Tänavaküsitlus

Üht paari pinnis südi žurnalistineid,

kel küsimusi sadas nagu salvest:

„Kas julgeolek, proua, on rahuldanud teid?

Mis muljed on teil, härra, rahuvalvest?“

Daam õhku ahmis nagu sohhu-uppuja

ja härra ütles pisut sõnu pahu,

aga küsitleja koostas väikest nuppu ja

sinna väga palju niikuinii ei mahu.

„Igal ametil on puudused ja eelised,“

mõtles neid ja huulenurgast limpsis vahu.

„Ja mis on teie nimed, kallid teelised?“

„Oleg Julge,“ vastas mees, „ja Valve Rahu.“

Raharinglus

Hiir leidis aiast muti rahakoti
ja tahtis panna muti raha rotti,
kuid see ei olnud lihtne rott, vaid vesi-,
kes muti musta raha puhtaks pesi.

Kass märkas pestud rahakotisisu.
Tal tärkas raha vastu hundiisu.
Läks, rääkis koerale paar anekdooti,
kus roti pihta käis paar sapist nooti.

Koer hambad irvi ajas.
Rott ehmus, pages veest.
Nüüd kassil rikkus majas
vaid koera naeru eest.

Kui unenäod valetavad

Taas varasuvi peenrad üle paitas:

õrnroosad leegid sirutas tiarell

ning uhke iiris värve hoida aitas

kroonlehehülgvel tulbipeenardel.

Õu kutsus külvama ja kobestama

just nagu süda – avatud ja hell.

Aed lokkas ja hing tegi seda sama

kurblühikeste ööde valgusel.

Kuldõites vaher tilkus juba mettki.

Vint väntsutas violetseid sireleid.

„Meil ees on palju erilisi hetki,“

sa ütlesid.

Ja sa ei mõelnud meid.

Varjumälu

Sorts kord mu meelte mängitajaks tõusis.

Ta hääl mind varvasteni tühjaks sõi.

Täis kuhjas õõnsaks jäänud hingenõu siis

neid tundeid, millest rääkida ei või.

Ühtäkki oli ta mu kaitsealas,

kus ammu polnud seisnud ükski mees.

Ta keha - pigem pitsitav kui paras -

kõik ruumi vallutas mu mõtetes.

Mu maailm temas maha põles maani.

Ma läksin hukka, märkamata süüd.

Ilm kohtles mind kui patust kurtisaani,

kuid mina õlult heitsin häbirüüd.

Nii oli kord, kuid nüüd, mu süda, puhka!

Tuul pillub peotäit tuleriidatuhka.