Sorts kord mu meelte
mängitajaks tõusis.
Ta hääl mind
varvasteni tühjaks sõi.
Täis kuhjas õõnsaks
jäänud hingenõu siis
neid tundeid, millest
rääkida ei või.
Ühtäkki oli ta mu
kaitsealas,
kus ammu polnud
seisnud ükski mees.
Ta keha - pigem
pitsitav kui paras -
kõik ruumi vallutas mu
mõtetes.
Mu maailm temas maha
põles maani.
Ma läksin hukka,
märkamata süüd.
Ilm kohtles mind kui
patust kurtisaani,
kuid mina õlult
heitsin häbirüüd.
Nii oli kord, kuid
nüüd, mu süda, puhka!
Tuul pillub peotäit
tuleriidatuhka.
No comments:
Post a Comment