Pikk aasta

Lenne torkis harjaga toolide vahet. Saal oli suur, istmed rasked. Keegi polnud Lennet juhendanud, kuidas täpselt toimetada ja kui puhtaks peaks ta põranda saama. Naine oli siin küll vaid üheks korraks ja õige puudumisel, aga andis parima.  Leotas kivipõrandale kinni tallatud veiniplekke lahti ning katsus mööbliga vähem müra teha, et mitte kööginäitsikute und lõhkuda. Pidu oli juba mõne aja eest lõppenud ja pidulised laiali sõitnud. Laudadel kustusid viimased küünlaleegid ja kamin sulges väsinud söesilmi. Öö mustas akende taga ja lubas koidikuvalgust alles tundide pärast.

Salatiliblesid, koogitükke, kuuseokkaid ja salvrätte noppides jäi Lennele kogemata kellegi kaotatud sõrmus näppu. Ja jäigi! Lenne ei olnud seda endale sõrme pistnud. Ta hakkas vaatama, mis imeasi see kamina ja akna vahel kilgendab ning sõrmus oli end ise talle parema käe nimeta sõrme hüpitanud. Ära enam ei tulnud. Naine proovis küll seebi, küll õliga. Lootusetu.

Lenne ei kandnud ehteid. Oli aeg, kus ta kaunistamist ei vajanud. Nüüd poleks ka iluasjadest abi.

Lenne silmitses muidu küll mõnuga huvitavaid kõrvarõngaid, käevõrusid, sõrmuseid ja prosse, ...aga endale ei tahtnud. Selles maailmas, kus Lenne mõte suurema osa päevast rändas, oleks keed ja kulinad ainult tüliks.

Lenne ei teadnud ehtekraamist suurt midagi. Ei osanud hinnata, kas tegu väärtasja või odava plekkleluga. Teadis ainult, et see pole tema oma ja parem, kui küütleva rõnga kiiresti näpust kätte saaks.

Lenne proovis kätt külma vee all jahutada. Korjas akna pealt lund. Ei midagi. 

Nii ka öelda ei saa. 

Akent sulgedes jäi naise silm peegelpildile pidama. Lenne ei tundnud end ära.

Ei saanudki tunda! Lenne ei mäletanud, et ta oleks kunagi olnud nii sale ja sihvakas. Lenne juuksed helkisid ja kuurdusid kuldseiks kiharaiks. Lenne põrandapesijaseelikust oli saanud sädelev siidine printsessikleit...

Ah. See kõik poleks olnud Lennele oluline. Aga naine nägi aknapeegelduselt oma nägu. Õnnelikku ja rahulolevat. Ka sellist ilmet ei mäletanud Lenne varasemast. Mitte, et Lenne oleks kuidagi eriliselt õnnetu olnud. Aga nii õnnelik? 

Siis lennutati ta õhku. Kleidislepist tõusnud tuul õhutas söed kaminas uuele tulele. Küünlatahid sirutusid hangumas vahaloikudest ja ajasid silmad suureks. Muusika, mille viimased helid pillimeeste lahkudes palgipragude kaudu ümbritsevasse metsa olid põgenenud, tuhises tagasi - värske, kaunis ja kõlav.

Lenne tantsis. Ta ei teadnudki, et nii hea tantsija on. Küllap tänu osavale tantsitajale. Naine ei näinud küll kedagi, aga tundis seda paremini, kuidas kellegi kindlad käed teda laealuses juhivad ja alla kukkuda ei lase.

Siis kriuksatas magajate tiivas uks. Kööginaistel hakkas uneaeg otsa saama. Küünlad kustusid, kamin uinus ja kõik helid koondusid sõrmusekõlinasse, kui see lae alt laskumise ajal Lenne sõrmest põrandale pudenedes kuhugi kamina ja akna vahele veeres.

Lenne oli jälle endine. Mitte küll päriselt. Muutus ilmes ja olemises jäi teistelegi silma, aga ega küsima hakatud. Tore ju, kui üksinduses põrandaküürimine sellist naudingut suudab pakkuda.

Lenne läks koju. Sõrmust otsima ei hakanud. See polnud ju nagunii tema oma. 

Elamuse eest oli Lenne tänulik. Isegi kui see polnud algusest peale tema jaoks mõeldud. 

Lenne elas oma elu edasi. Päris endist viis mitte. Unistades. Sagedamini peeglisse vaadates. Ostis kord rumala aruga endale sõrmusegi. Sai aru küll, et see pole see, aga... Ah! Varsti jäi ehe öökapile vedelema ja kadus lõpuks kuhugi sahtlisoppi.

Mõnikord tundus, et unistus saab otsa, aga siis võbeles kuskil küünlasilm või libises mööda viisisaba ja kõik tuli tagasi. 

Tagasi tuli ka sõrmus. Too õige. Ühel kevadõhtul maanteed pidi koju jalutades kuulis Lenne tuttavat kõlinat. Asfaldil. Sõrmus jõudis kõndijale järele, hüppas sõrme, ajas naise juuksed kuldseks ja kiharaisse, tegi kleidi pikaks ja sädelevaks... Vihmapiisad särasid, hiirekõrvus puuvõrad laulsid ja Lenne tõusis tee kohale tantsima.

Taas pudenes sõrmus mõne aja pärast Lennel sõrmest. Taas puudutasid tantsijanna tallad samal hetkel ettevaatlikult teesillutist. Nagu esimesel korral.
Ainult nüüd oli Lenne lootus suurem. Et ehk kuskil veel. Kunagi.

Jaanikuul. Heinakuul. Lõikuskuul...

See oli pikk aasta. Aasta täis ootamisi ja äraootamisi. Ja nüüd jalutab Lenne jälle lumisel metsateel. Palgatud samale tööle nagu mullu samal ajal. Kardab. Muidugi tahaks ta sõrmusega kohtuda. Loomulikult. Aga Lennel on hirm. Et sõrmuse kingitud aasta sulgub nagu ring ja veereb minema kuhugi kamina ja akna vahele.

Öö enne jõule

Olin end kaheks ööks Valgehobusemäele lubanud. Töö polnud tappev ja lõbusad lumemöldrid käisid tuju tõstmas. Aga sinna jõudmiseks tuli läbida kaks-kolm kilomeetrit libedust, pimedust, külma ja hirmu.

Eelmine öö oli olnud jubedam. Käisin küll päeval ja uurisin teeäärsed puud-põõsad üle, et need hämaruses tuttavad tunduksid, aga nii nägin ära ka lugematud metssea- ja põdrajäljed ning ilveseraja. Üks tatsaja pettis end lausa metsaotiks, kuigi arvata võis, et iga enesest lugu pidav mõmm nüüdseks oma kere pesaasemele maha on keeranud.

Sõber oli siinkandis hiljaaegu hundiulgu kuulnud. See tuli ka meelde. Tema kuulutas küll hundikarja araks, aga küll ma juba aiman, kes meist kohtumisel sääri väledamalt väristaks.

Eelmine öö oli olnud libedam. Ei teadnudki, et nii ladusalt spagaate suudan sooritada. Siiamaani olin ilma hakkama saanud. Et uue oskusega mitte üle pingutada, ukerdasin teeveert pidi, kus lumi kinni tallamata.

Eelmine öö oli olnud pimedam, aga õhult mahedam. Täna küünistas külm silmnägu. Midagi lambilaadset oli kaasas küll, aga kasutada seda ei saanud, sest kindas käest kippus tulesilm maha libisema, kindata käe ajas pakane kähku käpikusse tagasi.

Uskumatu, kui kiirele kõnnile pimeaeg meid õhutab! Käies näib küll, et tee mitte üks raas lühemaks jääda ei taha, aga päevavalges suudad sama ajaga vast ehk poole maast läbida. Seda kah joostes.

Külmakrõbe hoidis saapatallad turvaliselt teel. Üksikud tähed särasid pilveaukudest. Täna oli valgem. Seda küll. Aga see ei julgustanud, pigem pelutas. Kusagile tekitas ta tee äärde tumevalge jõulutaadi. Kuusk. Muidugi kuusk! Aga või sa siis ehmatusest pääsed!
Järgmises kohas kasutas tähetuli jääkirmes plekktahvlit peeglitükina, aga esimese ähmiga nägid ikka soe silmi põlemas.

Ometi oli hirmu vähem. Eelmise öö kohalejõudmiskogemus andis julgust. Pisut-pisut.

Kolmandik teest kõnnitud (see kodusem ja laanevaesem), märkasin korraga tuld puude vahel. Nagu oleks keegi kollase tänavalaterna süüdanud. Keskuse valgustus? Nii kaugelt? Hulk metsa ju vahel! Auto? Ei. Pigem lõke. Ei. Ei. Ei! Liiga üleval. Liiga imelik. Selline kummaline huum, mis kestis ka meetrite kõrgusel, laienes ja ahenes, kumas ja kutsus. Ja see hääl. Lumemasinaist? Ei. EI!

Mis asi see ikka ja jälle mind uurima ajab? Hirm on ju alati nii suur, et süda kurgus klopib. Jalad tudisevad all, ent ometi võtavad sihi otse sinna, kuhu tahe minemast tõrgub. Kõrvus kohiseb.
Pigem vankusin kui käisin.
Hirmukohin.
Sinna vahele kostuks nagu mingit isemoodi üminat? Ei. Kindlasti mitte lumemasin!

Mind oodatakse hoopis mujal, aga mina taiun teadmata kuhu!

Ühel hetkel saab õud otsa. Kui lisatoitu ei leia. Liginesin, aga valgus eredamaks ei läinud. Lähenemine ei muutnud ka üminat valjemaks. Pigem hääbusid mõlemad, kuni said korraga täitsa otsa.

Seisin pimedas puude vahel. Vaikus. Ei aimugi, kuhu edasi minna või kuidas tagasi.
Ei pakasepaugatusi, oksapraginat ega sammude krudinat.

"Ma ju hoiatasin sind!" sosistati äkki kusagil üleval.
Mind? Siiski mitte, sest kohe kuulsin vastusosinat.
"Tead ju küll. SEE lihtsalt tuleb. Sinna ei saa midagi parata."
"Oodanud päeva, siis ei paista nii välja!"
"Kas sina valid aega, millal olla kurb ja millal õnnelik?"
"Olgu. Olgu. Aga nüüd on ta siin. Mis edasi?"
"Paistab ta selline, et sai aru?"
"Ei tea."
"Vaatab. Lihtsalt seisab ja vaatab."

Pingutasin silmi, et sosistajaid leida. Ei kedagi. Ainult puud. PUUD?

"SEE algab uuesti."
"EI!"
"Ma ei saa sinna midagi parata."
"Sa tead, see nakkab!"
"See algab uuesti."

Ja siis see algas. Vasakpoolse pikapihalise pedaka tüvesambast tulvas kuldne paistus. Mahe sumin tekkis kusagil all, küllap kogunes juurtest ja paisus üminaks, helinaks, helamiseks. varsti ümisesid ja helendasid ka naaberpuud. Müstiline. Mõistetamatu. Imeilus!

Millest see? Lihtsalt õnnest? Et võid siin seista, üksikuid tähti silmitseda ja harvi kahukaid lumeräitsmeid püüda?
Aga sellepärast just! Sellepärast nimelt!

Ma pole tükk aega nii õnnelik olnud. Kumasin ma kaasa? Ümasin? Kui, siis samamoodi, metsa segamata.

Jah, ma jõudsin ka sinna, kus mind oodati. Jah, õigeks ajaks. Küllap ma olin pisut teistsugune, kui leidus märkaja, kes mõistis teistsugusel ja teistsugusel vahet teha.

Miks ma seda üldse jutustan?
Kahtlesingi kaua.
Et pole ju lugu.
Ja kas peaks. Julgustama, et tuleksid. Leidma seda metsa. Õnnelikku metsa. Siia, kus veel on.
Aga ega sa ei usu.
Või kui usud ja tuled, siis oled sa üks meie seast.

Kohtumiseni!