetub kõige lõpus,
kui tänatud, kes unistada lasid.

Kas mina olen Sinu meelest ilus?

Käed kuklal selitasin päiksepaistel
ja tuju oli päevakohane.
Ei olnud asja muremõtteil maistel
mu õndsa õnnetunde kohale.

Ja nagu ikka, kui kõik liiga hästi,
sust üle lendab varblane või veis,
kes õigel hetkel ajab saba püsti
ja elegantselt sirtsutab su täis.

Võid hoida, et ta pesa all ei lesi.
Võid tekiserva varjuks krabada.
Küll valu juba teab, mil inimesi
saab kõige tõhusamalt tabada.

Heaoluelu hambuline manus.
Üks haiget saab, et teisel läheks heaks.
Kõik elame eks tunnustusejanus.
Kes seda minust paremini teaks :S

Õige sõprus on ühepoolne

Tean, et su süda mind on triiki täis.
Triikrauaga ta pinnal silun kortsu.
Kas lootusetusesse murran kord su,
ma veel ei ole otsustand. Eks näis.

Ma tahan – jalust et su lööks mu õnn
ja et mu jaoks sa siiski püsiks jalgel.
Las olla kõigi tarvis päevavalgel,
kui suur su härm ja kaotamine on.

Sa tead, kuivõrd see vihastab, mu lelu,
kui kuulen, et su kurba üksindust,
mis olema peaks ilmetu ja must,
on leevendamas mulle võõras melu.

Su vaikiolemine solvab mind ja
nii ülekohtune ja autu näib.
Su enesesse-kapseldatus käib
mu tulevikuplaanidele pinda.

Ma pole kõike välja öelnud veel.
Kui sulged ukse, aknal mainin üle,
et õnnelikuks teen ma teise süle.
Kes masendub, on ise väiklane!

Ma pettusin su kehvas sõpruses
ja jõuliselt nüüd ümber lükkan müüdi,
et minagi su ängis olen süüdi.
Sest sõber, mõistagi, just nõnda teeks.

Ma loen palju... :S

Kriibe

Tahtsin tunda, mida Sina tunned
siis, kui pilk on lukus, süda väljas.
Otsida ei tulnud, keda unne
kiigutada hingesopis häljas.

Hetkeks kinni iseenda taha
jäin, kuid kukkumiseks polnud isu.
Sa ei usu, aga ma ei taha
midagi, mis tõukaks siruli Su.

Lihtsalt ilma ilmaolekuta
pole kohta äratundmisele.
Tahtsin, et mu tunne oleks tuttav
siis, kui taas end sätid puhkustele.

Kahele poole

Sel kevadel oli kaks looget, kaks kallast -
üks lumine vaikus ja jäljed jää sees,
ja teine, mis kirendas sinilill-lillast,
kus kilgates silkasid lahtised veed.

Seal keskel sai lõkkeks üks salalik süsi,
käest neelates tahti ta ootaski, et
kord tuleb, kes usub ja üle ei küsi,
kas kõik pole viimati enesepett.

Üks jõgi, mis põgenes vastu ja päri,
ja tuli, mis kustus, kui kõht oli täis.
Sest tuli, kes uskus ja üle ei päri.
Ta lumised silmad on lillesid täis.

Nuta, tüdruk.

Nuta, tüdruk. Hoitud pisaraist
ongi liiga kuivaks jäänud tagi.
Nuta, tüdruk, ega õiget naist
sinust muidu välja selitagi.

Kevad sobib suurte vete jaoks.
Millal veel kui mitte kohe täna?
Korja oma nõutus oksaraoks,
saada suure mere poole ära.

Täna mängime kirurgi

täna mängime kirurgi.
luuaga käin puhtaks toa.
kapist toon tampoonipurgi,
veresulgurid ja noa.
rohkemat, kui telest tuttav,
asjast küll ei mõika ma,
tähtsalt aga ligi ruttan
kõhtu lahti lõikama.
sooled, süda, mandlid, aju;
käärid, kätkut, liniment.
küll on vahva! tundun ma ju
doktorina kompetent?

kaunis õmblus tehtud hooles.
kurb, et suur meil suremus.
seegi, sinder, ära kooles.
rikneb tubli tulemus.