Thursday, February 9, 2023

Ilvese kõne

Ühel talvel (millest küll tubli pool juba mööda oli saadetud ja natuke pealegi, aga keegi ei teadnud, kauaks veel lund, külma ja näljaaega jätkub) kutsus ilves metsarahva kokku. Küllap suvel oleks karu kutsunud, aga tema parajasti magas, põder oleks olnud kardinaalsete muudatuste läbiviimiseks liiga leebe ja kellel teisel olekski olukorrast paremat ülevaadet? Võib-olla tihasel või oraval, aga neil jäi selleks karismast kõvasti puudu. Ilves oli haritud isand, keeled suus. Teinekord võis mõnel tahumatumal loomal ta juttu raske jälgida ja mõista olla, aga seda autoriteetsem too mõjukas metsakodanik tundus.

Esmalt andis ilves hetkeolukorrast ülevaate: 

"Positiivne on see, et kui möödunud aastal võeti olemas olnud metsast maha 95%, siis sel aastal ainult 50. Vääriselupaikade puudumine on siiski intensiivselt metsaelanike ridu kärpinud. Loomad ei julge enam poegida. Kas just hirmust järglaste käekäigu pärast - eks looma juhi ju ennekõike ikka instinktid, mitte praktiline meel, aga pigem on põhjus, et pole enam privaatset paika, kus võsuke ilmale tuua ega ka nii palju omaette olemise kohta, et poegimiseks üldse põhjus anda."

"Kui kõik loomad ringi koguneks ja seljaga ringi suunas seisaks, siis minul on piisavalt kuraasi!" lubas nugis.

"Sa pole peamisest probleemist aru saanud!" pahandas ilves. "Meid on küll vähe, aga metsa on veel vähem. Sinu ettepanek soojätkamise osas pole kuigi jätkusuutlik. Territoorium on jäänud ju üldjoontes samaks. Drastiliselt on muutunud selle omadused. Praegu oleks tarvis pigem rahvaarvu veelgi kahandada ja keskenduda antud tingimustega kohandumisele.

"Milles probleem?! Sööge jänes ära!" soovitas metskits ruttu, et tema enese eksistents kaalumisele ei kuuluks.

"Mis see annaks?" trotsis hunt. Jänes närib muru. Metsast otsib ainult varju. Kui vaja, võin talle seda ise pakkuda. Lööme siis juba karu mättasse. On hetkel lihtne teha ja toime oluliselt tuntavam. 

"INIMENE võttis ju metsa maha! Miks me inimest ära ei söö?" nõudis rebane. Tal oli nagunii tolle kandidaadiga üks kana kitkuda.

"Ka see pole tark mõte. Ega ju SEE inimene, kes meie kõrval külas elab, tegelikult suur süüdlane olegi. Tema metsatukakene seda viimast varju pakub. Tema toob meile teinekord kange pakasega veel rupskeid, heina või porganditki, kallab sügisel kotitäie õunu kuuse alla. Neid tegelikke süüdlasi sinna kaugemale me sööma ei ulatu. Sööme selle siin ära, tuleb sealt keegi asemele, kellel metsaelust ja elanikest totaalselt ükskõik on."

"Noh ... ja mis siis saab?" röhkis siga. "Täielik tsölibaat teadmata ajaks?" seda viimast nurises nirk. Siga ei teadnud tolle sõna tähendustki.

"Ka see poleks jätkusuutlik. Rahvastik vananeks ja selleks ajaks kui metsamassiividel õnnestukski ennistuda, poleks meist enam elanikkonna taastootjaid."

Nirk ohkas kergendatult ja lippas koosolekult minema. Eks hiljem pressi hiirelt välja, kuidas asi edasi läks.

"Mis teeme siis?" kostis kohmetult mitmest koonust.

"Pragmaatikuna  näen, et ainus toimiv strateegia, millega kogu elanikkond saaks optimaalselt representeeritud," lubas ilves, "on jätta puistusse resideerima igast suurusjärgust üks liik. Täpsemalt: suurtest Alces alces, keskmistest Lynx lynx, ja väikestest Lepus timidus. "Peame arvestama sellega, et meie esindus suudaks perspektiivikalt kooslusena eksisteerida ... Jänes, me usume sinusse! Sa suudad!" ... Ja loomulikult on oluline, et üksteise toidulauda ei ohustataks. Ratsionaalne ettepanek, mille heakskiitmisest soovitan kõigil käpaga märku anda, et liikuda edasi päevakorra kiireloomulisema põhipunkti juurde. Tänan! Siit siis järgmine küsimus: kes karuga tegeleb? Märtsiks peab probleemi ära lahendama."

Hääletati hundi ja sea poolt. Neil oli selleks ka endil kõige rohkem pealehakkamist, asusid agaralt käiseid käärima ja läksid asja lõpuni toimetama, teised siirdusid igaüks oma toimetuste juurde. 

Karust oli kahju. Kergendust pakkus, et ise justkui otseselt tolle otsuse täideviimisega seotud polnud. 

Üldiselt oli ilvese kõne lõpuosa metsarahvale veidi arusaamatuks jäänud. Palju võõraid, aga innustavaid, julgustavaid ning usaldust tekitavaid sõnu. Saadi aru, et jänes pandi midagi valvama. Vedas, et ise ei pidanud. 

Jah. Karust oli kahju. Aga kes käskis koosoleku maha magada. 

Friday, February 3, 2023

Udumees ja mõisniku poeg

Elas kord mõisnik. Tal oli palju maad ja rohkelt alamaid, üksjagu rikkust ja teine jagu kõrkust. Ma ei tea, kus see mõis asus, aga ei saa ka käsi südamel kinnitada, et see ei olnud Albus.

Ühel õhtul jalutas härra oma mõisapargiäärse jõe kaldal ja teda saatis uskumatu õnn: ta kohtas Udumeest. Ja see ei olnud nii, et said kokku, kergitasid kaabut ja jätkasid kumbki oma teed. Udumehe nägemine oli juba iseenesest üliharuldane asi, sest too ilmutas äärmist ettevaatlikkust, vilkust ja kavalust ning naljalt nägemisulatusse ei ununenud, aga seekord sattus tema meel nii sügavate mõtete uitele, et mõisnik Udumeest mitte üksnes ei  näinud, vaid suutis tollel seljatagusest kinni krahmata, talle sõlme peale keerata ja ohvri siis mõisa salakeldrisse klaasanumasse tugeva korgi alla sulgeda.

No küll algas parunil muretu elu nüüd: ikaldugu põllusaak põuas või käigu kontmees külasid mööda, saksa kukrusse kukkus ikka kulda, sest keldrivangi näitamisest kogunes kenake varandus.

Ei olnud ühelgi muul keldrivõtmeid kui härral enesel, aga üks sattus sinna kord ometi. Mõisniku väike poeg. 

Kuidas? Kes seda teab. Nii, nagu poisikesed ikka kipuvad sattuma sinna, kuhu neil sugugi asja pole ja kuhu nad justkui kuidagi sattuda ei saaks.

Sattus poiss keldrisse, jäi läbi purgiklaasi vahtima Udumeest, kes paari kuuga kõhnaks ja kahvatuks oli kuhtunud, ja kes teab, kuidas too keelitas või mida lapsele kokku lubas, põngerjas leidis keldrinurgast kivi, toksas sellega purgi küljele augukese ja enne, kui anum suure kolina ja klirinaga põrandale  kildudeks jõudis pudeneda, oli Udumees kadunud.

Üsna kohe oli kohal ka parun, kes kuritööd nähes endale sinised soonesarved oimukohtadele vihastas ja sajatusi pildus, mida maja paksud müürid päriselt summutada ei suutnud. Ega mõisnik mingi mõrtsukas olnud, et lihase poja oimetuks oleks klohminud! Eks ta sutike ikka sakutas, nattipidi keldrist välja vedas ja igaveseks silmist käskis kaduda, aga no see oli ka kõik. Ema, kes kära peale kohale ruttas, poleks ehk sedagi lubanud, aga tema sõna selles kodus ei kehtinud.

Ega ema süda poleks ka lubanud poega järelvalveta ilma peale jätta, küll oleks kuidagi kaitset ja kostet leidnud. Ega isagi süda rauast olnud. Oleks laps lasknud natuke papa raevul lahtuda, küll oleks ta koju tagasi kutsutud, eriti, kui oleks kõvasti kahjatsenud ja tehtu tulevikus tasuda tõotanud. Küll oleks ...

Ainult et kust mudilane seda oskas teada! Tema uskus iga kuuldud sõna ja saadud kõrvalopsu, taipas, et ta millegi enneolematult halvaga hakkama on saanud ... ja läks. Kaks kätt taskus ja kerges riides, kaasas vaid teadmine, et siia ta enam kunagi oodatud ei ole.

Oota! Ei olnud päris nii. Amm läks ühes. Too, täiskasvanud inimene, oleks võinud ju ometi poisikese hoogu pidada, aga tead ... tema oli maarahva soost lihtne naine ja uskus paruni sõnu võib-olla isegi rohkem kui poisike ise.

Amm päris tühjade kätega mõisast minema ei kõndinud, temal oli oma pojuke kah näpu otsas ja nii nad siis kolmekesi minema rändasid ... ja näe, kuidagi nõnda, et otsideski enam üles ei leitud.

Eks esimesed aastad olid rasked: poisid ise väetid ja ammel nende kõrvalt vähe aega ning ega tal olnud millegi targa tegemiseks erilist annetki. Aga aeg läks ruttu, poisid viskasid kasvu, vaatasid maailmas ringi ja õppisid mõndagi, millest elus tulu võis tõusta. Eriti oli mõisniku pojal õppimise ja asjade väljamõtlemise peale annet. Mõni oskus tekkis suisa nii, nagu oleks keegi selle õpetamata talle käe sisse surunud. Näiteks see, et mõisniku poeg oskas ... udu teha. Nii hästi oskas, et üht-teist sellest tarkusest jäi kasuvennalegi külge.

Mis sa arvad? Selle aja peale oleks aus toda tublit noormeest juba nimepidi nimetada. Ainult et kes enam teab, mis ta nimi võis olla? Ma ei saa ka käsi südamel vanduda, et ta nimi ei olnud Rein. 

Sa võid ju vastu vaielda, et sel ajal parunilastele palju peenemaid nimesid pandi. Et kui, siis ehk Reinhard või Reinhold või miks mitte ka mõlemad. Võiski olla. Aga kas siis lihtsa maarahva soost amme keel paindus seesugust välja ütlema? Võis küll viimaks poiss  ise ka uskuda, et on Rein ja ehk sai just temast kõigile tulevastele Reinudele tarkuse ja tarmukuse tähistajana nime-eeskuju.

Rändasid nad kaua või vähe, igatahes jõudsid poisid selle ajaga täismeesteks sirguda. Ekslesid nad kaugel või lähedal, igatahes jõudsid nad suurde jõukasse mõisa, mille süda kõrge künka otsa oli rajatud ja mida põhja poolt põlislaas ja lõunast lai järv kaitses. Idast ja läänest oldi aga üpris kaitseta ja kui sa arvad, et tollal vaenlased kuidagi vähem vaenulikud olid, siis arva uuesti. 

Nii võttis too mõisnik tulijad avasüli vastu, lubas head elu ja uhket ametit, sest kuuldus Reinu udutegemisoskusest jõudis kohale päevi enne tulijaid.

Milleks härrastele udu? Aga mille sisse oleks veel hõlpsam vaenuvägesid ära eksitada, et need siis metsaelajate roaks või järvele õnneks annetada?

Tolle mõisa isand oli mõistlik mees: elas hästi nii tema oma pere kui ka kõik muud, kelle heaolu tema sõnast ja armust sõltus. Aga teise õnn tekitab ikka kadedust ja kibedat meelt. 

Nimelt siis, kui kõik kõige paremas korras tundus olema, saabus õnnetus sealt, kust teda kõige vähem oodata osati: ühel päeval vankus maa mõisahoonete all, vähemad langesid lausa kokku, küngas kargas kahte lehte, künkast sirutus välja koletu lohe ja nõudis, et järgmisel päeval päikeseloojangu ajaks härra tütar - too noorim ja kõige ilusam - lohele toiduks peab toodama.

Selline asjade käik lihtsalt ei mahu pähe ju!? Isegi tolle aja kohta tundus see liig mis liig. 

Parun rääkis muidugi Reinuga ja arutati rünnakuplaane. Aga kas lohe vastu udust üldse on abi? Äkki on sellest kasu hoopis lohele, et oma kurja kavatsust teoks teha?

Igaks juhuks kuulutas parun, et see, kes tuleb ja tema tütre lohe käest päästab, saab kamalutäie kulda, tütre naiseks ja ... mõisa kah omale. Seda kahte viimast oli eriti raske lubada, sest ei võinud ju iial teada, mis iseloomuga too vabastaja vägilane välja ilmuda võib, aga kui praegu koonerdada, kahetsed ehk kogu edasise eluea. No mingid tavakohased tingimused käisid juurde, et tasu saad, kui lohe pea ette näitad ja muu taoline, aga kuidagi tuleb ju tegu  tehtuks tõestada.

Jäädi ärevuses järgmist õhtut ootama. Mõisniku kartus oli, et äkki nii ruttu ei jõua kutse kõikvõimsamate kõrvu, aga et kui kõik omad kah küljed kokku löövad, siis ehk on sellestki abi.

Reinule ei andnud ees seisev lahing asu. Süda oli suurt muret täis. Mõisnikutütrest oli kahju. Polnud too kellelegi kurja teinud. Tema isast oli kahju, sest arvata võis: see mees võitleb ükskõik millise oma pereliikme eest viimse veretilgani. 

Kõndis  Rein raskete mõtetega järve kaldale, jäi sinna suure kivi otsa istuma, ei märganudki, kuidas udu kerkis (peaaegu sama tihe nagu tema ise seda teha oskas), kuidas uduvalge tüdruk tema ette tekkis. Ärkas mõtteist alles siis, kui piiga kõnetas:

"Tere, Rein! Sina vist mind sugugi ei tunne? Mina sind küll tean. Sina olid ju see poisike, kes mu isa kunagi vangistusest välja päästis!"

Reinule tulid kauge aja sündmused, mis vahepealsete aastatega üsna muinasjutuks muutuda jõudnud, selgesti meelde, muutsid ta kurvaks ja kurjaks ning tõredalt nähvas ta tüdrukule: "Miks peaks see mälestus või sinu isa tundmine mind rõõmsaks tegema? Tema pärast kaotasin oma kodu ja vanemad ja mul pole edaspidi elus kellelegi peale iseenese loota!"

"See ei olnud mitte minu isa, kes sind kodumajast minema kihutas! Püüa mälestus peas õigetpidi pöörata ja mõtle, et sa ühe õnnetu mehe elu päästsid, kellel tütreke, veel väiksem kui sina toona, just ilma emata oli jäänud ja isata hoopistükkis hukka oleks saanud!" vaigistas tüdruk ja Rein pidi tunnistama, et tema jutus tugevasti tõtt sees oli.

"Tean su tänast muret," jätkas tüdruk. "Isa on aastatega põduraks jäänud, nii et ta ise tulla ei saanud, aga pidasime nõu ja leidsime, et kui sa meid aitad, tänase öö meie udulambaid karjatad ja meie põldusid uduveega väetad, kingime sulle midagi, millest sulle ja mõisapreilile homme abi võiks olla."

Rein võttis pakkumise vastu ja varahommikul, kui tööinimesed taredes alles ärkamist harjutasid, ulatas udutüdruk talle tõotatud tasu.

"Siin on sulle peegel, mis näitab, milliseks su tulevik kujuneb, kui sa praegu just nii või teistpidi toimetad. Ja siin on sulle maisitera, mis tarvilikul hetkel tulikuumas just sellise suuruse, kuju ja värvi võtab nagu sina tahad. Kus või kuidas neid kasutada, selleks läheb aga sinu enda tarkust tarvis."

"Maisitera?" imestad sa. "Kas tollel ajal niisugust vilja meie mail üldse tuntigi?" Maal ehk ei tuntud, aga vett- ja udupidi võis see kohale jõuda küll.

Rein pistas peegli ja terakese taskusse ning kuigi ta end sellest sugugi nõukamana ei tundnud, tänas viisakalt ja sammus algavale hommikule vastu.

Küpses see uue päeva päike ja hakkas viimaks puude taha kaduma, astus isa oma tütrega mõisa trepile, ettearvamata saatusele vastu, ja arva ära, kui suurt sõdijate väge tema silmad nägid?

Täpselt. Kedagi ta ei näinud. Mitte ühtegi hingelist! Igaüks hoidis oma nahka, kuidas oskas. Isegi lihased vennad ei tulnud õe elu eest võitlema, nende solvumine oli liiga suur, et isa nende päranduse poegadega aru pidamata panti pani.

Rein oli tegelikult hakkamas küll. Hoidsid kasuvennaga varju, üks ühel, teine teisel pool mõisaõue. Niipea kui lohe turi maa seest kerkis, õhkus tema ümber selline udu, mida ükski inim- ega lohesilm enne näinud polnud. 

Aeg-ajalt võis aimata tulelonte, mis eluka lõugade vahelt välja sirutusid, ... möirged, müdin ja ragin ... Siis jäi kõik vaikseks ja kui udu aegamisi tagasi andis, tuiskas amme poeg, kes koletist kimbutama kihutades tihedas udus lootusetult eksinud oli ning ikka veel haprasti puid ja hooneid hoomas, otsima, kuhu vennas jäi või mis temast saanud on.

Ja nägi, et Rein ühes sügavas maapraos, suurte  kivide vahel liikumatult lebab, lohe tohutu pea kõvasti soomustpidi pihus. 

Amme poeg veendus, et vennasel hing sees, lihtsalt väga väsinud. Jättis ta und välja magama, lohe pea aga võttis kaasa ja peitis ära. Paljugi, kelle kätte see muidu võib sattuda.

Rein vaatas unenäo lõpuni, mõisaõu siluti siledaks, purunenud hooned ehitati uuesti üles ja elu võis justkui endistviisi edasi minna. 

Ja läkski, sest keegi lohe tapmise eest tasu nõudma ei tulnud, härra küll vahel vaatas kahtlustava näoga Reinu suunas, aga mingit vastust ta tolle näost ega olekust välja ei osanud lugeda.

Isegi paruni pojad leebusid viimaks ja tulid koju tagasi. Ega seal võõrsil papa abita kuigi meeldiv olnud ka.

Aga just siis, kui kõik kõige paremas korras tundus olema, saabus häda sealt, kust seda kõige vähem oodata osati: põhjapoolsest põlislaanest kerkis lohe, kolm korda koledam kui esimene, sest et tal kolm pead oli; kriiskas koleda häälega, puhus kõigist oma kolmest suust tulekeeriseid ja nõudis, et kolme päeva pärast päikeseloojangul mõisniku noorim tütar (see ilusaim) talle toiduks peab toodama.

Jälle lubas mõisaisand maad ja ilmad kokku, et tütrekest päästa, taas tekitas see peres paksu pahandust ja taas leidis  Rein end Udumehe tütrega kaupa tegemas.

"Kui sa kolm ööd meie udulambaid karjatad ja põlde uduveega väetad, kingime sulle midagi, mis sul mõisapreilit päästa võiks aidata!"

Rein tegigi nii ja seekord sai palgaks ... kolm maisitera. 

"Ka neil on võime kuumas kerkida just nii suureks ja sellist kuju ning värvi nagu sa ise soovid."

Ei ilmunud selgi korral hingelist, kes preilit päästma tõttaks. Ainult Rein ja amme poeg, aga nemad hoidsid oma tegemistega varjule.

Päike loojus ja lohe kolm pead kerkisid, ühes nendega kerkis ka udumüür, mille sarnast inim- ega lohesilm iial enne näinud polnud.

Kostis karjeid ja kriiskamist, kumas tulelonte ja tunda oli murduvate puude tuult. Siis jäi kõik vaikseks. 

Kui udu juba hajuma hakkas, leidis metsa eksinud amme poeg õige raja üles, märkas Reinu tohutu tamme võras võitlusväsimust välja puhkamas, lohe kolm pead oksaharudel rippus nagu iluehted jõulupuul.

Amme poeg jättis velje puu otsa puhkama (kuhu tal sealt kukkuda? Ülespoole ju ometi mitte!), viis pead minema ja peitis ära. Paljugi, mis mõtted mõnel võõral neid kohates pähe võiks tulla.

Ja elu läks endist viisi edasi.

Kuni häda tõusis sealt, kust keegi oodata ei osanud. Järvest!

Järvelohel oli 7 pead ja tema soovis seitsme päeva pärast päikeseloojangul mõisniku tütart õhtusöögiks.

Taas ahastas isa ja tõotas päästjale head-paremat, taas tekitas see peres pahameelt ja taas leidis Rein end udutüdrukuga kaupa tegemas.

Seekord rühmas ta Udumehe maadel seitse ööd ja sai vastutasuks seitse maisitera. Igal ikka sarnane võluvõim sees.

Tuli mõisnik oma tütrega järve randa, vajus päike ja kerkisid lohe pead ning samal ajal ka tihe udumüür, millist ükski inim- ega lohesilm iial varem polnud näinud.

Kostus kriiskeid, korskeid, aerulööke ja laineraginat, kumas tulelonte ja pritsis vett, kas just seitsme penikoorma taha, aga ühe taha kindlasti.

Kui vaikseks jäi ja udu hajuma hakkas, sõudis amme poeg asja uurima. Leidis poolvenna paadis magamast, lohepead paadi järel hulpimas nagu pardipojad ema sabas. Korjas mees pead kokku ja viis varjule. Paljugi, mis nõu mõnel asjassepuutumatul võiks nendega sündida.

Ja nüüd ei ohustanud seda mõisa enam tõesti mitte miski. Tegelikult ka, kolm sellist hirmu üle elatud. Neljas olnuks ikka liig mis liig.

Mõisas oodati tasu nõutajat, aga kui teda ei tulnud, leppis lõpuks peregi ära, isal hakkas tasapisi lubadus ununema ja jäi aina sagedamini naabermõisnikel külas käies vaatlema ning mõtisklema, kellele oma tütar naiseks anda. Nii, et kõik rahul oleks. Tüdruk ise ikka ennekõige.

Ja siis, kui keegi enam oodatagi ei osanud, tuli amme tpoeg härra jutule ja tunnistas, et tema on lohed tapnud.

"Kus sa ometi varem olid? Miks alles nüüd tuled ja kas sa oma tegu tõestada ka suudad?" usutles parun.

"Oma tegu suudan, aga Reinu tegu mitte," vastas amme poeg.

"No kui te koos püüdsite, siis peate omavahel kokku leppima, kuidas tasu jagada," arvas parun.

"Mina üksi püüdsin, mul on ka kõik üksteist lohepead ette näidata," kinnitas amme poeg. "Mina, nagu Reingi, mõistan ka lohede keelt ja kuulsin oma kõrvaga, et Rein oli see, kes nad siia sinu tütart kimbutama kutsus, aga seda ma sulle tõestada ei saa, sest lohed on surnud. Viimase lohe viimase pea püüdsin niipalju kaela otsa jätta, et ta sulle seda ise tunnistada saaks, aga seda tegi nüüd küll Rein, et too viimanegi otsustavalt maha sai raiutud. Mul ei ole mingit muud tunnistust, aga kui sa tagasi mõtled, millal lohed ilmuma hakkasid ja kui kummaliselt Rein enne neid taplusõhtuid käitus, siis ehk lähevad mõistatuse niidiotsad kokku."

Nii ütles amme poeg, ajas parunile kahtluseussi hinge ja too hakkas närima. Ja siis hakkas ka meenuma, et tõesti-tõesti, Rein oli enne taplusõhtuid kuidagi äraolev ja hajevil ja paaril korral, kui mõisnik hilisel tunnil Reinu juurde oli tahtnud nõu küsima minna, polnud toda koduski.

Härra lasi Reinu õigusemõistmiseks kohtusaali kutsuda ja luges talle süüdistuse ette. Et nii ja nii, naa ja naa, kõik märgid viitavad, et ... 

Õiglase mehena andis enne hukkamist võimaluse öelda, kas ka Reinu meelest lugu sedasi oli.

"Vennas tõi sulle küll tõendid, aga mina kinnitan, et tema see mitte pole olnud, kes lohed pea jagu lühemaks tegi ja seda saan ma sulle ka tõestada, aga selleks peame me kohtusaalist välja, õuele minema," vastas Rein. 

Amme poeg oli korraks kohkunud. Teate küll neid trikke, et võtsid pead, aga keeled olid välja lõigatud ja kivi alla peidetud. Aga neil peadel olid kõigil keeled suus, silmad-kõrvad küljes ning viimne kui kuklasoomus korralikult kõrvade vahel kinni.

Mõisnik soostus küll Reinuga kaasa minema, aga käskis enne noormehe suu kinni siduda, et too ühtki uut lohet kohale ei kutsuks. Õue jõudes aga kerkis selline udu, millist ühegi eelneva lohevõitluse ajal polnud. See kattis hoovi ja hooned, lähemad ja kaugemad külad, põlislaane ja suure järve, mis mõisa põllumaid lõuna poolt piiras.

Kui udu alla vajuma hakkas, kerkisid selle seest kolme lohe üksteist pikka kaela, igaühel pea kindlalt otsas.

Mõisnik vaatas abiotsivalt amme poja poole, aga too teadis, et abi võib ainult kasuvennalt loota.

"Kuidas?" ahmis ta abitult õhku ja rebis sideme Reinu suult, et vastust kuulda, tulgu see siis, milline tahes.

"Kulla veli, kuidas sul päid tassides märkamata jäi, et need oma suuruse ja koleduse juures nii kerged on?" muheles Rein, sest küllap sa juba taipasid: ta oli need pead maisiteradest välja soovinud. Lohede kuumast hingeõhust oli selle juures palju abi olnud.

"Vaata, parunihärra, mul on selline peegel laenuks saadud, mis näitab, milline on su tulevik siis, kui sa käitud just nii, nagu sa parajasti käitud. Ma ei võinud olla päris-päris kindel, et see lohedele mõjub, aga kui nad nägid, mis tagajärjed nende plaani teokssaamisel oleks, nõustusid nad pigem pisut aega redus istuma."

"Millised?" julges nüüd parunihärra uurida, sest nägi, et lohed üsna vaguralt paigal püsisid.

"Et sina sureksid siis kurvastuse pärast, mets saaks otsa, mägi veetaks minema, inimesed lahkuks, kes kuhu, ja lõpuks kasvaks ka järv kinni."

"Sina nurjatu!" taipas nüüd mõisnik amme poja valet. "Hukkamine on mulle äärmiselt vastumeelne, aga sina oled selle oma alatusega korralikult välja teeninud."

Amme poeg tõmbas pea õlgade vahele (see on nii mõnus turvaline tunne, hoida teda seal, kuni veel on, mida õlgade vahele tõmmata), aga Rein astus vahele.

"Ei oleks mina üksinda suutnud seda, millega üheskoos hakkama saime. Ja mõtle korraks, parunihärra! Mis ajab mehe nii kaugele, et ta oma südame kiviks teeb ja ainsa venna reedab ning surma mõistab? Armastus! Ja peab see siis ikka üüratu armastus olema, mis niisuguseid tegusid tegema ajab. Mina austan ja hindan sind, parunihärra, ja sinu tütart väga, aga sellist armastust ei saaks minul tema vastu kunagi olema. Mina usun, paremat meest ei leia sa talle mitte. Ja udu oskab ta teha varsti sama hästi kui mina. Aga mina läheksin nüüd ära, sest mul on vaja see peegel omanikule tagasi viia."

"Kas sa enne lubad sinna sisse kiigata?" keelitas mõisnik.

"Milleks? Me suudame elu jooksul nii palju see- ja toosuguseid otsuseid teha, nii et seda, mida sa sealt praegu näeks, ei juhtuks lõpuks nagunii."

Siis jättis Rein mõisahärra, amme ja oma vennaga hüvasti. Kibeduseta hinges. Usun, et Udumehe juurest leidis ta tõeliselt ustava ja armastava pere. 

"Aga lohed?" küsid sa.

Lohed kutsus Rein endaga kaasa. 

Ma ütlen sulle, nad tegid targa valiku. Seal, kuhu nad koos Reinuga elama asusid, elasid nad väga kaua ja väga õnnelikult. Küllap elavad siiamaani. Elavad senikaua, kuni see lugu inimeste juttudes ja meeles püsib.

Wednesday, July 20, 2022

Äraviija ja äraolev ämm

 Oli kord mehel ämmamoor. Ei eriliselt tõre ega tülikas, ei kuri ega kulukas, aga... muudkui elab ja elab ja elab, teiste ämmad juba ammu mulla all magamas - tema ei mõtlegi veel teise ilma kolida!

Mees andis viimaks taktitundeliselt teispoolsusele teada, et nad on ühe iidvana inimeselooma maa peale unustanud.

Hakati arveraamatuid üle vaatama, selgus, et ...ongi nii!

Ilmus Äraviija eidekesele ukse taha, koputas kombekalt. Ootas päeva, ootas kaks. Kolmandal vaatas aknast sisse, et on ju eit kodus, miks ta siis ust avama ei tule?!

Näeb: iga kord, kui tema koputab, sibab eideke uurima, mis toimub. Kergitab pajakaant, et kas puder podiseb. Vudib pööningule kuulatama, et kas vihm katusel krabiseb. Otsib lee ümbert, et kas kitseke on kööki pääsenud. Üksnes ukse juurde ei märka marssida. 

Äraviija astus lõpuks tuppa, kutsumist ootamata.

Eit esiti ehmatas. Annab või otsad. Äraviija juba sirutas käe, aga ei, eit mõtles ümber, ei andnud. Pakkus külalisele istet, kuulas ära, jäi nõusse, lubas kohe kaasa minna, kui ainult see viimane asjatoimetus lubatakse ära toimetada, mis eidel plaanis.

Viimane soov on seaduseks nii siin- kui ka sealpool.

Ainuke häda, et eideke oli vahepeal ära unustanud, mis asjatoimetus see selline oli. Tahtis ta tuba kraamida? Kraamis. Justkui ei olnud see asi. Plaanis pirukat küpsetada? Küpsetas. Mkm. Soovis silma looja lasta? Eit tukastas kohe mitu tundi, ärkas üles, selge pilt: see isu pole kohe kindlasti olnud.

Aeg muudkui läks. Päevadest said nädalad, nädalatest kuud, kuudest aastad. Äraviija pidi vahepeal mujal ka käima. Tuli ühtepuhku tagasi, vaatama, kas aeg küps. Eit küps küll, aga eide mälu ei lase mitte viimast soovi täita.

Äraviija kutsunud lõpuks väimehe asja lahendama. Too teadnud kohe, et ämm tahtnud taadi tehtud pastlad pikale teele jalga panna. 

"Sa ei saa minemisega kah ise hakkama, igal pool olgu aga mina aitamas!" torisenud väi.

Seda soovi olnud Äraviijal märksa lihtsam täita. 

Võidigi kohemaid kolmekesi teele asuda.

Sunday, July 10, 2022

Äiu-kussu, kullakene

Meil külas elanud üks naine, Lemme nimeks, kes ehk kasvult pisut kogukam, aga muidu üsna nagu iga teinegi. Aga siis hakanud külma kurtma. Algul lihtsalt, et varbad vilutavad ja sõrmi ei saa soojaks, siis, et nagu vanakülm oleks katsumas käinud, lõpuks istus kuitahes tule ligi või kohevate kasukate all - no ei hakka palav. Või mis palav! Ei soojaraasugi. Proovis posimist - ei aidanud, otsis rohtudest abi, aga joo või puhast piiritust terve toobitäie, tuge ei sugugi. Võtad ainult lühikese ajaga kange viinavea külge.

 

Lemme oli juba käega löömas, et ju siis tuleb vanakülmaga kaasa minna, kuigi vanuse poolest justkui vara, aga eks ole nooremaidki viidud. Et kuidas kellelegi elupäevi jaotatakse.

 

Aga siis sattus külla üks mehemürakas. Nimetas enda Sepaks. Ei olnud tal ääsi, alasit ega sepavasarat ühes, küllap siis ikka nimi, mitte amet selline. Kehakuju poolest oleks sellele tööle passinud küll ning kuuma jagas ääsitagi: aeglasema astumise all sulasid liivaterad talla all klaasiks ja kus käsi künniriista puutus, seal hakkas adrahõlm õhetama.  

 

Kuskilt hommiku poolt tuli. Nii kui üle küla piiri jala tõstis - kõigil hakkas palav: kari jooksis lepikusse varju, vesi hakkas kraavis kahanema, rohi tõmbus krõbedaks.

 

Naine jooksnud tulistjalu tunnistama, kes külaline selline on ja ehk oskab teda tema hädas aidata.

Mees öelnud, et oskab küll. Naine peab kolm ööd tema kaisus magama.

 

Naine kartnud, et ega ta ei maga midagi. Mitu kuud juba ei lase külmavapped und ligi. Aga kui ei proovi, ei tea.

 

Sauna kõrval oli suur sile plats, emand sasis mehel ümbert kinni, et vaatab kohe, kas tuleb tukk peale. Mees hakanud ümamisi laulma: “Äiu-kussu, kullakene, soene üles, sängikene…”, tõmmanud naise enesele ihu vastu. Küll sisises-visises ja särtsus, kui kuum ja külm korraga kokku litsuti. Heinamaad valgunud paksu auru ja valget udu täis, Lemme uni olnud hüplik ja ärkamistega, aga üle pika aja pakkusid needki suigatused kergendavat kosutust. Hommikuks olnud ase lohkus ja nii niiske, et sinna keskele hakanud paju kasvama. 

 

Järgmiseks ööks kutsunud Lemme külalist tuppa, aga too tõrkunud. Et emand on külm küll, aga tareseinad võtavad viimaks tuld. Sikutas Lemme (mõne jaoks palju, mõne jaoks vähe maad) päikesetõusu poole. Heitsid sinna unele. 

Sepp ümisenud jälle: “Äiu-kussu, kullakene, soene üles, sängikene…” 

 

Naise uni olnud märksa rahulikum, hommikuks suurest väljapuhkamisest tiigitäis vett külje all.

 

Viimaseks ööks sangutanud Sepp Lemme üsna küla piirile. Õmisenud aga jälle: “Äiu-kussu, kullakene, soene üles, sängikene…”

 

Maganud öö ühes. Ei udu, ei lombikest. Mõlemad reipad ja virged. 

 

Külaline asutanud ära minema. Lemme rahul, et külmatundest lahti sai ja jälle endistviisi võib elada. 

Sepp muianud: “Mis ma sulle ütlemata jätsin, oli, et kes kolm ööd minu kaisus maganud, on minuga aja lõpuni kokku mõistetud. Jäta koduga hüvasti, võtan su endaga ühes.”

Lemme vastanud: “Mis mina sulle ütlemata jätsin, oli, et mind on nõnda loodud: ei saa ma siit külast ära minna. Ei hea ega kurjaga.”

 

Sepp proovinud. Lihased mänginud naha all ja tuld särtsunud turjast, aga pole Lemmet küla piirist üle haalanud. Ajanud ainult maakamara kortsu.

 

Sobitanud siis Lemme ja Sepp elamise nõnda, et mõlema saatused elu sisse ära mahtunud.

 

Kui minu jutt uskumatu tundub, siis see paju, tiik ja kortsus maakamar on külas siiamaani alles.

Saturday, February 26, 2022

Neist, kelle jalad ei puudutanud maad

 Ühel küünlakuu õhtupoolikul, kui hämarus enam meetritetagust märgata ei lasknud ja lumi ka metsapuude vahel puusadeni ulatus, unustasin end kõrgete kaharate mändide ja kasukaist lookas leppade keskele lõkkeilu imetlema. Kaasa laasis hõikeulatuses tänase viimast langetatud pajutüve.


“Hea laps, tulen kah, istun korraks tule äärde nina soojendama,” kuulsin korraga selja tagant sõnu ja vastust ootamata potsatas lumele riidehõlmade rohkusele vaatamata kleenukesena tunduv inimkogu. Nii ei imestanud ma, miks lume kohevus külalist ei kimbutanud või krudin samme ei reetnud.


Krimpsukirju oli too napp näolapp, mis suurräti  sees silmi kissitas. Nähtavasti võisin istujale ea poolest tõesti lapseks, lapselapseks ja kaugemakski sobida.


Kangesti oleks tahtnud eidekesele kuuma teed või tuhakartulit pakkuda, aga polnud ei üht ega teist. Ainult üks kompvek sattus taskupõhjast näppude vahele, see võeti nobedasti vastu, kooriti paberist välja ja pisteti suhu.


“See oli siit mitu metsa ja maad edasi, sina seda kohta ei tea,” avas memmekribala šokolaadine suu jutusalve, just nagu tunneks täpselt, kes ma olen ja unustades küsida, kas tema lugu kuulata tahan. 

Muidugi tahtsin.


“See oli kurb kuningriik ja hirmus aeg - deemonite võim laastas ja rõhus maad. 


Sa ei oleks tahtnud olla tollase kuninganna Ghanna nahas! …Kui ilus oli ta olnud, kui õnnelikult  nad kunagi noore kuningaga oma riigi õitsengut ja ühist elu ette kujutasid, kui palju haldjarahvast oli nende edu ja õnne toetamas, aga deemonlased aina tõstsid pead ja tundus, et teha pole midagi.


Oma esiklapsest jäi kuningapaar üsna peale tolle sündi ilma. Ülemdeemon oli ta… Ah, parem, kui ei mäletata. Räägiti, et sealt see tema jõud ja võim tõusnudki. Neist, kelle jalad pole veel puudutanud maad.


Palju aastaid möödus. Kuningas ja tema noorik kustusid kogetust kõigi silme all. Ja arva nüüd ise, mis ahastus tabas kuningannat, kui siis selgus, et ta ühtäkki jälle lapseootele on jäänud! Ta oli kui arust ära! Salgas ja varjas, aga või siis kurja silma eest midagi peitu jääb! Haldjamaa laulis kaitseloitsusid ega jätnud emandat hetkekski omapead, aga näha võis, et mida päev sündmuse poole, seda enam varstine ema lootuse kaotas. Ja ei usaldanud ta kedagi. Kuningatki mitte.


Lõpuks jäi veel vaid üks laante- ja laugastetagune nõiamoor Oor, kes kuninganna Ghannale nii ligi pääses, et ainuisikuliselt maimukese ilmale aitas ja kes-teab-kuhu toimetas. Noor ema ei vaadanud sündija poolegi, kattis kõrvad kinni, et häältki ei kuuleks. Kui ta üldse uskus, et järeltulijal elulootust oli, siis seda, et kuningakojas, kindlasti mitte. Arvas, et keda ei näe, see ei saa südame külge kasvada. Oh jah…


Tead, mis kuningas tegi? Jättis oma riigi ja rahva ja läks. Sinna, kuhu jalad viisid. Ei tulnud enam kunagi tagasi. Nii tundus temale lihtsam.


Kuidas ja kuhu nõid lapsukese viis, jättis manatark enese  teada. 


Aga nüüd lugu õieti alles algab.


Kui sa vaatad kurjale sügavalt silma, kui sa muidugi julged silmad üleüldse tema poole pöörata, võid üllatusega näha, kui suurt kurbust ja kartust nende põhjast paistab.


Ma ei tea, kes deemonid sinu mõistes on, aga sellel maal ja tollel ajal olid nad osa nii seal- kui ka siinpoolsusest ja pole imestada midagi, et ülemdeemon Demona, kes oma kurja eraldieluga alamkurjureid lummas ja ühes hoidis, oma esiklast ilmale tooma valmistus. 


Ei erinenud tema ahastus palju kuninganna omast, oli ehk suuremgi, kui neid kaht elukandjat kujult võrrelda. Kuninganna Ghanna poleks ehk Demona maimukesele samasugust vastuvõttu korraldanud nagu tema omale kunagi tehti, aga deemoni rahval endal olid kurjad koodeksid, mis nende valitsejannale põrmugi ei meeldinud, aga mida tal puudus voli ümber teha. 


Nii varjas ja salgas ta, kuidas suutis, ei usaldanud lõpuks kedagi peale vana nõiamoori Oori, kes sünnituse vastu võttis ja ütles selle ühe sõna, mida ülemdeemon Demona kõige enam kuulda kartis: “Tütar!”


Poeg oleks kurjamaailmas juubeldusega vastu võetud, soosingut leidnud ja ehk emast ülemakski tõusnud, aga tütar… pidi lõpetama nii, nagu kõik need, kelle jalad… Aga deemonitel ei olnud jalgu ja nii polnud abi loota ka maimukese kiires korras põrandale toetamisest.

“Vaheta ära!” nõudis Demona, sest sünnituse mahasalgamine poleks kuidagi korda läinud. Ainult tema ise teadis, millist loobumist, meeleheidet ja -härmi need kaks sõna kandsid.


Kus ja kuidas Oor asja korraldas, jäi tema enese teada.


Deemonirahvas sai noore mõjukuju - Deemiose ja keegi pole enne ega hiljem olnud sama kaitstud ega kiidetud. 


Kuninganna Ghanna jäi küll lossi, aga  elas erakuelu. Otsiti, mis otsiti, nuhiti, mis nuhiti, sündinud maimukest ei leitud ja keda sa tead otsida, kui pole sedagi aimu, kas ilmavalgust nägi poiss või tüdruk. 


Kuninganna Ghanna võttis endale kassi ja kantseldas toda. Kinkis kiisule kogu oma kogunenud kiindumuse. Seda oli nii inimhingedel kui haldjarahval, isegi deemonlastel piinlik pealt vaadata, aga sellest tuli aru saada.


Räägiti, et nõid Oori kodus, laante ja laugaste taga, kasvas tüdruk. Too kandvat raskeid raudkingi ja malm-mantlit, käivat koorma all küürus ja lohistavat jalgu järele. Miks? Eks kõik kartsid jalgu maast tõsta, ju siis temagi. 


Räägiti jah, aga kes see üldse teadis, kus Oori kodu on? Seda enam, et nõid ise nüüd kuningalossis pigem paikne püsis ja ühes kaugemas tiivas väikesele kuldjuukselisele tüdrukutirtsule ammeks hakkas.


Ammeks? Siis pidi ju temalgi…?


Segased lood. Palju neid põngerjaid siis lõpuks oli seal? Kelle laps siis lõpuks kuhu sattus?


Tahad, ma räägin sulle, kuidas tegelikult oli? 


Ülemdeemon Demona arvas, et ei saa oma ohverdusest üle, uskus, et kasvatab kõige kaledamal moel kõige koletuma mantlipärija, aga Deemios võrsus  risti vastupidi: võluvaks ja veetlevaks, ausaks ja armsaks, õnnistatuks ja õiglaseks… Ja kui mõni alatu alamdeemon üritaski tema kütkestust kaetada, halvas tolle alul ülemdeemoni kiivas pilk ja hiljem noormehe hea sõna. 


Tead, mis? See kurjusesugu sai lõpuks täitsa otsa, muutus olematuks. Päriselt!


Mis sa arvad, kelle poeg see tegelikult oli? 


Ma ütlen sulle: ülemdeemon Demona enda oma. 

Nõid oli ju sündimise ainus tunnistaja. Rääkis, mida tahtis. Miks valetas? Ju oli temalgi deemonlaste hirmuvalitsusest mõõt täis saanud. Teadis,et tehtu Demona rööpast välja ajab. See oli hirm tütre tuleku pärast, mis ülemdeemoni otsekui ümber vahetas. Ja kohusetunde puudumine muuta “kasupoeg” kurjakoodeksi kohaseks kohapärijaks.


Aga mis kuningapere lapsest sai? Temale käis nõid lossis ammeks?

Kus sa sellega!


Nõid võis välja näha nii moor kui tahtis, aga võis ka midagi muud. Ka temale oli emadust kogeda antud ja kuna kuningapere oma lapsest midagi kuulda ei soovinud, tõi nõid enda tütrekese lossi ja keegi ei keelanud ka. Kes arvas, et deemonitelt vahetatud, kes, et teab-kust kurjale peibutuseks toodud, kes, et kuningatütar… Keegi ei keelanud ega küsinud ja ma ütlen sulle: nii õnnelikku lapsepõlve, kui sellel tüdrukul oli, annab ette kujutada.


No aga et kuningapere laps? Oli seal rabade taga ja raudkingades?


Kuula nüüd küla juttu!


Tõsi. Natuke aega oligi. Küll ilma rõhuva palitu ja kingadeta. Aga hoolitsetud ja valvatud. Küsid, et kes teda valvas, kui nõid kuningalossis aega veetis? Aga või siis nõid üksi elas? Tal on ju kass ja kaaren ja ristikirjaga rästikud… Need olid kokku ehk targemadki, kui nõid ise. Õpetasid hoolealuselegi hulga tarkuseid selgeks ning hulga varem kui kassipojale silmad pähe tulevad. Kui tahtis, siugles tüdruk maona, jalutu, kuid väle. Kui tahtis, lendas kaarnana puulatvade kohal. Aga kõige rohkem meeldis talle kassina kuninganna põlvedel peesitada. Nii sai temagi emaarmastust tunda rohkem kui mõnel muul emal seda kunagi anda on. 


Mis sa arvad, mis pärast sai? Ilusa lõpuga muinasloos peaks ju keegi kellelegi mehele minema?


Läkski. Aga mitte see, keda sina mõtled. Kass-tüdruk läks deemonikuningaga paari. Nende jalad ei puudutanud maad. Nii suur oli kasvatuse vägi ja nende armastuse jõud. Ja kuna neil kummalgi oma esivanematest (välja arvatud emad) midagi eriti head arvata ei olnud, otsustasid nad seda sugu mitte jätkata. Elati ainult teineteise jaoks.


Ja kuigi lossieluga harjunud, vedas veri nõia tütre koju tagasi. Ega nõid seda heaks kiitnud, aga midagi halba ka ei öelnud. Emaarmastus oli selleks liiga suur. Ka tema jalad ei puudutanud maad. Elu oli nii õpetanud. See kandus veel mitu põlve edasi. Ma näen, et sinuski on sellest midagi alles,” lausus memm, tõusis lõkke veerest ja kadus puude vahele. Ainsatki jälge lumele jätmata.


Friday, February 25, 2022

Matsi maja

Matsil läks maja põlema. Kogu küla elas õnnetusele kaasa: Maali, Miili, Liine ja Leeni kihutasid kohale, et sündmustest täit ülevaadet edastada; külavanema koju koguneti kriisiabi koosolekule; kooli juures korraldati toetusseisak ja pärast meisterdati peredega Matsi talunimega rinnasilte; kohalik kapell esitas kaevu juures vihmaloitsu; naabrid tõid värava taha hambapastatuubi, tualettpaberirulli ja tuletikud...

Selliste ühiste jõupingutuste tulemusena suudeti hullem ära hoida. Maja põles küll maha, aga saunas kannatab elada.

Mats seal nüüd elabki. Elab ja tekitab külarahvas hämmingut. Ei kättpidi tänamisi ega saunapeokutseid. Koguni tõrges ja tõre tundub. Tee siis veel sihukesele head!

Monday, October 11, 2021

Buss ja buldooser

Väikese küla servas, ei mäleta täpselt, kus, kõrvu jäid seisma buldooser ja keskmine reisibuss. Pärast poolt tundi piinlikku vaikust ja lähedalpüsimist buldooser köhatas argsi ja alustas küsimist:

"Mis siis ka linnasliiklejat meie kanti on toomas? Mõni sündmus või tööots või niisama diislit joomas?"

"Tunnistan rõõmuga, seekord on selline seis: üle pika aja üks korralik ametireis," mahaununend matkakott pakitaskus, ühissõiduk vestlusse laskus. "Küllap tead omast käest: meil ju teist aastat iga päev maskiball. Hea, kui vahel harva ka liikuma pääseb. Muidu enamjaolt uluall. Kippus meelest minema juba, milleks üldse mind kunagi loodi. Hakkad eneselegi tunduma pigem püsiväljapaneku moodi."

"Meie siinset lepikunurka suure maailma mured veel väga pigista. Igal hommikul jälle käivitu, mulda maitse ja päikse käes higista," vastas buldooser kohmetult puhkides ja ainsa kojamehega laubalt puulehti pühkides.

"Olen ikka teid imetlenud," tunnistas buss veidi kadedalt. "Ükskõik mis pinnase peal kõnnite kindlalt ja kabedalt. Maanteel teid ise sõitmas ei kohtagi väga. Enamjaolt ringi vurate treileriga. Veel näen, et ükskõik, kas müttate külas või linnas - teie abi on asendamatu ja alati hinnas!"

"Oh, noh..." buldooseril mõte läks sassi. "Teid olen jälginud kõrvalt kui kõrgemat klassi. Meie siin, roomikud roostes ja  värvituks kraabitud sahad... Te käite riigist riiki, kus sina, süda, vaid tahad!"

Tänulik läige täitis bussil kõik akendeavad: "Seal on ju kiirteede maksud ja võõrad liiklemistavad; sõidumeerik ja lõhkiminevad kilometraažid; tunde kestvad ummikud, mürgised heitegaasid..."

Nii oma tund aega jagati helgeid ja tuhmimaid tahke. Laiali minnes mõlema meel oli kosutust saanud ja lahke.

"Näe, kuidas igas elus on omad miinusepooled! Kõige parem on olla ikka just täpselt see, kes sa oled."