Elas kord mõisnik. Tal oli palju maad ja rohkelt alamaid, üksjagu rikkust ja teine jagu kõrkust. Ma ei tea, kus see mõis asus, aga ei saa ka käsi südamel kinnitada, et see ei olnud Albus.
Ühel õhtul jalutas härra oma mõisapargiäärse jõe kaldal ja teda saatis uskumatu õnn: ta kohtas Udumeest. Ja see ei olnud nii, et said kokku, kergitasid kaabut ja jätkasid kumbki oma teed. Udumehe nägemine oli juba iseenesest üliharuldane asi, sest too ilmutas äärmist ettevaatlikkust, vilkust ja kavalust ning naljalt nägemisulatusse ei ununenud, aga seekord sattus tema meel nii sügavate mõtete uitele, et mõisnik Udumeest mitte üksnes ei näinud, vaid suutis tollel seljatagusest kinni krahmata, talle sõlme peale keerata ja ohvri siis mõisa salakeldrisse klaasanumasse tugeva korgi alla sulgeda.
No küll algas parunil muretu elu nüüd: ikaldugu põllusaak põuas või käigu kontmees külasid mööda, saksa kukrusse kukkus ikka kulda, sest keldrivangi näitamisest kogunes kenake varandus.
Ei olnud ühelgi muul keldrivõtmeid kui härral enesel, aga üks sattus sinna kord ometi. Mõisniku väike poeg.
Kuidas? Kes seda teab. Nii, nagu poisikesed ikka kipuvad sattuma sinna, kuhu neil sugugi asja pole ja kuhu nad justkui kuidagi sattuda ei saaks.
Sattus poiss keldrisse, jäi läbi purgiklaasi vahtima Udumeest, kes paari kuuga kõhnaks ja kahvatuks oli kuhtunud, ja kes teab, kuidas too keelitas või mida lapsele kokku lubas, põngerjas leidis keldrinurgast kivi, toksas sellega purgi küljele augukese ja enne, kui anum suure kolina ja klirinaga põrandale kildudeks jõudis pudeneda, oli Udumees kadunud.
Üsna kohe oli kohal ka parun, kes kuritööd nähes endale sinised soonesarved oimukohtadele vihastas ja sajatusi pildus, mida maja paksud müürid päriselt summutada ei suutnud. Ega mõisnik mingi mõrtsukas olnud, et lihase poja oimetuks oleks klohminud! Eks ta sutike ikka sakutas, nattipidi keldrist välja vedas ja igaveseks silmist käskis kaduda, aga no see oli ka kõik. Ema, kes kära peale kohale ruttas, poleks ehk sedagi lubanud, aga tema sõna selles kodus ei kehtinud.
Ega ema süda poleks ka lubanud poega järelvalveta ilma peale jätta, küll oleks kuidagi kaitset ja kostet leidnud. Ega isagi süda rauast olnud. Oleks laps lasknud natuke papa raevul lahtuda, küll oleks ta koju tagasi kutsutud, eriti, kui oleks kõvasti kahjatsenud ja tehtu tulevikus tasuda tõotanud. Küll oleks ...
Ainult et kust mudilane seda oskas teada! Tema uskus iga kuuldud sõna ja saadud kõrvalopsu, taipas, et ta millegi enneolematult halvaga hakkama on saanud ... ja läks. Kaks kätt taskus ja kerges riides, kaasas vaid teadmine, et siia ta enam kunagi oodatud ei ole.
Oota! Ei olnud päris nii. Amm läks ühes. Too, täiskasvanud inimene, oleks võinud ju ometi poisikese hoogu pidada, aga tead ... tema oli maarahva soost lihtne naine ja uskus paruni sõnu võib-olla isegi rohkem kui poisike ise.
Amm päris tühjade kätega mõisast minema ei kõndinud, temal oli oma pojuke kah näpu otsas ja nii nad siis kolmekesi minema rändasid ... ja näe, kuidagi nõnda, et otsideski enam üles ei leitud.
Eks esimesed aastad olid rasked: poisid ise väetid ja ammel nende kõrvalt vähe aega ning ega tal olnud millegi targa tegemiseks erilist annetki. Aga aeg läks ruttu, poisid viskasid kasvu, vaatasid maailmas ringi ja õppisid mõndagi, millest elus tulu võis tõusta. Eriti oli mõisniku pojal õppimise ja asjade väljamõtlemise peale annet. Mõni oskus tekkis suisa nii, nagu oleks keegi selle õpetamata talle käe sisse surunud. Näiteks see, et mõisniku poeg oskas ... udu teha. Nii hästi oskas, et üht-teist sellest tarkusest jäi kasuvennalegi külge.
Mis sa arvad? Selle aja peale oleks aus toda tublit noormeest juba nimepidi nimetada. Ainult et kes enam teab, mis ta nimi võis olla? Ma ei saa ka käsi südamel vanduda, et ta nimi ei olnud Rein.
Sa võid ju vastu vaielda, et sel ajal parunilastele palju peenemaid nimesid pandi. Et kui, siis ehk Reinhard või Reinhold või miks mitte ka mõlemad. Võiski olla. Aga kas siis lihtsa maarahva soost amme keel paindus seesugust välja ütlema? Võis küll viimaks poiss ise ka uskuda, et on Rein ja ehk sai just temast kõigile tulevastele Reinudele tarkuse ja tarmukuse tähistajana nime-eeskuju.
Rändasid nad kaua või vähe, igatahes jõudsid poisid selle ajaga täismeesteks sirguda. Ekslesid nad kaugel või lähedal, igatahes jõudsid nad suurde jõukasse mõisa, mille süda kõrge künka otsa oli rajatud ja mida põhja poolt põlislaas ja lõunast lai järv kaitses. Idast ja läänest oldi aga üpris kaitseta ja kui sa arvad, et tollal vaenlased kuidagi vähem vaenulikud olid, siis arva uuesti.
Nii võttis too mõisnik tulijad avasüli vastu, lubas head elu ja uhket ametit, sest kuuldus Reinu udutegemisoskusest jõudis kohale päevi enne tulijaid.
Milleks härrastele udu? Aga mille sisse oleks veel hõlpsam vaenuvägesid ära eksitada, et need siis metsaelajate roaks või järvele õnneks annetada?
Tolle mõisa isand oli mõistlik mees: elas hästi nii tema oma pere kui ka kõik muud, kelle heaolu tema sõnast ja armust sõltus. Aga teise õnn tekitab ikka kadedust ja kibedat meelt.
Nimelt siis, kui kõik kõige paremas korras tundus olema, saabus õnnetus sealt, kust teda kõige vähem oodata osati: ühel päeval vankus maa mõisahoonete all, vähemad langesid lausa kokku, küngas kargas kahte lehte, künkast sirutus välja koletu lohe ja nõudis, et järgmisel päeval päikeseloojangu ajaks härra tütar - too noorim ja kõige ilusam - lohele toiduks peab toodama.
Selline asjade käik lihtsalt ei mahu pähe ju!? Isegi tolle aja kohta tundus see liig mis liig.
Parun rääkis muidugi Reinuga ja arutati rünnakuplaane. Aga kas lohe vastu udust üldse on abi? Äkki on sellest kasu hoopis lohele, et oma kurja kavatsust teoks teha?
Igaks juhuks kuulutas parun, et see, kes tuleb ja tema tütre lohe käest päästab, saab kamalutäie kulda, tütre naiseks ja ... mõisa kah omale. Seda kahte viimast oli eriti raske lubada, sest ei võinud ju iial teada, mis iseloomuga too vabastaja vägilane välja ilmuda võib, aga kui praegu koonerdada, kahetsed ehk kogu edasise eluea. No mingid tavakohased tingimused käisid juurde, et tasu saad, kui lohe pea ette näitad ja muu taoline, aga kuidagi tuleb ju tegu tehtuks tõestada.
Jäädi ärevuses järgmist õhtut ootama. Mõisniku kartus oli, et äkki nii ruttu ei jõua kutse kõikvõimsamate kõrvu, aga et kui kõik omad kah küljed kokku löövad, siis ehk on sellestki abi.
Reinule ei andnud ees seisev lahing asu. Süda oli suurt muret täis. Mõisnikutütrest oli kahju. Polnud too kellelegi kurja teinud. Tema isast oli kahju, sest arvata võis: see mees võitleb ükskõik millise oma pereliikme eest viimse veretilgani.
Kõndis Rein raskete mõtetega järve kaldale, jäi sinna suure kivi otsa istuma, ei märganudki, kuidas udu kerkis (peaaegu sama tihe nagu tema ise seda teha oskas), kuidas uduvalge tüdruk tema ette tekkis. Ärkas mõtteist alles siis, kui piiga kõnetas:
"Tere, Rein! Sina vist mind sugugi ei tunne? Mina sind küll tean. Sina olid ju see poisike, kes mu isa kunagi vangistusest välja päästis!"
Reinule tulid kauge aja sündmused, mis vahepealsete aastatega üsna muinasjutuks muutuda jõudnud, selgesti meelde, muutsid ta kurvaks ja kurjaks ning tõredalt nähvas ta tüdrukule: "Miks peaks see mälestus või sinu isa tundmine mind rõõmsaks tegema? Tema pärast kaotasin oma kodu ja vanemad ja mul pole edaspidi elus kellelegi peale iseenese loota!"
"See ei olnud mitte minu isa, kes sind kodumajast minema kihutas! Püüa mälestus peas õigetpidi pöörata ja mõtle, et sa ühe õnnetu mehe elu päästsid, kellel tütreke, veel väiksem kui sina toona, just ilma emata oli jäänud ja isata hoopistükkis hukka oleks saanud!" vaigistas tüdruk ja Rein pidi tunnistama, et tema jutus tugevasti tõtt sees oli.
"Tean su tänast muret," jätkas tüdruk. "Isa on aastatega põduraks jäänud, nii et ta ise tulla ei saanud, aga pidasime nõu ja leidsime, et kui sa meid aitad, tänase öö meie udulambaid karjatad ja meie põldusid uduveega väetad, kingime sulle midagi, millest sulle ja mõisapreilile homme abi võiks olla."
Rein võttis pakkumise vastu ja varahommikul, kui tööinimesed taredes alles ärkamist harjutasid, ulatas udutüdruk talle tõotatud tasu.
"Siin on sulle peegel, mis näitab, milliseks su tulevik kujuneb, kui sa praegu just nii või teistpidi toimetad. Ja siin on sulle maisitera, mis tarvilikul hetkel tulikuumas just sellise suuruse, kuju ja värvi võtab nagu sina tahad. Kus või kuidas neid kasutada, selleks läheb aga sinu enda tarkust tarvis."
"Maisitera?" imestad sa. "Kas tollel ajal niisugust vilja meie mail üldse tuntigi?" Maal ehk ei tuntud, aga vett- ja udupidi võis see kohale jõuda küll.
Rein pistas peegli ja terakese taskusse ning kuigi ta end sellest sugugi nõukamana ei tundnud, tänas viisakalt ja sammus algavale hommikule vastu.
Küpses see uue päeva päike ja hakkas viimaks puude taha kaduma, astus isa oma tütrega mõisa trepile, ettearvamata saatusele vastu, ja arva ära, kui suurt sõdijate väge tema silmad nägid?
Täpselt. Kedagi ta ei näinud. Mitte ühtegi hingelist! Igaüks hoidis oma nahka, kuidas oskas. Isegi lihased vennad ei tulnud õe elu eest võitlema, nende solvumine oli liiga suur, et isa nende päranduse poegadega aru pidamata panti pani.
Rein oli tegelikult hakkamas küll. Hoidsid kasuvennaga varju, üks ühel, teine teisel pool mõisaõue. Niipea kui lohe turi maa seest kerkis, õhkus tema ümber selline udu, mida ükski inim- ega lohesilm enne näinud polnud.
Aeg-ajalt võis aimata tulelonte, mis eluka lõugade vahelt välja sirutusid, ... möirged, müdin ja ragin ... Siis jäi kõik vaikseks ja kui udu aegamisi tagasi andis, tuiskas amme poeg, kes koletist kimbutama kihutades tihedas udus lootusetult eksinud oli ning ikka veel haprasti puid ja hooneid hoomas, otsima, kuhu vennas jäi või mis temast saanud on.
Ja nägi, et Rein ühes sügavas maapraos, suurte kivide vahel liikumatult lebab, lohe tohutu pea kõvasti soomustpidi pihus.
Amme poeg veendus, et vennasel hing sees, lihtsalt väga väsinud. Jättis ta und välja magama, lohe pea aga võttis kaasa ja peitis ära. Paljugi, kelle kätte see muidu võib sattuda.
Rein vaatas unenäo lõpuni, mõisaõu siluti siledaks, purunenud hooned ehitati uuesti üles ja elu võis justkui endistviisi edasi minna.
Ja läkski, sest keegi lohe tapmise eest tasu nõudma ei tulnud, härra küll vahel vaatas kahtlustava näoga Reinu suunas, aga mingit vastust ta tolle näost ega olekust välja ei osanud lugeda.
Isegi paruni pojad leebusid viimaks ja tulid koju tagasi. Ega seal võõrsil papa abita kuigi meeldiv olnud ka.
Aga just siis, kui kõik kõige paremas korras tundus olema, saabus häda sealt, kust seda kõige vähem oodata osati: põhjapoolsest põlislaanest kerkis lohe, kolm korda koledam kui esimene, sest et tal kolm pead oli; kriiskas koleda häälega, puhus kõigist oma kolmest suust tulekeeriseid ja nõudis, et kolme päeva pärast päikeseloojangul mõisniku noorim tütar (see ilusaim) talle toiduks peab toodama.
Jälle lubas mõisaisand maad ja ilmad kokku, et tütrekest päästa, taas tekitas see peres paksu pahandust ja taas leidis Rein end Udumehe tütrega kaupa tegemas.
"Kui sa kolm ööd meie udulambaid karjatad ja põlde uduveega väetad, kingime sulle midagi, mis sul mõisapreilit päästa võiks aidata!"
Rein tegigi nii ja seekord sai palgaks ... kolm maisitera.
"Ka neil on võime kuumas kerkida just nii suureks ja sellist kuju ning värvi nagu sa ise soovid."
Ei ilmunud selgi korral hingelist, kes preilit päästma tõttaks. Ainult Rein ja amme poeg, aga nemad hoidsid oma tegemistega varjule.
Päike loojus ja lohe kolm pead kerkisid, ühes nendega kerkis ka udumüür, mille sarnast inim- ega lohesilm iial enne näinud polnud.
Kostis karjeid ja kriiskamist, kumas tulelonte ja tunda oli murduvate puude tuult. Siis jäi kõik vaikseks.
Kui udu juba hajuma hakkas, leidis metsa eksinud amme poeg õige raja üles, märkas Reinu tohutu tamme võras võitlusväsimust välja puhkamas, lohe kolm pead oksaharudel rippus nagu iluehted jõulupuul.
Amme poeg jättis velje puu otsa puhkama (kuhu tal sealt kukkuda? Ülespoole ju ometi mitte!), viis pead minema ja peitis ära. Paljugi, mis mõtted mõnel võõral neid kohates pähe võiks tulla.
Ja elu läks endist viisi edasi.
Kuni häda tõusis sealt, kust keegi oodata ei osanud. Järvest!
Järvelohel oli 7 pead ja tema soovis seitsme päeva pärast päikeseloojangul mõisniku tütart õhtusöögiks.
Taas ahastas isa ja tõotas päästjale head-paremat, taas tekitas see peres pahameelt ja taas leidis Rein end udutüdrukuga kaupa tegemas.
Seekord rühmas ta Udumehe maadel seitse ööd ja sai vastutasuks seitse maisitera. Igal ikka sarnane võluvõim sees.
Tuli mõisnik oma tütrega järve randa, vajus päike ja kerkisid lohe pead ning samal ajal ka tihe udumüür, millist ükski inim- ega lohesilm iial varem polnud näinud.
Kostus kriiskeid, korskeid, aerulööke ja laineraginat, kumas tulelonte ja pritsis vett, kas just seitsme penikoorma taha, aga ühe taha kindlasti.
Kui vaikseks jäi ja udu hajuma hakkas, sõudis amme poeg asja uurima. Leidis poolvenna paadis magamast, lohepead paadi järel hulpimas nagu pardipojad ema sabas. Korjas mees pead kokku ja viis varjule. Paljugi, mis nõu mõnel asjassepuutumatul võiks nendega sündida.
Ja nüüd ei ohustanud seda mõisa enam tõesti mitte miski. Tegelikult ka, kolm sellist hirmu üle elatud. Neljas olnuks ikka liig mis liig.
Mõisas oodati tasu nõutajat, aga kui teda ei tulnud, leppis lõpuks peregi ära, isal hakkas tasapisi lubadus ununema ja jäi aina sagedamini naabermõisnikel külas käies vaatlema ning mõtisklema, kellele oma tütar naiseks anda. Nii, et kõik rahul oleks. Tüdruk ise ikka ennekõige.
Ja siis, kui keegi enam oodatagi ei osanud, tuli amme tpoeg härra jutule ja tunnistas, et tema on lohed tapnud.
"Kus sa ometi varem olid? Miks alles nüüd tuled ja kas sa oma tegu tõestada ka suudad?" usutles parun.
"Oma tegu suudan, aga Reinu tegu mitte," vastas amme poeg.
"No kui te koos püüdsite, siis peate omavahel kokku leppima, kuidas tasu jagada," arvas parun.
"Mina üksi püüdsin, mul on ka kõik üksteist lohepead ette näidata," kinnitas amme poeg. "Mina, nagu Reingi, mõistan ka lohede keelt ja kuulsin oma kõrvaga, et Rein oli see, kes nad siia sinu tütart kimbutama kutsus, aga seda ma sulle tõestada ei saa, sest lohed on surnud. Viimase lohe viimase pea püüdsin niipalju kaela otsa jätta, et ta sulle seda ise tunnistada saaks, aga seda tegi nüüd küll Rein, et too viimanegi otsustavalt maha sai raiutud. Mul ei ole mingit muud tunnistust, aga kui sa tagasi mõtled, millal lohed ilmuma hakkasid ja kui kummaliselt Rein enne neid taplusõhtuid käitus, siis ehk lähevad mõistatuse niidiotsad kokku."
Nii ütles amme poeg, ajas parunile kahtluseussi hinge ja too hakkas närima. Ja siis hakkas ka meenuma, et tõesti-tõesti, Rein oli enne taplusõhtuid kuidagi äraolev ja hajevil ja paaril korral, kui mõisnik hilisel tunnil Reinu juurde oli tahtnud nõu küsima minna, polnud toda koduski.
Härra lasi Reinu õigusemõistmiseks kohtusaali kutsuda ja luges talle süüdistuse ette. Et nii ja nii, naa ja naa, kõik märgid viitavad, et ...
Õiglase mehena andis enne hukkamist võimaluse öelda, kas ka Reinu meelest lugu sedasi oli.
"Vennas tõi sulle küll tõendid, aga mina kinnitan, et tema see mitte pole olnud, kes lohed pea jagu lühemaks tegi ja seda saan ma sulle ka tõestada, aga selleks peame me kohtusaalist välja, õuele minema," vastas Rein.
Amme poeg oli korraks kohkunud. Teate küll neid trikke, et võtsid pead, aga keeled olid välja lõigatud ja kivi alla peidetud. Aga neil peadel olid kõigil keeled suus, silmad-kõrvad küljes ning viimne kui kuklasoomus korralikult kõrvade vahel kinni.
Mõisnik soostus küll Reinuga kaasa minema, aga käskis enne noormehe suu kinni siduda, et too ühtki uut lohet kohale ei kutsuks. Õue jõudes aga kerkis selline udu, millist ühegi eelneva lohevõitluse ajal polnud. See kattis hoovi ja hooned, lähemad ja kaugemad külad, põlislaane ja suure järve, mis mõisa põllumaid lõuna poolt piiras.
Kui udu alla vajuma hakkas, kerkisid selle seest kolme lohe üksteist pikka kaela, igaühel pea kindlalt otsas.
Mõisnik vaatas abiotsivalt amme poja poole, aga too teadis, et abi võib ainult kasuvennalt loota.
"Kuidas?" ahmis ta abitult õhku ja rebis sideme Reinu suult, et vastust kuulda, tulgu see siis, milline tahes.
"Kulla veli, kuidas sul päid tassides märkamata jäi, et need oma suuruse ja koleduse juures nii kerged on?" muheles Rein, sest küllap sa juba taipasid: ta oli need pead maisiteradest välja soovinud. Lohede kuumast hingeõhust oli selle juures palju abi olnud.
"Vaata, parunihärra, mul on selline peegel laenuks saadud, mis näitab, milline on su tulevik siis, kui sa käitud just nii, nagu sa parajasti käitud. Ma ei võinud olla päris-päris kindel, et see lohedele mõjub, aga kui nad nägid, mis tagajärjed nende plaani teokssaamisel oleks, nõustusid nad pigem pisut aega redus istuma."
"Millised?" julges nüüd parunihärra uurida, sest nägi, et lohed üsna vaguralt paigal püsisid.
"Et sina sureksid siis kurvastuse pärast, mets saaks otsa, mägi veetaks minema, inimesed lahkuks, kes kuhu, ja lõpuks kasvaks ka järv kinni."
"Sina nurjatu!" taipas nüüd mõisnik amme poja valet. "Hukkamine on mulle äärmiselt vastumeelne, aga sina oled selle oma alatusega korralikult välja teeninud."
Amme poeg tõmbas pea õlgade vahele (see on nii mõnus turvaline tunne, hoida teda seal, kuni veel on, mida õlgade vahele tõmmata), aga Rein astus vahele.
"Ei oleks mina üksinda suutnud seda, millega üheskoos hakkama saime. Ja mõtle korraks, parunihärra! Mis ajab mehe nii kaugele, et ta oma südame kiviks teeb ja ainsa venna reedab ning surma mõistab? Armastus! Ja peab see siis ikka üüratu armastus olema, mis niisuguseid tegusid tegema ajab. Mina austan ja hindan sind, parunihärra, ja sinu tütart väga, aga sellist armastust ei saaks minul tema vastu kunagi olema. Mina usun, paremat meest ei leia sa talle mitte. Ja udu oskab ta teha varsti sama hästi kui mina. Aga mina läheksin nüüd ära, sest mul on vaja see peegel omanikule tagasi viia."
"Kas sa enne lubad sinna sisse kiigata?" keelitas mõisnik.
"Milleks? Me suudame elu jooksul nii palju see- ja toosuguseid otsuseid teha, nii et seda, mida sa sealt praegu näeks, ei juhtuks lõpuks nagunii."
Siis jättis Rein mõisahärra, amme ja oma vennaga hüvasti. Kibeduseta hinges. Usun, et Udumehe juurest leidis ta tõeliselt ustava ja armastava pere.
"Aga lohed?" küsid sa.
Lohed kutsus Rein endaga kaasa.
Ma ütlen sulle, nad tegid targa valiku. Seal, kuhu nad koos Reinuga elama asusid, elasid nad väga kaua ja väga õnnelikult. Küllap elavad siiamaani. Elavad senikaua, kuni see lugu inimeste juttudes ja meeles püsib.
