Öö silmad

Lehtmetsa külas on üks selline plats, kus väsinud teekäija saab tema jaoks pandud laua taga jalgu puhata ja pruukosti võtta.

Kord otsustas hiline teeline sinna hommikut ootama jääda, kohendas reisipambu pea alla, sättis kuue unekatteks ja sirutas end istepingile pikali.

Kui väljas oli täiskuupimedaks läinud, ajas imelik tundmus pikutajal silmad pärani. Puhkaja küünitas end sinnapoole vaatama, kust tundmus tuli. Nägi, et metsaservast tiigilohust ratsu koos ratsanikuga üles kerkis. Hobu oli imelik ja seljasistuja nõndasamuti.

Too sadulaalune olnud sihuke tömbi näo ja maosabaga olevus, kapjade asemel pikad tumedad sõrmed. Niisked tähnilised küljed sädelenud kuupaistel, nagu oleks loom kalli brokaatkanga sisse mähitud.
Sõidujuhtijal olnud pimetumedad trimmis rõivad ümber, ainult põlvsukad helendanud - üks koerputkkollaselt, teine viiulisiniselt. Pead katnud lai läikiv kübar, mis näo ära varjanud, kui seda seal all üldse olemas oli. Silmad olid ometi, sest need võtnud ratsanik enda kinnastatud sõrmede vahele ja riputanud sinnasamma ühe noore tamme oksaharusse. Ise tuisanud minema teekäijale tundmatus suunas.

Tahtnud pealtnägija minna ja tammeharusse jäetuga lähemalt tutvust teha, kui juba uut tulijat märkas, kes teda eelmistest enam kohutas. Too oli üsna tavalise olemisega, heledamate unesassis juustega naisterahvas, pikk õhuke murukarva seelik sääri katsumas ja samasugune sall õlgade katteks. Hirmutavam oli ta seetõttu, et kummaliste sündmuste keerises just tavalised tulijad ikka kõige imelikumaks ning ohtlikumaks võivad osutuda.

Astus naine otsejoones tamme juurde, võttis enesel silmad peast ja vahetas need oksalrippujate vastu, märkas siis puhkajat ja muutis suunda. Pikaliolija pigistas silmad kinni, aga isegi läbi kokkukägardatud laugude nägi, et pilk, millega teda varsti puuriti, oli sügav ja tugev, kuid tühi. Peale puhta sammalrohelise polnud selle sees midagi.

Naine pani parema käe pingilselitajale näo peale ja sellest hetkest läks pealtnägija mälukamber lukku.

Kui teeline hommikul üles ärkas, polnud ei naisest ega ratsanikust ühtegi märki alles. Päike ja tuul olid jäljed minema pühkinud ja noore puu oksaharu hoiule antud aarded edasi ulatanud. Ärkajal ei tulnud isu toidukompsugi lahti harutada, vaatas, kuidas minema sai.

Alles teise päeva õhtul taas puhkama sättides avastas, et kuue rinnatasku külge on rohelise niidiga kaks silma tikitud. Ilusate ühtlaste pistetega. Üks silm kinni ja teine lahti.

Tähendab see head või halba?

Ei kustu nähtu rändaja peast. Ootamatutel hetkedel tuleb too öö ikka jälle meelde, sama selgelt, nagu juhtuks kõik just praegu uuesti. Ratsaniku kerkimisest naise tulekuni. Ja sama kindlalt vaikib sellest teeline ega räägi silmele avanenud sündmusest mitte kunagi mitte kellelegi.

Tähesadude aeg

Tead ju, et kui langeb täht, tuleb midagi soovida ja tahtmine täitub.

Leiad sinagi, et hirmus raske on nii lühikese hetke jooksul välja valida just see õige soov ning ta veel sobivalt sõnadesse panna?

Aga mõtle nüüd, mida peab tundma see, kes neid soove täidab!

Sumedal augustiööl kohtuvad kaks teekäijat. Poiss ja tüdruk. Võhivõõrad. Aga ritsikad sirisevad, tähed siravad ning kohtudes ei ole neil mitte kuidagi võimalik teineteisest lihtsalt niisama mööda minna. Suudlemata.

Samal silmapilgul langeb täht.

„Et see hetk kestaks!“ õhkavad suudlejad.

Hea veel, et ei lisa: „...igavesti!“

Kuidas toimida? Reageerida tuleb ju tähelangemiskiirusel!

Sinna tee peale neid suudlema jätta ei saa, see on selge. Keegi sõidab pikali ja kogu kestmine. Aeg seisma panna? Üsna võimatu ja paljude jaoks ülekohtune. Neile, kes on ametis hoopis ebameeldivamate asjatoimetustega. Nagu valesti neelatud veelonks. Komistamine hõõguvale lõkkeasemele. Viimane hingetõmme...

Kokku neid kahte jätta on sama võimatu. No kui nad nüüd jõuaks selge peaga mõelda, saaksid isegi aru. Aga ei jõua ju. Aeg läheb, aeg läheb...

Ei jäägi muud üle, kui võtta metsaserva tähejahile tulnud ööpiltniku kaamera ja suunata see suudlejatele. Klõps. Soov on täidetud. Hetk jäädvustatud. Kaugelt küll. Oksad varjavad suure osa kaadrist. Inimesi sellel pole võimalik ära tunda. Aga soov on täidetud.

Täht kustub ja kohtujad lahkuvad. Isegi kui neile too suudlus kunagi meenub, tundub see liiga kummaline, et olla midagi rohkemat kui uni.

Piltnik... miskipärast laeb üleski selle kaadri. Oma pilvepanka. Kaustu korrastades lendab see sealt muidugi prügikasti. Aga tolle tühjendamisel... haarab osav käsi natuke määrdunud ja kõvasti kortsutatud foto, silub selle sirgeks ja kinnitab seinale, mida sureliku silm ei seleta. Miljardite teiste tõestusmaterjalide hulka täidetud soovidest.

Tüdruk ja kolm tarka

Mõnikord juhtub, et on hea uudis, aga paneb nutma nii, nagu pisarad ei lõppekski.

Ühe tüdrukuga juhtus.

Muidu polekski midagi, las ulub, küll põuane suvi pisarad ära joob, aga need on ju soolased! Nendega ei kasta ega jahuta, rikuvad viimaks veel põhjavee ära!

Külarahvas saatis tüdruku kolme targa juurde. Selles külas neid just täpselt nii palju elas.

Tüdruk läks esimese targa tarre, tahtis põhjuse ära rääkida, aga tark juba teadis: "Sul ju hästi kõik!" Patsutas tüdrukut põgusalt õlale ja togis minekule.
"Vihma võiks tulla!" tekkis targale järgmine pähkel pähe. Arvas, et eelmine sai lahendatud, aga ei saanud midagi.

Tüdruk läks teise targa ukse taha. Tark tuli just toast välja, vaatas tüdrukut ja adus, et too lohutust vajab. Tark lausus: "Aitäh, et sa tulid, tüdruk! Sa oled väga eriline, tüdruk. Mulle meeldis, kuidas sa tulid, kuidas sa lihtsalt kõndisid. Mulle meeldib sind vaadata. Sa ei kujuta ette, kuidas sa mõjud, tüdruk. Sa paned inimesed maailmale teisiti vaatama..."
Tark tundis, kuidas tema sõnadesse vägi sisse voolas, kuidas ilmekus häält kannustas ja kandvad pausid öeldule mõju lisasid. "Sa oled ainus, kes suudab raputada meie maailma ilu ja puhtuse poolel... Äkki sa kannatad natuke, kuni ma toon toast ühe suitsu?"

Tüdruk jättis teise targa toast suitsu tooma. Läks kolmanda juurde.
Kolmas tark kuulas. Ei patsutanud, raputanud ega loksutanud.
"Pai," ütles kolmas tark. Ainult.
Aga tüdruku nutt läks üle, naer tuli tagasi.

Kindel, et selles külas kolm tarka elas? 😏

Suletud ümbrik

Elas kord valitseja - poolenisti must, poolenisti valge. Ka riik oli tal selline. Samasugused olid ta mõtted ning teod.

Tema valge riigipoole inimesed elasid kord hästi, kord halvasti. Mõned, kes soovisid paremat elu ja nägid selle nimel vaeva, saavutasidki ihatu. Leidus ka vastupidiseid näiteid. Ning mõned, kes midagi ei teinud ega soovinud, elasid õnnes ja külluses. Teised samasugused jälle mitte. Igasugu rahvast oli.

Musta riigipoole inimestest ei teatud midagi. On neid seal üldse ja kui, siis kuidas neil läheb? Valge poole inimeste jaoks oli too teine pool justkui salapärane sünge eesriie, mille tagant ei kostnud midagi, millest läbi ei paistnud midagi ja mille taha kadudes ei olnud enam tagasitulekut. Mindi sinna, kes kuidas. Mõned vaikselt, teised karjudes, mõned aeglaselt, teised rutemini, mõned üsna muuseas, teised väga vaevaliselt.

Iga paari aasta tagant saatis valitseja igale oma alamale sedeli hallis ümbrikus. Kui sedel oli valge, võisid sa muretult edasi elada. Kui sedel oli must, viis valitseja su oma riigi mustale poolele. Kui sedel oli hall, kamandas valitseja su endaga malet mängima. Siis sõltus temast ja sinust ja õnnest, kumma riigipoole kasuks lõppes mäng.

Elas selles riigis viis venda. Ühel päeval said nad valitsejalt viis halli ümbrikut.

Vennad võtsid ümbrikud vastu. Esimene vend sai musta sedeli. Teine ja kolmas vend - hallid. Mõlemad mängisid mustad võidule, üks lihtsalt kiiremini. Neljas vend leidis ümbrikust valge sedeli. Võis muretult endist viisi edasi elada, aga eks katsu, kui endist viisi elu enam olemas ei ole. Mure vendade pärast tegi mõtted mustaks. Lõpuks ka sedeli.

Viies vend pistis avamata  ümbriku taskusse ja läks rändama.

Sellel lool on mitu lõppu.

Ühed räägivad, et valitseja sai rännumehe kätte, viis enda juurde ja käskis sedelit näidata. Ise teadis, et musta oli saatnud. Aga ümbrikust vupsas valge välja. Ilus ilm, head inimesed ja muretu meel olid selle valgeks teinud.

Teised teavad, et rändas viies veli oma vendade juurde mustale poolele. Võitles raskustega, sai vennad vabaks ja igale vennale ilusa kuningatütre kaasaks. Endale kõige ilusama.

Kolmandad kõnelevad, et viies vend läks oma ümbrikuga otse valitseja juurde, avas ümbriku ja puistas selle sisu valitsejale sülle. Nüüd oli see valitseja saatusesedel. Hall. Nüüd pidi valitseja ise endaga malet mängima ja kuna ta niimoodi kunagi ei võitnud, kestis mäng igavesti ning keegi alamatest ei saanud enam sedelit. Ei musta ega valget. Ei halligi.

Kes teab. Muinasjutus on kõik võimalik.

Aga Sina, kui Sulle selline ümbrik satub, ära jäta avamata! Sa ei kujuta ette ka, kui kiiresti hakkab aeg kihutama, kuni Sul see kiri suletuna käes on. Nii et silme eest mustaks läheb!