Monday, October 11, 2021

Buss ja buldooser

Väikese küla servas, ei mäleta täpselt, kus, kõrvu jäid seisma buldooser ja keskmine reisibuss. Pärast poolt tundi piinlikku vaikust ja lähedalpüsimist buldooser köhatas argsi ja alustas küsimist:

"Mis siis ka linnasliiklejat meie kanti on toomas? Mõni sündmus või tööots või niisama diislit joomas?"

"Tunnistan rõõmuga, seekord on selline seis: üle pika aja üks korralik ametireis," mahaununend matkakott pakitaskus, ühissõiduk vestlusse laskus. "Küllap tead omast käest: meil ju teist aastat iga päev maskiball. Hea, kui vahel harva ka liikuma pääseb. Muidu enamjaolt uluall. Kippus meelest minema juba, milleks üldse mind kunagi loodi. Hakkad eneselegi tunduma pigem püsiväljapaneku moodi."

"Meie siinset lepikunurka suure maailma mured veel väga pigista. Igal hommikul jälle käivitu, mulda maitse ja päikse käes higista," vastas buldooser kohmetult puhkides ja ainsa kojamehega laubalt puulehti pühkides.

"Olen ikka teid imetlenud," tunnistas buss veidi kadedalt. "Ükskõik mis pinnase peal kõnnite kindlalt ja kabedalt. Maanteel teid ise sõitmas ei kohtagi väga. Enamjaolt ringi vurate treileriga. Veel näen, et ükskõik, kas müttate külas või linnas - teie abi on asendamatu ja alati hinnas!"

"Oh, noh..." buldooseril mõte läks sassi. "Teid olen jälginud kõrvalt kui kõrgemat klassi. Meie siin, roomikud roostes ja  värvituks kraabitud sahad... Te käite riigist riiki, kus sina, süda, vaid tahad!"

Tänulik läige täitis bussil kõik akendeavad: "Seal on ju kiirteede maksud ja võõrad liiklemistavad; sõidumeerik ja lõhkiminevad kilometraažid; tunde kestvad ummikud, mürgised heitegaasid..."

Nii oma tund aega jagati helgeid ja tuhmimaid tahke. Laiali minnes mõlema meel oli kosutust saanud ja lahke.

"Näe, kuidas igas elus on omad miinusepooled! Kõige parem on olla ikka just täpselt see, kes sa oled."

Sunday, May 23, 2021

Hall-kärbsenäpp ja punase raamiga aiakäru

 Aias, õisi puistava kreegipuu all ning alles valmiva rododendronipeenra kõrval, seisis erepunase raamiga hõbedane aiakäru, mullakoorem kukil. Päike puges juba maja taha metsatukka ja pererahvas oli õhtutoimetustesse haaratud. Küllap homme vabaneb käru oma koormaraskusest, täna ei ole just palju neid, kes ta muret märkaksid. Seda enam, et kevad on käes! Kes kasvab, kes tärkab, kes hõiskab suurest armastusest või lihtsalt olemisrõõmust.

Korraga laskub käepidemele tilluke hall-kärbsenäpp. 

Mõni teine ütleks: "Kuhu sa tikud! Mul niigi raske!"

Või siis: "Vait jää! Vaat, kus enda meelest kõva laulumees!"

Aga käru kuulas ja imetles ning oli tähelepanu eest tänulik. Ja ega näpp niisama sirtsunud. Head nõu andis ja luges sõnad hindavale publikule kaitseks peale.

"Sirts!" lehvitas linnuke hüvastijätuks tiibu. Võttis käru vaeva ja valu ja läks. Kuhu viis? Varesele kindlasti mitte. 

Korraga ei kaalunud mullakoorem justkui midagi. 

Käru piilus vargsi vasemale ja paremale. Veendudes, et pererahvast nägemas pole, tõmbas jalad kõhu alla, lasi rattal mõnusasti mättapadjale vajuda ja keris sangad sooja hoidmiseks kere ümber.

Head und!

Kimbuke nurmenukke

 Kord kingiti ühele jutuvestjale kimp nurmenukke.

"Kui koju lähed, kuivata need ära. Talvel nurmenukuteed juues mõtle neistki üks lugu," soovitas kinkija.

Kodutee oli pikk ja lilled janust jõuetud. Ometi anusid nad:

"Ära hoia meid talvise teevee jaoks! Mis sellest, et nii kestaksime kauem ja tooksime kasu. Kingi meile klaasike vett, luba meil veel päev või paar aknast päikest vaadata ja saata oma naeratused neile nurmenukuõitele seal, sinu õunapuu all."

Kellel oleks südant sellistele soovidele vastu seista?

Lilled said toreda klaasi, selge värske vee, parima vaatega koha aknalaual ja tillukese loo kõnelevatest nurmenukuõitest.


Tuesday, March 9, 2021

Vannitoa aken ja pesumasin

  Vannitoa aken oli juba aastaid end üksikuna tundnud. Ta nagu ei kuulunud kuskile, seisis üksi kahe maailma vahel. Ühel pool teda oli õu oma roheluse või  kirevuse või valevusega (olenes aastaajast), teisel pool vannituba oma vajalike vahenditega. 

Aken oli avala loomuga ja suhtlemisaldis, ta võis kõnelemiseks endasse paigaldatud ventilaatorit kasutada. Aken püüdis selle ventilaatori mahedal suminal sõprust luua näiteks kasvuhoone uksega, mis oli küll suurem ja kilest, aga tema moodi kandiline ja suhteliselt läbipaistev. Too uks aga pigistas enamuse osa aastast oma suu kramplikult kinni ja ülejäänud aja hoidis lõugu liikumatult lahti. Tegi ta seda uhkuse või haiguse pärast, sellest aken aru ei saanudki.

Vannitoa aken oleks kindlasti püüdnud kõnetada ka mõnd teist ust või akent, aga nood jäid kõik maja muudele külgedele ja vannitoa aknal polnud nende olemasolust aimugi.

Siis, ühel päeval, kui vannitoa aken oli oma üksiolemisega leppinud ega osanud lootagi, et midagi elu selles osas muutuda võiks, läks vannitoas pesumasin katki ja tema asemele tuli uus, puhtusest läikiva ümmarguse aknaga eestlaetav pesumasin. 

Alguses oli ka tema tumm, aga võõrasse kohta sattudes tundub üsna loomulik, et mõnda aega avasui ümbrust uudistad. Siis söötis perenaine pesumasina kõhu täis ja masin hakkas kõnelema. 

Oh kui armsalt kodune oli tema hääl ja kui sõbralikult vastas ta kõigile vannitoa akna küsimustele! Pealegi osutus ta võrratuks jutustajaks, kes esitas imelisi lugusid oma akna taga toimuvast. Pesumasin oli ka suurepärane kuulaja ja aken andis talle õueelust põhjaliku ülevaate. Rääkimisrõõm oli nii suur, et vann ja kraanikauss toppisid endale nuustikud kõrva ja plekieemalduspudel pritsis natuke sappi. 

Sestpeale said vannitoa aknast ja pesumasinast lahutamatud sõbrad. Tihti lobiseti poole ööni. Öö ei tundunud enam masendavalt pikk ja perenaine aitas sellele igati kaasa: elekter on ju öösiti odavam.

Thursday, December 10, 2020

Jõulud jõudmas

Jõulud jõudmas. Kõik on kombes. 
Muru värskelt niidetud
urvavalges turvakombes.
HOIA olgu kiidetud!

Kogu kalli jõuluaja

kuusk on kummikinnastes.

Desolõhna täis on maja.

Demofoobia pinnastes.


Thursday, July 2, 2020

Kiusakad küüniväravad

Laius kord küün künka peal. Ei olnud terves külas teist nii suurt ja kaugelepaistvat! Ükskõik kust poolt tulid, ikka hakkas silma. Ja millised uhked väravad! Polnud sellist koormat, mis poleks neist läbi mahtunud!

"Meie näeme, kuidas naabertalude õuedes askeldatakse, kuidas suits korstnatest kerkib ja teid mööda minnakse ning tullakse," kõnelesid lõunaväravad.
"Meie näeme, kuidas loomad metsast lageda maa peale lustima lippavad, kuidas metsa taga raba aurab, kraavid udu üles kergitavad, nurm lillede ning liblikate värvidest kirjuks läheb," jutustasid põhjaväravad.

Rääkisid nad mõistagi oma keeles ja siis, kui kõrvalisi kuulamas polnud. Mõelda, kui rikkaks nad teineteist nõnda oma lugudega teha said!

"Meie näeme, kuidas suur ja kahvatu täiskuu metsa tagant tõuseb," uhkustasid lõunaväravad.
"Meie näeme, kuidas õhtupäike puulatvade vahele kustudes küüni rinnaesise vaarikaroosaks värvib," suurustasid põhjaväravad.

"Pole teil sealpool mingit rinnaesist," halvustasid lõunaväravad. "Meie elame esiküljel! Meie juurest pääseb otse eluhooneteni. Meie ise oleme sama hästi kui otsapidi õues!"
"Vaata, kus tagaauk on tähtsust täis," põlastasid põhjaväravad. "Teie kaudu veereb see välja, mis meie kaudu sisse on söödud!"
"Meie oleme tähtsamad, teid pole küla poole nähagi!"
"Meie oleme värskemad! Meid pole päevane päike pleegitanud!"

Ja ütle arutuid! Tülli keerasid oma kemplemistega! Ühed kiskusid end ühele poole vihast vimma ja teised teisele poole kurjusest kummargile.

Aga kellele tüli enne head on teinud?
Kuni väravad oma tähtsust taga ajades tujutsesid, vajus katus aina nõgusamaks, kuni valjem tuuleiil tal ribid sisse ratsutas.

Asjata ootasid väravad katusemeistrit. Külas ei peetud ammu enam ei kitsi ega lambaid, hobustest-lehmadest rääkimata. Kellele sellist hoonekolakat vaja?

Vanad olijad on muidugi künkaharja küüniga harjunud, aga nad peidavad leplikult selle vaatepildi oma mälestustesse muude matusepiltide vahele ning uued tulijad ei oska puudujast puudust tunda.

Tuesday, June 30, 2020

Kaasa saadud kingitused

Üks perenaine läks pika põua järel kartulimaalt maltsa kitkuma. Enne ei saanud, kuiv oleks mugulatele ligi pääsenud ja liiga teinud. Nüüd oli maa märg, võis umbrohu julgesti välja sikutada.

Mõni väänikas oli ladva juba kõrgele üle kartulipealsete küünitanud, seemnedki küljes ja juured nagu nõiasõrmed krõnksus ja konksus kartulivarte vahel. Perenaisel kulus mitu tundi, et maalapil kord majja lüüa.

Hakkas emand juba tööd lõpetama, kui üks eriti jonni täis juurikas näppu sattus. Malts see küll ei olnud, kui, siis mingi painakas oblikajuur, mis mitu aastat peidus suutnud püsida. Naine sikutas ja sikutas ja tead, mis? Ei olnud see üldse umbrohujuurikas, vaid terve kohviveski! Ei-ei, mite selline, millel saba seina pistetakse, vaid niisugune vana ja väärikas: kõvast puust kerega, millel suisa kolm sahtlikest sees, vasest kausike, kausil poolik kaaneke ja vändal oli isegi puunupuke küljes. Mullane oli muidugi kõik koledasti, teab, mis mutukadki sahtlite sees, vaja polnud seda kodus ka sugugi - perenaine-peremees ei joonud kunagi kohvi, aga ilus vana asjake... Ei mata teda ju ometi maa sisse tagasi!

Emand pühkis oma põllesabaga põlluleiult suurema mulla maha, sasis vändast kinni ja kandis koju.
Natuke imelik see lugu oli, sest kevadel sai ju maa korralikult läbi küntud, siis justkui ei seganud miski. Aga kui mõelda, millised kivimürakad maa üles kergitab, siis ena imet nüüd.

Kodus noorik nokitses natuke aega, pesi veski puhtaks, hõõrus tolle tuhmunud osad läikima. Ilus asjake sai, emand tõstis selle toaaknale õhtupäikese kätte särama, vaatas: midagi oleks nagu puudu.
Kõristas peotäie puuhelmeid jahvatajasse, et siis justkui asi elusam.

Öösel ärkasid peremees-perenaine kummalise kõrina peale üles, näevad: veski ise jahvatab, ümber ei hingelistki. Emand ehmus sõnatuks, surus selja vastu seina, teki tihedalt lõua alla. Jättis julgus ka peremehe maha, ei suutnud teisiti temagi. Pigistasid seltsis silmi kinni ja ajasid pärani lahti, aga veski töötas edasi.

Aga ei saanud see päris ise käia, sest toas oli nagu võõrast hingamist kuulda, õhk liikus ja kui vänt väsis, avati laekad ükshaaval ja kallati ei-tea-kust ilmunud kotikestesse tühjaks.

"Aitäh, noorik, et mu kallisasja leidsid ja korda tegid! Need kolm kotikest on sulle vaeva eest tänuks.
Kui häda suur, tee kotisuu lahti, sosista oma soov sisse ja puista koos sisuga tuulde, ei siis abi tulemata jää. Aga ole soovides ettevaatlik! Mõtle enne hoolega, mis su tahtmiste tagajärg võib tulla!"

Sellised sõnad lendasid läbi toa, kus kedagi kolmandat sees näha polnud. Peremeeski võinuks seda hommikul käsi südamel kinnitada, aga ei tahtnud nad toimunust rääkida kellelegi muule ega ka omavahel. Perenaine peitis kotikesed kummutisahtlisse ja elati, just nagu poleks niisugust lugu kunagi juhtunudki.

Ei saa öelda, et selle pere elu oleks alati hästi läinud. Juhtus hullu ja hullematki ning oli kordi, kus perenaine tõsimeeli käe kummutisse koti järele küünitas. Aga siis jäi kõhklema. "Kas ma oskan soovi õigesti soovida? Kas ei või juhtuda, et ma oma palumisega asja veel hullemaks ajan?" Sest kui mõtlema hakkasid, andis hullemaks minna alati.

Oled ju kuulnud lugusid, kus liigne ahnus või uudishimu headele kavatsustele kahju on teinud?
Siin siis sootuks vastupidi. Kiusatusi muidugi kerkis, aga kaine aru vaigistas ja kutsus ise hakkama saama.

Ja lõppeski ühel päeval perenaise aeg otsa. Kallile kaasale kummutist kehakatteid otsides leidis peremees võlukotikesed üles. Nagu meeleheitel inimene ikka, oli esimeseks sooviks lähimalt pambult pael lahti päästa ja armas eluseltsiline tagasi paluda, aga mees sai ise ka aru, et see ei oleks arukas soov.

Kaalus peremees kotikesi ühest pihust teise. Ei olnud tema ju nende saamiseks midagi teinud. Mis õigust oleks tal neid kasutada? Võttis pambukesed, sidus kaasakesele vöö külge ja õhkas: "Siin elus saime koos kõigest üle. Kes teab, kus sul neid seal ilmas vaja võib minna, enne kui mina sulle järele jõuan."