Thursday, May 28, 2009

Ei nii hõlpsalt vaesu

Kord, kui otsa said nii aeg kui lahkus,
minu käsi minu juurest lahkus.
Loobus õlast, liibus teise õlga.
Ei ma teda sellepärast põlga.

Kord, kui otsa said nii aeg kui aine,
minu süda vuras muile maile:
Rakke, Kiltsi, Tamsalu ja Tapa...
Ega see veel sellepärast tapa.

Kord, kui otsa said nii aeg kui raha,
minu keha maha ajas naha.
Ei ma kurda, kui ka veidi vilu.
Nähtav nüüd kõik sisemine ilu.

Seal on hea

Ma pole olnud suurem asi muusa,
kuid õnneks ilmas neist ei ole nappust.
Ei nurise, sest läbi mitme kuu Sa
must mõtled, nagu viinamarjast hapust
või juustust, mis ei kuku kaarna nokast
või ammu närtsind roosi haljast okkast
ning mälestus, mis lõhnamas mu järgi,
saab taha järjekordse küsimärgi.
Sees surmasurin igal kõrgepingel,
kuid pingetuse peale pirn on pime.
Nii lendab ligi sulnis päästeingel
ja kujutlusteilm on armuline.

Friday, May 22, 2009

Kõhuli, külili

Kui vaadata maailma läbi voodilina,
on tal hallid madratsitriibud.
Vihkan kõhuli magamist.

Kui vaadata maailma läbi voodilina,
on tal hallid madratsitriibud.

Või isuäratavad kehakumerused.
Viimasel juhul
veedad enamuse elust
kušetipraos, tapeedirebendis
või harukarbi vildakil kaane varjus -
vilgas ja verejanuline,
tegija
voodikotivöötide-stardirajal,
kümbleja
linatülitaja külgedel
aasta
-kümneid
ja imestad,
miks ei isuta.

Kurb-kurja-kurna

Ladusin logiseva päevapulkadest linnaku.
Pildusin ta meetrise puumalakaga maatasa.
Selle mängu nimi oli kurn.
See tuli mul hästi välja.
See ei teinud olemist etemaks.

Ehitasin kipaka unistuseräbalatest pesa.
Munesin sisse sinised säbruseljaga munad.
See tuli mul hästi välja.
„Kurn,“ kohmas linnuvaatleja.

Mõni muster ei muutu kunagi.