Kallasteta

Lörts viskub aknale

kõikenäitavaks katteks.

Valvava kutsika

igatsusniiske pilk.

Ukselink sõrmede vahelt

pudeneb pisarateks.

Veinipudelist niriseb

viimane ajatilk.

Tormi-iil katuseharjale

kinnitab jalgu,

kriipides pilpaid kui

küüniseid teritav kass.

Laternasuu jagab

seintele soolakat valgust.

Hingega koos kukub

kildudeks mõrane tass.

Taha ei vaata ja midagi

ette ei heida.

Elu on lühike, ilus

ja üksjagu õel.

Ükskõik, kas tuldi,

et uskuda, leevendust leida,

tõde jääb kadunuks

kahe kaarsillaga jõel.

„Mitte kunagi!“

jõkke laulavad haned.

Täiskuuta jaanuar

tujukalt nõretab veest.

Põgenen peeglitest,

öö võrra noorem ja vanem.

Suletud silmad

naeravad kurbusest.