Jänes, ära ole jänes!

Jänes, ära ole jänes!
Uljalt oma jõulukõnes
soovi kinke luksuslikke,
kiida oma hüppetrikke
ja mis väärt kõik oled sa.
Kes ei küsi, see ei saa!

Jänes, teeskle parem karu!
Ega jõulutaat saa aru.
Ta on vana, prill täis lund.
Karu magab talveund.
Tema pakid niikuinii
ju ei jõuaks saajani.

Ära ainult ole siil!
Tukkuda ka tema stiil,
aga kuulsin päkapikku,
kui ta siili soovi kordas,
jõulumees et tooks ja torkaks
paar uut okast tagumikku.

Jõulud, jõulud!

JULGUST, JÕULUMEES!

Jõulutaat, mind ära karda.
Julgelt pakk mul ulata.
Ulata või mitu korda,
küll ma jaksan tassida.

Jõuluvana, ära pelga,
et ma luuletust ei tea.
Seda ju, kas salmid selged,
sa kontrollima ei pea.

JÕULUD METSAS

Meil on jälle jõulud metsas.
Metsas orav on puu otsas.
Reinuvader põõsavilus.
Jõuludel on metsas ilus.

Särab lumi puilt ja teilt.
Jõul läks metsa otse meilt.

Läks, kui meil käis jõuluvana,
kellel välimusest kama.
Habe must ja püksteks teksas.
Meil on jõulud täitsa metsas.

Lubadus ja Lootus

Elasid maailmas Lubadus ja Lootus. Lubadus oli kaine ja kaalutlev. Ta ei lubanud midagi, mida täita poleks suutnud, sest teadis: vaevalt on lubatu huulilt pudenenud, kui Lootus lootma hakkab.

Lootus oli leplik ja ettevaatlik. Ta ei nõudnud Lubaduselt kunagi midagi. Lootus kartis, et Lubadus väsib lubamast ja siis polegi enam millelegi loota.

Lubadus ütles: „Hommikul paistab päike su silmad särama!“

Ja kuigi hommikul olid taevas paksud tumedad pilved, tundis Lootus, et nende taga särab päike ning tuju läkski heaks.

Lubadus ütles: „Tänase päeva veedame koos!“

Ja kuigi Lubadust kusagilt tulemas ei paistnud, teadis Lootus, et mõtetes kõnnivad nad käsikäes.

Aga kord, üldse mitte pahatahtlikult, unustas Lubadus end unistama. Unenägudest.

Lubadus oli arukas ja asjalik, ta ei saanud endale unenägusid lubada. Ta ei olnud elus veel ühtegi unenägu näinud. Ta küll arvas, et kujutab ette, millised need olla võiks: õndsad ja haprad mõttetriivid, kus liigutakse tõeluse ja muinasjutu piirimail. Aga midagi sellist ise kogeda tundus kahtlane. Nii võis end viimaks unustada, libastuda ja teha või lubada midagi, mida ilmsi iial ei teeks. Küll aga tundus tore lubada Lootusele: „Kohtume unenäos!“

Las Lootus hällida pealegi unistuste helesinistel lainetel! Küll Lubadus ta õigel ajal üles äratab!

Aga Lootus ei ärganud. Lootus oli harjunud, et Lubadus lubadusi peab. Lootus ei suutnud nüüd enne ärgata, kui on Lubaduse oma unenäos ära oodanud. Ainult nii saanuks Lubadus Lootuse äratada. Aga Lubadus ei teadnud, kuidas sinna pääseb.

Hirmus inimsööja ja head inimesed

Elas kord inimsööja ja ehk see polnudki seitsme maa või mere taga ning võib-olla isegi mitte muinasjutus. Mõnikord me unistame endi ümber maailma, mida päriselt olemas pole ja teinekord unustame ilmas märgata ilmselget. Isegi kui on tegu hiiglasliku inimsööjaga.

Lisaks inimsööjale elas seal maal palju täitsa tavalisi inimesi. Ei liiga suuri ega liiga väikseid. Ei liiga tarku ega lausrumalaid. Lihtsad head inimesed oma lihtsate rõõmude ja muredega.

Inimsööjaga koos elada pole üldse mingi meelakkumine. Ta ju sööb inimesi! Aga lisaks sellele on ta nii suur ja nii hirmus, et ükski röövel naljalt ei tihka su maa kallale tulla ega ükski tapleja sulle sõda kuulutada...

Nii et ühest küljest on temaga koos kohutav, aga teisest küljest kaunis kindel ja turvaline.

Ohvreid kulus sellel maal muidugi omajagu. Mõni tugevam hakkas vastu ja küünistas inimsööja suunurgad veriseks. Mõni nõrgem kiljus nii, et kisa veel mitu päeva kõrvades kumises.

Aga siis ühel päeval sai headel inimestel mõõt täis.

Nad mõtlesid välja toreda plaani. Moorisid inimsööjale ülearu suure prae, voorisid toidu kõrvale hirmpalju karmkanget veini kandma ja kui inimsööja puhkama heitis, köitsid koletise kinni ning rihmutasid rammetuks.

Jõle ja jube tegelane. Keegi ei tundnud kurbust. Siiras kahjurõõm!

Ainult et mis ohvriga peale hakata?

Riigist välja vedada ei jaksa.
Maha koksata ja maa sisse kaevata? Jube töö.
Mõne teise maa inimsööja talle kallale ässitada? Küll me juba teame, mis siis juhtuks.

Lõpuks ei tulnud headel inimestel muud paremat mõtet, kui et inimsööja tuleb lihtsalt viilhaaval vatsa vitsutada.

Mõeldud - tehtud. Hakkasidki hooga otsast nosima. Söömaaeg edenes jõudsalt, aga mida rohkem söödi, seda suuremaks isu kasvas. Mida suuremaks isu kasvas, seda tulisemalt hõõgusid sööjate silmad, sest selge oli see, et inimsööjaga on varsti asjad ühel pool, aga täitmatu lihahimu alles idaneb.

Mina küll ei tea, mis sellest maast ja tema inimestest sai.
Kui see kõik muinasjutus juhtus, saabuks õnnelik lõpp.
Ma nii väga loodan, et see kõik ikka muinasjutus juhtus.

Tüdruku tarkus

Vana maja kõneleb, et kunagi elanud külas leidlik ehitusmees, kes oma mõistuse ja oskustega üle maa kuulsaks sai.

Esiti pühendus osavnäpp eelkõige ehitustööle ja vilumuste lihvimisele, aga mida aeg edasi, seda enam hakkas endale väärilist järeltulijat tahtma, et tarkused vereliini pidi edasi läheks ja nimi läbi põlvede kuulus püsiks.

Aga ei antud talle ohtrat järelkasvu, kelle hulgast mantlipärija valida. Üksainus võsuke võrsus, seegi tüdruk. Nõtke küll ja nõukas. Ehituskunst jäi piigale kui mängeldes käte külge, oskas mõõta ja mudeleid teha, selliseid ehitisi kavandada, milliseid keegi ennemalt näinud polnud, aga see ei parandanud meistri meelt. Tüdruk on tüdruk. Ei sellest saa nime kandjat ega ameti pidajat.

Nii sündis, et kui uuele koolimajale keldrit valati, müüris pettunud ja kuri majameister oma ainsa tütre hoone alusseina sisse. Justkui ehitisele õnnistuseks, ehkki selline komme juba ammu külast kadunud.

Müüril polnud ent piisavalt paksust. Neiu nägu ja niuded mahtusid seina sisse ära, aga üks rinnanibu jäi kogemata kombel nähtavale. Ei osanud meister seda pisikest kühmukest suure meelepaha sees tähele panna. Tegi maja valmis ja ju oli ohvrist abi: seinad seisavad sirged siiamaani! Jaksavad kivikatustki kanda. Iseasi, kas tehtud kurjast meistrile endale kasu sündis. Kuuldavasti oli see tema viimaseks ehitustööks jäänud.

Aga... sosistatakse, et... kes meesterahvas vundamenti vahtides müüripiiga rinnanibu üles leiab ja selle kihvade vahele kahmab, nii et pooled hambad suust välja pudenevad, see saab neitsi nõukuse enese sisse imeda. Mina kaldun uskuma. Ütleb ju vanasõnagi: harvad hambad - kerge pia, tihedad hambad - raske pia.

;)

Kuninganna soov

Jõudis kord Kuninganna riiki Suur Võlur, kellest teati: ta täidab kõik soovid.
Sa mõtled nüüd, et see on võimatu. Võiks ju soovida kõigi tähtede allatoomist või midagi muud sama hullumeelset ja seda ometi ükski võlur ei suuda.

Võib-olla see Võlur oleks suutnud? Me ei saa seda kunagi teada. Keegi ei soovinud temalt iial midagi niisugust.

Miks?
Võluri tingimus oli, et ta täidab ainult ühe sinu soovi, oled sa mees või naine, laps või vanur, kuningas või orjahing. Ja sel juhul ei hakka sa oma soovi ilmvõimatu peale kulutama vaid tahad midagi, mis on tõeliselt tähtis. Et oleksid iseenda isand. Et tuli su tare tagasi annaks. Et su lähedane saaks terveks...

Võlur kõndis külast külasse ja täitis soove. Aitas kadunuid leida, haigusi eemal hoida, kiusajatest päästa ja vanaduspäeviks raha säästa. 

Rändas Võlur, kuni jõudis kuningalinna. Õigemini kuningannalinna, sest kuningat selles riigis polnudki.

Arvad nüüd, et Kuninganna kutsus võluri kohe enda juurde? Kaugel sellest. See oli üpris tagasihoidlik kuninganna. Ta tuli oma sooviga lagedale alles siis, kui kõik teised oma tahtmised ära olid tahtnud ja siis ka ainult seepärast, et Võlur ise kuninganna soovi kuulama saabus. Käskimata.

Kuningannal oleks olnud mitu olulist soovi, aga kõik need saaks täidetud, leiduks vaid õige kuningas. Nii mõtleski Kuninganna küsida: "Võlur, võlu mu riigile hooliv ja armastav kuningas!"

Oma tagasihoidlikkuses sattus Kuninganna aga küsimust esitades pisut ärevusse ja soovis hoopis: "Võlur, hooli ja armasta mind nagu kuningas!"

Kuninganna taipas, mida ta just öelnud oli ning vakatas piinlikkusest. Võlur vaatas kohmetut küsijat ja taipas, et ükski kuningas ei suudaks iial Kuningannat armastada nii nagu tema - Võlur.

Taskutantsija

Leidis kord mees tüdruku. Tillukese. Ei, mitte et noor. Kasvult selline pisike. Parajasti peopesa pikkune.
Mees tõstis tüdruku käeselja peale ja vaatas. Tüdrukule vaatamine meeldis. Tüdruk hakkas tantsima. Keerles ja keksis. Kui jalad puhkust palusid, lennutasid tiivad seda innukamalt. Õrnad ja helesinised tiivad. Nagu kiilil. Eks ta haldjatüdruk oli, kes muu.
Mida pikemalt mees vaatas, seda uhkemalt tüdruk tantsis. Enne väsis mees vaatamisest kui tüdruk tantsust.

Kui vaataja ära tüdines, torkas ta tantsija endale taskusse. Kasinake. Kaob veel muidu ära. Või kus mujal teda ikka hoiad või kelle ees kiitled?

Tüdrukule meeldis mehe taskus. Eriti, kui too oma käe karmanisse unustas. Tüdruk lubas siis oma pikkadel pehmetel juustel lahtiselt langeda ja keris end peopessa puhkama. Kerge, soe ja siidine. Nagu päevakoer.
Vaevalt sai mees käe taskust tõmmatud, kui külje kohalt küsiti: "Millal sa mu valguse kätte võtad? Vaata mind! Pane mind tantsima!"

Eks see oli ühtepidi tore tunne. Aga elu tahab elamist. Puud lõhkumist. Hein niitmist. Põld kündmist.
"Mine, lenda ringi! Näe, kass peesitab päikese käes! Mine, tantsi talle! Vaata, liblikad lõbutsevad lillepeenras. Lusti sa ka!" soovitas mees. Alul hellalt, viimaks üsna kärsitult.
Tüdruk kibeles aga taskusse tagasi. Mees ei mõistnud viimaks muud teha, kui õmbles taskud pealt kinni. Et kiusajast vabaneda.

Vabaneski. Tüdruk ei tulnud enam kunagi, kuigi mees teinekord lausa igatsusega tantsuaegadele tagasi mõtles. Ja mõlgutas, kus tüdruk praeguseks on. Kaugel või lähedal. Tantsib või puhkab. Haldjarahvas. Kes selliste käike ja peidukohti teab.

Aga ehk ei olnudki kaugel? Teisel pool tihedat õmblust ehk? Helesinised tiivad jõuavad mõnikord kiiremini taskusse lipsata kui nõelavõõrad käed niiti vedada. 

Täispilet lõppjaama

Rong veereb. Sõitmas sein ja katus.

End rööpail rullib taas ja taas

Su südilt süüdatud ekstaas,

et käivitada peatumatus.

Jääb puhtaks pidurdamispatust

teefoori keelutuleklaas,

mis pöörangusse kukutas

kolm kildu näkkutulistatust.

Sul vagunina järgnen slepis.

Raudkindel haakeseadeldis,

robustne karastatud sepis 

peab. Hull küll hukkamise viis -

hing ette saatusega lepib.

Saab kõik kord otsa. Ja mis siis.

Eit ja taat bussipeatuses

Taat ootas bussilt eite koju. Eit tuli, aga näe kurja! Libe. Jäi bussi alla.
"Mis maainimese elul viga! Nagu heas Eesti filmis: kord buss all ja eit peal, siis jälle eit all ja buss peal!" muheles taat.

Ükskord

Ükskord võtab aeg mul kinni ümbert.

Näitab, mida igatsema jään.

Mälestuste jälgi täis on kamber.

Kahetsedes minekule säen.

Tundeid tuiskab, aega pole aga.

Olematuks tiksub jäänud tund.

Videvikuvaikus labidaga

päevadele peale lükkab lund.

Ükskord pole aega mõelda ümber.

Oodatult või äkki lõpeb tee.

Ükskord võtab aeg mul kinni ümbert.

Seni võiksid Sina olla see.

Vahel

Vahel meie elus võim on pahel.

Ekseldud saab eksimiste teel.

Otsust langetades, kahevahel,

meeleheitele on aetud meel.

Vahel, surudes end seinaorva,

soov on mitte olla nähtaval.

Vigu teeme, mida aeg ei korva.

Kleepumatud killud põrandal.

Vahel tundub armastuski ahel.

Köidik, milles murdub muukiv näpp.

Õnn, mis purjekana seilas lahel,

põhja vajub, nagu ankrukäpp.

Vahel vaist ja tunded alt meid veavad.

Teadvust ründab noorkuust ukselink.

Parastuseks leidub neid, kes teavad,

kus on sulle paslik piinapink.

- - -

Vahatab kuu

taeva mademeid,

sajanditeks kell 

tiksub sekundeid.

Mõelda ju võib:

aeg teeb terveks meid.

Iga tõve jaoks

ei ole arstimeid.

Pinisev pealekaebaja

Vanataat on maailma igasugu elajaid loonud. Hobuse, kes kannatlikkuse ja jõuga teistele eeskuju annaks; koera, kes võõraid omadest eemal hoiaks ja ilmale truuolemist õpetaks; käo, kes kergeusklikke karistaks; konna, kes kohanemisvõimet üles näitaks; teo, kes aja enda arvamise järgi liikuma paneb jne jne

Elas kord sääsk. Milleks sääsed on loodud? Et viriseda ja piniseda ja teisi elajaloomi oma pistenokaga torkida.

Rahulolematuseks jagus põhjuseid küll ja veel. Kord oli keegi temast suurem, siis jälle, et saledam. Kord tundus keegi ülekohtuselt liiga heal järjel ja sealsamas teine liiga ülevoolavalt õnnelik.

Kui sääsk ei suutnud nokka  naha vahele suruda, siis teise tegemistesse sai selle ometi pista ja pärast tervele külale vinguda.

Lendas sääsk lehma turjale. Kirjakul oli nahk paks ja saba vehkis koledasti. Süüa sääsk ei suutnud, aga selle nägi ära, et piimaandja kolm ampsu naabri karjaaia alt haukas.

Käisid need lopsakad võilillesalgud mõne korra lehma suust läbi, kadusid kõhtu ning jäägid jäid koogina kärbestele kortereid pakkuma, aga sääse seedimine ei leppinud niisuguse asjade kuluga mitte.

Sääsk sirises naabrile, et üleaedse lojus tema muru on näksanud.
Tüli alustuseks aitas sellest küll.
Edasi süüdistas üks teist aia lõhkumises, teine esimest vales ja varguses... Ei saadud enne pidama, kui lehm ohelikku pidi tapale taritud ja kurjategijale ots peale tehtud.

Sääsk magas sel õhtul õiglase und.

Järgmisel hommikul sattus sääsk sea selga. Noki, mis sa nokid, peale rasva ei saa suhu midagi. Ei veremaikugi! Aga seda jõudis märgata, kuidas kärssnina peretütre ei-tea-kuidas aedikusse sattunud pupe pori sisse tallas. Sääsk esitas peretütrele pika ja vigiseva kaebekõne. Tüli alustuseks aitas sellest küll.

Ei saadud enne pidama, kui rõngassaba süldiks keedetud ja ta pekine turjapealne tünnis soolas.

Sääse uni oli sel ööl veel etem.

Järgmisel hommikul maandus sääsk sahvrisse tõstetud leivaastja kaane peal. Urgitses ja puuris, aga kolmejalgsele auku sisse ei saanud, veretilkagi ei imenud välja. Ootas ja otsis, aga astja ei astunud sammugi ega osanud tema käitumise kohta justkui midagi ette heita. Sääsk surises ja nurises, nuhkis ja ohkis, kuni kogemata suures lennusaginas vastu riiulit tuiskas ja munakorvi kummuli ajas.

Ruttu-ruttu otsis sääsk perenaise kõrva üles ja kaebas talle, kuidas astja, va tõrges tegelane, sahvris möllu tegi ja ümberkaudsetele päris ohtlikuks osutub.

Imelik see lugu ju tundus, aga kuna perenaine oli viimase leivateo ajal sõrmenukid kramaskile sõtkunud, jagus tüli alustuseks sellest küll. Ei lõpetatud enne, kui astjal jalad alt saetud, võrud pealt võetud ja tõhus köögiriist laudhaaval lõkkes tuhaks põletatud.

Aga sääsk? Kui mitte ta ise, siis mõni sugulane  elab kindlasti õnnelikult tänapäevani. Või mis õnne selles pidevas rahulolematuses, virinas ja nurinas ikka on.

Kallasteta

Lörts viskub aknale

kõikenäitavaks katteks.

Valvava kutsika

igatsusniiske pilk.

Ukselink sõrmede vahelt

pudeneb pisarateks.

Veinipudelist niriseb

viimane ajatilk.

Tormi-iil katuseharjale

kinnitab jalgu,

kriipides pilpaid kui

küüniseid teritav kass.

Laternasuu jagab

seintele soolakat valgust.

Hingega koos kukub

kildudeks mõrane tass.

Taha ei vaata ja midagi

ette ei heida.

Elu on lühike, ilus

ja üksjagu õel.

Ükskõik, kas tuldi,

et uskuda, leevendust leida,

tõde jääb kadunuks

kahe kaarsillaga jõel.

„Mitte kunagi!“

jõkke laulavad haned.

Täiskuuta jaanuar

tujukalt nõretab veest.

Põgenen peeglitest,

öö võrra noorem ja vanem.

Suletud silmad

naeravad kurbusest.