Saturday, February 26, 2022

Neist, kelle jalad ei puudutanud maad

 Ühel küünlakuu õhtupoolikul, kui hämarus enam meetritetagust märgata ei lasknud ja lumi ka metsapuude vahel puusadeni ulatus, unustasin end kõrgete kaharate mändide ja kasukaist lookas leppade keskele lõkkeilu imetlema. Kaasa laasis hõikeulatuses tänase viimast langetatud pajutüve.


“Hea laps, tulen kah, istun korraks tule äärde nina soojendama,” kuulsin korraga selja tagant sõnu ja vastust ootamata potsatas lumele riidehõlmade rohkusele vaatamata kleenukesena tunduv inimkogu. Nii ei imestanud ma, miks lume kohevus külalist ei kimbutanud või krudin samme ei reetnud.


Krimpsukirju oli too napp näolapp, mis suurräti  sees silmi kissitas. Nähtavasti võisin istujale ea poolest tõesti lapseks, lapselapseks ja kaugemakski sobida.


Kangesti oleks tahtnud eidekesele kuuma teed või tuhakartulit pakkuda, aga polnud ei üht ega teist. Ainult üks kompvek sattus taskupõhjast näppude vahele, see võeti nobedasti vastu, kooriti paberist välja ja pisteti suhu.


“See oli siit mitu metsa ja maad edasi, sina seda kohta ei tea,” avas memmekribala šokolaadine suu jutusalve, just nagu tunneks täpselt, kes ma olen ja unustades küsida, kas tema lugu kuulata tahan. 

Muidugi tahtsin.


“See oli kurb kuningriik ja hirmus aeg - deemonite võim laastas ja rõhus maad. 


Sa ei oleks tahtnud olla tollase kuninganna Ghanna nahas! …Kui ilus oli ta olnud, kui õnnelikult  nad kunagi noore kuningaga oma riigi õitsengut ja ühist elu ette kujutasid, kui palju haldjarahvast oli nende edu ja õnne toetamas, aga deemonlased aina tõstsid pead ja tundus, et teha pole midagi.


Oma esiklapsest jäi kuningapaar üsna peale tolle sündi ilma. Ülemdeemon oli ta… Ah, parem, kui ei mäletata. Räägiti, et sealt see tema jõud ja võim tõusnudki. Neist, kelle jalad pole veel puudutanud maad.


Palju aastaid möödus. Kuningas ja tema noorik kustusid kogetust kõigi silme all. Ja arva nüüd ise, mis ahastus tabas kuningannat, kui siis selgus, et ta ühtäkki jälle lapseootele on jäänud! Ta oli kui arust ära! Salgas ja varjas, aga või siis kurja silma eest midagi peitu jääb! Haldjamaa laulis kaitseloitsusid ega jätnud emandat hetkekski omapead, aga näha võis, et mida päev sündmuse poole, seda enam varstine ema lootuse kaotas. Ja ei usaldanud ta kedagi. Kuningatki mitte.


Lõpuks jäi veel vaid üks laante- ja laugastetagune nõiamoor Oor, kes kuninganna Ghannale nii ligi pääses, et ainuisikuliselt maimukese ilmale aitas ja kes-teab-kuhu toimetas. Noor ema ei vaadanud sündija poolegi, kattis kõrvad kinni, et häältki ei kuuleks. Kui ta üldse uskus, et järeltulijal elulootust oli, siis seda, et kuningakojas, kindlasti mitte. Arvas, et keda ei näe, see ei saa südame külge kasvada. Oh jah…


Tead, mis kuningas tegi? Jättis oma riigi ja rahva ja läks. Sinna, kuhu jalad viisid. Ei tulnud enam kunagi tagasi. Nii tundus temale lihtsam.


Kuidas ja kuhu nõid lapsukese viis, jättis manatark enese  teada. 


Aga nüüd lugu õieti alles algab.


Kui sa vaatad kurjale sügavalt silma, kui sa muidugi julged silmad üleüldse tema poole pöörata, võid üllatusega näha, kui suurt kurbust ja kartust nende põhjast paistab.


Ma ei tea, kes deemonid sinu mõistes on, aga sellel maal ja tollel ajal olid nad osa nii seal- kui ka siinpoolsusest ja pole imestada midagi, et ülemdeemon Demona, kes oma kurja eraldieluga alamkurjureid lummas ja ühes hoidis, oma esiklast ilmale tooma valmistus. 


Ei erinenud tema ahastus palju kuninganna omast, oli ehk suuremgi, kui neid kaht elukandjat kujult võrrelda. Kuninganna Ghanna poleks ehk Demona maimukesele samasugust vastuvõttu korraldanud nagu tema omale kunagi tehti, aga deemoni rahval endal olid kurjad koodeksid, mis nende valitsejannale põrmugi ei meeldinud, aga mida tal puudus voli ümber teha. 


Nii varjas ja salgas ta, kuidas suutis, ei usaldanud lõpuks kedagi peale vana nõiamoori Oori, kes sünnituse vastu võttis ja ütles selle ühe sõna, mida ülemdeemon Demona kõige enam kuulda kartis: “Tütar!”


Poeg oleks kurjamaailmas juubeldusega vastu võetud, soosingut leidnud ja ehk emast ülemakski tõusnud, aga tütar… pidi lõpetama nii, nagu kõik need, kelle jalad… Aga deemonitel ei olnud jalgu ja nii polnud abi loota ka maimukese kiires korras põrandale toetamisest.

“Vaheta ära!” nõudis Demona, sest sünnituse mahasalgamine poleks kuidagi korda läinud. Ainult tema ise teadis, millist loobumist, meeleheidet ja -härmi need kaks sõna kandsid.


Kus ja kuidas Oor asja korraldas, jäi tema enese teada.


Deemonirahvas sai noore mõjukuju - Deemiose ja keegi pole enne ega hiljem olnud sama kaitstud ega kiidetud. 


Kuninganna Ghanna jäi küll lossi, aga  elas erakuelu. Otsiti, mis otsiti, nuhiti, mis nuhiti, sündinud maimukest ei leitud ja keda sa tead otsida, kui pole sedagi aimu, kas ilmavalgust nägi poiss või tüdruk. 


Kuninganna Ghanna võttis endale kassi ja kantseldas toda. Kinkis kiisule kogu oma kogunenud kiindumuse. Seda oli nii inimhingedel kui haldjarahval, isegi deemonlastel piinlik pealt vaadata, aga sellest tuli aru saada.


Räägiti, et nõid Oori kodus, laante ja laugaste taga, kasvas tüdruk. Too kandvat raskeid raudkingi ja malm-mantlit, käivat koorma all küürus ja lohistavat jalgu järele. Miks? Eks kõik kartsid jalgu maast tõsta, ju siis temagi. 


Räägiti jah, aga kes see üldse teadis, kus Oori kodu on? Seda enam, et nõid ise nüüd kuningalossis pigem paikne püsis ja ühes kaugemas tiivas väikesele kuldjuukselisele tüdrukutirtsule ammeks hakkas.


Ammeks? Siis pidi ju temalgi…?


Segased lood. Palju neid põngerjaid siis lõpuks oli seal? Kelle laps siis lõpuks kuhu sattus?


Tahad, ma räägin sulle, kuidas tegelikult oli? 


Ülemdeemon Demona arvas, et ei saa oma ohverdusest üle, uskus, et kasvatab kõige kaledamal moel kõige koletuma mantlipärija, aga Deemios võrsus  risti vastupidi: võluvaks ja veetlevaks, ausaks ja armsaks, õnnistatuks ja õiglaseks… Ja kui mõni alatu alamdeemon üritaski tema kütkestust kaetada, halvas tolle alul ülemdeemoni kiivas pilk ja hiljem noormehe hea sõna. 


Tead, mis? See kurjusesugu sai lõpuks täitsa otsa, muutus olematuks. Päriselt!


Mis sa arvad, kelle poeg see tegelikult oli? 


Ma ütlen sulle: ülemdeemon Demona enda oma. 

Nõid oli ju sündimise ainus tunnistaja. Rääkis, mida tahtis. Miks valetas? Ju oli temalgi deemonlaste hirmuvalitsusest mõõt täis saanud. Teadis,et tehtu Demona rööpast välja ajab. See oli hirm tütre tuleku pärast, mis ülemdeemoni otsekui ümber vahetas. Ja kohusetunde puudumine muuta “kasupoeg” kurjakoodeksi kohaseks kohapärijaks.


Aga mis kuningapere lapsest sai? Temale käis nõid lossis ammeks?

Kus sa sellega!


Nõid võis välja näha nii moor kui tahtis, aga võis ka midagi muud. Ka temale oli emadust kogeda antud ja kuna kuningapere oma lapsest midagi kuulda ei soovinud, tõi nõid enda tütrekese lossi ja keegi ei keelanud ka. Kes arvas, et deemonitelt vahetatud, kes, et teab-kust kurjale peibutuseks toodud, kes, et kuningatütar… Keegi ei keelanud ega küsinud ja ma ütlen sulle: nii õnnelikku lapsepõlve, kui sellel tüdrukul oli, annab ette kujutada.


No aga et kuningapere laps? Oli seal rabade taga ja raudkingades?


Kuula nüüd küla juttu!


Tõsi. Natuke aega oligi. Küll ilma rõhuva palitu ja kingadeta. Aga hoolitsetud ja valvatud. Küsid, et kes teda valvas, kui nõid kuningalossis aega veetis? Aga või siis nõid üksi elas? Tal on ju kass ja kaaren ja ristikirjaga rästikud… Need olid kokku ehk targemadki, kui nõid ise. Õpetasid hoolealuselegi hulga tarkuseid selgeks ning hulga varem kui kassipojale silmad pähe tulevad. Kui tahtis, siugles tüdruk maona, jalutu, kuid väle. Kui tahtis, lendas kaarnana puulatvade kohal. Aga kõige rohkem meeldis talle kassina kuninganna põlvedel peesitada. Nii sai temagi emaarmastust tunda rohkem kui mõnel muul emal seda kunagi anda on. 


Mis sa arvad, mis pärast sai? Ilusa lõpuga muinasloos peaks ju keegi kellelegi mehele minema?


Läkski. Aga mitte see, keda sina mõtled. Kass-tüdruk läks deemonikuningaga paari. Nende jalad ei puudutanud maad. Nii suur oli kasvatuse vägi ja nende armastuse jõud. Ja kuna neil kummalgi oma esivanematest (välja arvatud emad) midagi eriti head arvata ei olnud, otsustasid nad seda sugu mitte jätkata. Elati ainult teineteise jaoks.


Ja kuigi lossieluga harjunud, vedas veri nõia tütre koju tagasi. Ega nõid seda heaks kiitnud, aga midagi halba ka ei öelnud. Emaarmastus oli selleks liiga suur. Ka tema jalad ei puudutanud maad. Elu oli nii õpetanud. See kandus veel mitu põlve edasi. Ma näen, et sinuski on sellest midagi alles,” lausus memm, tõusis lõkke veerest ja kadus puude vahele. Ainsatki jälge lumele jätmata.


Friday, February 25, 2022

Matsi maja

Matsil läks maja põlema. Kogu küla elas õnnetusele kaasa: Maali, Miili, Liine ja Leeni kihutasid kohale, et sündmustest täit ülevaadet edastada; külavanema koju koguneti kriisiabi koosolekule; kooli juures korraldati toetusseisak ja pärast meisterdati peredega Matsi talunimega rinnasilte; kohalik kapell esitas kaevu juures vihmaloitsu; naabrid tõid värava taha hambapastatuubi, tualettpaberirulli ja tuletikud...

Selliste ühiste jõupingutuste tulemusena suudeti hullem ära hoida. Maja põles küll maha, aga saunas kannatab elada.

Mats seal nüüd elabki. Elab ja tekitab külarahvas hämmingut. Ei kättpidi tänamisi ega saunapeokutseid. Koguni tõrges ja tõre tundub. Tee siis veel sihukesele head!

Monday, October 11, 2021

Buss ja buldooser

Väikese küla servas, ei mäleta täpselt, kus, kõrvu jäid seisma buldooser ja keskmine reisibuss. Pärast poolt tundi piinlikku vaikust ja lähedalpüsimist buldooser köhatas argsi ja alustas küsimist:

"Mis siis ka linnasliiklejat meie kanti on toomas? Mõni sündmus või tööots või niisama diislit joomas?"

"Tunnistan rõõmuga, seekord on selline seis: üle pika aja üks korralik ametireis," mahaununend matkakott pakitaskus, ühissõiduk vestlusse laskus. "Küllap tead omast käest: meil ju teist aastat iga päev maskiball. Hea, kui vahel harva ka liikuma pääseb. Muidu enamjaolt uluall. Kippus meelest minema juba, milleks üldse mind kunagi loodi. Hakkad eneselegi tunduma pigem püsiväljapaneku moodi."

"Meie siinset lepikunurka suure maailma mured veel väga pigista. Igal hommikul jälle käivitu, mulda maitse ja päikse käes higista," vastas buldooser kohmetult puhkides ja ainsa kojamehega laubalt puulehti pühkides.

"Olen ikka teid imetlenud," tunnistas buss veidi kadedalt. "Ükskõik mis pinnase peal kõnnite kindlalt ja kabedalt. Maanteel teid ise sõitmas ei kohtagi väga. Enamjaolt ringi vurate treileriga. Veel näen, et ükskõik, kas müttate külas või linnas - teie abi on asendamatu ja alati hinnas!"

"Oh, noh..." buldooseril mõte läks sassi. "Teid olen jälginud kõrvalt kui kõrgemat klassi. Meie siin, roomikud roostes ja  värvituks kraabitud sahad... Te käite riigist riiki, kus sina, süda, vaid tahad!"

Tänulik läige täitis bussil kõik akendeavad: "Seal on ju kiirteede maksud ja võõrad liiklemistavad; sõidumeerik ja lõhkiminevad kilometraažid; tunde kestvad ummikud, mürgised heitegaasid..."

Nii oma tund aega jagati helgeid ja tuhmimaid tahke. Laiali minnes mõlema meel oli kosutust saanud ja lahke.

"Näe, kuidas igas elus on omad miinusepooled! Kõige parem on olla ikka just täpselt see, kes sa oled."

Sunday, May 23, 2021

Hall-kärbsenäpp ja punase raamiga aiakäru

 Aias, õisi puistava kreegipuu all ning alles valmiva rododendronipeenra kõrval, seisis erepunase raamiga hõbedane aiakäru, mullakoorem kukil. Päike puges juba maja taha metsatukka ja pererahvas oli õhtutoimetustesse haaratud. Küllap homme vabaneb käru oma koormaraskusest, täna ei ole just palju neid, kes ta muret märkaksid. Seda enam, et kevad on käes! Kes kasvab, kes tärkab, kes hõiskab suurest armastusest või lihtsalt olemisrõõmust.

Korraga laskub käepidemele tilluke hall-kärbsenäpp. 

Mõni teine ütleks: "Kuhu sa tikud! Mul niigi raske!"

Või siis: "Vait jää! Vaat, kus enda meelest kõva laulumees!"

Aga käru kuulas ja imetles ning oli tähelepanu eest tänulik. Ja ega näpp niisama sirtsunud. Head nõu andis ja luges sõnad hindavale publikule kaitseks peale.

"Sirts!" lehvitas linnuke hüvastijätuks tiibu. Võttis käru vaeva ja valu ja läks. Kuhu viis? Varesele kindlasti mitte. 

Korraga ei kaalunud mullakoorem justkui midagi. 

Käru piilus vargsi vasemale ja paremale. Veendudes, et pererahvast nägemas pole, tõmbas jalad kõhu alla, lasi rattal mõnusasti mättapadjale vajuda ja keris sangad sooja hoidmiseks kere ümber.

Head und!

Kimbuke nurmenukke

 Kord kingiti ühele jutuvestjale kimp nurmenukke.

"Kui koju lähed, kuivata need ära. Talvel nurmenukuteed juues mõtle neistki üks lugu," soovitas kinkija.

Kodutee oli pikk ja lilled janust jõuetud. Ometi anusid nad:

"Ära hoia meid talvise teevee jaoks! Mis sellest, et nii kestaksime kauem ja tooksime kasu. Kingi meile klaasike vett, luba meil veel päev või paar aknast päikest vaadata ja saata oma naeratused neile nurmenukuõitele seal, sinu õunapuu all."

Kellel oleks südant sellistele soovidele vastu seista?

Lilled said toreda klaasi, selge värske vee, parima vaatega koha aknalaual ja tillukese loo kõnelevatest nurmenukuõitest.


Tuesday, March 9, 2021

Vannitoa aken ja pesumasin

  Vannitoa aken oli juba aastaid end üksikuna tundnud. Ta nagu ei kuulunud kuskile, seisis üksi kahe maailma vahel. Ühel pool teda oli õu oma roheluse või  kirevuse või valevusega (olenes aastaajast), teisel pool vannituba oma vajalike vahenditega. 

Aken oli avala loomuga ja suhtlemisaldis, ta võis kõnelemiseks endasse paigaldatud ventilaatorit kasutada. Aken püüdis selle ventilaatori mahedal suminal sõprust luua näiteks kasvuhoone uksega, mis oli küll suurem ja kilest, aga tema moodi kandiline ja suhteliselt läbipaistev. Too uks aga pigistas enamuse osa aastast oma suu kramplikult kinni ja ülejäänud aja hoidis lõugu liikumatult lahti. Tegi ta seda uhkuse või haiguse pärast, sellest aken aru ei saanudki.

Vannitoa aken oleks kindlasti püüdnud kõnetada ka mõnd teist ust või akent, aga nood jäid kõik maja muudele külgedele ja vannitoa aknal polnud nende olemasolust aimugi.

Siis, ühel päeval, kui vannitoa aken oli oma üksiolemisega leppinud ega osanud lootagi, et midagi elu selles osas muutuda võiks, läks vannitoas pesumasin katki ja tema asemele tuli uus, puhtusest läikiva ümmarguse aknaga eestlaetav pesumasin. 

Alguses oli ka tema tumm, aga võõrasse kohta sattudes tundub üsna loomulik, et mõnda aega avasui ümbrust uudistad. Siis söötis perenaine pesumasina kõhu täis ja masin hakkas kõnelema. 

Oh kui armsalt kodune oli tema hääl ja kui sõbralikult vastas ta kõigile vannitoa akna küsimustele! Pealegi osutus ta võrratuks jutustajaks, kes esitas imelisi lugusid oma akna taga toimuvast. Pesumasin oli ka suurepärane kuulaja ja aken andis talle õueelust põhjaliku ülevaate. Rääkimisrõõm oli nii suur, et vann ja kraanikauss toppisid endale nuustikud kõrva ja plekieemalduspudel pritsis natuke sappi. 

Sestpeale said vannitoa aknast ja pesumasinast lahutamatud sõbrad. Tihti lobiseti poole ööni. Öö ei tundunud enam masendavalt pikk ja perenaine aitas sellele igati kaasa: elekter on ju öösiti odavam.

Thursday, December 10, 2020

Jõulud jõudmas

Jõulud jõudmas. Kõik on kombes. 
Muru värskelt niidetud
urvavalges turvakombes.
HOIA olgu kiidetud!

Kogu kalli jõuluaja

kuusk on kummikinnastes.

Desolõhna täis on maja.

Demofoobia pinnastes.