Elas kord kuningapoeg, kes läks naaberkuningriigi kuningatütarde hulgast endale naist võtma. Naaberkuningriiki läks küllap sellepärast, et naaberkuningriigi kuninga tütred meeldisid talle väga ja naist võtma läks sellepärast, et... no millepärast ikka naine võetakse!
Kuningapoeg valis tütarde hulgast vanima. Vanima valis küllap seepärast, et keskmine oli juba kositud ja noorim oli veel liiga noor. Kuna vanimale tütrele kosilane väga meeldis, korraldatigi kihluspidu.
Kuningapoeg tantsis keskmise õega ja kuningapoeg tantsis noorima õega. Vanima õega tantsis kuningas kõige rohkem. Küllap seepärast, et nii on kombeks.
Kui kuningapoeg parajasti ei tantsinud, ajas ta õdedega juttu. Kuningapojale meeldisid need vestlused väga. Keskmise õega küllap seepärast, et too oli lõbus ja särtsakas. Noorima õega küllap seepärast, et too oli tark ja vaimukas. Vanima õega juba seepärast, et nii on kombeks.
Vanim õde muutus tusaseks. Pidu näis järjest igavam ja ta ise endale aina vanem, tuimem, rumalam ning inetum. Küllap seepärast, et talle üha vähem tähelepanu pöörati.
Vanim õde otsustas kihluse tühistada. Vanim õde ütles, et nii pole õige. Et iga kuningatütar peaks tundma end huvitava, noore ja ilusana ning leidma selle, kes ta nii paistma paneb. Ja iga kuningapoeg peaks leidma endale printsessi, kes oleks kuningapoja jaoks kõige särtsakam, lõbusam, targem ja vaimukam. Kuningapoeg noogutas. Jutt ju arukas. Ainult et kuningapojal polnud praegu sellisteks juttudeks isu. Tema eelistas hoopis keskmise õe nalju naerda ja noorima õe vaimukusi nautida.
Vanima õe tuju sai seega täiesti rikutud.
Mis sa arvad, kas kuningapojast ja vanimast õest sai paar?
Sai ikka. Küllap seepärast, et kihlus oli korra juba välja kuulutatud. Ja seepärast, et vanimale õele meeldis kuningapoeg väga. Eriti kui teisi inimesi läheduses polnud. Ma arvan, neil hakkas olema väga väike õukond.
Kas nad õnnelikuks ka said?
Küllap said. See on ju muinasjutt ja muinasjuttudel on ikka õnnelik lõpp.
Sunday, October 27, 2013
Thursday, October 24, 2013
Lugu jänesest, kes tuult kinni hoidis
Elas kord jänes, kes tahtis joosta kiiremini kui tuul, aga tuul ju kaval ja väle, jänesel oli tegu, et kannulgi püsida.
Ent ühel päeval, kui tuul parajasti tiheda pajupõõsa taga hinge tõmbas, õnnestus pikk-kõrval ta sabast kinni sasida.
"Ihhii!" võidurõõmutses jänes. "Eks katsu veel kihutada! Nüüd olen mina sinust kiirem!"
Jänes tahtis kohe võidujooksus oma üleolekut näidata, kuid oh häda! Kuidas sa lippad, kui tuult taltsutada tarvis? Hoiad teist kõvasti paigal, siis ei suuda ise sammugi teha. Lased lõdvemaks, tuiskab ees minema. Hoiad küll sabast, aga tagumiseks jääd ometi.
"Hei, tuttsaba!" hõikas jänes läheduses kepslevat liigivenda. "Proovi, kas suudad tuulest kiiremini joosta!"
Kutsutu hilpaski üle orasepõllu, tuul jäi nukralt välja äärde vahtima. Tema händ oli ju jänese käpalõksus.
"Hoia nüüd sina, mina jooksen!" tahtis jänes, kui vudija tagasi jõudis, aga ei tollel olnud enam aega: oksad vaja laasida ja rebast narritada.
Nii jäi jänes järgmist möödujat ootama. Keksiski varsti uus kandidaat kohale.
"Hei, välejalg! Proovi, kas suudad tuulest kiiremini joosta!" utsitas vihurivalvaja. Kohalekeksinu proovis ja suutiski.
"Hoia nüüd sina, mina jooksen!" soovis jänes, kui liduja tagasi jõudis, aga ei tollel olnud enam aega: muru vaja pügada ja pojad hüppama õpetada.
Nii käis veel mitu haavikuisandat-emandat koivakiirust näitamas, aga tuult hoidma polnud neist keegi päri.
Ega oleks nad teist korda joostagi tahtnud. Mis sa ikka paigalseisjaga võidu silkad!
Lõpuks sai tuulekimbutajal kiusamisest himu täis. Lasi vihuri saba lahti ja lootis, et saab segaduses vabanejast kas või paari hüppe jagu edumaad, aga jänesel olid pikast seismisest koivad kanged ning tuulel vangis viibimisest tuju paha: tugev puhang tõukas kikk-kõrva külili ja sinna ta tükiks ajaks vedelema jäi. Hea veel, et rebase või kulli kätte ei sattunud.
Ent ühel päeval, kui tuul parajasti tiheda pajupõõsa taga hinge tõmbas, õnnestus pikk-kõrval ta sabast kinni sasida.
"Ihhii!" võidurõõmutses jänes. "Eks katsu veel kihutada! Nüüd olen mina sinust kiirem!"
Jänes tahtis kohe võidujooksus oma üleolekut näidata, kuid oh häda! Kuidas sa lippad, kui tuult taltsutada tarvis? Hoiad teist kõvasti paigal, siis ei suuda ise sammugi teha. Lased lõdvemaks, tuiskab ees minema. Hoiad küll sabast, aga tagumiseks jääd ometi.
"Hei, tuttsaba!" hõikas jänes läheduses kepslevat liigivenda. "Proovi, kas suudad tuulest kiiremini joosta!"
Kutsutu hilpaski üle orasepõllu, tuul jäi nukralt välja äärde vahtima. Tema händ oli ju jänese käpalõksus.
"Hoia nüüd sina, mina jooksen!" tahtis jänes, kui vudija tagasi jõudis, aga ei tollel olnud enam aega: oksad vaja laasida ja rebast narritada.
Nii jäi jänes järgmist möödujat ootama. Keksiski varsti uus kandidaat kohale.
"Hei, välejalg! Proovi, kas suudad tuulest kiiremini joosta!" utsitas vihurivalvaja. Kohalekeksinu proovis ja suutiski.
"Hoia nüüd sina, mina jooksen!" soovis jänes, kui liduja tagasi jõudis, aga ei tollel olnud enam aega: muru vaja pügada ja pojad hüppama õpetada.
Nii käis veel mitu haavikuisandat-emandat koivakiirust näitamas, aga tuult hoidma polnud neist keegi päri.
Ega oleks nad teist korda joostagi tahtnud. Mis sa ikka paigalseisjaga võidu silkad!
Lõpuks sai tuulekimbutajal kiusamisest himu täis. Lasi vihuri saba lahti ja lootis, et saab segaduses vabanejast kas või paari hüppe jagu edumaad, aga jänesel olid pikast seismisest koivad kanged ning tuulel vangis viibimisest tuju paha: tugev puhang tõukas kikk-kõrva külili ja sinna ta tükiks ajaks vedelema jäi. Hea veel, et rebase või kulli kätte ei sattunud.
Friday, September 27, 2013
Eit ja taat kaevul
Taadil kukkus eit kaevu.
"Üks. Kaks. Kolm. Neli. Viis. Kuus. Seitse. Kaheksa. Üheksa..." loendab taat. "Sulps!"
Taat muheleb.
"Hea sügav kaev! Ei selline ka suure põuaga kuivaks jää!"
"Üks. Kaks. Kolm. Neli. Viis. Kuus. Seitse. Kaheksa. Üheksa..." loendab taat. "Sulps!"
Taat muheleb.
"Hea sügav kaev! Ei selline ka suure põuaga kuivaks jää!"
Tuesday, September 10, 2013
Välja mu merest!
Ükskord oli meri, mille kire
liivaranda laineiks rullis tuul.
Enne kuivaksjäämist seisis sile.
Kolis ära. Nüüd on kraater Kuul.
Sinu oma hirm tast välja triikis
viimasegi piisa haljast vett.
Jätked sirgu jahtus regoliiti
meritäht kui pleekinud barett.
Tolmund keelel lällab omaette
kaldaveerne lahtihüppelaud.
Sini-silmapiir on silmapete.
Kao siit, ujukates astronaut!
Monday, August 19, 2013
Täht
Kas Sina tead, kui palju kulub aega, et üks täht sünniks ja säraks? Mina ei tea. Aga ma tean tähte, kes oli nii kaua säranud, et arvas: "Aeg on täita kellegi soov."
Et ta oli väga ilus ja hele, otsis ta kaua soovi, mis oleks tema langemist väärt. Ühel ööl märkas ta teel jalutavat paarikest. Tüdruk ja poiss kõndisid käsikäes, tüdruk vaatas oma unistavate silmadega tähele otse näkku ja täht mõistatas ära ta soovi: "Ma tahan, et Ants armuks minusse. Et tema armastus oleks suur ja kestaks surmani."
Armastus tundus tähe jaoks väga oluline. Võib-olla oli see miski, millest ta ise nii väga puudust tundis? Armastus oli nii oluline, et kuigi öine säraja võinuks kellegi raskest haigusest terveks ravida, peatada maavärina või lõpetada sõja, täitis ta selle albi tüdruku edeva soovi. Täitis soovi, märkamata, et noormees, kes sel hetkel tütarlapse kätt hoiab ja äraseletatud ilmel tema kõrval käib, pole hoopiski mitte Ants.
Armastus peab olema vaba. Vaba kahtlustest ja kammitsaist. Õnnetuks saab see, kes arutu tahtmisega teise enese külge seob. Tüdruk teab nüüd. Aga täht on langenud ja teda enam öö külge tagasi ei õmble.
Et ta oli väga ilus ja hele, otsis ta kaua soovi, mis oleks tema langemist väärt. Ühel ööl märkas ta teel jalutavat paarikest. Tüdruk ja poiss kõndisid käsikäes, tüdruk vaatas oma unistavate silmadega tähele otse näkku ja täht mõistatas ära ta soovi: "Ma tahan, et Ants armuks minusse. Et tema armastus oleks suur ja kestaks surmani."
Armastus tundus tähe jaoks väga oluline. Võib-olla oli see miski, millest ta ise nii väga puudust tundis? Armastus oli nii oluline, et kuigi öine säraja võinuks kellegi raskest haigusest terveks ravida, peatada maavärina või lõpetada sõja, täitis ta selle albi tüdruku edeva soovi. Täitis soovi, märkamata, et noormees, kes sel hetkel tütarlapse kätt hoiab ja äraseletatud ilmel tema kõrval käib, pole hoopiski mitte Ants.
Armastus peab olema vaba. Vaba kahtlustest ja kammitsaist. Õnnetuks saab see, kes arutu tahtmisega teise enese külge seob. Tüdruk teab nüüd. Aga täht on langenud ja teda enam öö külge tagasi ei õmble.
Wednesday, July 31, 2013
Kuuekäeline tütar
Vuudu oli jälle käinud külast tüdrukut näppamas ja seekord võttis veel külavanema tütre. Ja just selle kõige ilusama. Iida.
Muidu läheks ja tooks tüdruku lihtsalt tagasi, aga Vuuduga ei lähe lihtsad asjad läbi. Esiteks üks tavaline inimene paljakäsi Vuudu vastu ei saagi. Vuudu on selleks liiga kuri, kaval ja kange. Nimest võiks ju arvata, et mingi uudu, aga kui Vuudu ise täiskuuöödel oma nime metsas hüüab, kukuvad taredel aknaluugid nii kõvasti kinni, et hõlpsam on uued aknad uuristada ning teerajad tõmbuvad hirmust kitsaks, lühikeseks, õhukeseks ja üritavad trepi alla peitu pugeda.
Ka on Vuudu kõige oma elamisega inimsilmale nähtamatu. Ja veel. Tal on kuue käe ja kolme silmaga tütar. Arvatavasti teda ta nende külaneidudega toidabki. Keegi ju päris täpselt ei tea ka, aga ükski tüdruk tagasi küll pole tulnud.
* * *
Alku istus kivil ja kratsis kukalt. Tema head mõtted siginesid ikka sügamise peale.
Ega Alkule too Iida ei meeldinud. Ilus küll, aga sihuke õel, salakaval ja ennasttäis tüdruk. Aga külavanema võsu on ikka kuidagi inetu metsa jätta. Otsima vähemalt peaks. Mingi aja. Ja ega kedagi teist väga otsima saata olekski. Kes liiga vana, kes ülemäära noor, kes kehalt kidur, kes matkamiseks matsakas, kes suuna hoidmiseks suutmatu, kes lihtsalt kardab.
Nii et siis Alku.
Aja poolest vedas, sest selleks, et nähtamatu nägemiseks silmadele väge juurde saada, tuleb heinakuu viimasel teisipäeval suure vihmaga selg ees kolm korda läbi läätspuuheki joosta. Sattuski just õige päev ja õige ilm. Mis sa muidu üldse poolpimesi sinna metsa ronid.
Lähim läätspuuhekk asus siinsamas naabri krundi piiril. Alku liikus ettevaatlikult, et oksi puruks ei talluks ja naabritega tühja pärast pahandust poleks oodata. Kolmas jooksukord kruvis silmaläätsed sellise teravuse peale, et lausa valus hakkas, aga kohe oli ka toimet tunda. Alku nägi juba heki juurest ära, et peenramaal ühes mügrikäigus haraka nokast kukkunud hõbesõrmus peidus on. Ämbreid tassiva ema suure seljavalu märkas ära, kuigi seda pere eest hoolega varjati. Kolmandaks silmas mees, et tuul ploomipuus pesa ehitab. See asi tuli küll kohemaid ära keelata, sest tuulepesa rikuks väärt viljapuu ja pidev puhumine pillaks poolküpsed ploomid maha.
Alku harutas pesahakatuse okste küljest lahti ja sidus puhta rätiku sisse. Ehk läheb teel tarvis. Sõrmuse võttis ka. Ja seljavalu. Tundus küll kahtlane, kas ta viimasega Vuudut karistab. Nii suurt valu ei tihka vaenlaselegi tahta.
No ja oligi mees minekuvalmis.
Eks palju tegi terav nägemine tüli ka. Metsas seisid suured värsked raieväljad, aga et puude hinged veel uut kohta polnud leidnud ja Alku nad ära nägi, tuli tal laiadele lagedatele vaatamata tihedas oksarägastikus rassida.
Aeg kulus. Päev kustus ööks ja öö näitas asju, millest pole kindel, kas nad sulle head või halba ennustavad. Oli see ju rohkem Vuudu kui Alku kodu. Kas või see kerekas kassikakk, kes kõrge kuuse madalamate okste vahel närviliselt silmi pilgutas. Vasakut, paremat, vasakut, paremat. Ei kordagi mõlemat ühteaegu. Huugikullil ju häälgi nagu Vuudul. Kes teab, mis vereside sees. Aga looduse poolt näkkumaalitud naeratusele vaatamata paistis suurkõrviku üüratu mure mehele kätte. Pesas oli kohta kolmele, aga ühe jäljed jahtumas. Näed siis! Ei käi Vuudu sugugi ainult külapiigasid pätsamas, kõlbavad kulliplikad ka.
"See on siinsamas, suure tamme tagant kurakätt," hoidus kassipeakull Vuudu nime nimetamast. "Peremeest ennast pole parajasti majaski. Läks uuele piigale peeglit tegema."
"Millest?" ühmas Alku, just nagu see oleks kõige tähtsam asi küsida.
"Laukavees lebavast kuupoolikust. Nüüd põrnitseb sinna oma kurja silmavaadet sisse. Sellega läheb aega."
"Pole ju kuud? Pilves puha," imestas mees.
"Peegel on juba eile püütud. Soosilmasügavas mahajahutamisel," teadis tark lind. "Uuele pruudile pulmakingiks."
"Mis eelmistest tüdrukutest sai?"
"Polnud tütre kasuemaks kõlbulikud. Ilusad küll, aga isekad. Nii juhtub, kui oma himude, mitte tarviduse järgi valikuid teed. Praegune pruut tõotab tulla samasugune. Eelmised saatis minema, mis muud. Hulguvad oma peeglitega soo peal ja padrikus, lasevad eksijatele kurja valgust silma. Vaata, et sina neisse sisse ei kiika! Hingest jääd ilma!"
"Miks ta sinu kodus krattimas käis?"
"Et tütrele tiivad teha. Too igatseb lennata. Kuus kätt on, aga need ei kanna, vehi mis sa vehid. Pakkusin enda tiibu. Vanaks põlgas. Teise poja külg sai kaitstes viga. Teda ka ei tahetud. Aga kuis ma nüüd päästma pääsen? Nii, et teise lapse vigase ja kaitsetuna maha jätan?" ohkas meeleheitel tohotaja-lind ja pilgutas silmist pisaraid.
"Võtame kaasa!" pakkus mees. "Kolm ikka kolm." Sasis vigase poja ettevaatlikult sülle ja hakkasid minema. Põgus vihm polnud jõudnud veel pika põua sisse pugeda. Kuivad oksad praksusid ja kutsusid kurjapeegeldajad kohale, aga Alku teravaks ihutud pilk pistis peegliklaasid puruks.
Jõuti Vuudu maja juurde, ent kõik uksed olid lukus. Vaikus. Ainult ühest toast kostus tihedat tihkumist.
"Iida? Lõpeta nutt! Aita mõelda, kus võti võiks olla. Ma päästan su välja ja varsti oled kodus tagasi," vaigistas mees, aga Iida ulgus veel hullemini. Kartis, et kodus sunnitakse sellele nohikule naiseks. Ega Iidale Vuudu vastumeelne olnud. Iida tundis, et Vuudu olekski talle just kõige parem ja õigem. Aga see jäle ja tüütu tütar!
"Võtmed on väravapuu ladvas," käis kakk üleval ära. "Aga mina neid kätte ei saa. Tõmbab oksad kokku, ei anna!"
Alku vaatas oma kaasavõetud vara üle. Tuul? See hakkab ju kohe pesa ehitama, mis tal võtmest. Ega sõrmusegagi puu südant pehmeks tee. Jäi siis see kõige alatum asi.
Alku lasi vaevaja vangist välja. Esimese hooga ei saanud puu toimuvast arugi, plaksutas aga lukuavajatega ladvaraage kõrgel üleval, aga siis raputas valuvärin oksasõrmed harali ja piinades tüvi vajus nii maadligi kägarasse, et mees ja linnud sealt kerge vaevaga võtmed maha noppisid.
Alku hindas võtmeid ja lukuauke, et kuhu miski passib.
"Õde on selle läve taga!" tundis haavatud noorkakk õige ukse ära.
Elus oli. Tiivad küljes ja suled siledad. Ainult silmamunad hirmupingest marraskil, nii et neid mõnda aega kummeliveega kasta tuli. Küll hoolitsev ema selle varsti korda saab.
"Parempoolne! Parempoolne keera lahti, muidu lased kurja välja!" juhatas kakuema, kui nägi, et mees vale luku auku võtit ajab. Aga või too kuulas!
Alku oli oma teritatud pilgu mõlemast lukusilmast sisse lasknud ja talle oli hoopis imelik tuju peale tulnud.
"Hoia end, hea mees! Kuuskäsi kägistab su ära!" kiljatas kakukoor. Aga niipea, kui Vuudu tütre uks paotus, viskas Alku tuulepesahakatuse tuppa. Ja tuul asus seda usinasti edasi ehitama parimas kohas, mis ette sattus - piiga peas!
Tüdruku kõik kuus kätt haarasid juustest ja hakkasid kiharaid lahti harutama. Nii jäi Alkul aega sõrmus karmanist välja koorida.
"Sul on Õnnelinnu hõbedat?" imestas kõrvikkull. "Aga kas sa sellega end päästa oskad? Sõrmus teeb ainult siis kandja taltsaks, kui õigesse sõrme satub. Tüdrukul on neid kolmkümmend!"
Ena imet! Poisi peos sõrmust silmates ajas kuuekäeline piiga ise õige näpu ette. Sai ehte paika, tõusis Õnnelinnu anni sunnil maast lahti, tantsis end puulatvade kohal hingetuks ja laskus siis sõrmusega soetatud peremehe kõrvale, taltsam kui talleke. Või mis peremees! Mitte orjaks vaid armsamaks tahtis Alku Vuudu tütart ja neidis oli selle oma kolmanda silmaga kohe ära näinud.
Kuidas ta kallistas! Nii, nagu ükski kahekäeline iial embama ei õpi.
Korraga seisis Vuudu väravas, vastne pruudipeegel pihus. Alkul ei olnud enam ühtegi abimeest alles: hirmunud linnud kangestusid tarevarjus kui kivikujud. Ei suutnud jõu ega nõuga aidata. Tuul oli pesaga väravapuu võrasse kolinud. Vuudu jäi Alku ja väravapuu suure seljavalu vahele, nii et ka seda kätte ei saanud. Sõrmus oli kindlalt Vuudu tütre sõrmes. Või mis abi oleks siin sõrmusest!
Aga oli!
Isa nägi tütart ja nii õnnelikuna polnud ta teda veel iial näinud.
"Anna ta mulle, saad oma uue noorikuga üksmeeles elada," julges Alku küsida. Hullemaks küsimine asja ometi teha ei võinud. Võita oli aga oi kui palju!
Ja tead, Vuudu andiski.
Sellest peale pole ta külast ühtki teist tüdrukut ära viinud. Ja Alku on õnnelik. Keegi teine tema kaasat ei näe ja ega suurem osa aastast ta isegi. Tunneb aga küll. Ja juulis ootab mees alati kuu viimast teisipäeva. Loodab, et sajab. Istutas maja ümber isikliku läätspuuhekigi, aga seni, kuni see kosub, tohib naabrite omas jooksmas käia. Mis tüli see väike turnimine ikka teeb.
Puu! Arvad viimaks, et Alku ta tolle tohutu valu kätte vaevlema jättis? Ei sugugi. Valudega on ainult see häda, et neid ei saa päris olematuks teha. Pisemaks jagada küll. Alku nooriku nobedad sõrmed hõõrusid selle tolmpeeneks ja puistasid laiali. Mul endalgi killuke küljes. Ei võta ma seda kui häda. Hea meel, et abiks saan olla.
:)
Muidu läheks ja tooks tüdruku lihtsalt tagasi, aga Vuuduga ei lähe lihtsad asjad läbi. Esiteks üks tavaline inimene paljakäsi Vuudu vastu ei saagi. Vuudu on selleks liiga kuri, kaval ja kange. Nimest võiks ju arvata, et mingi uudu, aga kui Vuudu ise täiskuuöödel oma nime metsas hüüab, kukuvad taredel aknaluugid nii kõvasti kinni, et hõlpsam on uued aknad uuristada ning teerajad tõmbuvad hirmust kitsaks, lühikeseks, õhukeseks ja üritavad trepi alla peitu pugeda.
Ka on Vuudu kõige oma elamisega inimsilmale nähtamatu. Ja veel. Tal on kuue käe ja kolme silmaga tütar. Arvatavasti teda ta nende külaneidudega toidabki. Keegi ju päris täpselt ei tea ka, aga ükski tüdruk tagasi küll pole tulnud.
* * *
Alku istus kivil ja kratsis kukalt. Tema head mõtted siginesid ikka sügamise peale.
Ega Alkule too Iida ei meeldinud. Ilus küll, aga sihuke õel, salakaval ja ennasttäis tüdruk. Aga külavanema võsu on ikka kuidagi inetu metsa jätta. Otsima vähemalt peaks. Mingi aja. Ja ega kedagi teist väga otsima saata olekski. Kes liiga vana, kes ülemäära noor, kes kehalt kidur, kes matkamiseks matsakas, kes suuna hoidmiseks suutmatu, kes lihtsalt kardab.
Nii et siis Alku.
Aja poolest vedas, sest selleks, et nähtamatu nägemiseks silmadele väge juurde saada, tuleb heinakuu viimasel teisipäeval suure vihmaga selg ees kolm korda läbi läätspuuheki joosta. Sattuski just õige päev ja õige ilm. Mis sa muidu üldse poolpimesi sinna metsa ronid.
Lähim läätspuuhekk asus siinsamas naabri krundi piiril. Alku liikus ettevaatlikult, et oksi puruks ei talluks ja naabritega tühja pärast pahandust poleks oodata. Kolmas jooksukord kruvis silmaläätsed sellise teravuse peale, et lausa valus hakkas, aga kohe oli ka toimet tunda. Alku nägi juba heki juurest ära, et peenramaal ühes mügrikäigus haraka nokast kukkunud hõbesõrmus peidus on. Ämbreid tassiva ema suure seljavalu märkas ära, kuigi seda pere eest hoolega varjati. Kolmandaks silmas mees, et tuul ploomipuus pesa ehitab. See asi tuli küll kohemaid ära keelata, sest tuulepesa rikuks väärt viljapuu ja pidev puhumine pillaks poolküpsed ploomid maha.
Alku harutas pesahakatuse okste küljest lahti ja sidus puhta rätiku sisse. Ehk läheb teel tarvis. Sõrmuse võttis ka. Ja seljavalu. Tundus küll kahtlane, kas ta viimasega Vuudut karistab. Nii suurt valu ei tihka vaenlaselegi tahta.
No ja oligi mees minekuvalmis.
Eks palju tegi terav nägemine tüli ka. Metsas seisid suured värsked raieväljad, aga et puude hinged veel uut kohta polnud leidnud ja Alku nad ära nägi, tuli tal laiadele lagedatele vaatamata tihedas oksarägastikus rassida.
Aeg kulus. Päev kustus ööks ja öö näitas asju, millest pole kindel, kas nad sulle head või halba ennustavad. Oli see ju rohkem Vuudu kui Alku kodu. Kas või see kerekas kassikakk, kes kõrge kuuse madalamate okste vahel närviliselt silmi pilgutas. Vasakut, paremat, vasakut, paremat. Ei kordagi mõlemat ühteaegu. Huugikullil ju häälgi nagu Vuudul. Kes teab, mis vereside sees. Aga looduse poolt näkkumaalitud naeratusele vaatamata paistis suurkõrviku üüratu mure mehele kätte. Pesas oli kohta kolmele, aga ühe jäljed jahtumas. Näed siis! Ei käi Vuudu sugugi ainult külapiigasid pätsamas, kõlbavad kulliplikad ka.
"See on siinsamas, suure tamme tagant kurakätt," hoidus kassipeakull Vuudu nime nimetamast. "Peremeest ennast pole parajasti majaski. Läks uuele piigale peeglit tegema."
"Millest?" ühmas Alku, just nagu see oleks kõige tähtsam asi küsida.
"Laukavees lebavast kuupoolikust. Nüüd põrnitseb sinna oma kurja silmavaadet sisse. Sellega läheb aega."
"Pole ju kuud? Pilves puha," imestas mees.
"Peegel on juba eile püütud. Soosilmasügavas mahajahutamisel," teadis tark lind. "Uuele pruudile pulmakingiks."
"Mis eelmistest tüdrukutest sai?"
"Polnud tütre kasuemaks kõlbulikud. Ilusad küll, aga isekad. Nii juhtub, kui oma himude, mitte tarviduse järgi valikuid teed. Praegune pruut tõotab tulla samasugune. Eelmised saatis minema, mis muud. Hulguvad oma peeglitega soo peal ja padrikus, lasevad eksijatele kurja valgust silma. Vaata, et sina neisse sisse ei kiika! Hingest jääd ilma!"
"Miks ta sinu kodus krattimas käis?"
"Et tütrele tiivad teha. Too igatseb lennata. Kuus kätt on, aga need ei kanna, vehi mis sa vehid. Pakkusin enda tiibu. Vanaks põlgas. Teise poja külg sai kaitstes viga. Teda ka ei tahetud. Aga kuis ma nüüd päästma pääsen? Nii, et teise lapse vigase ja kaitsetuna maha jätan?" ohkas meeleheitel tohotaja-lind ja pilgutas silmist pisaraid.
"Võtame kaasa!" pakkus mees. "Kolm ikka kolm." Sasis vigase poja ettevaatlikult sülle ja hakkasid minema. Põgus vihm polnud jõudnud veel pika põua sisse pugeda. Kuivad oksad praksusid ja kutsusid kurjapeegeldajad kohale, aga Alku teravaks ihutud pilk pistis peegliklaasid puruks.
Jõuti Vuudu maja juurde, ent kõik uksed olid lukus. Vaikus. Ainult ühest toast kostus tihedat tihkumist.
"Iida? Lõpeta nutt! Aita mõelda, kus võti võiks olla. Ma päästan su välja ja varsti oled kodus tagasi," vaigistas mees, aga Iida ulgus veel hullemini. Kartis, et kodus sunnitakse sellele nohikule naiseks. Ega Iidale Vuudu vastumeelne olnud. Iida tundis, et Vuudu olekski talle just kõige parem ja õigem. Aga see jäle ja tüütu tütar!
"Võtmed on väravapuu ladvas," käis kakk üleval ära. "Aga mina neid kätte ei saa. Tõmbab oksad kokku, ei anna!"
Alku vaatas oma kaasavõetud vara üle. Tuul? See hakkab ju kohe pesa ehitama, mis tal võtmest. Ega sõrmusegagi puu südant pehmeks tee. Jäi siis see kõige alatum asi.
Alku lasi vaevaja vangist välja. Esimese hooga ei saanud puu toimuvast arugi, plaksutas aga lukuavajatega ladvaraage kõrgel üleval, aga siis raputas valuvärin oksasõrmed harali ja piinades tüvi vajus nii maadligi kägarasse, et mees ja linnud sealt kerge vaevaga võtmed maha noppisid.
Alku hindas võtmeid ja lukuauke, et kuhu miski passib.
"Õde on selle läve taga!" tundis haavatud noorkakk õige ukse ära.
Elus oli. Tiivad küljes ja suled siledad. Ainult silmamunad hirmupingest marraskil, nii et neid mõnda aega kummeliveega kasta tuli. Küll hoolitsev ema selle varsti korda saab.
"Parempoolne! Parempoolne keera lahti, muidu lased kurja välja!" juhatas kakuema, kui nägi, et mees vale luku auku võtit ajab. Aga või too kuulas!
Alku oli oma teritatud pilgu mõlemast lukusilmast sisse lasknud ja talle oli hoopis imelik tuju peale tulnud.
"Hoia end, hea mees! Kuuskäsi kägistab su ära!" kiljatas kakukoor. Aga niipea, kui Vuudu tütre uks paotus, viskas Alku tuulepesahakatuse tuppa. Ja tuul asus seda usinasti edasi ehitama parimas kohas, mis ette sattus - piiga peas!
Tüdruku kõik kuus kätt haarasid juustest ja hakkasid kiharaid lahti harutama. Nii jäi Alkul aega sõrmus karmanist välja koorida.
"Sul on Õnnelinnu hõbedat?" imestas kõrvikkull. "Aga kas sa sellega end päästa oskad? Sõrmus teeb ainult siis kandja taltsaks, kui õigesse sõrme satub. Tüdrukul on neid kolmkümmend!"
Ena imet! Poisi peos sõrmust silmates ajas kuuekäeline piiga ise õige näpu ette. Sai ehte paika, tõusis Õnnelinnu anni sunnil maast lahti, tantsis end puulatvade kohal hingetuks ja laskus siis sõrmusega soetatud peremehe kõrvale, taltsam kui talleke. Või mis peremees! Mitte orjaks vaid armsamaks tahtis Alku Vuudu tütart ja neidis oli selle oma kolmanda silmaga kohe ära näinud.
Kuidas ta kallistas! Nii, nagu ükski kahekäeline iial embama ei õpi.
Korraga seisis Vuudu väravas, vastne pruudipeegel pihus. Alkul ei olnud enam ühtegi abimeest alles: hirmunud linnud kangestusid tarevarjus kui kivikujud. Ei suutnud jõu ega nõuga aidata. Tuul oli pesaga väravapuu võrasse kolinud. Vuudu jäi Alku ja väravapuu suure seljavalu vahele, nii et ka seda kätte ei saanud. Sõrmus oli kindlalt Vuudu tütre sõrmes. Või mis abi oleks siin sõrmusest!
Aga oli!
Isa nägi tütart ja nii õnnelikuna polnud ta teda veel iial näinud.
"Anna ta mulle, saad oma uue noorikuga üksmeeles elada," julges Alku küsida. Hullemaks küsimine asja ometi teha ei võinud. Võita oli aga oi kui palju!
Ja tead, Vuudu andiski.
Sellest peale pole ta külast ühtki teist tüdrukut ära viinud. Ja Alku on õnnelik. Keegi teine tema kaasat ei näe ja ega suurem osa aastast ta isegi. Tunneb aga küll. Ja juulis ootab mees alati kuu viimast teisipäeva. Loodab, et sajab. Istutas maja ümber isikliku läätspuuhekigi, aga seni, kuni see kosub, tohib naabrite omas jooksmas käia. Mis tüli see väike turnimine ikka teeb.
Puu! Arvad viimaks, et Alku ta tolle tohutu valu kätte vaevlema jättis? Ei sugugi. Valudega on ainult see häda, et neid ei saa päris olematuks teha. Pisemaks jagada küll. Alku nooriku nobedad sõrmed hõõrusid selle tolmpeeneks ja puistasid laiali. Mul endalgi killuke küljes. Ei võta ma seda kui häda. Hea meel, et abiks saan olla.
:)
Sunday, July 7, 2013
Muuda mind, Maaret!
Tema juurde on keeruline minna, isegi kui teed tead. Sa pead ootama õiget ööd, ütlema õiged sõnad ja su häda peab päriselt olemas olema, mitte välja mõeldud.
Oreli tundis, et tema häda on Maareti sekkumiseks sobivalt suur. Elada see ju enam ei lasknud, aina pitsitas ning painas.
Oreli oli söakas ja nõukas naine. Töö ees hirmu ei tundnud. Haigused peletas üpris hõlpsasti eemale. Julges öelda ja vastutada, naerda ja nutta. Jaksas Raho sammudega paaris astuda, ehkki need aeg-ajalt sõlmi sisse tegid ja segadusse ajasid.
Aga Aijat Oreli kartis. Sestpeale, kui Aija neile ilmus, hakkas kõik kuidagi viltu kiskuma.
Raho kippus oma radadele. Tembutas ja muheles enam. Kibeles Aija ligi aega viitma.
Aijas oli noore tüdruku elu ja edevust. Aija ilu ja itsitused võlusid Rahot, aga ei ajanud naerma Orelit. Ajasid hoopis südame täis. Täis südant on niisamagi raske kanda. Katsu seda kaasa tarides veel tööd teha! Nii sündiski, et tavapärasemadki toimetused tegid tuska. Kõrvale tõmbuda Oreli ei tihanud ja toimuvat pealt näha oli hoopis hirmus. Oreli tundis, et kui Aija jääb, võidab ta Raho endale. Kas tahtmatult või tahtes. Kui Aija läheb, läheb Rahogi. Kui mitte muidu, siis hingega, aga siis pole ju vahet...
---
"Mida sa tahad, et teeksin?" torises Maaret.
"Tahan, et Raho rahule jäetaks. Et elu oleks nii, nagu ennemalt," pomises Oreli.
"Mida sa tahad, et MINA teeks? Saadan Aijale sõnad sappa, mis ta naeru hapuks ja südame süngeks ajaks?"
"Ei." Sõnas seisab salavägi. Väikese lased lendu, aga kohale jõudes on kaljusuuruseks kasvanud. Kes teab, mis kurja sünnitab.
"Keerutan talle kanepinuku, millest niite tirides tüdrukul elujõud seest kaob?"
"Mine nüüd!" Oreli ei soovinud ometi kellegi haigust või surma.
Asi ei olnud ju Aijas. Kõik lihtsalt... kujunes kuidagi.
"Segan Rahole rohtu, et ta Aija unustaks ja sinu seelikuisse kinni jääks?"
"EI!" Igal arstimil on alati ka karistus kaasas. Oreli ei tahtnud Rahot karistada. Armastada ja hoida tahtis.
"Ma ei suuda neid koos näha! Tahaksin, et aeg oleks vanas tagasi," nuutsus Oreli.
"Tead ju, kuhu aega ilmusid, kui minu jutule tulid. Selles ajas pole neid kumbagi veel olemaski. Kui nii kergem, eks püsi siin!" põrises Maaret.
Oreli vajus hoopis norgu ja pühkis vargsi varrukaotsaga silmanurki, kuhu vesi enam ära ei mahtunud.
"Mida sa kõige rohkem kardad?"
"Et Raho ära läheb."
"Kas parem surm või haigus, kui et Aijaga?"
"Parem Aijaga."
"Tule siis, kui su häda on päriselt, mitte välja mõeldud," ühmas Maaret ja läks läve tagant järgmist abivajajat hankima. Vaatas taiatark uksel üle õla Orelit, kes hädiselt pingiveerel kükitas ja tiperdas tolle juurde tagasi.
"Olgu, ma aitan." Maaret soris mõnda aega oma rohukottides ja tõmbas viimaks ühest välja kuivanud, aga ikka veel valgete õitega kelluka. "Mine ja otsi üles selline taim. Ei siin ega sinu kodu juures seda kasva. Tema leidmiseks pead kõndima vähemasti tolle mere äärde, mille kaldal muistne kivilinnus kustub ja valged tuulepüüdjad vihuri-iile nopivad. Kaasa korjata sa teda ei tohi. Südames pead sa ta ühes võtma, koju kandma ja kohale jõudes tema pildi oma palgele manama. Kui sellega hakkama saad, on su häda otsas."
Tõtt öelda, Orelile tundus pakutav abi imelik. Aga kuna ükski teine polnud sobinud, haaras tollestki.
Tee osutus pikaks ja ilm lilleotsijat ei hoidnud, aga kohale naine jõudis ja kelluka leidis. Kõrges hõredas õisikus nõtkusid suured valged kuljused.
Oreli silmitses õisi lähemalt, et nende ilme tagasiteel kaotsi ei läheks. Vaatas ja muigas. Tundus, nagu oleks keegi taimele teravatipulised rätid pähe sidunud ja nende pikad otsad kahele poole inglitiibadeks seadnud. Õite "ninad" seisid üsna samamoodi nösus kui Orelil endal ja nina all koolduv kroonleht manas kelluka näole laia kelmika naeratuse.
Samasuguse näoga pidi Oreli tagasi koju jõudma.
Et kõndimist jagus kauaks ja tuttavad vintsutused tuli taas läbi teha, ei julgenud Oreli lille ilmet magadeski näolt maha pillata. Kas sellest või millestki muust - noorikule näis, et tagasirada on tublisti lühemaks keritud ning ei päike, pikne, öövilu ega väsimus kimbuta nii karmilt kui teistpiditeel.
Oreli astus koduväravast sisse. Kui armsalt kodune oli siin iga nurk! Perenaise puudumisest veidi unarusse jäänud, seda küll, aga nüüd ju koldehaldjas taas tagasi! Armsalt naeratasid tulijale ka Raho ning Aija ja imestusega tajus Oreli, et polegi vahet, kas nad teevad seda koos või eraldi.
http://osaline-iseendaga.blogspot.com/2010/12/taiskuuood-nelja-tee-ristil.html
Oreli tundis, et tema häda on Maareti sekkumiseks sobivalt suur. Elada see ju enam ei lasknud, aina pitsitas ning painas.
Oreli oli söakas ja nõukas naine. Töö ees hirmu ei tundnud. Haigused peletas üpris hõlpsasti eemale. Julges öelda ja vastutada, naerda ja nutta. Jaksas Raho sammudega paaris astuda, ehkki need aeg-ajalt sõlmi sisse tegid ja segadusse ajasid.
Aga Aijat Oreli kartis. Sestpeale, kui Aija neile ilmus, hakkas kõik kuidagi viltu kiskuma.
Raho kippus oma radadele. Tembutas ja muheles enam. Kibeles Aija ligi aega viitma.
Aijas oli noore tüdruku elu ja edevust. Aija ilu ja itsitused võlusid Rahot, aga ei ajanud naerma Orelit. Ajasid hoopis südame täis. Täis südant on niisamagi raske kanda. Katsu seda kaasa tarides veel tööd teha! Nii sündiski, et tavapärasemadki toimetused tegid tuska. Kõrvale tõmbuda Oreli ei tihanud ja toimuvat pealt näha oli hoopis hirmus. Oreli tundis, et kui Aija jääb, võidab ta Raho endale. Kas tahtmatult või tahtes. Kui Aija läheb, läheb Rahogi. Kui mitte muidu, siis hingega, aga siis pole ju vahet...
---
"Mida sa tahad, et teeksin?" torises Maaret.
"Tahan, et Raho rahule jäetaks. Et elu oleks nii, nagu ennemalt," pomises Oreli.
"Mida sa tahad, et MINA teeks? Saadan Aijale sõnad sappa, mis ta naeru hapuks ja südame süngeks ajaks?"
"Ei." Sõnas seisab salavägi. Väikese lased lendu, aga kohale jõudes on kaljusuuruseks kasvanud. Kes teab, mis kurja sünnitab.
"Keerutan talle kanepinuku, millest niite tirides tüdrukul elujõud seest kaob?"
"Mine nüüd!" Oreli ei soovinud ometi kellegi haigust või surma.
Asi ei olnud ju Aijas. Kõik lihtsalt... kujunes kuidagi.
"Segan Rahole rohtu, et ta Aija unustaks ja sinu seelikuisse kinni jääks?"
"EI!" Igal arstimil on alati ka karistus kaasas. Oreli ei tahtnud Rahot karistada. Armastada ja hoida tahtis.
"Ma ei suuda neid koos näha! Tahaksin, et aeg oleks vanas tagasi," nuutsus Oreli.
"Tead ju, kuhu aega ilmusid, kui minu jutule tulid. Selles ajas pole neid kumbagi veel olemaski. Kui nii kergem, eks püsi siin!" põrises Maaret.
Oreli vajus hoopis norgu ja pühkis vargsi varrukaotsaga silmanurki, kuhu vesi enam ära ei mahtunud.
"Mida sa kõige rohkem kardad?"
"Et Raho ära läheb."
"Kas parem surm või haigus, kui et Aijaga?"
"Parem Aijaga."
"Tule siis, kui su häda on päriselt, mitte välja mõeldud," ühmas Maaret ja läks läve tagant järgmist abivajajat hankima. Vaatas taiatark uksel üle õla Orelit, kes hädiselt pingiveerel kükitas ja tiperdas tolle juurde tagasi.
"Olgu, ma aitan." Maaret soris mõnda aega oma rohukottides ja tõmbas viimaks ühest välja kuivanud, aga ikka veel valgete õitega kelluka. "Mine ja otsi üles selline taim. Ei siin ega sinu kodu juures seda kasva. Tema leidmiseks pead kõndima vähemasti tolle mere äärde, mille kaldal muistne kivilinnus kustub ja valged tuulepüüdjad vihuri-iile nopivad. Kaasa korjata sa teda ei tohi. Südames pead sa ta ühes võtma, koju kandma ja kohale jõudes tema pildi oma palgele manama. Kui sellega hakkama saad, on su häda otsas."
Tõtt öelda, Orelile tundus pakutav abi imelik. Aga kuna ükski teine polnud sobinud, haaras tollestki.
Tee osutus pikaks ja ilm lilleotsijat ei hoidnud, aga kohale naine jõudis ja kelluka leidis. Kõrges hõredas õisikus nõtkusid suured valged kuljused.
Oreli silmitses õisi lähemalt, et nende ilme tagasiteel kaotsi ei läheks. Vaatas ja muigas. Tundus, nagu oleks keegi taimele teravatipulised rätid pähe sidunud ja nende pikad otsad kahele poole inglitiibadeks seadnud. Õite "ninad" seisid üsna samamoodi nösus kui Orelil endal ja nina all koolduv kroonleht manas kelluka näole laia kelmika naeratuse.
Samasuguse näoga pidi Oreli tagasi koju jõudma.
Et kõndimist jagus kauaks ja tuttavad vintsutused tuli taas läbi teha, ei julgenud Oreli lille ilmet magadeski näolt maha pillata. Kas sellest või millestki muust - noorikule näis, et tagasirada on tublisti lühemaks keritud ning ei päike, pikne, öövilu ega väsimus kimbuta nii karmilt kui teistpiditeel.
Oreli astus koduväravast sisse. Kui armsalt kodune oli siin iga nurk! Perenaise puudumisest veidi unarusse jäänud, seda küll, aga nüüd ju koldehaldjas taas tagasi! Armsalt naeratasid tulijale ka Raho ning Aija ja imestusega tajus Oreli, et polegi vahet, kas nad teevad seda koos või eraldi.
http://osaline-iseendaga.blogspot.com/2010/12/taiskuuood-nelja-tee-ristil.html
Friday, July 5, 2013
Nähtamatu naine
Üks mees oli oma riided välja nöörile kuivama riputanud. Unustas. Alles kesköö paiku tuli meelde. Hommikul läinuks neid rõivaid tingimata tarvis. Mees käis õues, kahmas käsikaudu asjad kaenlasse ja kõndis tuppa tagasi. Tundis küll, et midagi justkui teisiti, aga või sa pimedas näed!
Toas vaatas mees: püksisäär riputades puntrasse jäänud ja see, nagu liblikavõrk, pimedusest kellegi lõksu püüdnud. Siputas see keegi, rapsis ja rabeles, aga vabaks ei pääsenud.
Mees silmitses lähemalt. See ju öö-naine! Eks vaeseke komistas pimeduses ringi silgates mehe kaatsadesse ja jäi juukseidpidi kinnituspaelade külge.
Mees võttis Öö endale naiseks. Toreda naise sai, eriti ööseks. Eks too tegi ja toimetas päevalgi, aga päeval pole ju ööd näha. Nii jäi ka Öö nähtamatuks.
No palju meil öösel külalisi käib? Ikka päeval. Kõik, kes meest nägid, märkasid vaid seda, et ta üksi on. Öö oli ju sel ajal nähtamatu. Mehel endal kippus ka viimaks ununema, et keegi veel kõrval. Eriti, kui kenad näitsikud juttu puhuma sattusid. Aga loomulikult sattusid! Mees ju sihuke nõukas ja tarmukas, nägus pealegi.
Juhtus üks eriti kena ja tragi piiga mehe pilgu ette. Vähe sellest, et mees Ööd päeval ei märganud, nüüd unustas ta öö-naise nägemise ka öösel ära.
Öö sõi püstijalu kolde kõrval, sest lauas sai tema koht täidetud. Öö magas püstijalu kolde kõrval, sest sängis lõppes tema ruum otsa. Küllap Öö oleks vargsi minemagi jalutanud. Keegi ta kohalolu nagunii hoomata ei osanud. Aga Öö juuksesalk haakus endist viisi mehe püksipaeltesse!
Öö pikad öömustad juuksed olid lasknud noorikul vabalt kõndida kaevu ja lauda ja isegi kõige kaugema rabataguse heinamaatüki juurde. Aga äraminekuks jäi kiharail pikkusest puudu. Lahtiharutamiseks sasinesid paelad juuksejõhvidega liiga puntrasse ja häda sellele, kes kääridega öö soengut sonkima läheks! Pigem ta siis juba... jääb.
Toas vaatas mees: püksisäär riputades puntrasse jäänud ja see, nagu liblikavõrk, pimedusest kellegi lõksu püüdnud. Siputas see keegi, rapsis ja rabeles, aga vabaks ei pääsenud.
Mees silmitses lähemalt. See ju öö-naine! Eks vaeseke komistas pimeduses ringi silgates mehe kaatsadesse ja jäi juukseidpidi kinnituspaelade külge.
Mees võttis Öö endale naiseks. Toreda naise sai, eriti ööseks. Eks too tegi ja toimetas päevalgi, aga päeval pole ju ööd näha. Nii jäi ka Öö nähtamatuks.
No palju meil öösel külalisi käib? Ikka päeval. Kõik, kes meest nägid, märkasid vaid seda, et ta üksi on. Öö oli ju sel ajal nähtamatu. Mehel endal kippus ka viimaks ununema, et keegi veel kõrval. Eriti, kui kenad näitsikud juttu puhuma sattusid. Aga loomulikult sattusid! Mees ju sihuke nõukas ja tarmukas, nägus pealegi.
Juhtus üks eriti kena ja tragi piiga mehe pilgu ette. Vähe sellest, et mees Ööd päeval ei märganud, nüüd unustas ta öö-naise nägemise ka öösel ära.
Öö sõi püstijalu kolde kõrval, sest lauas sai tema koht täidetud. Öö magas püstijalu kolde kõrval, sest sängis lõppes tema ruum otsa. Küllap Öö oleks vargsi minemagi jalutanud. Keegi ta kohalolu nagunii hoomata ei osanud. Aga Öö juuksesalk haakus endist viisi mehe püksipaeltesse!
Öö pikad öömustad juuksed olid lasknud noorikul vabalt kõndida kaevu ja lauda ja isegi kõige kaugema rabataguse heinamaatüki juurde. Aga äraminekuks jäi kiharail pikkusest puudu. Lahtiharutamiseks sasinesid paelad juuksejõhvidega liiga puntrasse ja häda sellele, kes kääridega öö soengut sonkima läheks! Pigem ta siis juba... jääb.
Wednesday, July 3, 2013
Taaskasutus
Sa kruvisid mul nupud eest
ja võtsid sahtli välja seest
ning, vaatlemata varasid,
mu kolist tühjaks valasid.
Sai korpus tolmust pühitud,
pind kooritud ja nühitud
(ka lihvisid ning harjasid
mu kapijalamarjasid.)
Sõi liimi tapp, siis peale lakk.
Jäi algamata vastuhakk -
liig kätteõpitult kõik käis.
Kui valmis sain, siis jälle täis
Sa lastisid mu laeka. End.
Lukk koiduni ei avanend.
Monday, July 1, 2013
Teine kuninganna
Elas kord Kuningas, kes tundis, et käes on naisevõtuaeg. Kuningal oli küll üks kuninganna juba olemas, aga ta tahtis teist veel ja nii ta siis võttiski. Mõnel pool võib see veidi tavatu tunduda, aga tema kuningriigis tohtis.
Mida Esimene Kuninganna niisugusest asjast arvas? Kes teab. Olles ise ka kunagi kuninganna olnud, märksa väiksemas kuningriigis küll, oskan aimata, et ega niisugune uudis rõõmsaks tee. Et mitte tujul rikneda lasta, tegeled siis muude tähtsate toimetustega ja neid juba kuningannal jagub: hoolitsed, et su rahvas oleks terve ja toidetud; otsid, kust saaks printsile mõistliku hinnaga uue kuue või sulega bareti, sest ta on oma vana, mis polnudki veel kuigi vana, ratsasõidul kes teab kuhu kaotanud; kuninga kasukas vajab kohendamist, troonisaali peeglid puhastamist, parkett poleerimist... Siis ei ole aegagi sellisele ebameeldivusele mõelda ja lõppude lõpuks võid loota, et too teine kuninganna läheb varsti lihtsalt kaotsi. Nagu uus sokk, mis on ainult ühe korra jalas käinud või lossivõtmed, mis just äsja said hetkeks käest pandud või hamster, kelle puuriuks on kogemata lahti ununenud... Võib-ka olla, et Esimene Kuninganna Teisest Kuningannast midagi ei teadnudki. Riik on suur, tegemist palju. Ehk ei tulnud Kuningal meelde öelda ja kuulujuttude kuulamiseks on esimesed kuningannad liiga väärikad.
Aga Teine Kuninganna? Tema ju ikka teadis, et Esimene on olemas?
Eks muidugi. Selliseid asju tavaliselt ikka teatakse.
No aga esimese ja teise kuninganna võtmisel on ka hoopis erinevad reeglid.
Esimene tuuakse kirikukellade helinal kuldses tõllas lossi paraadtrepi ette, kantakse alamate juubelduse saatel kätel lossitrepist üles, tema kõrval seistakse pidulikel vastuvõttudel ja väljasõitudel, naeratatakse koos pressile ja rahvamassile.
Esimene kuninganna peaks olema heade kommetega, tark, vaimukas, kena, puhas, töökas ja ...leplik. Ta on ju kuningriigi Esimene Kuninganna! Teda imetletakse ja temast võetakse õppust. Oleks lubamatu, et ta kuningriigile kuidagi häda või häbi teeb.
Esimeseks kuningannaks kujunemine on terve omaette teadus.
Teine kuninganna viiakse tavaliselt kuhugi kuningriigi kaugemasse soppi ja temast pole kombeks juttu teha. Mõnel puhul peab talle kuskile sinna laanesügavusse, mäekõrgusesse või kõrbevaikusse lossi ehitama. Kui veab, on tal juba enesel maja olemas.
Teisele kuningannale määratakse kindlad (enamasti ülimalt ebakindlad) kokkusaamisajad ja siis peaks teine kuninganna olema õnnelik, hoolitsetud, ilus ja viimseni kuningale pühendunud. Kuna kuningas kulutab sinnasõiduks väga palju väärtuslikku riigiaega ja -raha, on see igati mõistlik nõudmine.
Miks teiseks kuningannaks hakatakse? See pole ka ju sugugi hõlbus amet. Kogu aja pead sa ihuüksi hoolitsema selle eest, et su (mis sest, et pisike) õukond oleks terve ja toidetud. Et su väike prints või printsess, kellest keegi kunagi teada ei saa, et ta on prints või printsess, saaks mõistliku hinnaga uue kuue või sulega bareti. Peeglid vajavad poleerimist ja parkett puhastamist ning kuna kuningas nii harva külla satub, poleks sobilik teda ka katust paikama või treppi parandama paluda.
Tead, kui Kuningas tuleb ja uksel seisab ning Teisele Kuningannale otsa vaatab... siis ununevad kõik trepid, katused, peeglid, parketid ja baretid. Siis tunneb Teine Kuninganna, et ta on Esimene. Päevaks? Tunniks? Mõneks minutiks? See pole üldse tähtis ja tähtis pole ka see, et kirikukellad ei helise ja rahvast juubeldamas pole. Heliseb ja juubeldab Teise Kuninganna süda. Just nii kaua, kui aega antakse.
Millest me rääkima hakkasimegi? Kuningast. Ja sellest, et ta võttis endale veel ühe kuninganna.
Teine Kuninganna oli peaaegu sama tore kui Esimene. Kuna tema loss oli väiksem, oli ta ehk isegi natuke puhanum ja rõõmsam. Ja kuna ta sai alles äsja võetud, oli ta Kuninga jaoks üsna avastamata ja huvitav.
Oleks ta ainult pisutki lähemal elanud! Teise Kuninganna juures oli hea ja põnev, aga tee sinna väga pikk ja igav. Kuningas otsis, kas keegi oleks piisavalt vaimukas ja usaldusväärne, et temaga need pikad rännakud kaasa teeks ja aja ära sisustaks. Leidiski.
See pole just tavaline, et kuningas teise kuninganna juurde kellegi kaasa võtab. Teisest kuningannast pole ju sobilik juttugi teha ja tema esitlemine kuninga tuttavatele ei käi tegelikult kombega kokku. Seepärast oli Teine Kuninganna esimesel korral päris üllatunud, kui Kuningas saatjaga sisse astus. Aga et üks tulijatest oli Kuningas, kaotas kohtumisrõõm üllatuskohmetuse.
Teine Kuninganna nägi, et saatja on igati väga väga väga tore. No kohe kõiges. Saatjaga lihtsalt oli üksjagu muret. Ta oli kogu tee Kuningat lõbustanud. Ei sobinud teda ju ka Teise Kuninganna juures tähelepanuta jätta.Teine Kuninganna mõistis, et Kuningast ongi viisakas nüüd omalt poolt saatja meelt lahutada, ainult et Teise Kuninganna Esimeseks Kuningannaks olemise aeg kahanes niiviisi tundidelt minutitele. Teise Kuninganna ilus- ja õnnelikolemine ei tahtnud enam kõige paremini õnnestuda. Eriti sel hetkel, kui ta taipas: see saatja ei ole lihtsalt saatja. Temast saab Teine Kuninganna.
"Kuidas teine? Kolmas ikka!" küsid sa. "Teine kuninganna on juba olemas. Selleks on Teine Kuninganna!"
Võib-olla kuskil mõnes teises kuningriigis ongi nii. Selles mitte.
Mida Esimene Kuninganna niisugusest asjast arvas? Kes teab. Olles ise ka kunagi kuninganna olnud, märksa väiksemas kuningriigis küll, oskan aimata, et ega niisugune uudis rõõmsaks tee. Et mitte tujul rikneda lasta, tegeled siis muude tähtsate toimetustega ja neid juba kuningannal jagub: hoolitsed, et su rahvas oleks terve ja toidetud; otsid, kust saaks printsile mõistliku hinnaga uue kuue või sulega bareti, sest ta on oma vana, mis polnudki veel kuigi vana, ratsasõidul kes teab kuhu kaotanud; kuninga kasukas vajab kohendamist, troonisaali peeglid puhastamist, parkett poleerimist... Siis ei ole aegagi sellisele ebameeldivusele mõelda ja lõppude lõpuks võid loota, et too teine kuninganna läheb varsti lihtsalt kaotsi. Nagu uus sokk, mis on ainult ühe korra jalas käinud või lossivõtmed, mis just äsja said hetkeks käest pandud või hamster, kelle puuriuks on kogemata lahti ununenud... Võib-ka olla, et Esimene Kuninganna Teisest Kuningannast midagi ei teadnudki. Riik on suur, tegemist palju. Ehk ei tulnud Kuningal meelde öelda ja kuulujuttude kuulamiseks on esimesed kuningannad liiga väärikad.
Aga Teine Kuninganna? Tema ju ikka teadis, et Esimene on olemas?
Eks muidugi. Selliseid asju tavaliselt ikka teatakse.
No aga esimese ja teise kuninganna võtmisel on ka hoopis erinevad reeglid.
Esimene tuuakse kirikukellade helinal kuldses tõllas lossi paraadtrepi ette, kantakse alamate juubelduse saatel kätel lossitrepist üles, tema kõrval seistakse pidulikel vastuvõttudel ja väljasõitudel, naeratatakse koos pressile ja rahvamassile.
Esimene kuninganna peaks olema heade kommetega, tark, vaimukas, kena, puhas, töökas ja ...leplik. Ta on ju kuningriigi Esimene Kuninganna! Teda imetletakse ja temast võetakse õppust. Oleks lubamatu, et ta kuningriigile kuidagi häda või häbi teeb.
Esimeseks kuningannaks kujunemine on terve omaette teadus.
Teine kuninganna viiakse tavaliselt kuhugi kuningriigi kaugemasse soppi ja temast pole kombeks juttu teha. Mõnel puhul peab talle kuskile sinna laanesügavusse, mäekõrgusesse või kõrbevaikusse lossi ehitama. Kui veab, on tal juba enesel maja olemas.
Teisele kuningannale määratakse kindlad (enamasti ülimalt ebakindlad) kokkusaamisajad ja siis peaks teine kuninganna olema õnnelik, hoolitsetud, ilus ja viimseni kuningale pühendunud. Kuna kuningas kulutab sinnasõiduks väga palju väärtuslikku riigiaega ja -raha, on see igati mõistlik nõudmine.
Miks teiseks kuningannaks hakatakse? See pole ka ju sugugi hõlbus amet. Kogu aja pead sa ihuüksi hoolitsema selle eest, et su (mis sest, et pisike) õukond oleks terve ja toidetud. Et su väike prints või printsess, kellest keegi kunagi teada ei saa, et ta on prints või printsess, saaks mõistliku hinnaga uue kuue või sulega bareti. Peeglid vajavad poleerimist ja parkett puhastamist ning kuna kuningas nii harva külla satub, poleks sobilik teda ka katust paikama või treppi parandama paluda.
Tead, kui Kuningas tuleb ja uksel seisab ning Teisele Kuningannale otsa vaatab... siis ununevad kõik trepid, katused, peeglid, parketid ja baretid. Siis tunneb Teine Kuninganna, et ta on Esimene. Päevaks? Tunniks? Mõneks minutiks? See pole üldse tähtis ja tähtis pole ka see, et kirikukellad ei helise ja rahvast juubeldamas pole. Heliseb ja juubeldab Teise Kuninganna süda. Just nii kaua, kui aega antakse.
Millest me rääkima hakkasimegi? Kuningast. Ja sellest, et ta võttis endale veel ühe kuninganna.
Teine Kuninganna oli peaaegu sama tore kui Esimene. Kuna tema loss oli väiksem, oli ta ehk isegi natuke puhanum ja rõõmsam. Ja kuna ta sai alles äsja võetud, oli ta Kuninga jaoks üsna avastamata ja huvitav.
Oleks ta ainult pisutki lähemal elanud! Teise Kuninganna juures oli hea ja põnev, aga tee sinna väga pikk ja igav. Kuningas otsis, kas keegi oleks piisavalt vaimukas ja usaldusväärne, et temaga need pikad rännakud kaasa teeks ja aja ära sisustaks. Leidiski.
See pole just tavaline, et kuningas teise kuninganna juurde kellegi kaasa võtab. Teisest kuningannast pole ju sobilik juttugi teha ja tema esitlemine kuninga tuttavatele ei käi tegelikult kombega kokku. Seepärast oli Teine Kuninganna esimesel korral päris üllatunud, kui Kuningas saatjaga sisse astus. Aga et üks tulijatest oli Kuningas, kaotas kohtumisrõõm üllatuskohmetuse.
Teine Kuninganna nägi, et saatja on igati väga väga väga tore. No kohe kõiges. Saatjaga lihtsalt oli üksjagu muret. Ta oli kogu tee Kuningat lõbustanud. Ei sobinud teda ju ka Teise Kuninganna juures tähelepanuta jätta.Teine Kuninganna mõistis, et Kuningast ongi viisakas nüüd omalt poolt saatja meelt lahutada, ainult et Teise Kuninganna Esimeseks Kuningannaks olemise aeg kahanes niiviisi tundidelt minutitele. Teise Kuninganna ilus- ja õnnelikolemine ei tahtnud enam kõige paremini õnnestuda. Eriti sel hetkel, kui ta taipas: see saatja ei ole lihtsalt saatja. Temast saab Teine Kuninganna.
"Kuidas teine? Kolmas ikka!" küsid sa. "Teine kuninganna on juba olemas. Selleks on Teine Kuninganna!"
Võib-olla kuskil mõnes teises kuningriigis ongi nii. Selles mitte.
Saturday, May 25, 2013
Jagatud mure
Ühel naisel oli suur mure, aga rääkida sellest ei saanud. Öeldakse, et jagatud mure on pool muret, aga mõne puhul pead hoolega kuulajat valima, muidu kasvab mure veel suuremaks.
Kasvas nagunii. Kasvas nii suureks, et naine tundis - natuke veel ja kisub sisemuse puruks.
Läks metsa, et ehk hakkab kõndides kergem. Ei hakanud.
Jõudis naine suure kivi juurde. Nii suure nagu maja. Naine mõtles, et kivi ju külm ja tumm - muret kellelegi edasi ei kõnele. Et kaisutab kivi ja räägib tollele. Lõi käed laiali ja liibus vastu kivimürakat.
Aga kivi oli liiga külm. Mure ei tulnud naise seest välja. Välja ei tulnud, aga kasvas ikka. Naine tundis, et... no nüüd... Haaras kahe käega kivi kõrval kasvavast kasest. Kask oli soe. Naine rääkis kasele oma mure ära. Kask osutus heaks kuulajaks. Võttis kogu mure enda kanda, naisele ei jätnud midagi.
Naine lippas koju, süda murest prii ja nii tark, et uut enam niipea sisse ei lasknud.
Selle kase sa tunned ära. Tal on külje sees triip. Tuleb välja, et mure oli isegi suure puu jaoks liiga suur, mis siis veel naisest räägid!
Tahad teada, mis mure see oli? Kask ise ei räägi, aga pane kõrv vastu puu pragu ja kuula.
Kui riskid.
Kasvas nagunii. Kasvas nii suureks, et naine tundis - natuke veel ja kisub sisemuse puruks.
Läks metsa, et ehk hakkab kõndides kergem. Ei hakanud.
Jõudis naine suure kivi juurde. Nii suure nagu maja. Naine mõtles, et kivi ju külm ja tumm - muret kellelegi edasi ei kõnele. Et kaisutab kivi ja räägib tollele. Lõi käed laiali ja liibus vastu kivimürakat.
Aga kivi oli liiga külm. Mure ei tulnud naise seest välja. Välja ei tulnud, aga kasvas ikka. Naine tundis, et... no nüüd... Haaras kahe käega kivi kõrval kasvavast kasest. Kask oli soe. Naine rääkis kasele oma mure ära. Kask osutus heaks kuulajaks. Võttis kogu mure enda kanda, naisele ei jätnud midagi.
Naine lippas koju, süda murest prii ja nii tark, et uut enam niipea sisse ei lasknud.
Selle kase sa tunned ära. Tal on külje sees triip. Tuleb välja, et mure oli isegi suure puu jaoks liiga suur, mis siis veel naisest räägid!
Tahad teada, mis mure see oli? Kask ise ei räägi, aga pane kõrv vastu puu pragu ja kuula.
Kui riskid.
Monday, May 13, 2013
Lugu tüdrukust, kes armastas muinasjutte
Elas kord tüdruk, kes üle kõige maailmas armastas muinasjutte. Loomamuinasjutte. Imemuinasjutte. Mõistatusmuinasjutte...
Vaatas tüdruk peenral tulbiõit ja uskus nägevat kroonlehtede vahel väikest haldjaneidu. Silitas tüdruk kassi ja talle tundus, et nurruja külje alt vilksatas kiiruga peidetud saapapaar...
Kui mõne ilusa hetke kohta lugu puudus, mõtles tüdruk selle välja. Et sõprade meelt lahutada. Et õhtuti oleks julgem üksi kodus olla. Et oleks imesid, millesse uskuda.
Nii ei üllatunudki ta, kui ühel päeval ratsutas õuele prints valgel hobusel. Tüdruk arvas, et tulija on tema unistuste kätetöö.
Prints tõstis tüdruku hobuse selga ja viis ta mäe juurde, mis eemalt vaadates tundus olematu, aga harjale ronides laskis puudutada taevast.
Tüdruk arvas, et mäe otsas asub printsi loss, aga tegelikult kasvas seal hoopis paar vahvat haralist puud ja nendel laulsid linnud keeles, mida isegi see tüdruk ei mõistnud.
Päike loojus, linnud vaikisid... Prints, kes saabuva pimeduse seest vaevu välja paistis ja lõhnas nagu kevadöö, rääkis tüdrukule oma loo. Oma maast ja majast. Oma kaugetest ja lähedastest. Oma rõõmudest ja valust... Ja kuna tüdruk kujutles printsi kirjeldatud tornidele tippe ja inimestele nägusid, ei pannud ta tähelegi, millal imeline ratsanik minema kappas.
Hommikul avastas tüdruk, et seisab üksi kõrgel mäel, kus lossi asemel on paar huvitavalt haralist puud, nende kohal pilvetriibuline taevas, mille vahelt päike oma säravaid kiiri läbi nõelub.
"See on kõige ilusam muinasjutt!" õhkas tüdruk ega kiirustanud allatulekuga.
"Elu koosnebki muinasjuttudest," vastas prints.
Ja kuigi ta viibis sel hetkel juba väga väga kaugel, nägi ning kuulis tüdruk teda. Oma südames.
Vaatas tüdruk peenral tulbiõit ja uskus nägevat kroonlehtede vahel väikest haldjaneidu. Silitas tüdruk kassi ja talle tundus, et nurruja külje alt vilksatas kiiruga peidetud saapapaar...
Kui mõne ilusa hetke kohta lugu puudus, mõtles tüdruk selle välja. Et sõprade meelt lahutada. Et õhtuti oleks julgem üksi kodus olla. Et oleks imesid, millesse uskuda.
Nii ei üllatunudki ta, kui ühel päeval ratsutas õuele prints valgel hobusel. Tüdruk arvas, et tulija on tema unistuste kätetöö.
Prints tõstis tüdruku hobuse selga ja viis ta mäe juurde, mis eemalt vaadates tundus olematu, aga harjale ronides laskis puudutada taevast.
Tüdruk arvas, et mäe otsas asub printsi loss, aga tegelikult kasvas seal hoopis paar vahvat haralist puud ja nendel laulsid linnud keeles, mida isegi see tüdruk ei mõistnud.
Päike loojus, linnud vaikisid... Prints, kes saabuva pimeduse seest vaevu välja paistis ja lõhnas nagu kevadöö, rääkis tüdrukule oma loo. Oma maast ja majast. Oma kaugetest ja lähedastest. Oma rõõmudest ja valust... Ja kuna tüdruk kujutles printsi kirjeldatud tornidele tippe ja inimestele nägusid, ei pannud ta tähelegi, millal imeline ratsanik minema kappas.
Hommikul avastas tüdruk, et seisab üksi kõrgel mäel, kus lossi asemel on paar huvitavalt haralist puud, nende kohal pilvetriibuline taevas, mille vahelt päike oma säravaid kiiri läbi nõelub.
"See on kõige ilusam muinasjutt!" õhkas tüdruk ega kiirustanud allatulekuga.
"Elu koosnebki muinasjuttudest," vastas prints.
Ja kuigi ta viibis sel hetkel juba väga väga kaugel, nägi ning kuulis tüdruk teda. Oma südames.
Sunday, May 12, 2013
Õel nõid ja sabata koer
Elasid kord mees ja koer. Mees oli tore ja koeral polnud ka viga. Selline kirju, siidise karva ja pika koheva sabaga. Said koos päris kaua üksmeeles elatud, aga siis läks elu kalliks ja püksirihma pingutades mõtiskles mees, kui palju kergem oleks, kui koeral saba poleks. Lipsaks tema Muri üle läve viuh välja ja vuhh tuppa, uks ei seisaks nii pikalt valla ning hulk toasooja jääks raiskamata.
Koer luges peremehe silmadest mure välja ja ustava ning armastava kaaslasena läks nõia juurde abi saama.
"Kuhu lähed?" uuris trepil päikeselaigus pikutav kass.
"Sabast lahti saama," tunnistas koer. "Et peremees murest pääseks. Sinu saba on uksest käies püsti kui tikk. Sina oled soojaraiskamise patust prii."
Ometi läks kassile koera ohvrimeelsus hinge. "Ära tee seda!" soovitas ta. "Mis koer sa selline oleks. Sabata."
"Milleks mulle saba?" veenis koer nii ennast kui kassi. "Rõõmu näitamiseks liputan ja pahanduse järel tõmban jalge vahele. Inimestel pole ühelgi saba ja ometi mõistavad kõik nende meeleolu. Tulen toime minagi."
"Ära mine!" hoiatas kass. "Peremees, kes oma loomalt sellist ohvrit nõuab, pole teda väärt."
"Ega ta nii väga nõuagi," kaitses koer. "Tusatseb vaid."
Ja koer läks ikka.
"Võta mu saba ära," palus koer nõida. "Nii, et valus poleks. Kui saab."
Nõid sai. Soovitas ainult, et võtab koos sabaga ära ka koera alandliku meele. Aga sellega polnud Muri päri. Mingu ikka ainult saba.
Nõid pani käed koera hänna ümber ja see kukkuski naksti küljest. Ei valu ega verd.
"Mis sa tasuks tahad?" küsis koer.
"Hinge," vastas nõid.
"Nii ei lähe ju?" hämmeldus koer. "Milleks mulle sabatus, kui kohe surema pean?"
"Sinu hinge ma ei himustagi," muigas nõid.
"Pean kedagi murdma hakkama?" muretses Muri. "Ma pole seda tüüpi peni."
"Ole rahulik," vaigistas nõid. "Kõik on juba korraldatud."
Koer kalpsas koju. Natuke harjumatu oli, aga polnud hullu. Rõõmustas ette peremehe heameele üle. Aga peremehe nägu ei selginenud sugugi. Hakkas sabata koera pigem nagu võõrastama. Kui siis paar sõpra veel pilava märkuse tegid, süngestus hoopis ja viimaks kihutas peni kuuri taha kuuti.
"Kahetsed?" kiusas kass.
"Mis siin ikka kahetseda," arvas koer. "Küllap oleksin ka ühes sabaga kord siiasamasse sattunud."
Muri polnud õueeluga harjunud. Kuuritagune tegelane ei tulnud peremehele ka piisavalt sageli meelde ja nii jäi kolmandal talvel kange külma ja näljaga kaelarihm sedajagu suureks, et koer selle seest minema jalutas.
Traavis üle põllu, ujus üle jõe, jooksis üle mäe ja lonkis läbi metsa. Jõudis taluhoovi. Õueväravas seisis kuldkarvaline koeratüdruk, kes pikisilmi kedagi ootavat näis. Muri tulemist ei pandud tähelegi.
"Tere," tervitas Muri ega saanud silmi koeraneiult. Nii kaunis oli too. "Keda sa ootad?"
"Siitperel on suur mure. Peremees ja perenaine soovivad väga lapsukest. Täna kolm aastat tagasi käisid seepärast nõiagi juures."
"Kas nõid aitas?"
"Nõid ütles, et kolme aasta pärast tuleb sealt metsa tagant kirju koer, kes peab oma koheva sabaga perenaise kõhtu paitama. Siis jääda perenaine käima peale."
"Kas muud võimalust pole?" püüdis Muri oma sabakönti meeleheitlikult pikemaks sirutada.
"Kui seda koera täna ei tule, peab peremees mu nõiale viima. Nõid teeb minust perenaisele põnnipõlle."
"Sellist koera ei tule!" karjatas Muri. "Kulla koeratüdruk! Lähme! Põgene koos minuga! Peremees, kes oma loomalt sellist ohvrit nõuab, pole teda väärt!"
"Ega ta väga nõuagi," ohkas koeratüdruk. "On nad ju kolm aastat kannatlikult oodanud."
"Unusta truudus ja alandlik meel! Päästa ennast!" anus Muri, aga kuldkarvaline koeratüdruk jäi alistunult oma saatust ootama.
Mida kõike oleks andnud Muri, toonuks see vaid kaotatud saba tagasi! Ehk kui oleks toona allaheitlikkus ühes sabaga võetud, karanuks ta rihmaga lähenevale peremehele kätte või kõrri. Nüüd aga istus temagi osavõtmatult ja ootas. Et kui ohver toodud, saab ehk tühi koeraase temaga täidetud.
Koer luges peremehe silmadest mure välja ja ustava ning armastava kaaslasena läks nõia juurde abi saama.
"Kuhu lähed?" uuris trepil päikeselaigus pikutav kass.
"Sabast lahti saama," tunnistas koer. "Et peremees murest pääseks. Sinu saba on uksest käies püsti kui tikk. Sina oled soojaraiskamise patust prii."
Ometi läks kassile koera ohvrimeelsus hinge. "Ära tee seda!" soovitas ta. "Mis koer sa selline oleks. Sabata."
"Milleks mulle saba?" veenis koer nii ennast kui kassi. "Rõõmu näitamiseks liputan ja pahanduse järel tõmban jalge vahele. Inimestel pole ühelgi saba ja ometi mõistavad kõik nende meeleolu. Tulen toime minagi."
"Ära mine!" hoiatas kass. "Peremees, kes oma loomalt sellist ohvrit nõuab, pole teda väärt."
"Ega ta nii väga nõuagi," kaitses koer. "Tusatseb vaid."
Ja koer läks ikka.
"Võta mu saba ära," palus koer nõida. "Nii, et valus poleks. Kui saab."
Nõid sai. Soovitas ainult, et võtab koos sabaga ära ka koera alandliku meele. Aga sellega polnud Muri päri. Mingu ikka ainult saba.
Nõid pani käed koera hänna ümber ja see kukkuski naksti küljest. Ei valu ega verd.
"Mis sa tasuks tahad?" küsis koer.
"Hinge," vastas nõid.
"Nii ei lähe ju?" hämmeldus koer. "Milleks mulle sabatus, kui kohe surema pean?"
"Sinu hinge ma ei himustagi," muigas nõid.
"Pean kedagi murdma hakkama?" muretses Muri. "Ma pole seda tüüpi peni."
"Ole rahulik," vaigistas nõid. "Kõik on juba korraldatud."
Koer kalpsas koju. Natuke harjumatu oli, aga polnud hullu. Rõõmustas ette peremehe heameele üle. Aga peremehe nägu ei selginenud sugugi. Hakkas sabata koera pigem nagu võõrastama. Kui siis paar sõpra veel pilava märkuse tegid, süngestus hoopis ja viimaks kihutas peni kuuri taha kuuti.
"Kahetsed?" kiusas kass.
"Mis siin ikka kahetseda," arvas koer. "Küllap oleksin ka ühes sabaga kord siiasamasse sattunud."
Muri polnud õueeluga harjunud. Kuuritagune tegelane ei tulnud peremehele ka piisavalt sageli meelde ja nii jäi kolmandal talvel kange külma ja näljaga kaelarihm sedajagu suureks, et koer selle seest minema jalutas.
Traavis üle põllu, ujus üle jõe, jooksis üle mäe ja lonkis läbi metsa. Jõudis taluhoovi. Õueväravas seisis kuldkarvaline koeratüdruk, kes pikisilmi kedagi ootavat näis. Muri tulemist ei pandud tähelegi.
"Tere," tervitas Muri ega saanud silmi koeraneiult. Nii kaunis oli too. "Keda sa ootad?"
"Siitperel on suur mure. Peremees ja perenaine soovivad väga lapsukest. Täna kolm aastat tagasi käisid seepärast nõiagi juures."
"Kas nõid aitas?"
"Nõid ütles, et kolme aasta pärast tuleb sealt metsa tagant kirju koer, kes peab oma koheva sabaga perenaise kõhtu paitama. Siis jääda perenaine käima peale."
"Kas muud võimalust pole?" püüdis Muri oma sabakönti meeleheitlikult pikemaks sirutada.
"Kui seda koera täna ei tule, peab peremees mu nõiale viima. Nõid teeb minust perenaisele põnnipõlle."
"Sellist koera ei tule!" karjatas Muri. "Kulla koeratüdruk! Lähme! Põgene koos minuga! Peremees, kes oma loomalt sellist ohvrit nõuab, pole teda väärt!"
"Ega ta väga nõuagi," ohkas koeratüdruk. "On nad ju kolm aastat kannatlikult oodanud."
"Unusta truudus ja alandlik meel! Päästa ennast!" anus Muri, aga kuldkarvaline koeratüdruk jäi alistunult oma saatust ootama.
Mida kõike oleks andnud Muri, toonuks see vaid kaotatud saba tagasi! Ehk kui oleks toona allaheitlikkus ühes sabaga võetud, karanuks ta rihmaga lähenevale peremehele kätte või kõrri. Nüüd aga istus temagi osavõtmatult ja ootas. Et kui ohver toodud, saab ehk tühi koeraase temaga täidetud.
Friday, May 10, 2013
Hall hiireke, kes kartis sinist kassi
Selles urus oli kõike: ruumi, soojust, toitu, kaaslasi... Aga midagi jäi justkui puudu ja see puuduv miski kiusas halli hiirekest sedavõrd, et ta hiirevana käest uuris: "Ma tunnen, et midagi peab olema elus veel. Midagi olulist. Midagi suurt, head ja hirmuäratavalt imelist. Ma ei tea, mis see on, aga sina oled kogenud kõike. Juhata mulle teed!"
"Siis pead sa minema läbi kassidemaa," ütles hiirevana.
"Kassid on väga ohtlikud," teadis hall hiireke.
"On. Aga Sina pead kartma sinist," hoiatas hiirevana ning see oli kõik, mis tal selles elus üldse enam öelda oli.
Ja hall hiireke asus teele.
Kassidemaa oli palju palju suurem kui hiireurg. Siiski võis arvata, et mingil hetkel tuleb mõne kõutsiga vastamisi sattuda.
Esimeseks kohatavaks oli hämarikukarva sorakvuntsiline Vurru, kes end täiesti ootamatult halli hiirekese rajale ette keeras.
"Kas sa sööd mu ära?" hindas hall hiireke oma põgenemisvõimalused olematuks.
"Ei," põlastas hämarikukarva kõuts. "Sa pole söömiseks piisavalt ilus. Aga sind on tore sõprade ees meelelahutuseks mõnitada."
Ja hämarikukarva kõuts kandis piiksuja soojale künkale, pillutas hiirekest ning irvitas tema ilmetu kasuka, kribalate kõrvade ning räbala saba üle, kuni õnnetuke jäi sedavõrd otsa, et ülemeeliku Vurru käppade vahelt välja, künkast alla pudenes.
"Pea kinni!" sulges halli hiirekese põgenemistee luikvalge isakass Urre.
"Hoopis sina oled mu murdja?" alistus hall hiireke.
"Murda? Milleks? Sa oled selleks liiga... elus," arvas Urre. Ta sidus saagile kaela kuldse lehvi, soputas pehmete käppade vahel, limpsis ja sasis, aga ei hammustanud.
Halli hiirekese küljed kosusid, saba sai pikkust juurde ja kõrvad õhetasid. Hall hiireke hakkas juba arvama, et puuduv miski peab olema päris lähedal, aga siis sai Urre huvi otsa ja tülpinud käpahoop lennutas halli hiirekese otse hõbehalli kassiisand Triibu toidulauale.
"Kas sa hakkad mind kohe sööma?" küsis hall hiireke, ent Triibu ei vaevunud vastama. Ta haaras saabuja kindlalt küünte vahele ja hõõrus temaga läikima oma hõbedase toidutaldriku. Kui sellelt vastu vaatav peegelpilt sai piisavalt kirkaks, lükkas ta halli hiirekese eemale põõsastikku, keskendudes eneseimetlemisele.
Hiireke jäi hämmeldunult lamama. Veel mõned korrad liualihvimist, siis lõppes hallil hiirekesel hämmeldus otsa ning ta vudis peegelpildi imetlejast eemale.
"Oi, mis kena karvakerake!" vedas ruuge Rufi vudija endale nina ette.
Hall hiireke lohises määratud kohta. Kui oled kassidemaal, pead elama kassiseaduste järgi.
Rufi oli pikemat aega igavust tundnud ning huvitavat seltskonda soovinud. Nüüd laksas Rufi küüned pesadest pikaks, sasis halli hiirekese karva kohevaks, utsitas hiirekest sööma värsket räime ja haput koort, lakkuma küljed läikivaks ja ütlema "mjäu". Aga mõlemad nägid, et hiireke sellest kõigest sugugi kassimaks ei muutunud. Rufi solvus ja hall hiireke kasutas juhust, et edasi liikuda.
Ja siis see juhtus. Halli hiirekese tee sulges suur sinakashall kass Muster.
Asjata polnud tal selline nimi.
Muster tõukas halli hiirekese kärsitult nurka ja küünistas ta õhukese palitu kiilikirja.
Muster aitas hiirekesel läbematult mantli seljast, käänas hilbu pahempidi ja sorgeldas voodri küünekirja.
Muster surus küüned üsna südameni ja tilgutas tinti igasse sügavasse kriimu.
Hall hiireke oli hirmust halvatud. Üritas koduurule mõelda, aga ei mäletanud. Mõistatas, kas see püüdma mindud miski on vintsutusi väärt? Kindlasti mitte. Aga sinihallil kassil olid halli hiirekesega kindlad plaanid ja armuandmine komplekti ei kuulunud.
Viuh tõmbas äkki vilgas ja kindel käpaling halli hiirekese sooja ning hoolivasse kaisutusse. Mantel kohendati õigetpidi selga ja küünemustrijäljed salviti hellade arstivate saagusõnadega.
Hall hiireke uppus hardunult piinadest päästja põhjatusse pihku. Selles oli midagi kosutavalt kodust, head ja hiirevanalikku.
"Mina söön su ära!" hoiatas kartulikoorekarva kõuts Algus.
"Sööbki," teadis hall hiireke ja surus oma usaldava ja pisut kriimustatud südame nii tugevalt vastu hoiataja kõhtu, et too uskus toitumise juba toimunuks.
Kartulikoorekarva kõuts Algus tundis lausa, et vats oli mõneks ajaks täitsa täis saanud. Roidunult keeras Algus päikese poole oma hoolitsetud kurgualuse ja hiireklambriga kõhu ning vidutas kaunilõikelisi kavalaid silmi. Nii ei näinud hall hiireke, kui suured, hirmuäratavalt imelised ja talumatult tavatut värvi need olid. Palju palju sinisemad, kui selgeim hallide hiirte taevas.
"Siis pead sa minema läbi kassidemaa," ütles hiirevana.
"Kassid on väga ohtlikud," teadis hall hiireke.
"On. Aga Sina pead kartma sinist," hoiatas hiirevana ning see oli kõik, mis tal selles elus üldse enam öelda oli.
Ja hall hiireke asus teele.
Kassidemaa oli palju palju suurem kui hiireurg. Siiski võis arvata, et mingil hetkel tuleb mõne kõutsiga vastamisi sattuda.
Esimeseks kohatavaks oli hämarikukarva sorakvuntsiline Vurru, kes end täiesti ootamatult halli hiirekese rajale ette keeras.
"Kas sa sööd mu ära?" hindas hall hiireke oma põgenemisvõimalused olematuks.
"Ei," põlastas hämarikukarva kõuts. "Sa pole söömiseks piisavalt ilus. Aga sind on tore sõprade ees meelelahutuseks mõnitada."
Ja hämarikukarva kõuts kandis piiksuja soojale künkale, pillutas hiirekest ning irvitas tema ilmetu kasuka, kribalate kõrvade ning räbala saba üle, kuni õnnetuke jäi sedavõrd otsa, et ülemeeliku Vurru käppade vahelt välja, künkast alla pudenes.
"Pea kinni!" sulges halli hiirekese põgenemistee luikvalge isakass Urre.
"Hoopis sina oled mu murdja?" alistus hall hiireke.
"Murda? Milleks? Sa oled selleks liiga... elus," arvas Urre. Ta sidus saagile kaela kuldse lehvi, soputas pehmete käppade vahel, limpsis ja sasis, aga ei hammustanud.
Halli hiirekese küljed kosusid, saba sai pikkust juurde ja kõrvad õhetasid. Hall hiireke hakkas juba arvama, et puuduv miski peab olema päris lähedal, aga siis sai Urre huvi otsa ja tülpinud käpahoop lennutas halli hiirekese otse hõbehalli kassiisand Triibu toidulauale.
"Kas sa hakkad mind kohe sööma?" küsis hall hiireke, ent Triibu ei vaevunud vastama. Ta haaras saabuja kindlalt küünte vahele ja hõõrus temaga läikima oma hõbedase toidutaldriku. Kui sellelt vastu vaatav peegelpilt sai piisavalt kirkaks, lükkas ta halli hiirekese eemale põõsastikku, keskendudes eneseimetlemisele.
Hiireke jäi hämmeldunult lamama. Veel mõned korrad liualihvimist, siis lõppes hallil hiirekesel hämmeldus otsa ning ta vudis peegelpildi imetlejast eemale.
"Oi, mis kena karvakerake!" vedas ruuge Rufi vudija endale nina ette.
Hall hiireke lohises määratud kohta. Kui oled kassidemaal, pead elama kassiseaduste järgi.
Rufi oli pikemat aega igavust tundnud ning huvitavat seltskonda soovinud. Nüüd laksas Rufi küüned pesadest pikaks, sasis halli hiirekese karva kohevaks, utsitas hiirekest sööma värsket räime ja haput koort, lakkuma küljed läikivaks ja ütlema "mjäu". Aga mõlemad nägid, et hiireke sellest kõigest sugugi kassimaks ei muutunud. Rufi solvus ja hall hiireke kasutas juhust, et edasi liikuda.
Ja siis see juhtus. Halli hiirekese tee sulges suur sinakashall kass Muster.
Asjata polnud tal selline nimi.
Muster tõukas halli hiirekese kärsitult nurka ja küünistas ta õhukese palitu kiilikirja.
Muster aitas hiirekesel läbematult mantli seljast, käänas hilbu pahempidi ja sorgeldas voodri küünekirja.
Muster surus küüned üsna südameni ja tilgutas tinti igasse sügavasse kriimu.
Hall hiireke oli hirmust halvatud. Üritas koduurule mõelda, aga ei mäletanud. Mõistatas, kas see püüdma mindud miski on vintsutusi väärt? Kindlasti mitte. Aga sinihallil kassil olid halli hiirekesega kindlad plaanid ja armuandmine komplekti ei kuulunud.
Viuh tõmbas äkki vilgas ja kindel käpaling halli hiirekese sooja ning hoolivasse kaisutusse. Mantel kohendati õigetpidi selga ja küünemustrijäljed salviti hellade arstivate saagusõnadega.
Hall hiireke uppus hardunult piinadest päästja põhjatusse pihku. Selles oli midagi kosutavalt kodust, head ja hiirevanalikku.
"Mina söön su ära!" hoiatas kartulikoorekarva kõuts Algus.
"Sööbki," teadis hall hiireke ja surus oma usaldava ja pisut kriimustatud südame nii tugevalt vastu hoiataja kõhtu, et too uskus toitumise juba toimunuks.
Kartulikoorekarva kõuts Algus tundis lausa, et vats oli mõneks ajaks täitsa täis saanud. Roidunult keeras Algus päikese poole oma hoolitsetud kurgualuse ja hiireklambriga kõhu ning vidutas kaunilõikelisi kavalaid silmi. Nii ei näinud hall hiireke, kui suured, hirmuäratavalt imelised ja talumatult tavatut värvi need olid. Palju palju sinisemad, kui selgeim hallide hiirte taevas.
Sunday, May 5, 2013
Sulguja õis
Minu lillepeenras kasvab imetore taim. Kitsaste kahvaturoheliste lehtede keskelt turritava varre tippu ehib väike, peaaegu värvitu õiepisar. Avatud õiesilmas tantsivad tolmukad nagu tähekillud, kroonlehtedelt peegeldub taevas ja pisikese taevapeegli kohal hõljub mõrkjasmagus aroom.
Enamasti on õis suletud.
"Magab," teatavad vaatlejale teised peenras kasvavad lilled.
Keset päeva?
Kummardun lähemale ja märkan õielehtede õrna võbinat. Teeskleb!
"Ma ei usu su und. Miks sa end ei ava? Maailm on imeline paik! Vähemalt see siin, sinu ümber. Iga taime jaoks on ruumi. Igal lillel on tema lemmikkoht. Keegi ei lämmata kedagi. Õu on täis lindude vidinat ja sooja maipäikest. Mis see on, mida sa nii väga märgata kardad, et endale päevade kaupa hinnalisi hetki ära keelad? Elu on üürike, õis. Armasta teda!"
Lill avanes ning heitis mulle pika, imestava ja pisaramärja pilgu. "Ja seda räägid mulle sina. SINA?
Sinu taevas oli sama selge.
Sindki kallistas sama päikesesoe.
Sinu kõrval viibisid parimad neist, kelle seltskonda soovida.
Ometi etendasid sa uinujat.
Mis see on, mida sa nii väga märgata kardad, et endale päevade kaupa hinnalisi hetki ära keelad?"
Enamasti on õis suletud.
"Magab," teatavad vaatlejale teised peenras kasvavad lilled.
Keset päeva?
Kummardun lähemale ja märkan õielehtede õrna võbinat. Teeskleb!
"Ma ei usu su und. Miks sa end ei ava? Maailm on imeline paik! Vähemalt see siin, sinu ümber. Iga taime jaoks on ruumi. Igal lillel on tema lemmikkoht. Keegi ei lämmata kedagi. Õu on täis lindude vidinat ja sooja maipäikest. Mis see on, mida sa nii väga märgata kardad, et endale päevade kaupa hinnalisi hetki ära keelad? Elu on üürike, õis. Armasta teda!"
Lill avanes ning heitis mulle pika, imestava ja pisaramärja pilgu. "Ja seda räägid mulle sina. SINA?
Sinu taevas oli sama selge.
Sindki kallistas sama päikesesoe.
Sinu kõrval viibisid parimad neist, kelle seltskonda soovida.
Ometi etendasid sa uinujat.
Mis see on, mida sa nii väga märgata kardad, et endale päevade kaupa hinnalisi hetki ära keelad?"
Tuesday, April 30, 2013
Linde ja linnukeel
Linde istus hommikul õuetrepil ja kammis juukseid. Maja ees kesapõllul lõõritas lõoke. Pühendunult ja pidulikult.
"Tiudiit tidiri-riit piudi-riit triit
tiuiit triit
tididi-ridididi triit tiuiit..."
"Mis sa vuristad, räägi selgelt!" muigas tüdruk, kiskus kammipiide vahele jäänud juuksepusa pihku ja pildus trepi kõrvale sirelipõõsasse.
Lõoke märkas seda. Vaevalt jõudis Kilde tuppa astuda, kui linnuke väärt ehituskraami pessa viis.
Vanasti peeti tavaliseks, et hobusejõhv pesaseinad pehmed ja painduvad hoidis. Nüüd müttas välja peal traktor ja temast jäi mälestuseks vaid mõni mahakukkunud metallitükk või inetu õlilärakas.
Lõoke põimis ja punus. Elamine muutus mugavaks. Peaaegu ei raatsigi põllu kohale tõusta. Aga kus sa! Süda ju kutsub.
"Tead sirelit, sees kriitvalge niit?
Mu kiit! Mu kiit!
Tirisin-tarisin, seinaks sidusin.
Siidipadjad said pojad siit..."
kuulis Linde, kui järgmisel korral õue lippas. "MIDA? Ma mõistan sind, lind?" juubeldas tüdruk.
Järgmisel päeval kuulis Linde lõolt, et hiireviu kimbutab hiirt, Priidul kerkib puuriit ja millist rada käib Tiit... Linnul olid kenad ja kelmid laulud ning need jäid Lindele aina kergemini meelde.
Ainult külarahvas kurtis, et tüdruku kõnest enam sugugi aru ei saa. Ainult üks tididi-ridididi triit tiuiit...
"Tiudiit tidiri-riit piudi-riit triit
tiuiit triit
tididi-ridididi triit tiuiit..."
"Mis sa vuristad, räägi selgelt!" muigas tüdruk, kiskus kammipiide vahele jäänud juuksepusa pihku ja pildus trepi kõrvale sirelipõõsasse.
Lõoke märkas seda. Vaevalt jõudis Kilde tuppa astuda, kui linnuke väärt ehituskraami pessa viis.
Vanasti peeti tavaliseks, et hobusejõhv pesaseinad pehmed ja painduvad hoidis. Nüüd müttas välja peal traktor ja temast jäi mälestuseks vaid mõni mahakukkunud metallitükk või inetu õlilärakas.
Lõoke põimis ja punus. Elamine muutus mugavaks. Peaaegu ei raatsigi põllu kohale tõusta. Aga kus sa! Süda ju kutsub.
"Tead sirelit, sees kriitvalge niit?
Mu kiit! Mu kiit!
Tirisin-tarisin, seinaks sidusin.
Siidipadjad said pojad siit..."
kuulis Linde, kui järgmisel korral õue lippas. "MIDA? Ma mõistan sind, lind?" juubeldas tüdruk.
Järgmisel päeval kuulis Linde lõolt, et hiireviu kimbutab hiirt, Priidul kerkib puuriit ja millist rada käib Tiit... Linnul olid kenad ja kelmid laulud ning need jäid Lindele aina kergemini meelde.
Ainult külarahvas kurtis, et tüdruku kõnest enam sugugi aru ei saa. Ainult üks tididi-ridididi triit tiuiit...
Thursday, April 18, 2013
Siisi sinine ümbrik
Toosi sattus talgu ajal kogemata salaja Siisi sahvrisse.
Ju ta ikka natuke ise tahtis ka.
Toosi märkas, et Siisi sahvriakna vahel on seitse surnud porilast. Küllap nad nälga...
Toosi täheldas, et Siisi munakorvis on kahel munal koor kortsus. Küllap vaevlevad kanad janus.
Toosi silmas, et astjakaanel on suur sälk sees. Eks lõigati talguliste lihale tünniteklist lisa!
Veel nägi Toosi, et Siisil on moosipurkide vahel suur sinine ümbrik. Toosi oleks meelsasti sinna sisse piilunud, aga toapõrand teatas Siisi tulekust ja Toosi põgenes rehala kaudu talgurahva sekka tagasi.
Kes oma kirju keediseriiulisse peidab?
Kes peidab, sellel peab saladus olema.
Ümbrik oli suur ja sinine. Järelikult on saladus samuti suur. Sinine?
Toosi hindas talgulistest kõige suuremaks Sonni. Ja Sonn kandis sinist rätti kaelas.
Toosile tundus nüüd, et Sonn vaatab Siisit pehmema pilguga kui teisi tüdrukuid.
Toosi tahtis, et Sonn Toosit sedaviisi vaataks.
Töö sai tehtud ja Siisi rehealusest ehitati talgupeopaik.
Suppi oli suur pajatäis ja lihakausidki kanti lauale.
Toosi sosistas Sonnile, et too oleks toiduga ettevaatlik. Piduroog olla porilasi ja nende valgeid vaklu täis. Munavaagnast olla Toosi enesele terava puupinnu suulakke saanud.
Kui Siisi enne tantsu algust korraks ära käis ja koguka kastiga tagasi tuikus, suur sinine ümbrik äärtpidi põlletaskust paistmas, muigas Toosi Sonnile, et ei tea, kelle sülle täna kiri susatakse. Tema olla Siisit samasugust ümbrikku Tõnnile, Jannule ja isegi Sõge-Simmule hõlma vahele torkamas näinud. Et kes teab, mis salaasju see pealtnäha viisakas Siisi nõnda nurgatagustes ajab ja õiendab.
Siisil olid kastis keedisepurgid. Iga talgulise jaoks üks. Suure sinise ümbriku seest tiris Siisi moosisaajatele tänukaardi kaasa. Kõige toredam kaart oli Toosile. Kuldsete roosidega. Siisi meelest oli Toosi ise ka ilus nagu roos. Siisi näinuks heal meelel, et Sonnist ja Toosist kord paar tuleks. Need kaks tundusid nii kenasti klappivat. Siisile endale meeldis Siim. Väga meeldis. Mis sest, et paljude jaoks paistis Siim kidur ja põdur, vaikne ja varatu. Siisil oli Siimu jaoks ka kaart kuvääris. Natuke pikema tänusalmiga kui teistel. Siisi oli lootnud, et ehk Siim tahab teda tantsimagi. Aga paraku kargas Toosi teisel käel istunud Siim istmelt püsti ja tormas tusaselt minema juba enne, kui Siisi oma sinise ümbriku põlletaskust kätte sai.
Ju ta ikka natuke ise tahtis ka.
Toosi märkas, et Siisi sahvriakna vahel on seitse surnud porilast. Küllap nad nälga...
Toosi täheldas, et Siisi munakorvis on kahel munal koor kortsus. Küllap vaevlevad kanad janus.
Toosi silmas, et astjakaanel on suur sälk sees. Eks lõigati talguliste lihale tünniteklist lisa!
Veel nägi Toosi, et Siisil on moosipurkide vahel suur sinine ümbrik. Toosi oleks meelsasti sinna sisse piilunud, aga toapõrand teatas Siisi tulekust ja Toosi põgenes rehala kaudu talgurahva sekka tagasi.
Kes oma kirju keediseriiulisse peidab?
Kes peidab, sellel peab saladus olema.
Ümbrik oli suur ja sinine. Järelikult on saladus samuti suur. Sinine?
Toosi hindas talgulistest kõige suuremaks Sonni. Ja Sonn kandis sinist rätti kaelas.
Toosile tundus nüüd, et Sonn vaatab Siisit pehmema pilguga kui teisi tüdrukuid.
Toosi tahtis, et Sonn Toosit sedaviisi vaataks.
Töö sai tehtud ja Siisi rehealusest ehitati talgupeopaik.
Suppi oli suur pajatäis ja lihakausidki kanti lauale.
Toosi sosistas Sonnile, et too oleks toiduga ettevaatlik. Piduroog olla porilasi ja nende valgeid vaklu täis. Munavaagnast olla Toosi enesele terava puupinnu suulakke saanud.
Kui Siisi enne tantsu algust korraks ära käis ja koguka kastiga tagasi tuikus, suur sinine ümbrik äärtpidi põlletaskust paistmas, muigas Toosi Sonnile, et ei tea, kelle sülle täna kiri susatakse. Tema olla Siisit samasugust ümbrikku Tõnnile, Jannule ja isegi Sõge-Simmule hõlma vahele torkamas näinud. Et kes teab, mis salaasju see pealtnäha viisakas Siisi nõnda nurgatagustes ajab ja õiendab.
Siisil olid kastis keedisepurgid. Iga talgulise jaoks üks. Suure sinise ümbriku seest tiris Siisi moosisaajatele tänukaardi kaasa. Kõige toredam kaart oli Toosile. Kuldsete roosidega. Siisi meelest oli Toosi ise ka ilus nagu roos. Siisi näinuks heal meelel, et Sonnist ja Toosist kord paar tuleks. Need kaks tundusid nii kenasti klappivat. Siisile endale meeldis Siim. Väga meeldis. Mis sest, et paljude jaoks paistis Siim kidur ja põdur, vaikne ja varatu. Siisil oli Siimu jaoks ka kaart kuvääris. Natuke pikema tänusalmiga kui teistel. Siisi oli lootnud, et ehk Siim tahab teda tantsimagi. Aga paraku kargas Toosi teisel käel istunud Siim istmelt püsti ja tormas tusaselt minema juba enne, kui Siisi oma sinise ümbriku põlletaskust kätte sai.
Tuesday, April 9, 2013
Albu küla lood
Valmistusin matkaks ja palusin Kukenoosi rehe omanikel võimaluse korral tulla ja oma tähtsast hoonest paar sõna rääkida.
"Oh, ei mina räägi midagi!" arvas Helgi, muretses, kas paksu lume tõttu üldse sinna ligi pääseb (8.aprillil!) ja lubas raamatust ("Mööda kodukandi radu") rehe kohta käivad leheküljed välja kirjutada ning mulle saata.
Tänaseks oli tal kodutöö korralikult tehtud.
"Kui sa saad kuskile kirjutada," vuristas ta "siis lk 81 on midagi 1795. aastast, lk 47 enne 1693ndast, lk39, 123, 124, 237, 235... Aga kui sul on aega, siis Vello teab, et see Džungel, millest me rääkisime, et seal oli mõisa ajal magasiait. Karl Saar, Vello isa tädimees, elas seal, kus Noore Aini juurde saab, tead küll, kus need tünnid on. Ta oli rätsep, tuli linnast ära, moodustas siin tuletõrjeühingu. Juta poolt, jõe poolt, noh, läks üks uks lava alla. Üleval oli lava, all naised said süüa teha. Vello mäletab, et seal tehti pidude ajal võistlusi. Oma kuuemeetrise tõrvaposti otsa löödi risti puu ja sinna pandi asuniku pudel. Keegi teine polnud kätte saanud, aga Peedul elas üks Jäägri nimeline mees, pool nägu põlenud, oli brigadiriks. See oli alla toonud.
Ees, Preemanni augus sai ujuda. Sealt pandi laua laiuses rada üle, kui rattaga viltu sõitsid, olid sees. Märklaua pihta lasti õhupüssiga. Selliseid asju Vello mäletab. Ja Pihu Helgi koha peal elas Põdruse Leena. Tal oli poeg Põdruse Kutt. Tead, seal kus sa vahest peatuses bussi ootad, alajaama juures, seal on vanad Vainu küüni varemed. Ükskord oli pritsikuuri juures silt, et pidupäeva puhul Vainu küünis näidatakse inimsööjaid. Kutil olid klaaspurgi sees kirp, täi ja lutikas. Suurendusklaasiga vaadati. Ja selline jutt veel Kutist, see küll enam siia pritsimaja teemasse ei puutu: Põdruse Kutt läks Ruustalu majja, tead, seal, kust Silvi juurde keerab. Böningu maja, jah. Ruustalu majas oli peretütar, Kutt läks jumala alasti, kartulikorv ees. Läks kanamune küsima.
Nüüd mul saab aku tühjaks," sädistas Helgi ja lõpetas ruttu kõne. Aga kuuldustki piisas, et mõnda aega mõnusalt muheleda.
"Sina veel nii hilja siin ja kihistad omaette," üllatasin Kaid, kes koolimaja (Ahula) koristama saabus.
Lugesin talle jutu ette.
"Ene (Kalmaru) rääkis, et nemad sõitsid sinna pidusse praagapütiga. Pütt oli seest puhtaks tehtud, seisid sees püsti. Me ju väga võõrad ei olnud. Siit samast Agerist. Õde käis, mind ei tahetud lasta. Tead, miks? Õde läks ju noorelt ametikooli ära ja see tähendas, et oligi kodust läinud. Ma olin mõne aasta noorem. Hoiti.
Kelgo Villem - sellist inimest oled kuulnud? - tema oli siin kolhoosis (Kaardiväelane?) autojuhiks. Praagapütt - selle serva peal sõideti tihti pidusse. Ah et džunglis oli lava ka? Ma korra käisin, pimedas.
Karu poisid käisid seal - igavesed pussitajad..."
Kahjuks lõhkus selle vestluse viimane tunditulija.
"Oh, ei mina räägi midagi!" arvas Helgi, muretses, kas paksu lume tõttu üldse sinna ligi pääseb (8.aprillil!) ja lubas raamatust ("Mööda kodukandi radu") rehe kohta käivad leheküljed välja kirjutada ning mulle saata.
Tänaseks oli tal kodutöö korralikult tehtud.
"Kui sa saad kuskile kirjutada," vuristas ta "siis lk 81 on midagi 1795. aastast, lk 47 enne 1693ndast, lk39, 123, 124, 237, 235... Aga kui sul on aega, siis Vello teab, et see Džungel, millest me rääkisime, et seal oli mõisa ajal magasiait. Karl Saar, Vello isa tädimees, elas seal, kus Noore Aini juurde saab, tead küll, kus need tünnid on. Ta oli rätsep, tuli linnast ära, moodustas siin tuletõrjeühingu. Juta poolt, jõe poolt, noh, läks üks uks lava alla. Üleval oli lava, all naised said süüa teha. Vello mäletab, et seal tehti pidude ajal võistlusi. Oma kuuemeetrise tõrvaposti otsa löödi risti puu ja sinna pandi asuniku pudel. Keegi teine polnud kätte saanud, aga Peedul elas üks Jäägri nimeline mees, pool nägu põlenud, oli brigadiriks. See oli alla toonud.
Ees, Preemanni augus sai ujuda. Sealt pandi laua laiuses rada üle, kui rattaga viltu sõitsid, olid sees. Märklaua pihta lasti õhupüssiga. Selliseid asju Vello mäletab. Ja Pihu Helgi koha peal elas Põdruse Leena. Tal oli poeg Põdruse Kutt. Tead, seal kus sa vahest peatuses bussi ootad, alajaama juures, seal on vanad Vainu küüni varemed. Ükskord oli pritsikuuri juures silt, et pidupäeva puhul Vainu küünis näidatakse inimsööjaid. Kutil olid klaaspurgi sees kirp, täi ja lutikas. Suurendusklaasiga vaadati. Ja selline jutt veel Kutist, see küll enam siia pritsimaja teemasse ei puutu: Põdruse Kutt läks Ruustalu majja, tead, seal, kust Silvi juurde keerab. Böningu maja, jah. Ruustalu majas oli peretütar, Kutt läks jumala alasti, kartulikorv ees. Läks kanamune küsima.
Nüüd mul saab aku tühjaks," sädistas Helgi ja lõpetas ruttu kõne. Aga kuuldustki piisas, et mõnda aega mõnusalt muheleda.
"Sina veel nii hilja siin ja kihistad omaette," üllatasin Kaid, kes koolimaja (Ahula) koristama saabus.
Lugesin talle jutu ette.
"Ene (Kalmaru) rääkis, et nemad sõitsid sinna pidusse praagapütiga. Pütt oli seest puhtaks tehtud, seisid sees püsti. Me ju väga võõrad ei olnud. Siit samast Agerist. Õde käis, mind ei tahetud lasta. Tead, miks? Õde läks ju noorelt ametikooli ära ja see tähendas, et oligi kodust läinud. Ma olin mõne aasta noorem. Hoiti.
Kelgo Villem - sellist inimest oled kuulnud? - tema oli siin kolhoosis (Kaardiväelane?) autojuhiks. Praagapütt - selle serva peal sõideti tihti pidusse. Ah et džunglis oli lava ka? Ma korra käisin, pimedas.
Karu poisid käisid seal - igavesed pussitajad..."
Kahjuks lõhkus selle vestluse viimane tunditulija.
Friday, February 22, 2013
Elvin ja elust tüdinud põder
Ühel veebruarihommikul, kui tööle sõitsin, tormas kõrgepingeliinide alt teele põder. Kokkupõrge jäi imekombel ära, arutu loom kihutas eemale võssa, takerdus põõsastesse ja tardus, just nagu oleks tal juhtunust ja edaspidisest sügavalt ükskõik. Jätsin auto seisma, ukerdasin värisevatel jalgadel Kangussaare kraavikaldast alla, koputasin truubibetoonile ja palusin Elvinit, et ta kummaliselt käituvale metsaelanikule pilgu peale viskaks.
Elvin, kipraskulmuline nagu tal tavaks, ajas end porisedes soojast ulualusest välja.
Õhtul, kui juhtunust juttu tegin, kuulsin järgmist:
"Mis sa, hull, uhad ja ennast ning teisi ohtu sead?" oli Elvin küsinud.
"Tahtsin oma hädadele rutulist lõppu," norutanud põder.
"Teise peale ei mõelnud?"
"Ei mõelnud."
"Mis häda see nii suur, et surema sundis?" kurjustanud Elvin.
"Lumi on paks. Jahikoerad väledad. Mehed innukad. Ei jaksa ma enam joosta. Ots tehakse peale nagunii. Ei tahtnud hirmuhigisena hinge heita. Nii tundus julgem," tunnistanud loom.
"Kas meil siis selliseid koeri ja mehi liikumas?"
"No on."
"On neil nälg nii suur?"
"Kas nüüd nälg. Põnevus ehk enam. Ja üleolekutunne," kurvastanud põder.
Elvin kihvatanud.
"Lähen taon sellise amuleti, et kes sinu suunas tulistab, selle pihta saadab kaitsesõna kuuli tagasi!" kärkinud ta.
"Pole vaja!" ohanud põder. "Inimestel inimeste tavad. Milleks kurjale kurjaga tasuda. Olen isegi elada saanud. Talvi ja suvesid näinud. Las ma lähen. Olen juba minekumõttega harjunud," noogatanud, kiskunud end okstest priiks ja hakanud teisele poole teed (Saare maaparandusvallide suunas) lonkima.
Elvini süda jäi vaevama. Läks koju, ammutas suurest Sõna-Raamatust tarkust, käis korra ära (Lõpuvärava juures) juttu puhumas, sulges end sepikotta, kolistas ja visistas ning saigi viimaks vajaliku vidina valmis. Kuri ei ole, aga hea ka mitte: väike nähtamatu õnne-hobuseraud, mis surudes hõlpsasti kandja naha külge klammerdub.
Seda looma enam kiskjahammas ega kuul ei kiusa. Ükskõik kust haavata üritad, igal pool õnnekilp ees. Aga kilbi peal Koonardi kutsesõnad. Ja Koonardiga oldagu ettevaatlik. Tal on iga ohvri jaoks oma küsimus.
Elvin, kipraskulmuline nagu tal tavaks, ajas end porisedes soojast ulualusest välja.
Õhtul, kui juhtunust juttu tegin, kuulsin järgmist:
"Mis sa, hull, uhad ja ennast ning teisi ohtu sead?" oli Elvin küsinud.
"Tahtsin oma hädadele rutulist lõppu," norutanud põder.
"Teise peale ei mõelnud?"
"Ei mõelnud."
"Mis häda see nii suur, et surema sundis?" kurjustanud Elvin.
"Lumi on paks. Jahikoerad väledad. Mehed innukad. Ei jaksa ma enam joosta. Ots tehakse peale nagunii. Ei tahtnud hirmuhigisena hinge heita. Nii tundus julgem," tunnistanud loom.
"Kas meil siis selliseid koeri ja mehi liikumas?"
"No on."
"On neil nälg nii suur?"
"Kas nüüd nälg. Põnevus ehk enam. Ja üleolekutunne," kurvastanud põder.
Elvin kihvatanud.
"Lähen taon sellise amuleti, et kes sinu suunas tulistab, selle pihta saadab kaitsesõna kuuli tagasi!" kärkinud ta.
"Pole vaja!" ohanud põder. "Inimestel inimeste tavad. Milleks kurjale kurjaga tasuda. Olen isegi elada saanud. Talvi ja suvesid näinud. Las ma lähen. Olen juba minekumõttega harjunud," noogatanud, kiskunud end okstest priiks ja hakanud teisele poole teed (Saare maaparandusvallide suunas) lonkima.
Elvini süda jäi vaevama. Läks koju, ammutas suurest Sõna-Raamatust tarkust, käis korra ära (Lõpuvärava juures) juttu puhumas, sulges end sepikotta, kolistas ja visistas ning saigi viimaks vajaliku vidina valmis. Kuri ei ole, aga hea ka mitte: väike nähtamatu õnne-hobuseraud, mis surudes hõlpsasti kandja naha külge klammerdub.
Seda looma enam kiskjahammas ega kuul ei kiusa. Ükskõik kust haavata üritad, igal pool õnnekilp ees. Aga kilbi peal Koonardi kutsesõnad. Ja Koonardiga oldagu ettevaatlik. Tal on iga ohvri jaoks oma küsimus.
Saturday, January 19, 2013
Katkine kapp
Mulle on ikka meeldinud mööblit tõsta. Isegi, kui saan aru küll, et töö üle jõu käib.
Ükskord hakkasin kappi teise tuppa vedama. Kartulilippide peal libiseb ju hästi. Polnud vaja ülemist osa ära võttagi, jaksasin küll! Aga siis tuli uksekoht ette. Kraamisin ikka ülemise kapi sisust tühjaks, ronisin taburetile ja sasisin sisuümbrise sülle. Kapp oleks kerge olnud, aga kedagi polnud õpetamas, et kergita enne tüüblitest välja, siis alles maadle endale kaenlasse. Nüüd juhtus nii, et kapi sain kätte küll, aga pulgad, mis kappe koos hoidsid, väänasin kõveraks ja kui sirutama hakkasin, murdusid hoopis ära.
Ai.
Mismoodi ma pahanduse heaks teen? Meespere torises niigi, et ma liigset innukust üles näitan, kus seda tarvis pole, ja mööblitükkidel rahus seista ei lase. Üsna uus kapp ja nüüd selline õnnetus!
Proovisin sissejäänud jupid alumise kapi laepealsest välja urgitseda, et löön naelad asemele. Ei saanud. Mis kinni, see kinni. Viilisin viimaks murdeservad siledaks. Muidu ei saa ju üht kappi teise otsa.
Milleks neid pulki üldse vaja! Üks kapp siis ilma hoidmata teise peal ei püsi? Selgus, et ega hästi püsi jah. Ulatub käelaba jagu üle esiserva. Muidu pole midagi, aga kui asju täis laod, hakkab end ettepoole maha kaaluma.
Tühjendasin kapi teist korda. Ladusin rasked asjad taha, kergemad ette. Polnud väga vigagi. Kindluse mõttes tõin majaesisest ühe raske kivi, peitsin kirjadega karbi sisse ja sokutasin kapi otsa, taha nurka. Karpi panin sellepärast, et keegi küsima ei hakkaks, miks mul kivi kapiotsas on.
Siiamaani seisab kapp püsti. Ega ma teda eriti enam vedada pole soovinud ka. Kui, siis sedapalju, et saab tagant tolmu võtta.
Ei teagi, mille peale mul see kapi asi täna meelde kargas. Küünitasin kohe korraks kontrollima. Ilusti seisab. Kivi ka alles. Ümbriskarp eriti tore. Vanaema oma. Mingid kentsakad konkskirjad peal. Seda oleks uhke teistelegi näha tõsta. Aeg ju edasi läinud, vanad väärtused jälle au sisse tõusnud ja need, kes kapilõhkumise pärast hurjutaks, ammu eemal. Aga las ta jääb. Mine tea, milleks hea.
Ükskord hakkasin kappi teise tuppa vedama. Kartulilippide peal libiseb ju hästi. Polnud vaja ülemist osa ära võttagi, jaksasin küll! Aga siis tuli uksekoht ette. Kraamisin ikka ülemise kapi sisust tühjaks, ronisin taburetile ja sasisin sisuümbrise sülle. Kapp oleks kerge olnud, aga kedagi polnud õpetamas, et kergita enne tüüblitest välja, siis alles maadle endale kaenlasse. Nüüd juhtus nii, et kapi sain kätte küll, aga pulgad, mis kappe koos hoidsid, väänasin kõveraks ja kui sirutama hakkasin, murdusid hoopis ära.
Ai.
Mismoodi ma pahanduse heaks teen? Meespere torises niigi, et ma liigset innukust üles näitan, kus seda tarvis pole, ja mööblitükkidel rahus seista ei lase. Üsna uus kapp ja nüüd selline õnnetus!
Proovisin sissejäänud jupid alumise kapi laepealsest välja urgitseda, et löön naelad asemele. Ei saanud. Mis kinni, see kinni. Viilisin viimaks murdeservad siledaks. Muidu ei saa ju üht kappi teise otsa.
Milleks neid pulki üldse vaja! Üks kapp siis ilma hoidmata teise peal ei püsi? Selgus, et ega hästi püsi jah. Ulatub käelaba jagu üle esiserva. Muidu pole midagi, aga kui asju täis laod, hakkab end ettepoole maha kaaluma.
Tühjendasin kapi teist korda. Ladusin rasked asjad taha, kergemad ette. Polnud väga vigagi. Kindluse mõttes tõin majaesisest ühe raske kivi, peitsin kirjadega karbi sisse ja sokutasin kapi otsa, taha nurka. Karpi panin sellepärast, et keegi küsima ei hakkaks, miks mul kivi kapiotsas on.
Siiamaani seisab kapp püsti. Ega ma teda eriti enam vedada pole soovinud ka. Kui, siis sedapalju, et saab tagant tolmu võtta.
Ei teagi, mille peale mul see kapi asi täna meelde kargas. Küünitasin kohe korraks kontrollima. Ilusti seisab. Kivi ka alles. Ümbriskarp eriti tore. Vanaema oma. Mingid kentsakad konkskirjad peal. Seda oleks uhke teistelegi näha tõsta. Aeg ju edasi läinud, vanad väärtused jälle au sisse tõusnud ja need, kes kapilõhkumise pärast hurjutaks, ammu eemal. Aga las ta jääb. Mine tea, milleks hea.
Veskivare
Albu poolt tulles jääb enne Lehtmetsa ristteed paremat kätt põllu peale üks suur kuusk, kivihunnik ümber.
Kunagi hakkasid paharetid sinna veskit ehitama. Püstvõlli jaoks istutati kuusk, sest kuidas sa suurt palki pärast valmis hoonesse ajad, sobilikku suurt puud ei hakanud samuti silma. No ja hakka mõnd palgijurakat veel püsti ubima ning maasse kaevama! Kiiret ju polnud. Eks kivide kogumine võta omajagu aega.
Miks kurivaimud Kaaruse künka pealset veskit ära ei kasutanud? Kas seepärast, et too oli puidust või seepärast, et liiga lagunenud? Või tõusis seal üleval tuul vajalikust tugevamaks? Või tahtsid lihtsalt algusest peale kõik ise teha? Või milleks neil üldse veskit vaja? Kondijahu jahvatamiseks? Mine võta kinni!
Hakkasid, kirevased, kive kohale kandma. Alguses käis töö üsna ladusalt, pärast enam nii väga ei viitsitud. Mõnikord läks mitu aastat mööda, enne kui meelde tuli uue kiviga tulla.
Puu aga kasvas vahepeal paraja pikkuse täis.
Kivihunnik tundus ka viimaks kena kõrge.
Alustasid paharetid müüriladumist. See töö vist puraskitele passis: õhtul hilja alustasid ja enne koitu olid müürid üleval. Aga mine tea, võib-olla on sellega mingi seadus ka, et ühe ööga ja enne valget peab valmis saama. Koiduni oli natuke aegagi, aga siis avastati, et kolm kivi jääb puudu. Eelmisel ööl kive kokku arvates olnud kõik alles.
Mis seal pattu salata. Ma jõudsin sealt kivikuhjast just tollel vahepealsel päeval aiakärutäie kive oma õuele tarida. Lillepeenra ääriseks. Ega üle kolme kivi käru peale mahtunud, ent rohkem polnud tarviski. Teised leidsin juba enne, lähemalt. Kust mina teadsin, mis sala-asju põllul aetakse. Tundus tavaline kuusk ja harilikud kivid. Ega ma väga suuri oleks suutnudki, aga vaat need viimased ja väikesed nüüd just vajaka jäid.
Asi see kolm kivikest kokku olnuks korjata! Aga igale kivile käis kindel märk külge. Kes ütleks, millised kolm just puudu jäid! Enamus märke ju müüri sees mördi all peidus.
Lammutasid kurjamid veskiseinad laiali, hakkasid märke uurima. Et milliseid kolme kivi otsima minna. Selle aja peale päike väljas, putkasid uut ööd ootama.
Paar ööd hiljem kadus mul peenraservast kaks kivi ära. Kolmas oli sealt juba varem hulkuma läinud. Kes võttis, milleks tarvitas - mina küll ei tea! Kolm tõmmut, toekat ja kurja olemisega meest käisid mitmel korral küsimas, aga... mida pole näinud, seda pole näinud. Ei osanud ma neid juhatada kuhugi. Ega mulle otse öeldud, aga arusaam jäi sihuke, et just seda kivi on kindlasti tarvis. Asendada ei saa. Vähemalt mitte enne, kui otsitav üles leitud. Uurisin ise mujalt juurde. Kaht samasugust olla ei tohi. Üks hakkab teisele vastu töötama. Rikub terve ettevõtmise ära.
Naabrinaine kartis, et see lillepeenrakivide lugu mulle veel kalliks maksma läheb. Tea nüüd... Ise tunnen küll, et süüst puhas. Ega ma ju meelega!
Lilled kasvasid seal peenras igatahes inimesekõrguseks. Kas nüüd just nende kivide pärast. Ehk aitas ohter hobusesõnnik või oli asi sordis.
Miks kurivaimud Kaaruse künka pealset veskit ära ei kasutanud? Kas seepärast, et too oli puidust või seepärast, et liiga lagunenud? Või tõusis seal üleval tuul vajalikust tugevamaks? Või tahtsid lihtsalt algusest peale kõik ise teha? Või milleks neil üldse veskit vaja? Kondijahu jahvatamiseks? Mine võta kinni!
Hakkasid, kirevased, kive kohale kandma. Alguses käis töö üsna ladusalt, pärast enam nii väga ei viitsitud. Mõnikord läks mitu aastat mööda, enne kui meelde tuli uue kiviga tulla.
Puu aga kasvas vahepeal paraja pikkuse täis.
Kivihunnik tundus ka viimaks kena kõrge.
Alustasid paharetid müüriladumist. See töö vist puraskitele passis: õhtul hilja alustasid ja enne koitu olid müürid üleval. Aga mine tea, võib-olla on sellega mingi seadus ka, et ühe ööga ja enne valget peab valmis saama. Koiduni oli natuke aegagi, aga siis avastati, et kolm kivi jääb puudu. Eelmisel ööl kive kokku arvates olnud kõik alles.
Mis seal pattu salata. Ma jõudsin sealt kivikuhjast just tollel vahepealsel päeval aiakärutäie kive oma õuele tarida. Lillepeenra ääriseks. Ega üle kolme kivi käru peale mahtunud, ent rohkem polnud tarviski. Teised leidsin juba enne, lähemalt. Kust mina teadsin, mis sala-asju põllul aetakse. Tundus tavaline kuusk ja harilikud kivid. Ega ma väga suuri oleks suutnudki, aga vaat need viimased ja väikesed nüüd just vajaka jäid.
Asi see kolm kivikest kokku olnuks korjata! Aga igale kivile käis kindel märk külge. Kes ütleks, millised kolm just puudu jäid! Enamus märke ju müüri sees mördi all peidus.
Lammutasid kurjamid veskiseinad laiali, hakkasid märke uurima. Et milliseid kolme kivi otsima minna. Selle aja peale päike väljas, putkasid uut ööd ootama.
Paar ööd hiljem kadus mul peenraservast kaks kivi ära. Kolmas oli sealt juba varem hulkuma läinud. Kes võttis, milleks tarvitas - mina küll ei tea! Kolm tõmmut, toekat ja kurja olemisega meest käisid mitmel korral küsimas, aga... mida pole näinud, seda pole näinud. Ei osanud ma neid juhatada kuhugi. Ega mulle otse öeldud, aga arusaam jäi sihuke, et just seda kivi on kindlasti tarvis. Asendada ei saa. Vähemalt mitte enne, kui otsitav üles leitud. Uurisin ise mujalt juurde. Kaht samasugust olla ei tohi. Üks hakkab teisele vastu töötama. Rikub terve ettevõtmise ära.
Naabrinaine kartis, et see lillepeenrakivide lugu mulle veel kalliks maksma läheb. Tea nüüd... Ise tunnen küll, et süüst puhas. Ega ma ju meelega!
Lilled kasvasid seal peenras igatahes inimesekõrguseks. Kas nüüd just nende kivide pärast. Ehk aitas ohter hobusesõnnik või oli asi sordis.
Sunday, January 6, 2013
Paljasjalgne külaline
Ühes majas hakkas Vanakülm kondamas käima. Paljajalu, suuremat sodi maha jätmata. Ega temast ka hääletüli olnud. Et paugutaks uksi või kriuksutaks põrandalaudu. Aga ta oli sul igal pool ühtepuhku ees ja ehmatas. Lähed sahvriastjast lihatükki võtma - tema laiutab ukseavas ning teelt ei liigu. Ajab oma näo ainult hääletule irvele. Jäta või söök tegemata, ega niisugusest ju jõuga mööda minema kipu.
Kiirustad aidanurga taha asjale - tema nõjatab vastu seina ja vahib pealt!
Hakkad perele toitu lauale kandma, tema sätib end laua otsa, kadund vanaperemehe kohale. Hakkad söögi ajal leivaviilu võtma - lükkab selle käest põrandale.
No mis teed sihukesega? Vastu ju hakata ja kurjaks ajada ei julge. Mine tea, mis siis ette võtab.
Aga kuidas sa elad nii?
Perenaine arvas algul, et ehk ongi vanaperemees ise (mine tea, missugused nad sealpool välja võivad näha). Või saatis kellegi mõnd arusaamatust lahendama. No aga too käib ja käib ja lahendust ei paista kuskilt. Muudkui toetab end siia ja sinna tüliks ette, heidab jala üle põlve, hargitab oma kondiseid varbaid, jõllitab ja ajab hambaid irvi.
Perenaine läks külast nõu saama. Nõuandja uuris naiselt üht ja teist. Ise vaatamas ei käinud. Ega tark nii ei teekski, meelitad viimaks tülitaja veel endaga ühes. Lõpuks jõuti arusaamisele: Külm tuli tuttavaid jälgi mööda!
Eks perenaine oli hakanud vanaperemehel-kadunul rõivaid vahetama. Too olnud turd ja raske. Perenaine kamandas lapsed appi. Mugavuse või muu pärast tõsteti koolnu korraks jalgade peale püsti. Temast need jäljed jäid!
Rumal temp tehtud, mis siis saab nüüd?
Perenaine pakkus, et läheb küürib üheksaväelase veega põrandad puhtaks.
"Seda nagunii," arvas tark, aga teadis ka, et küürimisest üksi ei aita. Praeguse aja peale ju jälgi kõik kohad täis. Tuleb lapulisele tulest pühitsetud pastlad jalga panna.
No kuidas veel seda teed?
Teadja soovitas Külma sauna meelitada, kuumaga uimaseks ajada ja siis kuidagi pasteldesse astuma petta.
Hea öelda!
Naine läks koju tagasi, ise mõtleb: "Keda ma Vanakülmaga sauna saadan? Pole meil sulast ega peremeest. Lapsed üksi. Peab ise minema."
Küttiski sauna kuumaks. Leidis lakast vanaperemehe pastlanarud, käis neist mitu korda pihlakatulega üle. Viis sauna eestuppa pingi juurde.
Aga kuidas Külm sauna saada? Eks peab ise enne minema.
Heitiski perenaine hame seljast ja ronis lavale. Ise kartis, et ega Külm tule. Aga tuli küll. Pressis enese madalast uksest sisse ja toetas taguotsa lavale.
Kõik kuum oli korraga kadunud. Naine supsis veel paar korda kerisele leili visata, aga vesi hangus kibus, tuli kustus ning kui tulehoidja üritas koldesse puid juurde pista, lükkas Vanakülm käe halu ja ahjusuu vahele.
Seinad muutusid härmast valgeks. Laest rippusid pikad purikad alla. Kerisekivid õhkasid külma ja kadu.
Perenaisele tuli koletu hirm peale. Uskus, et nüüd on ots käes. Tahtis uksest välja joosta, aga Vanakülm jõudis ette. Ei lasknud. Perenaine proovis puuhunniku taha varju minna, Vanakülm tiris küünarvartpidi lavale tagasi. Viimases hädas haaras naine keriselt kaks jääkirmes kivi ja hakkas nendega Külma klohmima. Paistis, et see Külmale meeldis. Keeras end nii- ja naapidi, kohendas end lavalaudadele kord selili, kord külili, kuni jäi lõpuks üsna rammestunult maoldama.
Perenaine põgenes kiiresti leilitoast, aga juba Külm kannul. Kes teab, mis mõtted peas, haaras naisel kõhu ümbert kinni, tahtis endale sülle tõmmata. Aga pingiotsale istudes astus kogemata vanaperemehe pastlad jalga. Astus pastlad jalga ja kadus nii äkki, et tasakaalu kaotanud naine põrandale kukkudes tuharad vastu pingi lõppu puruks kriipis ja puusa peale suure sinise pleki sai. Aga see ka mõni häda!
Perenaine ajas ruttu riided selga, tõi üheksavägisevett ja uhtus kõik seinad, laed, põrandad ja põrandanurgad üle. Pihlakapulki ja kadakasuitsu veel otsa. Õhtuläbi sulatas end rehetoas toobris ja puges siis ahju peale lambanahkadesse magama. Sauna ei julgenud mitu aega minna. Ei üksi ega perega.
Aga aitas! Vanakülm enam külla ei tulnud. Mis teda täpselt kohale meelitas või kuidas pastlad ta tee mujale juhtisid? Kes kõiki neid kalmualuste käike ja kombeid teab.
Kõiki ei tea, aga mis teada, seda unustada ei maksa. Kas või seda, et kodu põrandad on elusa jala hellituseks tehtud ja teistsuguseid ära sina sinna luba.
Kiirustad aidanurga taha asjale - tema nõjatab vastu seina ja vahib pealt!
Hakkad perele toitu lauale kandma, tema sätib end laua otsa, kadund vanaperemehe kohale. Hakkad söögi ajal leivaviilu võtma - lükkab selle käest põrandale.
No mis teed sihukesega? Vastu ju hakata ja kurjaks ajada ei julge. Mine tea, mis siis ette võtab.
Aga kuidas sa elad nii?
Perenaine arvas algul, et ehk ongi vanaperemees ise (mine tea, missugused nad sealpool välja võivad näha). Või saatis kellegi mõnd arusaamatust lahendama. No aga too käib ja käib ja lahendust ei paista kuskilt. Muudkui toetab end siia ja sinna tüliks ette, heidab jala üle põlve, hargitab oma kondiseid varbaid, jõllitab ja ajab hambaid irvi.
Perenaine läks külast nõu saama. Nõuandja uuris naiselt üht ja teist. Ise vaatamas ei käinud. Ega tark nii ei teekski, meelitad viimaks tülitaja veel endaga ühes. Lõpuks jõuti arusaamisele: Külm tuli tuttavaid jälgi mööda!
Eks perenaine oli hakanud vanaperemehel-kadunul rõivaid vahetama. Too olnud turd ja raske. Perenaine kamandas lapsed appi. Mugavuse või muu pärast tõsteti koolnu korraks jalgade peale püsti. Temast need jäljed jäid!
Rumal temp tehtud, mis siis saab nüüd?
Perenaine pakkus, et läheb küürib üheksaväelase veega põrandad puhtaks.
"Seda nagunii," arvas tark, aga teadis ka, et küürimisest üksi ei aita. Praeguse aja peale ju jälgi kõik kohad täis. Tuleb lapulisele tulest pühitsetud pastlad jalga panna.
No kuidas veel seda teed?
Teadja soovitas Külma sauna meelitada, kuumaga uimaseks ajada ja siis kuidagi pasteldesse astuma petta.
Hea öelda!
Naine läks koju tagasi, ise mõtleb: "Keda ma Vanakülmaga sauna saadan? Pole meil sulast ega peremeest. Lapsed üksi. Peab ise minema."
Küttiski sauna kuumaks. Leidis lakast vanaperemehe pastlanarud, käis neist mitu korda pihlakatulega üle. Viis sauna eestuppa pingi juurde.
Aga kuidas Külm sauna saada? Eks peab ise enne minema.
Heitiski perenaine hame seljast ja ronis lavale. Ise kartis, et ega Külm tule. Aga tuli küll. Pressis enese madalast uksest sisse ja toetas taguotsa lavale.
Kõik kuum oli korraga kadunud. Naine supsis veel paar korda kerisele leili visata, aga vesi hangus kibus, tuli kustus ning kui tulehoidja üritas koldesse puid juurde pista, lükkas Vanakülm käe halu ja ahjusuu vahele.
Seinad muutusid härmast valgeks. Laest rippusid pikad purikad alla. Kerisekivid õhkasid külma ja kadu.
Perenaisele tuli koletu hirm peale. Uskus, et nüüd on ots käes. Tahtis uksest välja joosta, aga Vanakülm jõudis ette. Ei lasknud. Perenaine proovis puuhunniku taha varju minna, Vanakülm tiris küünarvartpidi lavale tagasi. Viimases hädas haaras naine keriselt kaks jääkirmes kivi ja hakkas nendega Külma klohmima. Paistis, et see Külmale meeldis. Keeras end nii- ja naapidi, kohendas end lavalaudadele kord selili, kord külili, kuni jäi lõpuks üsna rammestunult maoldama.
Perenaine põgenes kiiresti leilitoast, aga juba Külm kannul. Kes teab, mis mõtted peas, haaras naisel kõhu ümbert kinni, tahtis endale sülle tõmmata. Aga pingiotsale istudes astus kogemata vanaperemehe pastlad jalga. Astus pastlad jalga ja kadus nii äkki, et tasakaalu kaotanud naine põrandale kukkudes tuharad vastu pingi lõppu puruks kriipis ja puusa peale suure sinise pleki sai. Aga see ka mõni häda!
Perenaine ajas ruttu riided selga, tõi üheksavägisevett ja uhtus kõik seinad, laed, põrandad ja põrandanurgad üle. Pihlakapulki ja kadakasuitsu veel otsa. Õhtuläbi sulatas end rehetoas toobris ja puges siis ahju peale lambanahkadesse magama. Sauna ei julgenud mitu aega minna. Ei üksi ega perega.
Aga aitas! Vanakülm enam külla ei tulnud. Mis teda täpselt kohale meelitas või kuidas pastlad ta tee mujale juhtisid? Kes kõiki neid kalmualuste käike ja kombeid teab.
Kõiki ei tea, aga mis teada, seda unustada ei maksa. Kas või seda, et kodu põrandad on elusa jala hellituseks tehtud ja teistsuguseid ära sina sinna luba.
Subscribe to:
Posts (Atom)