Sunday, May 22, 2011

Maailma kõige ilusam sõna

Üks prints oli lossipargis jalutades kännule istuma ja mõtisklema jäänud.

"Maailmas on nii palju ilusaid sõnu:
ainuõige, avarus, draakon, ertshertsog, frikadell, killustik, maiustus...
Aga peab ju olema üks, mis on kõige ilusam? Nii, nagu sa tunned tuhande imeilusa printsessi hulgast ära selle... ainuõige."

Ja mõtiskles kuningapoeg ning mõtiskles. Kaevus nii sügavale endasse, et ükski õukondlane teda enam mõtetest äratada ei suutnud. Kuningas ka mitte.

Kännu ümber ehitati lehtla, et vihmad ja tuuled printsile viga ei teeks ja üle kogu maa anti teada:

"Kes kuningapoja mõtisklustest äratab, saab pool kuningriiki vaevatasuks!"

Isegi kohalikud targad tabasid printsi tagurpidipilgust ära, milles häda seisab. Aga abi anda ei osanud.

Alustuseks võttis kuningas ise sõnaraamatu põlvedele ja vuristas sealt mõned leheküljed ette. Siis aga märgati, et mida rohkem sõnu kuningapoja kõrvadesse jõuab, seda sügavamaks mõtisklus süveneb.

Park ümbritseti paksu piirdeaiaga, et valed sõnad printsist eemal hoida. Loodi sõnakaalumiskomisjon, mis pakkumised põhjalikult läbi vaagis. Korraldati rahvaküsitlus ja uuriti üldisi eelistusi. Analüüsiti iidseid salasõnu ja moodustati uusi. Üksikud usaldati ette kanda. Aga abi ei midagi.

Siis sattus lehtla ligi üks pika punase patsiga külatüdruk.

Ega alamat rahvast tavaliselt lossiparki lastud, aga see oli printsi amme tütar, kes tuli kuningakoja juurest ema otsima. Teda oli seni erilise hoolega printsist eemal hoitud, sest kuningale tundus, et poiss piidleb toda ruugelakalist liiga õnneliku pilguga. Olnuks tüdruk printsess, siis vaadaku pealegi. Aga et sihukest, taluplikat ja nupust nikastanut takkapihta (muudkui vahib pilvi, laulab ja lõkerdab), seda kuningas ei sallinud.

Nii et muidu ei lastud tüdrukut lossi ligigi, aga nüüd küll. Prints ei pannud ju ümbritsevat üldse tähele!

"...!" hõikas too tüdruk printsi nimepidi ja näe! Kuningapoeg ärkas sealsamas tardumusest üles.

"Mida erilist sa talle laususid?" pinnis hiljem kõrgestiaustatud sõnakaalumiskomisjon.
"Ei mäleta!" naeratas piiga.
"Tuleta meelde!" kärkis komisjon.
"Ei nimetanud ma sellist midagi!" meenutas neidis.

"Mina ütlesin ta nime esimesena!" kaitses kuningas kaotsiminevat kuningriigipoolt, kui hüüatus lõpuks ilmsiks sai. "Või ma siis esimese asjana poja nime ei maininud! Sellest polnud abi!"

"Ehk ei olnud ütlemises õiget väge sees?" iitsatas haldjaeit, kes vanuse tõttu vangiminekut ei peljanud.

"Kui maailmas on nii palju ilusaid sõnu ja õige äratundmiseks on vaja tabada ka õige tugevus, kõrgus ja tämber..." hakkas kuningapoeg mõttesilmusesse vajuma, aga märkas siis oma lapsepõlvekaaslast-tüdrukut ja oli lipsti lingust väljas.

"Noh. Oleks võinud hulleminigi minna," lohutas end kuningas, kui poole riigist pojale ja tolle punapeast pruudile pulmadeks kinkis.

Aga kuidas Sinuga lood on? Mis on Sinu meelest kauneim sõna maailmas ja kes võiks Sind sellega äratama tulla?

Sunday, May 15, 2011

Õhupallipuhuja Henri ja mairoheline õhupall Beau

Henri oli seda kõike teinud.
Oli puhunud tohutusuuri pallikobaraid pidutseva linna kohale. Väikeseid pikergusi pallisõrmi, mis vormusid koerteks, jänesteks ja kaelkirjakuteks. Naeru ja nutunägudega palle. Kurvilisi ja kandilisi palle. Reklaampalle paljudele ja privaatpalle ühele ning ainsale. Oli puhunud palle, mille hõredalaigulised küljed surve all rebenesid. Oli pakkide viisi ära visanud palle, mille tuimus tuult sisse ei võtnud.

Siis leidis Henri Beau. Rohelise nagu kevad. Pehme ja siidise kui unenägu. Talle tundus, et see nägu naeratas, kuigi Beau`l polnud ühtegi värvikriipsu ega tekstuuriviga. Ja Henri hoidis Beau`d. Väga eriliseks puhuks.

"Puhu mind ka värvitäpiks tänavate kohale!" kilkas Beau, kui Henri järjekordse festivali tellimust täitis.
"Kannata!" muheles Henri ja sulges niheleja siidvoodriga vutlarisse. Ta tahtis, et sel erilisel päeval, milleks ta Beau`d hoidis, oleks palli pind endiselt sile ja veatu.

"Kingi mind ka! Kingi mind ka!" kibeles Beau, kui Henri kollaseid, punaseid, siniseid, kuldseid ja violetseid kummimulle hooajaks avanenud liivarannal laiali jagas.
"Kannata!" sosistas Henri põuetaskusse, sest tundis, et hetk pole veel õige.

Kui sõnaga poleks kaasas käinud sedavõrd soe ja hooliv hääletoon, arvanuks Beau, et Henri tahab teda meelega kiusata.

Loomulikult on õhupalli elu lühike ja ohtudest tulvil. Iga okas, astel, kivinukk või küüneserv võib saatuslikuks saada, aga sellele eelneb ELU - tõus taevasse! Nii kõrgele kui käes hoitud nöörijupp lubab. Nii kõrgele kui tuulele usaldatut kannab õhuvool.
Beaul oli hea olla hoitud, kuid seda pikemalt pitsitas teda ka lennusoov.

Siis, ühel hiliskevade pärastlõunatunnil, oli kõike parasjagu. Päikest ja pilvi. Tuult ja tuulevaikust. Loobumishirmu ja loovutamisjulgust.
Henri avas Beau peidiku ja võttis rohelise aarde oma kindlate sõrmede vahele. Sobitas huuled Beau suuga ja puhus temasse sooja sügava õhujoa, nii et Beau tundis, kuidas Henri hing tema sisse kasvas.
"Veel!" tunnetas Beau täitmata jäänud ruumi.
"Veel!" õhetas Beau lennupakitsuses, märgates, et küljed kübeke kortsu kisuvad.
"Nüüd aitab!" tajus pall surve parajust ja ootas, et Henri ta tugeva niidiga kinni köidaks. Aga Henri... tõstis sõrmedega suletud palli kõrgele pea kohale.
"Otsi pael, Henri!" hädaldas Beau. "Kuidas saan ma maailma nautida, kui oled mu juba ette hukule määranud?"
Henri vaikis.
"Ei, Henri! Kas siis selleks hoidsid sa mind?"
Henri avas järsu rapsatusega haarde.

Välguna sööstis Beau. Üles. Alla. Eemale. Lähemale. Tiireldes ja vilisedes. Kuni maandus oimetuna õhupallipuhuja peopesal. Oli ta tõusnud tähtedeni? Igatahes mäletas ta nende lähedust. Erksalt ja päriselt. Henri silitas sõrmedega õrnalt üle saabuja ja sulges ta siidvoodriga vutlarisse. Järgmiseks, väga eriliseks puhuks.

Saturday, May 7, 2011

Ta teab

Ta teab Su võimeid, tundeid, mõttetriive,
Su sõpru, vaenlasi, soovunelmaid,
töid tegemata, käsilolevaid.
Teab tühiseid ja puudutavaid viive.

Teab tuld ja tuulevaikust sinu sees,
öid pimedaid, täis murdumiste krõkse,
Su vabadusi, poikvel püünislõkse
ja vastuolusid su sõnakees.

Ta teab Su valu, Sinu meeleheidet,
Su väljarabelemisihalust,
Su küünilisust, endahaletsust,
Su hirme - loobumiste taha peidet.

Seepärast ent, et hoolimast ei roidu,
ta pole pälvinud Su poolehoidu.