Wednesday, July 20, 2022

Äraviija ja äraolev ämm

 Oli kord mehel ämmamoor. Ei eriliselt tõre ega tülikas, ei kuri ega kulukas, aga... muudkui elab ja elab ja elab, teiste ämmad juba ammu mulla all magamas - tema ei mõtlegi veel teise ilma kolida!

Mees andis viimaks taktitundeliselt teispoolsusele teada, et nad on ühe iidvana inimeselooma maa peale unustanud.

Hakati arveraamatuid üle vaatama, selgus, et ...ongi nii!

Ilmus Äraviija eidekesele ukse taha, koputas kombekalt. Ootas päeva, ootas kaks. Kolmandal vaatas aknast sisse, et on ju eit kodus, miks ta siis ust avama ei tule?!

Näeb: iga kord, kui tema koputab, sibab eideke uurima, mis toimub. Kergitab pajakaant, et kas puder podiseb. Vudib pööningule kuulatama, et kas vihm katusel krabiseb. Otsib lee ümbert, et kas kitseke on kööki pääsenud. Üksnes ukse juurde ei märka marssida. 

Äraviija astus lõpuks tuppa, kutsumist ootamata.

Eit esiti ehmatas. Annab või otsad. Äraviija juba sirutas käe, aga ei, eit mõtles ümber, ei andnud. Pakkus külalisele istet, kuulas ära, jäi nõusse, lubas kohe kaasa minna, kui ainult see viimane asjatoimetus lubatakse ära toimetada, mis eidel plaanis.

Viimane soov on seaduseks nii siin- kui ka sealpool.

Ainuke häda, et eideke oli vahepeal ära unustanud, mis asjatoimetus see selline oli. Tahtis ta tuba kraamida? Kraamis. Justkui ei olnud see asi. Plaanis pirukat küpsetada? Küpsetas. Mkm. Soovis silma looja lasta? Eit tukastas kohe mitu tundi, ärkas üles, selge pilt: see isu pole kohe kindlasti olnud.

Aeg muudkui läks. Päevadest said nädalad, nädalatest kuud, kuudest aastad. Äraviija pidi vahepeal mujal ka käima. Tuli ühtepuhku tagasi, vaatama, kas aeg küps. Eit küps küll, aga eide mälu ei lase mitte viimast soovi täita.

Äraviija kutsunud lõpuks väimehe asja lahendama. Too teadnud kohe, et ämm tahtnud taadi tehtud pastlad pikale teele jalga panna. 

"Sa ei saa minemisega kah ise hakkama, igal pool olgu aga mina aitamas!" torisenud väi.

Seda soovi olnud Äraviijal märksa lihtsam täita. 

Võidigi kohemaid kolmekesi teele asuda.

Sunday, July 10, 2022

Äiu-kussu, kullakene

Meil külas elanud üks naine, Lemme nimeks, kes ehk kasvult pisut kogukam, aga muidu üsna nagu iga teinegi. Aga siis hakanud külma kurtma. Algul lihtsalt, et varbad vilutavad ja sõrmi ei saa soojaks, siis, et nagu vanakülm oleks katsumas käinud, lõpuks istus kuitahes tule ligi või kohevate kasukate all - no ei hakka palav. Või mis palav! Ei soojaraasugi. Proovis posimist - ei aidanud, otsis rohtudest abi, aga joo või puhast piiritust terve toobitäie, tuge ei sugugi. Võtad ainult lühikese ajaga kange viinavea külge.

 

Lemme oli juba käega löömas, et ju siis tuleb vanakülmaga kaasa minna, kuigi vanuse poolest justkui vara, aga eks ole nooremaidki viidud. Et kuidas kellelegi elupäevi jaotatakse.

 

Aga siis sattus külla üks mehemürakas. Nimetas enda Sepaks. Ei olnud tal ääsi, alasit ega sepavasarat ühes, küllap siis ikka nimi, mitte amet selline. Kehakuju poolest oleks sellele tööle passinud küll ning kuuma jagas ääsitagi: aeglasema astumise all sulasid liivaterad talla all klaasiks ja kus käsi künniriista puutus, seal hakkas adrahõlm õhetama.  

 

Kuskilt hommiku poolt tuli. Nii kui üle küla piiri jala tõstis - kõigil hakkas palav: kari jooksis lepikusse varju, vesi hakkas kraavis kahanema, rohi tõmbus krõbedaks.

 

Naine jooksnud tulistjalu tunnistama, kes külaline selline on ja ehk oskab teda tema hädas aidata.

Mees öelnud, et oskab küll. Naine peab kolm ööd tema kaisus magama.

 

Naine kartnud, et ega ta ei maga midagi. Mitu kuud juba ei lase külmavapped und ligi. Aga kui ei proovi, ei tea.

 

Sauna kõrval oli suur sile plats, emand sasis mehel ümbert kinni, et vaatab kohe, kas tuleb tukk peale. Mees hakanud ümamisi laulma: “Äiu-kussu, kullakene, soene üles, sängikene…”, tõmmanud naise enesele ihu vastu. Küll sisises-visises ja särtsus, kui kuum ja külm korraga kokku litsuti. Heinamaad valgunud paksu auru ja valget udu täis, Lemme uni olnud hüplik ja ärkamistega, aga üle pika aja pakkusid needki suigatused kergendavat kosutust. Hommikuks olnud ase lohkus ja nii niiske, et sinna keskele hakanud paju kasvama. 

 

Järgmiseks ööks kutsunud Lemme külalist tuppa, aga too tõrkunud. Et emand on külm küll, aga tareseinad võtavad viimaks tuld. Sikutas Lemme (mõne jaoks palju, mõne jaoks vähe maad) päikesetõusu poole. Heitsid sinna unele. 

Sepp ümisenud jälle: “Äiu-kussu, kullakene, soene üles, sängikene…” 

 

Naise uni olnud märksa rahulikum, hommikuks suurest väljapuhkamisest tiigitäis vett külje all.

 

Viimaseks ööks sangutanud Sepp Lemme üsna küla piirile. Õmisenud aga jälle: “Äiu-kussu, kullakene, soene üles, sängikene…”

 

Maganud öö ühes. Ei udu, ei lombikest. Mõlemad reipad ja virged. 

 

Külaline asutanud ära minema. Lemme rahul, et külmatundest lahti sai ja jälle endistviisi võib elada. 

Sepp muianud: “Mis ma sulle ütlemata jätsin, oli, et kes kolm ööd minu kaisus maganud, on minuga aja lõpuni kokku mõistetud. Jäta koduga hüvasti, võtan su endaga ühes.”

Lemme vastanud: “Mis mina sulle ütlemata jätsin, oli, et mind on nõnda loodud: ei saa ma siit külast ära minna. Ei hea ega kurjaga.”

 

Sepp proovinud. Lihased mänginud naha all ja tuld särtsunud turjast, aga pole Lemmet küla piirist üle haalanud. Ajanud ainult maakamara kortsu.

 

Sobitanud siis Lemme ja Sepp elamise nõnda, et mõlema saatused elu sisse ära mahtunud.

 

Kui minu jutt uskumatu tundub, siis see paju, tiik ja kortsus maakamar on külas siiamaani alles.

Saturday, February 26, 2022

Neist, kelle jalad ei puudutanud maad

 Ühel küünlakuu õhtupoolikul, kui hämarus enam meetritetagust märgata ei lasknud ja lumi ka metsapuude vahel puusadeni ulatus, unustasin end kõrgete kaharate mändide ja kasukaist lookas leppade keskele lõkkeilu imetlema. Kaasa laasis hõikeulatuses tänase viimast langetatud pajutüve.


“Hea laps, tulen kah, istun korraks tule äärde nina soojendama,” kuulsin korraga selja tagant sõnu ja vastust ootamata potsatas lumele riidehõlmade rohkusele vaatamata kleenukesena tunduv inimkogu. Nii ei imestanud ma, miks lume kohevus külalist ei kimbutanud või krudin samme ei reetnud.


Krimpsukirju oli too napp näolapp, mis suurräti  sees silmi kissitas. Nähtavasti võisin istujale ea poolest tõesti lapseks, lapselapseks ja kaugemakski sobida.


Kangesti oleks tahtnud eidekesele kuuma teed või tuhakartulit pakkuda, aga polnud ei üht ega teist. Ainult üks kompvek sattus taskupõhjast näppude vahele, see võeti nobedasti vastu, kooriti paberist välja ja pisteti suhu.


“See oli siit mitu metsa ja maad edasi, sina seda kohta ei tea,” avas memmekribala šokolaadine suu jutusalve, just nagu tunneks täpselt, kes ma olen ja unustades küsida, kas tema lugu kuulata tahan. 

Muidugi tahtsin.


“See oli kurb kuningriik ja hirmus aeg - deemonite võim laastas ja rõhus maad. 


Sa ei oleks tahtnud olla tollase kuninganna Ghanna nahas! …Kui ilus oli ta olnud, kui õnnelikult  nad kunagi noore kuningaga oma riigi õitsengut ja ühist elu ette kujutasid, kui palju haldjarahvast oli nende edu ja õnne toetamas, aga deemonlased aina tõstsid pead ja tundus, et teha pole midagi.


Oma esiklapsest jäi kuningapaar üsna peale tolle sündi ilma. Ülemdeemon oli ta… Ah, parem, kui ei mäletata. Räägiti, et sealt see tema jõud ja võim tõusnudki. Neist, kelle jalad pole veel puudutanud maad.


Palju aastaid möödus. Kuningas ja tema noorik kustusid kogetust kõigi silme all. Ja arva nüüd ise, mis ahastus tabas kuningannat, kui siis selgus, et ta ühtäkki jälle lapseootele on jäänud! Ta oli kui arust ära! Salgas ja varjas, aga või siis kurja silma eest midagi peitu jääb! Haldjamaa laulis kaitseloitsusid ega jätnud emandat hetkekski omapead, aga näha võis, et mida päev sündmuse poole, seda enam varstine ema lootuse kaotas. Ja ei usaldanud ta kedagi. Kuningatki mitte.


Lõpuks jäi veel vaid üks laante- ja laugastetagune nõiamoor Oor, kes kuninganna Ghannale nii ligi pääses, et ainuisikuliselt maimukese ilmale aitas ja kes-teab-kuhu toimetas. Noor ema ei vaadanud sündija poolegi, kattis kõrvad kinni, et häältki ei kuuleks. Kui ta üldse uskus, et järeltulijal elulootust oli, siis seda, et kuningakojas, kindlasti mitte. Arvas, et keda ei näe, see ei saa südame külge kasvada. Oh jah…


Tead, mis kuningas tegi? Jättis oma riigi ja rahva ja läks. Sinna, kuhu jalad viisid. Ei tulnud enam kunagi tagasi. Nii tundus temale lihtsam.


Kuidas ja kuhu nõid lapsukese viis, jättis manatark enese  teada. 


Aga nüüd lugu õieti alles algab.


Kui sa vaatad kurjale sügavalt silma, kui sa muidugi julged silmad üleüldse tema poole pöörata, võid üllatusega näha, kui suurt kurbust ja kartust nende põhjast paistab.


Ma ei tea, kes deemonid sinu mõistes on, aga sellel maal ja tollel ajal olid nad osa nii seal- kui ka siinpoolsusest ja pole imestada midagi, et ülemdeemon Demona, kes oma kurja eraldieluga alamkurjureid lummas ja ühes hoidis, oma esiklast ilmale tooma valmistus. 


Ei erinenud tema ahastus palju kuninganna omast, oli ehk suuremgi, kui neid kaht elukandjat kujult võrrelda. Kuninganna Ghanna poleks ehk Demona maimukesele samasugust vastuvõttu korraldanud nagu tema omale kunagi tehti, aga deemoni rahval endal olid kurjad koodeksid, mis nende valitsejannale põrmugi ei meeldinud, aga mida tal puudus voli ümber teha. 


Nii varjas ja salgas ta, kuidas suutis, ei usaldanud lõpuks kedagi peale vana nõiamoori Oori, kes sünnituse vastu võttis ja ütles selle ühe sõna, mida ülemdeemon Demona kõige enam kuulda kartis: “Tütar!”


Poeg oleks kurjamaailmas juubeldusega vastu võetud, soosingut leidnud ja ehk emast ülemakski tõusnud, aga tütar… pidi lõpetama nii, nagu kõik need, kelle jalad… Aga deemonitel ei olnud jalgu ja nii polnud abi loota ka maimukese kiires korras põrandale toetamisest.

“Vaheta ära!” nõudis Demona, sest sünnituse mahasalgamine poleks kuidagi korda läinud. Ainult tema ise teadis, millist loobumist, meeleheidet ja -härmi need kaks sõna kandsid.


Kus ja kuidas Oor asja korraldas, jäi tema enese teada.


Deemonirahvas sai noore mõjukuju - Deemiose ja keegi pole enne ega hiljem olnud sama kaitstud ega kiidetud. 


Kuninganna Ghanna jäi küll lossi, aga  elas erakuelu. Otsiti, mis otsiti, nuhiti, mis nuhiti, sündinud maimukest ei leitud ja keda sa tead otsida, kui pole sedagi aimu, kas ilmavalgust nägi poiss või tüdruk. 


Kuninganna Ghanna võttis endale kassi ja kantseldas toda. Kinkis kiisule kogu oma kogunenud kiindumuse. Seda oli nii inimhingedel kui haldjarahval, isegi deemonlastel piinlik pealt vaadata, aga sellest tuli aru saada.


Räägiti, et nõid Oori kodus, laante ja laugaste taga, kasvas tüdruk. Too kandvat raskeid raudkingi ja malm-mantlit, käivat koorma all küürus ja lohistavat jalgu järele. Miks? Eks kõik kartsid jalgu maast tõsta, ju siis temagi. 


Räägiti jah, aga kes see üldse teadis, kus Oori kodu on? Seda enam, et nõid ise nüüd kuningalossis pigem paikne püsis ja ühes kaugemas tiivas väikesele kuldjuukselisele tüdrukutirtsule ammeks hakkas.


Ammeks? Siis pidi ju temalgi…?


Segased lood. Palju neid põngerjaid siis lõpuks oli seal? Kelle laps siis lõpuks kuhu sattus?


Tahad, ma räägin sulle, kuidas tegelikult oli? 


Ülemdeemon Demona arvas, et ei saa oma ohverdusest üle, uskus, et kasvatab kõige kaledamal moel kõige koletuma mantlipärija, aga Deemios võrsus  risti vastupidi: võluvaks ja veetlevaks, ausaks ja armsaks, õnnistatuks ja õiglaseks… Ja kui mõni alatu alamdeemon üritaski tema kütkestust kaetada, halvas tolle alul ülemdeemoni kiivas pilk ja hiljem noormehe hea sõna. 


Tead, mis? See kurjusesugu sai lõpuks täitsa otsa, muutus olematuks. Päriselt!


Mis sa arvad, kelle poeg see tegelikult oli? 


Ma ütlen sulle: ülemdeemon Demona enda oma. 

Nõid oli ju sündimise ainus tunnistaja. Rääkis, mida tahtis. Miks valetas? Ju oli temalgi deemonlaste hirmuvalitsusest mõõt täis saanud. Teadis,et tehtu Demona rööpast välja ajab. See oli hirm tütre tuleku pärast, mis ülemdeemoni otsekui ümber vahetas. Ja kohusetunde puudumine muuta “kasupoeg” kurjakoodeksi kohaseks kohapärijaks.


Aga mis kuningapere lapsest sai? Temale käis nõid lossis ammeks?

Kus sa sellega!


Nõid võis välja näha nii moor kui tahtis, aga võis ka midagi muud. Ka temale oli emadust kogeda antud ja kuna kuningapere oma lapsest midagi kuulda ei soovinud, tõi nõid enda tütrekese lossi ja keegi ei keelanud ka. Kes arvas, et deemonitelt vahetatud, kes, et teab-kust kurjale peibutuseks toodud, kes, et kuningatütar… Keegi ei keelanud ega küsinud ja ma ütlen sulle: nii õnnelikku lapsepõlve, kui sellel tüdrukul oli, annab ette kujutada.


No aga et kuningapere laps? Oli seal rabade taga ja raudkingades?


Kuula nüüd küla juttu!


Tõsi. Natuke aega oligi. Küll ilma rõhuva palitu ja kingadeta. Aga hoolitsetud ja valvatud. Küsid, et kes teda valvas, kui nõid kuningalossis aega veetis? Aga või siis nõid üksi elas? Tal on ju kass ja kaaren ja ristikirjaga rästikud… Need olid kokku ehk targemadki, kui nõid ise. Õpetasid hoolealuselegi hulga tarkuseid selgeks ning hulga varem kui kassipojale silmad pähe tulevad. Kui tahtis, siugles tüdruk maona, jalutu, kuid väle. Kui tahtis, lendas kaarnana puulatvade kohal. Aga kõige rohkem meeldis talle kassina kuninganna põlvedel peesitada. Nii sai temagi emaarmastust tunda rohkem kui mõnel muul emal seda kunagi anda on. 


Mis sa arvad, mis pärast sai? Ilusa lõpuga muinasloos peaks ju keegi kellelegi mehele minema?


Läkski. Aga mitte see, keda sina mõtled. Kass-tüdruk läks deemonikuningaga paari. Nende jalad ei puudutanud maad. Nii suur oli kasvatuse vägi ja nende armastuse jõud. Ja kuna neil kummalgi oma esivanematest (välja arvatud emad) midagi eriti head arvata ei olnud, otsustasid nad seda sugu mitte jätkata. Elati ainult teineteise jaoks.


Ja kuigi lossieluga harjunud, vedas veri nõia tütre koju tagasi. Ega nõid seda heaks kiitnud, aga midagi halba ka ei öelnud. Emaarmastus oli selleks liiga suur. Ka tema jalad ei puudutanud maad. Elu oli nii õpetanud. See kandus veel mitu põlve edasi. Ma näen, et sinuski on sellest midagi alles,” lausus memm, tõusis lõkke veerest ja kadus puude vahele. Ainsatki jälge lumele jätmata.


Friday, February 25, 2022

Matsi maja

Matsil läks maja põlema. Kogu küla elas õnnetusele kaasa: Maali, Miili, Liine ja Leeni kihutasid kohale, et sündmustest täit ülevaadet edastada; külavanema koju koguneti kriisiabi koosolekule; kooli juures korraldati toetusseisak ja pärast meisterdati peredega Matsi talunimega rinnasilte; kohalik kapell esitas kaevu juures vihmaloitsu; naabrid tõid värava taha hambapastatuubi, tualettpaberirulli ja tuletikud...

Selliste ühiste jõupingutuste tulemusena suudeti hullem ära hoida. Maja põles küll maha, aga saunas kannatab elada.

Mats seal nüüd elabki. Elab ja tekitab külarahvas hämmingut. Ei kättpidi tänamisi ega saunapeokutseid. Koguni tõrges ja tõre tundub. Tee siis veel sihukesele head!

Monday, October 11, 2021

Buss ja buldooser

Väikese küla servas, ei mäleta täpselt, kus, kõrvu jäid seisma buldooser ja keskmine reisibuss. Pärast poolt tundi piinlikku vaikust ja lähedalpüsimist buldooser köhatas argsi ja alustas küsimist:

"Mis siis ka linnasliiklejat meie kanti on toomas? Mõni sündmus või tööots või niisama diislit joomas?"

"Tunnistan rõõmuga, seekord on selline seis: üle pika aja üks korralik ametireis," mahaununend matkakott pakitaskus, ühissõiduk vestlusse laskus. "Küllap tead omast käest: meil ju teist aastat iga päev maskiball. Hea, kui vahel harva ka liikuma pääseb. Muidu enamjaolt uluall. Kippus meelest minema juba, milleks üldse mind kunagi loodi. Hakkad eneselegi tunduma pigem püsiväljapaneku moodi."

"Meie siinset lepikunurka suure maailma mured veel väga pigista. Igal hommikul jälle käivitu, mulda maitse ja päikse käes higista," vastas buldooser kohmetult puhkides ja ainsa kojamehega laubalt puulehti pühkides.

"Olen ikka teid imetlenud," tunnistas buss veidi kadedalt. "Ükskõik mis pinnase peal kõnnite kindlalt ja kabedalt. Maanteel teid ise sõitmas ei kohtagi väga. Enamjaolt ringi vurate treileriga. Veel näen, et ükskõik, kas müttate külas või linnas - teie abi on asendamatu ja alati hinnas!"

"Oh, noh..." buldooseril mõte läks sassi. "Teid olen jälginud kõrvalt kui kõrgemat klassi. Meie siin, roomikud roostes ja  värvituks kraabitud sahad... Te käite riigist riiki, kus sina, süda, vaid tahad!"

Tänulik läige täitis bussil kõik akendeavad: "Seal on ju kiirteede maksud ja võõrad liiklemistavad; sõidumeerik ja lõhkiminevad kilometraažid; tunde kestvad ummikud, mürgised heitegaasid..."

Nii oma tund aega jagati helgeid ja tuhmimaid tahke. Laiali minnes mõlema meel oli kosutust saanud ja lahke.

"Näe, kuidas igas elus on omad miinusepooled! Kõige parem on olla ikka just täpselt see, kes sa oled."

Sunday, May 23, 2021

Hall-kärbsenäpp ja punase raamiga aiakäru

 Aias, õisi puistava kreegipuu all ning alles valmiva rododendronipeenra kõrval, seisis erepunase raamiga hõbedane aiakäru, mullakoorem kukil. Päike puges juba maja taha metsatukka ja pererahvas oli õhtutoimetustesse haaratud. Küllap homme vabaneb käru oma koormaraskusest, täna ei ole just palju neid, kes ta muret märkaksid. Seda enam, et kevad on käes! Kes kasvab, kes tärkab, kes hõiskab suurest armastusest või lihtsalt olemisrõõmust.

Korraga laskub käepidemele tilluke hall-kärbsenäpp. 

Mõni teine ütleks: "Kuhu sa tikud! Mul niigi raske!"

Või siis: "Vait jää! Vaat, kus enda meelest kõva laulumees!"

Aga käru kuulas ja imetles ning oli tähelepanu eest tänulik. Ja ega näpp niisama sirtsunud. Head nõu andis ja luges sõnad hindavale publikule kaitseks peale.

"Sirts!" lehvitas linnuke hüvastijätuks tiibu. Võttis käru vaeva ja valu ja läks. Kuhu viis? Varesele kindlasti mitte. 

Korraga ei kaalunud mullakoorem justkui midagi. 

Käru piilus vargsi vasemale ja paremale. Veendudes, et pererahvast nägemas pole, tõmbas jalad kõhu alla, lasi rattal mõnusasti mättapadjale vajuda ja keris sangad sooja hoidmiseks kere ümber.

Head und!

Kimbuke nurmenukke

 Kord kingiti ühele jutuvestjale kimp nurmenukke.

"Kui koju lähed, kuivata need ära. Talvel nurmenukuteed juues mõtle neistki üks lugu," soovitas kinkija.

Kodutee oli pikk ja lilled janust jõuetud. Ometi anusid nad:

"Ära hoia meid talvise teevee jaoks! Mis sellest, et nii kestaksime kauem ja tooksime kasu. Kingi meile klaasike vett, luba meil veel päev või paar aknast päikest vaadata ja saata oma naeratused neile nurmenukuõitele seal, sinu õunapuu all."

Kellel oleks südant sellistele soovidele vastu seista?

Lilled said toreda klaasi, selge värske vee, parima vaatega koha aknalaual ja tillukese loo kõnelevatest nurmenukuõitest.