Vihmaline

Kuskil vastu vihma püksirihma
ihub oma piike taevalee.
Proovin joosta
(kui ei keera kihva)
ajamasina eest üle tee.
Lippan aega
millesse "Head aega!"
hüüab hääl,
kuid üksnes hüüdja pääs.
Koidikul, purpurse krookekraega,
teritatud terariist on käes.
Hoian, et ta äiata ei satu.
Pihta saades pole pahane.
Äiatu ja ärapeletatu.
Pritsmeist jäävad jäljed nahale.

xxx

Olen Ladina-Eestlane.
Poen pilve alla vihmavarju.
Kapuutsi pähe ei pane.
Müristagu. Ei karju.

Ladistagu. Ei heitu.
Porilombid las poolihääli
roomavad mööda sääri
peitu.

xxx

Tamponeeritud taevas lekib.
Kaua ongi ju pidanud kah ta.
Jätab hingele hallitusplekid.
Seda suve ma oskasin tahta.

Päike puudugu päevakavast.
Kellal vihmaveetorune tämber.
Isu roostetab toalukuavast.
Õli oli, kuid lükkasin ümber.

Sõnad lahti on karjuseta.
Pole meest ega koera või tara.
valed tulevad varjudeta
ja tõe jaoks on ikka veel vara.

xxx

Tulid nagu tuli.

Laastates  ja tappes.

Välja murda tuli

tuhk Su rusikatest.

Viimaseidki raase

viimas käisid aina.

Rohkem ära naase.

Ära enam paina.

Põletasid maha

elaniku, maja.

Enam ma ei taha.

Rohkem pole vaja.

Lõpetagem draama!

Viirastujale:

„Läksin haiget saama.

Rohkem. Mujale.“