Sunday, May 23, 2021

Hall-kärbsenäpp ja punase raamiga aiakäru

 Aias, õisi puistava kreegipuu all ning alles valmiva rododendronipeenra kõrval, seisis erepunase raamiga hõbedane aiakäru, mullakoorem kukil. Päike puges juba maja taha metsatukka ja pererahvas oli õhtutoimetustesse haaratud. Küllap homme vabaneb käru oma koormaraskusest, täna ei ole just palju neid, kes ta muret märkaksid. Seda enam, et kevad on käes! Kes kasvab, kes tärkab, kes hõiskab suurest armastusest või lihtsalt olemisrõõmust.

Korraga laskub käepidemele tilluke hall-kärbsenäpp. 

Mõni teine ütleks: "Kuhu sa tikud! Mul niigi raske!"

Või siis: "Vait jää! Vaat, kus enda meelest kõva laulumees!"

Aga käru kuulas ja imetles ning oli tähelepanu eest tänulik. Ja ega näpp niisama sirtsunud. Head nõu andis ja luges sõnad hindavale publikule kaitseks peale.

"Sirts!" lehvitas linnuke hüvastijätuks tiibu. Võttis käru vaeva ja valu ja läks. Kuhu viis? Varesele kindlasti mitte. 

Korraga ei kaalunud mullakoorem justkui midagi. 

Käru piilus vargsi vasemale ja paremale. Veendudes, et pererahvast nägemas pole, tõmbas jalad kõhu alla, lasi rattal mõnusasti mättapadjale vajuda ja keris sangad sooja hoidmiseks kere ümber.

Head und!

Kimbuke nurmenukke

 Kord kingiti ühele jutuvestjale kimp nurmenukke.

"Kui koju lähed, kuivata need ära. Talvel nurmenukuteed juues mõtle neistki üks lugu," soovitas kinkija.

Kodutee oli pikk ja lilled janust jõuetud. Ometi anusid nad:

"Ära hoia meid talvise teevee jaoks! Mis sellest, et nii kestaksime kauem ja tooksime kasu. Kingi meile klaasike vett, luba meil veel päev või paar aknast päikest vaadata ja saata oma naeratused neile nurmenukuõitele seal, sinu õunapuu all."

Kellel oleks südant sellistele soovidele vastu seista?

Lilled said toreda klaasi, selge värske vee, parima vaatega koha aknalaual ja tillukese loo kõnelevatest nurmenukuõitest.